Läti vintpüssidest Olaine'i piirkonnas

(..) Ööbisime lahinguvälja lähedal suurtükipunkrites. Hommikul pidime minema "Lapsasse", Olaine'i jaama lähedale, kus veetsime paar päeva ja ööd lageda taeva all, metsas. Kui saime teada, et peame veel paar päeva paigale jääma, asusime energiliselt savionne ehitama. Kaevikute uksed olid laudade puudumise tõttu tehtud kuuseokstest. Hingede jaoks traati ja ahjude telliseid sai täies mahus hävitatud Olaine'i jaamast, kuhu, nagu meie vene naabrid meile rääkisid, me minna ei saanud, sest sakslased nägid ja võisid tulistada. Umbes nädala pärast lahkusime "Lapsast" ja läksime pataljoni staapi, mis asus Baloži jaama lähedal. (..)

(..)Niipea kui ilmub Saksa rakett, kuigi nende kaevikud asuvad teisel pool sood, heidame pikali. Hommiku koidikul jaguneme õhukeseks ketiks. Meie väljaõppemeeskond on keti paremal tiival. Enne Saksa kaevikuteni jõudmist peame pikka aega läbi lumega kaetud väikeste põõsaste kõndima, iga puudutusega langeb lumi meie krae taha, jalad vajuvad sohu ja asjade kott lohistab meie õlgu. Põõsaste vahel kõndides peame olema ettevaatlikud, et mitte teineteisest eemale kalduda. Kogu aeg kuuleme keti vasakul tiival, kus asus meie kompanii, kuulipildujapauke. Ka meie suurtükivägi hakkab tööle. Ka kuulid hakkavad meie poole vihisema. Mõned vihisevad mööda, mõned plahvatavad meie ees, tabades puuoksa. Me ei tulista, sest me ei näe vaenlast, vaid liigume lihtsalt edasi. Ka ükski vaenlase kuul ei peida end. Meiegi saame siit alustada, sest "Fritzid" on lähedal. Tulistamine hakkas intensiivistuma. Lähedal kuulen pikka ja venivat oigamist, mis jätab kuulide susisemise keskel masendava mulje. Üks meie kaaslastest on langenud. Me riietame ta kiiresti lahti; tema rinnas on näha väike auk, mille kaudu voolab välja uus elu. Ka teine langeb. Mäletan ühte Tukumsi maakonna talunikku Mūrit, kes juba uskus Lätti ja tundis sakslaste vastu suurimat vihkamist. Ta oli pärast lahingut kadunud. Alles järgmisel kevadel leidsid Vene sõdurid ta surnukeha. Tahtmatult taipan, kuidas kõik need, kes läti rahvast kõige rohkem armastasid, on langenud, alustades Briežisest ja lõpetades tundmatu, märkamatu laskuriga. Jah, neil olid säravad hinged. Me ületame metsa raiutud raja. Heidame pikali. Mõned vapramad seisavad püsti. Sakslased on vait. Palusime oma ülemalt luba Saksa kaeviku ründamiseks, aga kuna meie kompanii ei suutnud Saksa kaevikutesse sisse murda, ei lubatud meil seda teha. Meil polnud ka abiväge. Olime vaid õhuke rivi. Lamasime köiel ja vaatasime pealt. Siin tulistas üks meie seltsimeestest, vapper Kuramaa mees, kes oli märtsilahingus langenud, lasu. Nägime Saksa kiivrit väikeste kaskede kohal lendamas. Teise lasuga tappis teine seltsimees teise sakslase. Mõlemal sakslasel oli padrunikarp käes. Siin nägin vastas põõsastes midagi liikumas, õpetasin kõrvalolevale seltsimehele, kuidas tulistada. Me mõlemad tulistasime korraga. Koheselt põõsad avanesid ja ilmus veritseva käega vana sakslane, kes oma kiivri ja turris habemega jättis Mefistofelese mulje. Ta karjus, et ärge tulistage, sest kodus oli viis last. Me võtsime ta kinni, aga teda puudutada oli ebaloomulik. Vene sõdurid viisid ta minema. Minu võrdlusega teen talle ehk ülekohut, võib-olla oli ta aus pereinimene, oma igapäevatööst eemaldunud, aga sel hetkel jättis ta halva mulje. Oli ka hiljem aeg, mil olin sõja pärast väga nördinud, nähes raskelt haavatud vaenlase piinu. Aga kõik sellised hetked võisid jätta vaid mööduva mulje, sest oli ju sõda...