Zemnīca
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine, II Maailmasõda, III Metsavendade liikumine

Läti kütipolkude punkrid ja kaevikud Tīreļis asuvad Mārupe piirkonnas Babīte vallas Antiņi Läti küttide kalmistu ja endise ravimilao läheduses. Esimese maailmasõja ajal asusid siin Vene Keisririigi armee Läti kütipolgud. Liivastele küngastele oli rajatud kaevikuid ja punkreid. Kaeviku- ehk positsioonisõda on parim viis Esimese maailmasõja täpseks kirjeldamiseks ja kaitserajatiste tähtsuse rõhutamiseks. Sõdurite igapäevaseks tööks oli kaitserajatiste täiustamine. Nad tavatsesid anda kaevikutele nimesid, mis meenutasid neile nende kodusid ja aitasid sõjategevust unustada. Kaevikuliinid olid keerulised kaitsesüsteemid, mida vaenlasel oli raske vallutada. Relvade arenguga muutusid need kaitserajatised veelgi keerukamaks. Varjendite katuseid tugevdati, et need peaksid vastu suurtükimürskudele. Kaevikud rajati eri suundadesse, et plahvatused tekitaksid võimalikult vähe kahju. Liikumiskäikudel olid taskud, mida kasutati lühiajaliste peidupaikadena suurtükitule ajal, sest need kaitsesid sõdureid šrapnellide ja kildude eest. Tänapäeval on osa kaitserajatistest taastatud ja on võimalik külastada kolme punkrit ja 100 m pikkust kaevikute osa.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Näha on 3 m kõrgune valge tahvel 2. juulil 1946 maha lastud Läti rahvuspartisanide nimedega. Lähedal asuv kaev on taastatud. Selle koha leidmise hõlbustamiseks on Vietalva külje all silt kirjaga "Valge rist".

Teise maailmasõja ajal käis Vietalva ümbruses aktiivne sõda, millega olid seotud ka sündmused pärast sõja lõppu. Sõjajärgsetel aastatel tegutses siin nn “Pārupa grupp”, mida juhtis Rihards Pārups (1914 - 1946).
1946. aastal lasti selles piirkonnas riigireetmise tõttu maha 10 partisani.

Pārupsi rühma mälestuskivi on püstitatud ka Jēkabpilsisse Krustpilsi luteri kiriku juurde.

Projekti viisid ellu endised Uldis Eiduksi noortekaitserühma aktivistid.
Pļaviņase poolsest küljest pääseb mälestussamba juurde puidust jalgsildadel kõndides ning kevadel ja sügisel võib objektile ligipääsetavus olla raskendatud.

Videolugu Rihards Pārupsi 100. sünniaastapäevale pühendatud näitusest

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Melnsilsi kämping asub mere ääres 10 km kaugusel Kolkast. Seal on võimalik ööbida taasrajatud Saksa armee tüüpi muldonnides ,kuna Teise maailmasõja ajal asusid siin Saksa sõjaväe piirivalvekordon ja laagriplats ning sõdurid ehitasid endale ümbruskonnast leitud materjalidest liivaluidetesse onnid. Rannikuluidetest võib endiselt leida kaevikuid.

Kämpingus on kaks muldonni: Punker 13 on suurem ja selles on kolm narivoodit; väikeses onnis on kaks narivoodit. Melnsilsi kämping sobib kuni 300 inimesele aktiivse puhkuse ja spordiürituste korraldamiseks. Selle lähedal asuvad Slītere looduskaitseala, järsk mererannik ja metsarajad. Ümbritsevasse loodusesse on maha märgitud jalgrattarajad. Mere ääres asuvad telkimis- ja lõkkekohad, rannas võib ööbida kahe- ja neljakohalistes tünnimajades. Rannas on ka saun, kus võib vihelda erinevate vihtadega.

Asub Olaines, Olaine ajaloo- ja kunstimuuseumi läheduses.

Ajalooline trass rajati 2018. aastal I maailmasõja aegsete Vene armee kindlustuste asukohale, mis kuulusid piirkonna kaitsesüsteemi. Lahingud Saksa ja Vene armee vahel Olaine piirkonnas äratavad tähelepanu mitmel põhjusel. Soine maastik takistas sõdivatel pooltel kiiret edenemist ja nõudis sõduritelt mitmesuguseid oskusi, et ebasoodsates tingimustes tegutseda. Sõjas mängis olulist rolli täpne maastikuanalüüs, luure ning kindlustused või insenertehnilised rajatised.

