Cēsise lahing (eesti keeles: Võnnu lahing)
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.

Cēsis-Āraiši maantee servas, endise Liivu kihelkonna lähedal.

Vaadata saab 1919. aastal Cēsise lahingutes osalenud Cēsise rügemendi vabatahtlike ornamendile pühendatud monumenti.
Monument avati 29. mail 1930 endise Liivu kihelkonna lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine õpilasehete vabatahtlik K. Dzirkalis, paigaldustöid teostas firma A.Sproģis Cēsises.
Autori joonise järgi pronksdetailid lõi M.Pluka, need on valatud V.Minūta tehases Riias. Pärast II maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud restaureeritud monumendi autorid on skulptorid A. Jansons ja M. Balttiņa, arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati pronksmõõk ja plaat ohutuse huvides ning asendati puitdetailidega.

Asub Priekuli vallas Cēsise-Valmiera maantee ääres Rauna silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovi valmistatud graniidist mälestuskivi Cēsise lahingutes langenud sõduritele.
Avastati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 Eesti ja 44 Läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja kaldal.
Põhja-Läti brigaadi 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rood (ülem J. Krūss) ja 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis) võitlesid kangelaslikult Rauna ja Gauja lähistel toimunud lahingutes.

Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.

Esimene monument Cēsise lahingule ja langenud Eesti sõduritele avati 5. augustil 1923. aastal.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljema.

Kalmistule maeti 16 eesti sõdurit, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landesveri ja Rauddiviisiga. Neli neist maeti hiljem kodumaale ümber. Monument ehitati kohalike elanike kogutud annetustest. Selle valmistas meistrimees Dāvis Gruzde Ķikuri majade omaniku Kārlis Bierņši kavandi järgi.

Asub Priekuli vallas Jaunrauna kalmistul.

Monument 21. ja 22. juunil 1919. aastal Jaunrauna mõisa juures Cēsise lahingus langenud 2. (5.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurile, kellest viis maeti Jaunrauna kalmistule, kuues aga viidi üle perekonna kalmistule. .
24. augustil 1924 avati Riias O. Zeviško (endine R. Teica) karjääris kohalikust graniidist valmistatud monument. Monument on kujundatud tammetüvena, mille oksad on ära lõigatud, kuid juured ulatuvad veel maapinnale. Nüri tüvega tüve kroonib istutatud tammeoksi imiteeriv graniidist rist.

Asub Cēsise Lejase kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestuspaiku Cēsises on Alumisel kalmistul asuv vendade kalmistu.
Kalmistu on 1927. aastal Cēsise kunstniku ja mõtleja Augustus Julla (1872-1958) ehitatud Vennaskalmistu monument, mis on pühendatud aastatel 1915-1920 Vennaskalmistule maetud sõduritele.

Cēsise Alumise kalmistu vendade kalmistule on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola jt rahvusest sõdureid. Selle Läti kalmistu ajal maeti nendele kalmistutele 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi 22 langenud sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armee üksustes. Vennaskalmistule on maetud 2 eestlast, 15 enamlaste ohvrit ja ka läti punapüssimeest.

Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodu sõduritele, kes langesid Stalbe lähedal, asub Riia-Limbaži maantee läheduses, Stalbe-Stūrīši teel, mis viib Pārgauja piirkonnavalitsuseni (paremal). Graniidist mälestusmärgil on läti ja eesti keeles kirjas: „19.–21.06.1919 peatas 6. polgu Viljandi koolipoiste üksus Stalbe lahingus vaenlase rünnakud.” Mälestusmärk avati 19. juunil 2009. Selle idee autor on M. Niklass. Mälestusmärgi valmistas kiviraidur V. Koltovs. Eesti 6. polk võitles Võnnu lahingus Stalbe juures Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Stalbe mõisa läheduses proovisid sakslased rindejoonest läbi tungida, kuid olid sunnitud pärast kaks päeva kestnud ebaõnnestunud katseid taganema. Igal aastal algab Karutapja päeva tähistamine Stalbes tõrvikurongkäiguga Viljandi koolipoiste roodu sõduritele pühendatud mälestusmärgi juurde.

Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.

Asub Limbažu Jūras iela kalmistul, Jūras iela 56, Limbaži

10. septembril 1922. aastal Läti tollase presidendi Jānis Čakste avatud monument, millel on kirjas poeet Viļas Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Kaasmaalased, kes minust mööduvad, süttige isamaa armastuses,
armastatud isamaa eest panen oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kurzemes Zemīte kihelkonnas, kuid on tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest Läti Vabadussõja alguses naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Lätiga. Brigaad.

1919. aasta mais juhatas V. Gelbi Limbaži, temast sai selle piirkonna sõjaväekomandör ja suutis innustada kohalikke mehi ja ka väga noori poisse sõjaväkke astuma.

V. Gelbe tollane tegevus Limbažis ja selle lähiümbruses oli väga oluline, tema tööülesannete hulka ei kuulunud ainult korra tagamine linnas ja selle lähiümbruses, vaid ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste toiduga varustamine ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida ei saa arvesse võtta. korraldustes ja juhistes. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandöri meeskond läks erijuhtudel regulaarväele appi ja ta oli uutele sõduritele eeskujuks. V. Gelbe oli esimene Läti sõjaväe ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid Imanta ordeni III klassiga. Tellimust veel polnud. Imanta nimi tuli avalikuks alles 20. märtsil 1920, kui kaitseminister Karls Ullmanile esitati sõjaväekorra kehtestamise konspekt. Ordenile valiti aga Lāčplėši nimi.

Vilis Gelbe hukkus Cēsise lahingutes - 19. juunil 1919 luurekäigul. Hiljem pälvis Gelb Láčplēši sõjaordeni, kuid ajaloolaste hinnangul pole tema panust siiani korralikult hinnatud. Seda seletatakse peamiselt Gelbe kuulumisega Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algul juhtis Oskars Kaplak, hiljem Jānis Balož, võistles Põhja-Läti brigaadiga, mille ülemaks oli Jorģs Zemitāns.

Vidrižis Lēdurgasse pöörde lähedal langesid 19. juunil 1919. aastal toimunud vabadusvõitluses lahingus merejalaväe ülemleitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.

Vilis Gelbe on maetud Limbaži kalmistule. Vilis Gelbe pälvis Vidrižu mõisas tehtud kangelasteo eest Lāčplēši sõjaordeni III klassi (nr 895).

Praegu on lahingupaigas näha kolm 1989. aastal paigaldatud mälestusristi.

22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtra juures kunstnik Stefan Berci valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses, 1940. aasta sügisel, kadus mälestustahvel. Suri ka vaher, mille külge see oli löödud. Taastumise alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja tema meeskonna kahe sõduri - kapral Krustiņši ja sõdur Krūza - 70. surma-aastapäeval ristteel, kus varem asus mälestustahvel. Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbažu rajooni filiaalid paigaldasid kolm Jānis Eglīši valmistatud rahvapärases stiilis puuristi. Limbažu rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.

Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks  saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa  teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool. 

Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.

Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.

Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.

Asub Drabešu vallas Cēsise piirkonnas puhkekoha "Meža kaujas" läheduses.

Üle Amata on raudteesild.

Raudteesild üle Amata mängis väga olulist rolli läbi kogu Vabadussõja, sest 5. juunil 1919 toimus siin esimene Eesti sõjaväe relvarongide lahing Balti Landesveri üksustega. Teades relvarongi lähenemist, nimetas Landeswehr raudteesilla ja asus positsioonile Amatase kodu juures jõe kaldal, olles valmis võimalikuks sõjapidamiseks. Sild üle Amata oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Ajaloolisi tõendeid Amata silla sündmustest pole säilinud. Kuna lätlased nendest sündmustest osa ei võtnud, puuduvad nende mälestuste jutustused, on mälestusi eesti sõduritelt ja muudest allikatest. Võib öelda, et tegemist oli Eesti-Ameerika ühislahinguga Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka II maailmasõjas. Üldiselt osales Cēsise lahingutes palju tulevasi II maailmasõja ohvitsere ja komandöre, eriti Saksa poolel.

