Zemnīca
I I maailmasõda, I Vabadussõjad, II II maailmasõda, III =Rahvuslik partisaniliikumine

Läti kütipolkude punkrid ja kaevikud Tīreļis asuvad Mārupe piirkonnas Babīte vallas Antiņi Läti küttide kalmistu ja endise ravimilao läheduses. Esimese maailmasõja ajal asusid siin Vene Keisririigi armee Läti kütipolgud. Liivastele küngastele oli rajatud kaevikuid ja punkreid. Kaeviku- ehk positsioonisõda on parim viis Esimese maailmasõja täpseks kirjeldamiseks ja kaitserajatiste tähtsuse rõhutamiseks. Sõdurite igapäevaseks tööks oli kaitserajatiste täiustamine. Nad tavatsesid anda kaevikutele nimesid, mis meenutasid neile nende kodusid ja aitasid sõjategevust unustada. Kaevikuliinid olid keerulised kaitsesüsteemid, mida vaenlasel oli raske vallutada. Relvade arenguga muutusid need kaitserajatised veelgi keerukamaks. Varjendite katuseid tugevdati, et need peaksid vastu suurtükimürskudele. Kaevikud rajati eri suundadesse, et plahvatused tekitaksid võimalikult vähe kahju. Liikumiskäikudel olid taskud, mida kasutati lühiajaliste peidupaikadena suurtükitule ajal, sest need kaitsesid sõdureid šrapnellide ja kildude eest. Tänapäeval on osa kaitserajatistest taastatud ja on võimalik külastada kolme punkrit ja 100 m pikkust kaevikute osa.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Veseta partisanide punker ja „Valge Risti” mälestuspaik asuvad Veseta lammisoos.

Pärast Teist maailmasõda tegutses Vietalvas nn Pārupsi grupp. Grupi juht oli Rihards Pārups (1914–1946). Teise maailmasõja ajal oli ta Saksa armee 15. Läti diviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona ümbruses. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales Pārupsi grupp enam kui 20 relvastatud kokkupõrkes tolleaegsete siseministeeriumi üksustega.

Tšekaa kolonel Kotov märkis oma aruandes Riia ülemustele, et rühmituse tegevuse tagajärjel halvati Jēkabpilsi ja Madona rajooni Nõukogude võim. Pārupsi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditamisnimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Kuna rahvuspartisanide üksust ei suudetud avalikus lahingus hävitada, infiltreeris Nõukogude Julgeolekukomitee juhtkond rühmitusse neli Tšekaa eriüksuse liiget. 2. juuli 1946. aasta öösel lasid need agendid maha kümme üksuse partisani, sealhulgas Rihards Pārupsi. Langenute matmispaik on teadmata, kuid nende mälestuseks on Riia Vendade kalmistule püstitatud mälestustahvel. Veseta partisanide punkri kõrval asub mälestuskoht „Valge Rist“. See on 3 meetri kõrgune valge rist, millele on graveeritud 2. juulil 1946 langenud partisanide nimed.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Melnsilsi kämping asub mere ääres 10 km kaugusel Kolkast. Seal on võimalik ööbida taasrajatud Saksa armee tüüpi muldonnides ,kuna Teise maailmasõja ajal asusid siin Saksa sõjaväe piirivalvekordon ja laagriplats ning sõdurid ehitasid endale ümbruskonnast leitud materjalidest liivaluidetesse onnid. Rannikuluidetest võib endiselt leida kaevikuid.

Kämpingus on kaks muldonni: Punker 13 on suurem ja selles on kolm narivoodit; väikeses onnis on kaks narivoodit. Melnsilsi kämping sobib kuni 300 inimesele aktiivse puhkuse ja spordiürituste korraldamiseks. Selle lähedal asuvad Slītere looduskaitseala, järsk mererannik ja metsarajad. Ümbritsevasse loodusesse on maha märgitud jalgrattarajad. Mere ääres asuvad telkimis- ja lõkkekohad, rannas võib ööbida kahe- ja neljakohalistes tünnimajades. Rannas on ka saun, kus võib vihelda erinevate vihtadega.