Tänapäeval on kognitiivne marsruut vabalt kättesaadav ja annab ligikaudse ettekujutuse sõdurite elutingimustest. Renoveeritud hooned on suletud, kuid tutvuda saab eelnevalt Olaine Ajaloo- ja Kunstimuuseumi spetsialistidega ühendust võttes.

Saarestik asub Daugavas Riia hüdroelektrijaama veehoidla lõunaküljel Daugmale lähedal. Surmasaar on üks hirmsamaid ja legendaarsemaid Esimese maailmasõja lahinguvälju. 1915. aastal, kui Vene armee taandus Kuramaalt ja Zemgalest, olid mõned üksused jäänud Daugava vasakule kaldale, kus nad asusid positsioonidele Saksa armee vastu võitlemiseks. Jõekaldaid ühendas sild. Siin toimus üks suurimaid keemiarelvade kasutamise juhtumeid Läti alal. Läti sõdurid nimetasid seda kohta surmasaareks, teistest rahvustest sõdurid põrguks. Surmasaare asukoht oli strateegilise ja sümboolse tähtsusega. Läti sõdurite jaoks oli see osa Saksamaa okupeeritud Kuramaast. Lahing toimus Daugava kaldal Ikšķile lähedal, see oli sümboolselt seotud esivanemate lahingutega ristisõdade ajal. Tänapäeval pääseb sinna paadiga. Võib külastada Riia hüdroelektrijaama veehoidla üleujutamata maa-ala. Säilinud on E. Laube kujundatud mälestusmärk. Mõnes kohas on näha rekonstrueeritud kaitserajatiste elemente. Daugava kaldal Ikšķile kabelimäe lähedal asub infostend. Surmasaarest sai saarestik pärast Riia hüdroelektrijaama veehoidla rajamist.

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļakase suunas, paremal pool teed.

Näha on mälestusmärk.

Avati 2. ja 3. märtsil 1945 lahingutes langenud Pēteras Supese rahvuspartisanide mälestusmärk vastupanuliikumise liikmete mälestussammas Balva - Viļaka maantee ääres Stompaki soo vastas. 11. augustil 2011, Läti vabadussõjalaste mälestuspäeval. Juuli lõpus põimiti monumendi alusesse kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on pandud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 1945. aasta 2. ja 3. märtsi lahingutes.

"Veebruaris 1945 rajati Balvu-Viļaka maanteest 2 km kaugusel asuvale Stompaku soo saartele, mida rahvas hakkas kutsuma Stompaku soo saarteks, Läti suurim rahvuspartisanide laager, kus 22. aastal elas 360 inimest. kaikaid.Nende hulgas mõned leegionärid, kes leegioni diviisi taandumiseks olid kõigi relvadega isamajja jäänud.Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 Tšehhi vägede kahe pataljoni sõdurid kaikaid koos hävitajatega, mille relvastuses oli ka neli miinipildujat Lahingud kestsid kogu päeva, partisanid osutasid visa vastupanu ning ründajad kandsid suuri kaotusi, mistõttu ei õnnestunud laagrit vallutada ja partisane hävitada 28 elanikku ka Stompaku raba oli langenud või hukkunud pärast lahingus raskelt vigastada saanud. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga laagri piiramise ja jäid võitmatuks" – nii räägib auhinnaosakonna rahvusliku vastupanuliikumise liige. kirjutab Stompaku lahingu juhtumikomisjoni esimehest Zigfrīds Berķisest.

See asub Griva metsamassiivis.
Vaatluse all on kuus objekti, mis on seotud rahvuslike ja nõukogude partisanilahingute paikadega.
Griva metsamassiivis ei asu mitte ainult "Purvsaliņi" rahvuspartisanide staap, rahvuspartisanide punkris asuv Valge Rist ja vastupanuliikumise ülema Andrejas Roskoši rist, vaid ka naabruskonna haud. Nõukogude partisanide brigaadi ülem Artūrs Balož, monument nn Neitsimäel, kus 1944. aastal hukkus nõukogude partisan, rühm noori brigaadi partisaneid, samuti Nõukogude partisanide monument viieharulise tähe ja graveeritud sõnadega. "Katame end nõeltega".

Samuti on võimalik objekte vaadata, minnes kaherattalisega sõitma jalgrattamarsruudile nr. 785 - "Ajaloo riimid Griva metsades" (tee pikkus 34 km, kruusa- ja metsateed). Kaart allalaadimiseks.

