Nii rajati Riias vennaskalmistule

Rīgas brāļu kapi. Avots: Latvijas kara muzejs.

Jutustaja kirjeldab, millistel tingimustel rajati tuntuim Läti langenud sõduritele pühendatud mälestusmärk. Nagu memuaaridest nähtub, seisis rahvakangelaste kalmistul mitmeid takistusi ja puudusi - mitte ainult kiriku, vaid ka Riia linna juhtkonna poolt.

«Lätis pole inimest, kes ei teaks, et Riias on vendade kalmistu. Inimesi, kes neid külastanud, pole. Ja veel vähe neid, kes teavad, kuidas need tekkisid ja milliseid lahinguid nende eest omal ajal peeti. Aga kas keegi ei tea ka seda? Varsti pärast II maailmasõja puhkemist olid Riia toom- ja Peetri kirikute administratsioonid eraldanud nende käsutuses olevale Metsakalmistule 146 surnuaeda langenud luterlastest sõdurite matmiseks, kellel polnud Riias sugulasi. Kui 1915. a. asutati Lätis. Laskurpataljon, selle pataljoni korralduskomitee asus siia matma esimesi langenud laskureid. Hiljem tekkis vajadus nende kalmistute asukohta laiendada. Korraldustoimkond esitas taotluse Toom- ja Peetri kiriku juhtkonnale. Ja siin tuli kogeda nii traagilist vaatepilti, et kodumaa kaitsel lahingus langenud püssimehed jäid samal kodumaal ilma elu lõpuni. Võitlus korralduskomitee ja nimetatud kirikute administratsioonide vahel oli nii tuline, et kaasati Riia raad ja linnavolikogu. Korraldustoimkond esitas linnavalitsusele 3. juunil 1916. a. all nr. 5827 järgmise artikli: “Riia Evangeelse Luterliku Toomkoguduse ja Peetri kirikute valitsused olid eraldanud Metsakalmistul maatüki langenud sõdurite matmiseks. Kuna sellesse kohta on praeguseks maetud 138 püssimeest, siis org. komisjon pöördus min. administratsioonid, milliste tingimuste alusel oleksid nad nõus eraldama täiendava maatüki, kuid said kategoorilise tagasilükkamise. Nendest administratsioonide avaldustest ja ka vabandusest selgub, et nad "ei pea üldse võimalikuks Metsakalmistule teist maatükki panna, sest see kalmistu peab esmalt täitma Toom- ja Peetri koguduse vajadusi. “, nad ei taha korralduskomiteesse minna.

"(..) Koht, mis antakse vennaskalmistuks langenud püssimeestele, piiratakse hiljem meie maal rahuseisundi saabudes aiaga ja inimestel, kes neid haudu vaatama tulevad, pole midagi. Toomkiriku ja Peetri kiriku liikmetega tegelemiseks on selle administratsiooni huvid istutatud üle kõige. Lisaks ei tasu unustada, et need ametkonnad maksavad linnale metsakalmistul neile eraldatud tohutu maa eest vaid 1 rubla aastas ning see ei kanna suhteliselt väikese maatüki eraldamisest materiaalset kahju. lätti. püssimehed. Nende püssimeeste vennaskalmistu välisilme ei tekita Metsakalmistu üldises iseloomus mingit inetust, kuna nende Vennaskalmistu eest hoolitsevad pidevalt nii korraldustoimkond kui ka langenud püssimeeste omaksed. Nende haudade hooldamise eest hoolitses esimesel korral org. komitee ja veidi hiljem Läti Punane Rist.

Nii tekkis kalmistu, kus puhkavad legendaarsed kangelased kõigist Läti taludest, nii püssimehed kui ka hilisemad vabadussõjas osalejad. Vendadena nad võitlesid, vendadena langesid ja nüüd ühises hauakambris vennatasid, andes sellele pühakojale ainsa nime, mis sellele võib anda - Vennaskalmistu (..) ”

Loo jutustaja: Jānis Goldmanis
Kasutatud allikad ja viited:

ajaleht "Läti laskur", nr. 12, 1934. Artikli pealkiri "Nii sündis Riias vendade kalmistu"

45Pirmotrīskritušolatviešustrēlniekuizvadīšan.jpg
Rīgasbrāļukapi2.png

Seotud objektid

Riia vennaskalmistu

Riia vennaskalmistu asub Riia linna Põhjarajoonis. Kalmistu laiub 9 ha suurusel maa-alal ja on Läti silmapaistvaim ja oluliseim memoriaalansambel langenud läti sõduritele. Kalmistule on maetud umbes 3000 sõdurit. Vennaskalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal, kui siia maeti kolm läti kütti, kes langesid Tīreļpurvsis Saksa armee vastu võideldes. Hiljem maeti vennaskalmistule ka teistes lahingutes ja sõdades langenud läti sõdureid. Memoriaalansambel on ehitatud skulptor Kārlis Zāle kavandi järgi ja see on esimene taoline maastiku-, arhitektuuri- ja skulptuuriansambel Euroopas. Selles on kasutatud kohalikule maastikule, läti talule, folkloorile ja ajaloole iseloomulikke elemente, mis ülistavad sõdurite iseloomujooni ja jutustavad nende teekonnast. Memoriaalansambel avati 1936. aastal ja sellel on kolm osa: „Mõtete tee", mis on 250 m pikkune allee, „Kangelaste terrass" koos igavese tule altari ja tammehiiega ning matmispaik, mida piirab müür, millel on kujutatud ema koos langenud poegadega.