Kaitsepositsioonide loomine.
Kirjelduses vaadeldakse lahinguvälja kindlustamise probleeme üldiselt. See põhineb Esimese maailmasõja kogemustel ja olukorral, mil oli vaja korraldada ulatuslikke kindlustuste loomise töid.
„(..)Sellel sõjaajal peab sõdur oskama nii labidat kui ka vintpüssi käsitseda. Kui sõdur on saavutanud edu, on vaja koheselt, hoolimata väsimusest, end labidaga karastada. Välisõjas peab iga väeosa suutma oma jõududega ise kaevikuid ehitada, mistõttu on vaja hästi tunda kindlustamise ja kaevikute kaevamise põhimõtteid, samuti töökorraldust. (..)“
„(..) Kõigis välisriikide armeedes on igal jalaväerügemendil sapööri- või pioneerirühmad või -kompaniid. Jalaväe sapööride eristamiseks tehniliste vägede sapööridest nimetatakse mõnes riigis jalaväe sapööre pioneerideks, nagu me neid ka edaspidi nimetame. Pioneeride ülesanne jalaväerügemendis on teha selliseid töid, mida jalaväelased mingil põhjusel teha ei saa, näiteks kaevandusväljade rajamine, lihtsate lõhkamistööde tegemine, kaevikute ehitamine, keldrite tugevdamine, kamuflaažvõrkude ja -värvide ettevalmistamine jne. Lisaks peavad pioneerohvitserid osalema rügemendi ja pataljoni positsiooni luures, andma oma hinnangu ning esitama ehitusplaani ja tööplaani rügemendi- või pataljoniülemale. Pioneerohvitsere võidakse määrata ka kindlustustööde järelevalveks ja soovituste andmiseks ning kompaniide poolt kaasaskantavate tööriistade ja materjalide jagamiseks. Pioneerohvitserid ei tohi aga jalaväe tööd segada ega neid takistada. Vaidlused lahendatakse alati rügemendi- või pataljoniülemaga. Kõigis suuremates riikides on igal diviisil sapööri- või inseneripataljon, mis koosneb 2-3 sapöörikompaniist ja inseneripargist. Väiksemates riikides, mis pole nii rikkad ja ei saa osta palju tehnilist varustust, on igal diviisil... omab sapöörikompaniid ja inseneriparki. Sapöörid jagunevad erinevateks erialadeks, näiteks lõhkeained, puusepad, kaevurid, pontoonid, kamuflaažijad jne. Sapöörid peavad toetama jalaväge lahingus kindlustatud positsioonide, luure, takistuste ületamise ja rünnakute tõttu. Sapöörid saavad käske jalaväeülematelt. Sapööridele antakse kõige raskemad tehnilised ülesanded, mida jalavägi ei suuda täita, näiteks: sammasteede rajamine keerulisel maastikul, sildade ettevalmistamine ja hooldamine, miiniväljade rajamine, lõhkamine, miinigaleriide kandmine jne. Sapöörid kannavad kaasas vajalikku kogust lõhkeainet, materjale sildade ja kaevikute ehitamiseks, takistusi paigaldamiseks jne. Rikkamates riikides valmistatakse juba rahuajal ette metallist kokkupandavaid sildu, mida saab lühikese aja jooksul püstitada ja millele saab asetada raskeid koormaid. (..)”
Tehnika kirjeldus. Nr 3. 1927. Lahinguvälja kindlustamine.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Jõululahingu Muuseum ja vabaõhunäitus
Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.
Jõululahingute mälestusmärk Antinu vennaskonna kalmistul
Asub Babīte rajoonis, tee ääres endise Antiņi maja ja vana ravimilao lähedal.
Antiņi ehk Tīreļi sõdurite kalmistu rajati Esimese maailmasõja ajal. Piirkonnas asusid Vene impeeriumi armee kaitsepositsioonid. 1917. aastal, jõululahingute ajal, asus lähedal 5. Zemgale Läti laskurrügemendi peakorter, haigla koos ravimilaoga.
1917. aastal, 5. jaanuari ööl vastu 6. jaanuari, maeti kaheksa tohutu lõkke valguses sõjaväeliste auavaldustega 105 5. Zemgale Läti laskurrügemendi võitlejat. Nad langesid lahingutes Saksa armee vastu või surid haavadesse. Matmistseremooniat juhtis rügemendi ülem Jukums Vācietis. Hilisematel aastatel maeti kalmistule ka teiste Vene armee üksuste sõdureid. 1925. aastal avati kalmistul arhitekt Eižens Laube loodud monument ja territoorium haljastati. Teateid 3800 kalmistule maetud sõduri kohta leidub paljudes kohtades, kuid seda tuleks pidada ebatõenäoliseks ja kontrollimata tõeks.