Rahvuspartisanide rühma ülema Andrejas Roskoši mälestuspaik (GPS 56.87399, 27.43524)
1997. aasta sügisel avastati Lielgrivase metsast rahvuspartisanide rühma komandör Andrejas Roskoš Valge Rist.

Artūrs Balodise monument (GPS 56.872926, 27.478121)
Artūrs Balodis oli Nõukogude partisan, Griva metsamassiivis paikneva A-allüksuse eriülesannete ülem. Langes Natsi-Saksamaa okupantide poolt läbi viidud ulatuslikus "kammimises". Seltsimehed nikerdasid tema surmapaigas kasepuusse tähed AB, et see ei ununeks. Pärast sõda leidsid kohalikud uurijad märgistatud kase ja paigaldasid selle asemele mälestustahvli.

Kõigile Griva metsades langenutele (GPS 56.863280, 27.47975)
Selle mälestuskivi Griva metsamassiivis paigaldas VAS "Latvijas valsts meži" kodumaa eest võidelnud partisanide auks. Mälestuskivi kõrval on kaart-skeem partisanide staabi ja huviväärsuste viitega. Olemas ka puhkeala. Lähedal asub rahvuspartisanide asula, 1945-1947.

Rahvuspartisanide asundus (GPS 56.863456, 27.481148)
Selles kohas asusid Nõukogude okupatsiooni vastu võidelnud rahvuspartisanide asulad. Üksikute punkrite kohad on säilinud, nende visuaalse välimuse järgi saab hinnata, kui suured ja millise kujuga kaevikud olid. Nõukogude võimule vastu seisnud rahvuspartisanid tegutsesid Griva metsades veel mitu aastat pärast Teise maailmasõja lõppu.

Griva metsa memoriaalansambel , kaev (GPS 56.860665, 27.490439)
See ehitati Griva metsades elanud nõukogude partisanide mälestuseks. Sissid lasid õhku kohaliku raudteevõrgu ja rongid, et häirida Natsi-Saksamaa armee laskemoona, toidu jms tarnimist. Kohtadesse, kus sõja ajal kaevati kaevikuid, on pandud mälestuskive. Restaureeritud kaevikus on tunda sõjaaja hõngu.

Tüdrukute mägi (GPS 56.858187, 27.521526)
Natsi-Saksamaa okupandid viisid 1944. aasta juunis läbi ulatusliku Griva metsade "kammimise" eesmärgiga hävitada partisanid. Sõdurid Numerne mäel piirasid valdavalt noortest tüdrukutest koosnevat majandusseltskonda ja kõik lasti maha. Nendest traagilistest sündmustest alates nimetati Numerne mägi kohalike elanike poolt ümber Meitenu mäeks. Sellele kohale on püstitatud mälestuskivi.

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Aizvīkai mõisapark asub Gramzda vallas Aizvīkis, vaid mõne kilomeetri kaugusel Leedu piirist.

Aivvikai pargis on siiani hästi näha II maailmasõja aegsete punkrite ja kaevikute kohad. Pargis on taastatud Punaarmee punker.

Üks relvatüüpe Teise maailmasõja ajal oli "Katyusha" raketiheitesüsteem. Aizvīki pargis asus mitu sellist raketiheitmissüsteemi, isegi praegu on need kohad (caponieri) looduses selgelt nähtavad.

Aizvīkai mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Aizvīkai mõisapark asub Gramzda vallas Aizvīkis, vaid mõne kilomeetri kaugusel Leedu piirist.

Aivvikai pargis on siiani hästi näha II maailmasõja aegsete punkrite ja kaevikute kohad. Üks relvaliikidest oli Katyusha raketiheitesüsteem. Mitmed sellised raketiheitmissüsteemid asusid Aizvīki pargis ka pärast II maailmasõja lõppu ja need kohad (caponieri) on looduses selgelt nähtavad.

See ainulaadne, saladuste ja legendidega kaetud metsapark tekkis 19. sajandi lõpus Aizvīkai mõisapargina, kui mõisaparun von Korff kattis lähedal asuva künkliku maa männi- ja kuusemetsaga. Hiljem rajati 40 ha suurusele alale jalutusrajad, istutati ka teisi puuliike ja rajati faasaniaed.

Lisaks maalilistele metsamaastikele on siin ka puidust muinasjutulised ja muinasjutulised kujundid ning kiviskulptuurid, mis jutustavad reisijatele Aizvīki ajaloo sündmustest ning tähistavad pargis olevaid kultuuri- ja ajaloolisi paiku. Parki on loodud ka Roheline klass.

Aizvīkai mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.