Asub Olaine'is, Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi lähedal.

Ajalooline marsruut loodi 2018. aastal Esimese maailmasõja ajal Vene armee kindlustuste asukohas, mis olid osa piirkonna kaitsesüsteemist. Saksa ja Vene armee vahelised lahingud Olaine'i piirkonnas äratavad tähelepanu mitmel põhjusel. Soine maastik takistas sõdivatel pooltel kiiret edu saavutamist ja nõudis sõduritelt mitmekesiseid oskusi ebasoodsates tingimustes tegutsemiseks. Sõjapidamises mängisid olulist rolli täpne maastiku analüüs, luure ning kindlustused või insenerkonstruktsioonid.

Tänapäeval on õpperada vabalt ligipääsetav ja annab ligikaudse ülevaate sõdurite elutingimustest. Restaureeritud hooned on suletud, kuid neid saab vaadata, võttes eelnevalt ühendust Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi spetsialistidega.

Saarestik asub Daugavas Riia hüdroelektrijaama veehoidla lõunaküljel Daugmale lähedal. Surmasaar on üks hirmsamaid ja legendaarsemaid Esimese maailmasõja lahinguvälju. 1915. aastal, kui Vene armee taandus Kuramaalt ja Zemgalest, olid mõned üksused jäänud Daugava vasakule kaldale, kus nad asusid positsioonidele Saksa armee vastu võitlemiseks. Jõekaldaid ühendas sild. Siin toimus üks suurimaid keemiarelvade kasutamise juhtumeid Läti alal. Läti sõdurid nimetasid seda kohta surmasaareks, teistest rahvustest sõdurid põrguks. Surmasaare asukoht oli strateegilise ja sümboolse tähtsusega. Läti sõdurite jaoks oli see osa Saksamaa okupeeritud Kuramaast. Lahing toimus Daugava kaldal Ikšķile lähedal, see oli sümboolselt seotud esivanemate lahingutega ristisõdade ajal. Tänapäeval pääseb sinna paadiga. Võib külastada Riia hüdroelektrijaama veehoidla üleujutamata maa-ala. Säilinud on E. Laube kujundatud mälestusmärk. Mõnes kohas on näha rekonstrueeritud kaitserajatiste elemente. Daugava kaldal Ikšķile kabelimäe lähedal asub infostend. Surmasaarest sai saarestik pärast Riia hüdroelektrijaama veehoidla rajamist.

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.

Mälestusmärk on nähtav.

11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.

„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.

Asub Grīva metsamassiivis.
Vaadata saab kuut objekti, mis on seotud riiklike ja Nõukogude partisanilahingute toimumispaikadega.
Grīva metsamassiivis asuvad lisaks Purvsaliņi rahvuspartisanide peakorterile, Valgele Ristile rahvuspartisanide punkris ja vastupanuliikumise ülema Andrejs Roskošsi rist, aga ka Nõukogude partisanide brigaadi ülema Artūrs Baložsi haud, mälestusmärk nn Meiteņu kalninėl, kus 1944. aastal hukkus rühm Nõukogude partisanide brigaadi noori partisane, ning Nõukogude partisanide mälestusmärk viieharulise tähe ja graveeritud sõnadega „Me katsime end oma nõeltega“.

Objekte saab vaadata ka jalgrattamatkal jalgrattateel nr 785 - "Ajaloolised riimid Grīva metsades" (raja pikkus 34 km, kruusateed ja metsateed). Kaart allalaadimiseks.

Mälestusmärk rahvuspartisanide rühmituse ülemale Andrejs Roskošile (GPS 56.87399, 27.43524)
1997. aasta sügisel avati Lielgrīva metsas Valge Rist rahvuspartisanide rühmituse ülema Andrejs Roskoši mälestuseks.