Eesti relvarong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919, päev hiljem suundus Ieriķisse, kus toimusid läbirääkimised mõisnikuga, mis aga ebaõnnestusid ning 5. juunil, kui relvarong lähenes uuesti Amata sillale, toimus kokkupõrge sakslased alustasid. Päev hiljem osales relvarong ka lahingutes Cēsise lähedal, kus aitas piiramisohus olnud õpilaste kompanii sõdureid. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemise katkestamiseks rööpaid lahti võtta, õnnestus sellel üle Rauna silla taanduda.

Ööl vastu 23. juunit 1919 lahkus landesver Cēsise lahingute käigus Cēsisest ja taganes Amata jõe joonele. Taganedes põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi maja ja lasid õhku silla üle Amata.

Asub Placa kesklinnas Inčukalnsi – Valka maantee (A3) ääres. Kõrval bussipeatus ja Straupe rahvamaja.

Vaadata saab Teodors Zaļkalnsi 1919. aastal Cēsise lahingus Põhja-Läti vabastajatele valmistatud monumenti.

Kolmeastmelisel alusel on kaks paekivituge, millele toetub paekiviplokk. Selle ees on alumisel osal kujutatud adra külge rakmestatud hobust ja paremas käes ohjasid ning vasakus mõõka hoidvat adrat. Monumendi tagaküljele graveeritud tekst, mille lõpetavad luuletaja Eduards Virza read:

PÕHJA-LÄTI VÄLJASTUSELE

KUI TERVILJAD ON NENDEL PÕLDUDEL SEEME
TEID AUSTATAKSE JA AUSTATAKSE

Monument avati 8. novembril 1931. aastal. Avatseremooniast võttis osa president Alberts Kviesis.

Asub Drabešu vallas, Vidzeme maanteel 74 km (Ieriķi taga umbes kilomeeter), Riia poolt sõites, Birzīši maja vastas paremal pool teed.

Näha on 1919. aasta juunis langenud Läti sõduri monument, mis leiti sellest kohast pärast Cēsise lahingutes lüüa saanud Landesweeri taandumist.
6. mail 1934 avati tundmatu sõduri haual monument, mille valmistasid kohalikus paekivis Cēsise superintendendi Drabešu metsamajandi metsavaht, 10. Cēsise kaardiväerügemendi vahtkond ja omanik Alfreds Kaņeps. Ieriķi veskist. Samal ajal pühendas ta isevalmistatud mälestussamba oma vanemale vennale Mārtiņš Kaņepsile, kes jäi Läti laskurformatsioonides teenides Esimeses maailmasõjas jäljetult kadunuks.

See kukutati mitu korda kommunistliku okupatsiooni ajal, kuid kadus täielikult 1984. aastal. Ärkamisaja alguses, 1988. aasta suvel tähistati matmispaik ajutise mälestusmärgiga.
Taastatud monument, mille nikerdamise võttis ette skulptor Maija Baltiņa, kes tegi seda koos oma abikaasa skulptori Andrejs Jansonsiga, avati 11. novembril 1988. aastal.

Ärkamisajal esimeseks vastvalminud ja püstitatud Vabadussõja mälestusmärgiks saanud uus monument on erinevalt originaalist graniidist ning on koos alusega kahe meetri kõrgune.

Asub Raiskuma kalmistul kabeli lähedal.

Monument Cēsise lahingutes langenud sõduritele avati 7. septembril 1930. aastal. Monumendi valmistas kohalikust punakashallist graniidist Cēsise kiviraidur A. Sproģis. 2001. aastal monument taastati.

Cēsise lahingu 93. aastapäeva mälestusõhtul paljastas vabadusvõitlustest erru läinud kolonelleitnant Ēvalds Krieviņš publikule, et Raiskumsi vallas ei otsustatud mitte ainult Vidzeme, vaid ka Läti ja osaliselt Euroopa saatus. Auciemmuiža lähedal 1919. aastal.
"Siin seisis Eesti polk kangelaslikult Rauddiviisi löögil ja kukkus alla Vabadussõja esimese lennuki," räägib Ēvalds Krieviņš.