Läti küttide punkrid ja kaevikud Tīreļis
Läti kütipolkude punkrid ja kaevikud Tīreļis asuvad Mārupe piirkonnas Babīte vallas Antiņi Läti küttide kalmistu ja endise ravimilao läheduses. Esimese maailmasõja ajal asusid siin Vene Keisririigi armee Läti kütipolgud. Liivastele küngastele oli rajatud kaevikuid ja punkreid. Kaeviku- ehk positsioonisõda on parim viis Esimese maailmasõja täpseks kirjeldamiseks ja kaitserajatiste tähtsuse rõhutamiseks. Sõdurite igapäevaseks tööks oli kaitserajatiste täiustamine. Nad tavatsesid anda kaevikutele nimesid, mis meenutasid neile nende kodusid ja aitasid sõjategevust unustada. Kaevikuliinid olid keerulised kaitsesüsteemid, mida vaenlasel oli raske vallutada. Relvade arenguga muutusid need kaitserajatised veelgi keerukamaks. Varjendite katuseid tugevdati, et need peaksid vastu suurtükimürskudele. Kaevikud rajati eri suundadesse, et plahvatused tekitaksid võimalikult vähe kahju. Liikumiskäikudel olid taskud, mida kasutati lühiajaliste peidupaikadena suurtükitule ajal, sest need kaitsesid sõdureid šrapnellide ja kildude eest. Tänapäeval on osa kaitserajatistest taastatud ja on võimalik külastada kolme punkrit ja 100 m pikkust kaevikute osa.
Kuulipildujamägi Tīreļpurvsi rabas
Ložmetējkalns asub Valgunde vallas, Jelgava vallas, maantee A9 lähedal. See on Esimese maailmasõja lahingupaik ja ainus riikliku tähtsusega kultuuripärandi kaitsealune objekt Lätis. Ložmetējkalns asub Garā Kāpa luitealal, mis on osa Nordeķi-Kalnciemsi luideteharjast. Nimi pärineb ajast, mil see oli Saksa armee immutamatute kindlustuste asukoht, mida kaitses tugev kuulipildujatule.
Jõululahingud on üks tuntumaid ja dramaatilisemaid Esimese maailmasõja sündmusi Läti ajaloos. 1917. aastal ründasid Vene armee Läti ja Siberi laskurite üksused Ložmetējkalnsi ja vallutasid selle, saades vangi vähemalt 600 vaenlase sõdurit ja väärtuslikke trofeesid. Laskjad uskusid, et just nemad väärivad mägismaa vallutajate au.
Ložmetējkalnsi ümbruses asuvad mälestusmärgid ja muud tõendid siin toimunud lahingute kohta. Igal aastal jaanuaris toimuvad Ložmetējkalnsi ümbruses mälestusüritused jõululahingute mälestamiseks. Tänapäeval on Ložmetējkalnsist saanud Läti laskurite kangelaslikkuse sümbol ja mälestuspaik. 27 meetri kõrgune vaatetorn pakub panoraamvaateid jõululahingute toimumiskohale.
Esimese maailmasõja ajalooliste uuringute marsruut ja kaevik
Asub Olaine'is, Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi lähedal.
Ajalooline marsruut loodi 2018. aastal Esimese maailmasõja ajal Vene armee kindlustuste asukohas, mis olid osa piirkonna kaitsesüsteemist. Saksa ja Vene armee vahelised lahingud Olaine'i piirkonnas äratavad tähelepanu mitmel põhjusel. Soine maastik takistas sõdivatel pooltel kiiret edu saavutamist ja nõudis sõduritelt mitmekesiseid oskusi ebasoodsates tingimustes tegutsemiseks. Sõjapidamises mängisid olulist rolli täpne maastiku analüüs, luure ning kindlustused või insenerkonstruktsioonid.
Tänapäeval on õpperada vabalt ligipääsetav ja annab ligikaudse ülevaate sõdurite elutingimustest. Restaureeritud hooned on suletud, kuid neid saab vaadata, võttes eelnevalt ühendust Olaine'i ajaloo- ja kunstimuuseumi spetsialistidega.
Olaine Ajaloo- ja Kunstimuuseum koos Esimese maailmasõja õpperaja ja punkriga
Olaine Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näitus tutvustab Nõukogude okupatsiooni aega Olaines. Muuseumi territooriumile on rajatud Esimese maailmasõja teemaline õpperada kaitserajatiste restaureeritud elementidega. Kohale, kus kunagi asus Esimese maailmasõja aegne Vene armee kaitseliin, on rajatud vene sõdurite punker. Külastajad saavad tutvuda osaga lasketornist. Jaunolaines Plakanciemsi ristmikul asub Esimese maailmasõja aegne raudbetoonist kindlustus. Esimese maailmasõja ajal peeti siin Vene ja Saksa armee vahel lahinguid. Luure- ja muude operatsioonidega olid seotud ka Läti kütipolgud. Soine maastik muutis selle ala raskesti kaitstavaks, aga väga oluliseks võitluspaigaks Läti sõjaajaloos. Olaine tekkis tänu heale asukohale Jelgava ja Riia vahel, kus praegu asub Jaunolaine. Lähedal asus Olaine mõis. Tänapäevane Olaine ehitati Nõukogude okupatsiooni ajal, kui seal hakati arendama tööstusettevõtlust.
