Dāvids Sīmansons (1859–1933), Läti armee ülemjuhataja, kaitseminister, kindral
I I maailmasõda, I Vabadussõjad

Dāvids (ka Dāvis) Sīmansons sündis 23. märtsil 1859 (praegune 4. aprill) Valmiera kihelkonnas Pīlātu poolmõisas. Ta lõpetas Limbaži rajooni kooli. 1880. aastal liitus ta vabatahtlikuna 115. Vjazma jalaväerügemendiga. 1882. aastal lõpetas ta Riias jalaväejunkrute kooli. Ta õppis Peterburis Kindralstaabi Akadeemias. Ta osales Vene-Jaapani sõjas. Alates 1910. aastast oli ta kolonel. 1912. aasta aprillis määrati ta 66. jalaväerügemendi ülemaks. Alates 1914. aastast osales ta Esimese maailmasõja lahingutes Saksa armee vastu Poola, Leedu ja Läti territooriumil. 1915. ja 1917. aasta mais ülendati ta kindralmajoriks ja määrati 17. jalaväediviisi 2. brigaadi ülemaks. Talle anti Stanislav I III klassi, Anna III klassi, Vladimir III IV klassi ordenid ja Püha Georgi ordeni mõõk. Teenistusest lahkus ta oktoobris 1917. Kuni jaanuarini 1919 elas ta Vitebskis ja Orjolis. Riiga naasis ta 8. jaanuaril 1919.

D. Sīmansons astus Läti armeesse 6. juunil 1919 ja alates 10. juulist oli ta armee ülemjuhataja. 15. juulist kuni 10. septembrini oli ta julgeolekuminister. 16. oktoobril vabastati ta ülemjuhataja ametikohalt. 1919. aasta suvel asus D. Sīmansons formeerima Läti armeed erineva iseloomu ja vormiga üksustest, millel puudus piisav varustus ja julgeolek, üldise sõjalise ja poliitilise segaduse tingimustes, kui Ajutine Valitsus vaid osaliselt vabanenud riigis hakkas korraldama riigiaparaati, mida takistasid paljud sise- ja välisvaenlased. Selles keerulises olukorras pidi ta täitma ka diplomaatilisi funktsioone suhetes välisriikide esindustega ja välisriikide relvajõudude juhtimisel, lahendama Saksa Landeswehri reorganiseerimise Läti armee üksuseks ja muud. Ta täitis edukalt oma ülesandeid, pannes aluse Läti armeele organisatsioonilisele ja struktuurilisele alusele.

Dāvids Sīmansonsile anti 1926. aastal Bermonti rünnaku ajal 9.–10. oktoobril 1919 intelligentse ja energilise tegutsemise eest Lāčplēsise sõjaordeni 3. klassi orden.

Alates detsembrist 1920 oli ta Kaitseministeeriumi nõukogu liige (alates 1922 – sõjaministeerium). 1924. aastal määrati ta Sõjaministeeriumi nõukogu esimehe kohusetäitjaks. Veebruaris 1925 vabastati D. Sīmansons haiguse tõttu armeest. Dāvids Sīmansons suri 13. jaanuaril 1933. Maetud Riiga Brāļu kalmistule.

David Simonsonsi mälestustahvel avati 2014. aastal Limbažis endise rajoonikooli lähedal (skulptor Jānis Strupulis).