Asub Salaca jõe kaldal, kalmistu lähedal, Upes tn 3a.

Esimest korda pühitseti kalmistu sisse juunis 1927. 1936. aasta kevadel loodi kohaliku valveorganisatsiooni ettepanekul kalmistumägi, kuhu maeti ümber kaks tundmatut Eesti sõjaväelast. Kalmistu õnnistati sisse 16. augustil 1936. aastal. Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal seisis kalmistu mahajäetuna, ümbritsetud pärnadega.

Eesti kaitseministeerium võttis koostöös Läti kaitseministeeriumi ja vendade kalmistu komiteega vastu Läti poole ettepaneku koondada kõik langenud Eesti sõdurite üksikmatused Mazsalacasse, kus oli juba 2-liikmeline Eesti sõduri ansambel. moodustati pärast vabadusvõitlusi.

18. juunil 2013 avati sellel kalmistumäel Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõdurite vennaskalmistu monument. Monumendi valmistas Saaremaa dolomiidist Eesti firma Dolokivi OÜ SIA Arhitektu birojs Vecumnieks & Bērziņi järgi. Avamisel osalesid Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja Läti kaitseminister Artis Pabriks.
11. novembril 2015 pühitseti 10 uut Vabadussõjas langenud tundmatute sõdurite ümbermatmist.

See asub Drustu luteri kiriku lähedal.

Monument avati 19. juunil 1932. aastal.

14. juunil 1931 pandi ausamba aluskivi, millel on tekst "Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad end isaduse nimel". Selle alla on põimitud tsingitud plekk-kapsel mälestuskirjaga, millele on alla kirjutanud tollane staabiülem kindral Aleksanders Kalējs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonia aukülalised.

Kommunistliku okupatsiooni ajal saki all olev tekst tsementeeriti, pronksist sakk aga peideti koguduseliikmete poolt ära. Kui ärkamine algas, puhastasid kohalikud Läti Rahvarinde aktivistid sildi ja asetasid säilinud saki oma kohale.

Selgunud on 41 Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas hukkunud Drustu koguduse liiget.

Kiriku seina niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid – tammesse raiutud 58 drusteni ja gatartlase nimega – inimeste nimed, kelle hauad on teadmata.

Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu. 

Asub Valmiera keskkalmistul, kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)

Cēsi rügemendi 8. (Skolnieki) kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899-1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsi lahingutes saadud vigastustesse, kui ta kattis ülejäänud sõjaväelaste taganemist. üksused, kui Landsweer ründas.

Asub Leona Paeglese tn 1, punastest tellistest fassaadi kõrval.

Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiljeva ning idee aluseks on õienupu motiiv. Kunstniku sõnul sümboliseerib see äsja kujunenud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma vaikselt lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja karmi otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed tehtud geomeetrilistest teravatest nurkadest, vastupidiselt punga õrnale ümarale siseküljele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras, kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi orkester.

Läti kontuurid on tehtud kunstlikest munakividest, millele on asetatud plaat Cēsise rügemendi Üliõpilaste Seltsi lipu ja tekstiga:

„Selles kohas 26. mail 1919. a
Asutati Cēsise rügemendi õpilasfirma "

Cēsise lahing oli üks olulisemaid pöördepunkte Läti Vabadussõja (1918-1920) käigus. 5. juunil 1919 algas Cēsise lahingu esimene etapp kokkupõrkega Eesti sõjaväe soomusrongide ja Landesværi üksuste vahel Ierikai raudteejaama juures Amata silla juures. Selle sündmuse mälestuseks on Ierikai jaama lähedusse loodud turismiobjekt, mis pakub kaasaegse tehnoloogia pakutavaid võimalusi kasutades kogeda ajaloo lugu - virtuaalreaalsuse abil. Viieminutilist videot "LAHING ON THE BRIDGE FOR OFFICE" saab virtuaalreaalsuse binoklis iga päev tasuta vaadata. Video kestus: 5 min., LV subtiitritega LV, ENG, EST ja EU.