Artūrs Balodise monument (GPS 56.872926, 27.478121)
Artūrs Balodis oli Nõukogude partisan, Grīva metsamassiivis paikneva A-allüksuse erioperatsioonide ülem. Ta langes natsi-Saksa okupantide ulatusliku „kammimise“ käigus. Tema kaasvõitlejad raiusid surmakohas kasepuule tähed AB, et ta seda ei unustaks. Pärast sõda leidsid kohalikud ajaloolased tähistatud kasepuu ja paigaldasid selle asemele mälestustahvli.

Kõigile, kes langesid Grīva metsades (GPS 56.863280, 27.47975)
Selle mälestuskivi Grīva metsamassiivis paigaldas riigiettevõte “Latvijas valsts meži” oma kodumaa eest võidelnud partisanide auks. Mälestuskivi kõrval on kaart-skeem, millel on märgitud partisanide peakorterid ja vaatamisväärsused. Samuti on rajatud puhkeala. Lähedal asub riiklike partisanide asula aastatel 1945–1947.

Rahvuspartisanide asula (GPS 56.863456, 27.481148)
See koht oli koduks Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud rahvuspartisanide asulatele. Säilinud on üksikute punkrite asukohad, mille visuaalse väljanägemise järgi saab hinnata kaevikute suurust ja kuju. Nõukogude võimule vastupanu osutanud rahvuspartisanid tegutsesid Grīva metsades veel mitu aastat pärast Teise maailmasõja lõppu.

Tüdrukute mägi (GPS 56.858187, 27.521526)
1944. aasta juunis viisid natsi-Saksa okupandid Grīva metsades läbi ulatusliku „kammimise“ eesmärgiga hävitada partisanid. Sõdurid piirasid Numerne mäel asuva talukompanii, mis koosnes enamasti noortest tüdrukutest, ja kõik nad lasti maha. Pärast neid traagilisi sündmusi on kohalikud elanikud Numerne mäe ümber nimetanud Meiteņu mäeks. Sellele kohale on püstitatud mälestuskivi.

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Aizvīķi mõisapark asub Aizvīķis Gramzda vallas, vaid mõne kilomeetri kaugusel Leedu piirist.

Aizvīķi pargis on endiselt selgelt näha Teise maailmasõja punkrite ja kaevikute asupaigad. Pargis on taastatud Punaarmee punker.

Üks Teise maailmasõja aegseid relvaliike oli Katjuša raketiheitjasüsteem. Aizvīķi pargis asus mitu sellist raketiheitjasüsteemi ja need kohad (kaponeerid) on looduses tänapäevalgi selgelt nähtavad.

Aizvīķi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi paremaks avastamiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Aizvīķi mõisapark asub Aizvīķis Gramzda vallas, vaid mõne kilomeetri kaugusel Leedu piirist.

Aizvīķi pargis on Teise maailmasõja aegsete punkrite ja kaevikute asukohad endiselt selgelt nähtavad. Üks relvaliikidest oli raketiheitjasüsteem "Katyusha". Mitmeid selliseid raketiheitjasüsteeme asus Aizvīķi pargis isegi pärast Teise maailmasõja lõppu ning need kohad (kaponöörid) on looduses selgelt nähtavad.

See ainulaadne metsapark, mida ümbritsevad saladused ja legendid, loodi 19. sajandi lõpus Aizvīķi mõisapargina, kui mõisa parun von Korf istutas lähedalasuvale künklikule maale männi- ja kuusemetsa. Hiljem rajati 40 hektari suurusele alale matkarajad, istutati ka teisi puuliike ja rajati faasanite aed.

Lisaks maalilistele metsamaastikele on seal ka puidust muinasjutu- ja legenditegelased ning kiviskulptuurid, mis jutustavad reisijatele Aizvīķi ajaloost pärit sündmusi ja tähistavad pargi kultuuri- ja ajaloolisi paiku. Pargis on ka roheline klass.

Aizvīķi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi paremaks avastamiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.