Bērzaine'i gümnaasium - Esimese maailmasõja tunnistaja

12. armee peakorter moodustati jaanuaris 1915. 13. augustil 1915, pärast Looderinde jagamist Põhja- ja Läänerindeks, saadeti 12. armee peakorter laiali ja 13. armee peakorter nimetati ümber 12. armee peakorteriks. See asus Kovelis Volõõnia kubermangus, kuid 1915. aasta suvel ja sügisel kolis see Birkenruh bei Wendenisse.

1915. aasta lõpus hakkasid sakslased Riia äärelinna kaitsepositsioone rajama. See rinne püsis muutumatuna kuni 1917. aasta augustini. Ligi kaks aastat võitlesid Läti laskurid Riia rindel 12. armee koosseisus Läti territooriumil.

Enne Saksa rünnakut 1917. aasta augustis oli Riia rindel 12. armeel (komandör Dmitri Parski — Дмитрий Павлович Парский) 192 000 sõdurit, 1102 suurtükki ja 1900 kuulipildujat, sealhulgas 18 500 sõdurit ja 102 kuulipildujat kaheksas Läti laskurrügemendis. Armee operatiivne lahingustaap asus rinde lähedal, kuid staap, mis planeeris armee värbamist, varustamist ja kindlustatud kaitseliinide ehitamist, asus Bērzaines Cēsise lähedal. Taganemise vajaduseks ehitati Cēsise (Vendena) kindlustusliin ehk Cēsise (Vendena) positsioonid, mis ulatusid poolringis Daugavast Koknese lähedal läbi Mālpīlese kuni Pēterupe suudmeni Liivi lahte. Kaart: Zusammendruck Riga

Cēsises kasutas 12. armee staap oma isikkoosseisu töö- ja elamisvajaduste rahuldamiseks lisaks Bērzaine'i gümnaasiumi peahoonele ka selle õppeasutuse õpetajate teisi elamu- ja olmehooneid ning kooli läheduses asuvaid eramuid. Staabikohtu vajadusteks kohandati ka linnas asuv rahukohtu maja. 1917. aasta septembris, kui Vene väed Riia rindelt lahkusid, hävitati ka Bērzaine'i ruumid. Mõnda aega hoiti kooli 1. ja 2. korrusel isegi hobuseid.

12. armee üksused osalesid Riia operatsioonis, mida sõjaajaloos tuntakse ka Riia lahingu või Ittieri Riia pealetungina. See oli Saksa keisririigi 8. armee pealetungioperatsioon Esimese maailmasõja ajal eesmärgiga Riia vallutada. Lahing toimus 1.–6. septembrini 1917. Saksa poolel osales rünnakus üle 60 000 sõduri, Venemaa poolel kaitses end 161 000 sõdurit. 12. armee lahinguvõimelised üksused ei suutnud sakslasi peatada. Riiga jäänud üksused taandusid koos armeega Vidzeme poole.

Pärast Esimest maailmasõda, alates 1920. aastast, asus hoones Cēsise (Bērzaine) riigigümnaasium.

Nüüd asub nendes ruumides Cēsis Bērzaine'i algkool - arenduskeskus.

Bērzaine gümnaasiumi ajalugu

1825. aasta mais asutas Riias patriitslaste perekonda sündinud Alberts Voldemārs Holanders oma õppeasutuse Valmiera lähedal Brenguļis (Alt-Wrangelshof). Ta oli õppinud teoloogiat ja pedagoogikat Tērbatis, Jenas ja Berliinis. 1826. aasta oktoobris viis Holanders oma õppeasutuse Cēsise lähedal asuvasse Bērzaini (Birkenruh bei Wenden) ja rajas sinna maineka kooli, mille kuulsus ületas kaugelt Vidzeme kubermangu piire.

1880. aastal otsustas Vidzeme rüütlite maapäev osta Bērzainise ja rajada sinna rüütlite gümnaasiumi. Alustati uue hoone ehitust, mille eest maksis valitsus. Riigivolikogu lubas avaliku valgustuse ministri ettepanekul Vidzeme aadlil 1882. aastal avada Cēsise lähedal Bērzainises õppeasutuse nimega "Keiser Aleksander II gümnaasium". 1882. aasta augustis avati A. Holandersi asutatud kooli baasil klassikaline gümnaasium saksa õppekeelega.

1889. aastal otsustas Riigivolikogu avaliku valgustuse ministeeriumi ettepanekul sulgeda Bērzaines asuva "Keiser Aleksander II Gümnaasiumi" kolme aasta jooksul. Bērzaine'i gümnaasiumi lõpuaktus toimus 6. juunil 1892.

A. Hollanderi asutatud õppeasutuse asutamisest alates on selle direktoriteks olnud: aastatel 1825–1861 - dr Albert Hollander (Hollander); 1861–1869 - Martin Leffler (1813–1869; Löffler) 1861–1869; 1869–1882 - Albert Leffler (1843–1899; Löffler); 1882–1884 - prof dr Ernest Koch (1839–1920; Koch); 1885–1885 - Herman Stief (1853–1888; Stief) tegevdirektor; 1886–1892 - Adolf Felt (1841–1925; Feldt).

Avaliku Valgustuse Ministeeriumi loal taasalustas Vidzeme Rüütlite Meeste Gümnaasium 1906. aastal tööd Bērzaines Cēsise lähedal, kuid Esimese maailmasõja ajal lõpetas see tegevuse. Aastatel 1906–1913 töötas ta gümnaasiumi direktorina.

Reinhold Tantscher (sündinud 1863; Tantscher), kuid aastatel 1914–1915 täitis direktori ülesandeid Leo Goertz (sündinud 1856; Goertz).