Jānis Vītiņši mälestusmärk Mälestusmärk

Jānis Vītiņš (1894-1941) polnud mitte ainult suurepärane laulja, vaid ka kangelaslik sõdur. Kangelaslikkuse eest Bolderaja lähistel toimunud lahingutes 1921. aastal autasustati Jānis Vītiņšit Lāčplēsise sõjaordeniga.
Spārni linnamägi koos majaga „Guntiņas“ kinkis Läti riik J. Vītiņšile 1930. aastatel tema kangelastegude eest Läti vabadusvõitluses. Mälestusmärk avati 21. juunil 2019 Īles Spārni linnamäe jalamil.

Mälestuskivi loodi skulptor Iveta Smiltniece juhendamisel ja see sümboliseerib Jānis Vītiņši panust Lätisse:

"See on pooleks lõigatud rändrahn, mille ühel küljel on kujutatud Jānis Vītiņši sõjalisi vägitegusid ja teisel küljel tema saavutusi ooperimuusikas."

"Jānis Vītiņš sündis 14.10.1894 Pullās, Dzērve vallas, tänapäeval Cīrava vallas. Suri: 29.11.1941 Astrahanis, Venemaa Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis, KPFSR. Mõisteti Astrahani vanglas mahalaskmise läbi.

J. Vītiņš sündis talunik Fričise perre, kus kasvasid üles veel kolm last – Kārlis, Matilde ja Bille (Betija). Ta õppis Rāva algkoolis, Činka kommertskoolis Liepājas ja astus Pihkva lipnikekooli. Abielust Ernaga sündis 1922. aastal poeg Gunārs (Gunards).

Esimese maailmasõja ajal, 1915. aastal, mobiliseeriti J. Vītiņš Vene armeesse. Ta teenis 9. Uurali jalaväerügemendis, alates 1917. aastast 2. eraldi raske suurtükiväe diviisis. Vabadussõja ajal, 1919. aastal, mobiliseeriti J. Vītiņš Läti armeesse, kus ta teenis vanemleitnandi auastmes. J. Vītiņš oli Rahvuskaardi organiseerija ja väljaõpetaja (alates veebruarist 1919), hiljem teenis ta äsja moodustatud vägedes ja eraldi pataljonis. Teenistusaastatel hakkas J. Vītiņš avalikkuse ees laulma, liitudes vokaalkvartetiga.

Kui Liepājas loodi Läti Rahvanõukogu, sai J. Vītiņšist selle Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige. 1919. aasta suvel määrati ta Riia äsjamoodetud vägede vabatahtlike kompanii formeerijaks ja hiljem määrati ta sellise kompanii esimeseks ülemaks. Ta oli ka sõjaväepolitsei ülem, seejärel viidi üle 8. Daugavpilsi jalaväerügementi. Bermontiaadide ajal sai J. Vītiņš lahingutes Läti maanteel haavata.

1920. aastal, pärast demobiliseerimist, astus J. Vītiņš Läti Konservatooriumi, õppis laulmist (Ernests Witting'i käe all), laulis samal ajal Rahvusooperi kooris ja peagi usaldati talle väiksemaid rolle. Tema debüüt oli Wilhelmi roll Ambroise Thomase ooperis "Mignon". 1929. aastal palkas ta Zagrebi Ooperimaja (Jugoslaavia). Oma karjääri jooksul esitas tenor J. Vītiņš 36 ooperirolli, enamiku neist 1930. aastatel, kui ta oli nõutud artist paljude Euroopa linnade ooperimajades. Aastatel 1931–1937 esines laulja lavanime Jan Wittin all Saksamaal – Berliini Volksoperis, Dessaus, Leipzigis, Kölnis, Duisburgis, Stettinis, Breslaus, Essenis, aga ka Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias, Šveitsis ja Hollandis.

1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni tingimustes, liitus J. Vītiņš vastupanuliikumisega „Isamaa kaitsjad“. 06.03.1941 arreteeriti J. Vītiņš oma elukohas Riias Baložu tänaval, süüdistatuna valelikult Saksamaa heaks spioneerimises. 15.03. mõistis Stalingradi garnisoni sõjatribunal lauljale Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kriminaalkoodeksi paragrahvi 58.1-a alusel „kodumaa reetmise eest“ raskeima karistuse. Surmanuhtlus viidi täide 29. (12?) novembril 1941 Astrahani vanglas. J. Vītiņši lesk ja poeg represseeriti (küüditati).

2018. aastal austati silmapaistva tenori ja patrioodi mälestust ooperi „André Chenier“ etendusega Sigulda ooperimuusikafestivalil. J. Vītiņši nimi on kirjutatud mälestusstelele, mis avati 11.11.2018 Aizpute Misiņkalnsi pargis. 2019. aastal avati mälestusmärk J. Vītiņši maja juures Spārni lossimäe jalamil Īle vallas. Läti Rahvusooperi ja Balleti majas on J. Vītiņši nimi kirjutatud toolile 14. reas, 1. kohal.

Rahvuslik entsüklopeedia, autor Daiga azvērsīte.