Võnnu lahingud I Vabadussõjad

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.

Cēsis-Āraiši maantee ääres, endise Livu kogudusemaja lähedal.

Näha on monument, mis on pühendatud Cēsise rügemendi vabatahtlikule õpilaskompaniile, kes osales 1919. aastal Cēsise lahingus.
Monument avati 29. mail 1930 endise Livu kogudusemaja lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine tudengvabatahtlik K. Dzirkalis ja paigaldustööd teostas A. Sproģise ettevõte Cēsises.
Pronksdetailid valmistas autori joonise järgi M. Pluka ja need valati Riias V. Minutase tehases. Pärast Teist maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud monumendi autoriteks olid skulptorid A. Jansons ja M. Baltiņa ning arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati ohutuskaalutlustel pronksist mõõk ja tahvel ning asendati puidust osadega.

Asub Priekuļi vallas Cēsis–Valmiera maantee ääres, Rauna jõe silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovsi valmistatud graniidist mälestusmärgiga mälestuskivi Cēsise lahingus langenud sõduritele.
Avati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 eesti ja 44 läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja jõgede kaldal.
Rauna ja Gauja lähedal toimunud lahingutes võitlesid kangelaslikult 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rügement (ülem J.Krūss) ja Põhja-Läti brigaadi 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis).

Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.

Esimene Cēsise lahingu ja langenud Eesti sõdurite mälestuseks püstitatud monument avati 5. augustil 1923.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljemā.

Kalmistul on 16 Eesti sõduri säilmed, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landeswehri ja Rauddiviisiga. Neist neli maeti hiljem ümber kodumaale. Monument püstitati kohalike elanike annetuste abil. Selle projekteeris käsitööline Dāvis Gruzde Ķikuri maja omaniku Kārlis Bierņiši järgi.

Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.

Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.

Mälestusmärk Viljandi koolipoiste roodu sõduritele, kes langesid Stalbe lähedal, asub Riia-Limbaži maantee läheduses, Stalbe-Stūrīši teel, mis viib Pārgauja piirkonnavalitsuseni (paremal). Graniidist mälestusmärgil on läti ja eesti keeles kirjas: „19.–21.06.1919 peatas 6. polgu Viljandi koolipoiste üksus Stalbe lahingus vaenlase rünnakud.” Mälestusmärk avati 19. juunil 2009. Selle idee autor on M. Niklass. Mälestusmärgi valmistas kiviraidur V. Koltovs. Eesti 6. polk võitles Võnnu lahingus Stalbe juures Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Stalbe mõisa läheduses proovisid sakslased rindejoonest läbi tungida, kuid olid sunnitud pärast kaks päeva kestnud ebaõnnestunud katseid taganema. Igal aastal algab Karutapja päeva tähistamine Stalbes tõrvikurongkäiguga Viljandi koolipoiste roodu sõduritele pühendatud mälestusmärgi juurde.

Memoriaal asub Limbažis luterliku Püha Johannese kiriku kõrval, Libiešu tn.2. Memoriaal on pühendatud Limbaži piirkonnast pärit sõdurite ning kindralleitnant Vilis Gelbe (1890-1919) mälestuseks, kes langesid lahingutes Saksa vägedega 19. juunil 1919 Vidrižis. Kindralleitnant Vilis Gelbe monument asub Limbaži kalmistul Jūra tänaval.

Asub Limbaži Jūrase tänava kalmistul, Jūrase tänav 56, Limbaži

Väljapanekul on 10. septembril 1922 toonase Läti presidendi Jānis Čakste poolt avatud monument, millel on luuletaja Vilis Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Mu rahvas, kes minust mööda läheb, põleb armastusest oma isamaa vastu,"
"Oma armsa isamaa nimel luban oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kuramaal Zemīte kihelkonnas, kuid oli tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest kui Läti Vabadussõda algas, naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Läti brigaadiga.

1919. aasta mais juhtis V. Gelbi Limbaži, temast sai piirkonna sõjaväekomandör ning ta suutis inspireerida kohalikke mehi ja isegi väga noori poisse armeega liituma.

V. Gelbe tegevus Limbažis ja selle ümbruses oli sel ajal väga oluline; tema ülesannete hulka kuulus lisaks korra hoidmisele linnas ja selle ümbruses ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste varustamine toiduga ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida käskudesse ja juhistesse ei saanud lisada. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandandi meeskond läks regulaararmeele appi erijuhtudel ja ta oli eeskujuks uutele sõduritele. V. Gelbe oli Läti armee esimene ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid III klassi Imanta ordeniga. Ordenit polnud siis veel olemas. Imanta nimi ilmus avalikkuse ette alles 20. märtsil 1920, kui julgeolekuminister Kārlis Ulmanisele esitati ettekanne sõjaväelise ordeni kehtestamise kohta. Ordeni jaoks valiti aga Lāčplēsise nimi.

Cēsise lahingu ajal hukkus Vilis Gelbe – 19. juunil 1919 luuremissioonil. Hiljem autasustati Gelbet Lāčplēsise sõjaordeniga, kuid ajaloolaste arvates pole tema panust piisavalt hinnatud. See on peamiselt tingitud Gelbe kuulumisest Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algselt juhtis Oskars Kaplaks ja hiljem Jānis Baložs, konkureeris Põhja-Läti brigaadiga, mida juhtis Jorģis Zemitāns.

Vidrižis, Lēdurgale pööramisel, langesid Vabadussõja ajal 19. juunil 1919 lahingus mereväe leitnant Vilis Gelbe ja kaks sõdurit.

Vilis Gelbe maeti Limbaži kalmistule. Kangelasteo eest Vidriži mõisa lähedal pälvis Vilis Gelbe Lāčplēsi sõjaordeni III klassi (nr 895).

Praegu on lahingupaigas näha kolm Pemini risti, mis paigaldati 1989. aastal.

22. juunil 1934 avati mõisapargis kasvava vahtrapuu lähedal kunstnik Stefans Bercsi järgi valmistatud pronksist mälestustahvel. Juba kommunistliku okupatsiooni alguses 1940. aasta sügisel kadus mälestustahvel. Hukkus ka vaher, mille külge see oli naelutatud. Ärkamisaja alguses, 19. juunil 1989, Gelbe ja kahe tema meeskonna sõduri – kapral Krustiņši ja reamees Krūze – surma 70. aastapäeval, paigaldati Keskkonnakaitseklubi ja Läti Rahvarinde Limbaži rajooni harude eestvõttel ristteele, kus kunagi asus mälestustahvel, kolm Jānis Eglītise valmistatud rahvapärases stiilis puust risti. Limbaži rajooni täitevkomitee otsusega 1991. aasta aprillis kanti see mälestuspaik kohaliku tähtsusega ajaloomälestiste nimekirja.

Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks  saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa  teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool. 

Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.

Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.

Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.

Asub Drabeši vallas Cēsise piirkonnas puhkeala "Meža koujas" läheduses.

Amata jõe kohal on näha raudteesild.

Amata jõel asuv raudteesild mängib Vabadussõja vältel väga olulist rolli, kuna esimene lahing Eesti armee soomusrongide ja Balti Landeswehri üksuste vahel toimus siin 5. juunil 1919. Landeswehr, teades soomusrongi lähenemist, mineeris raudteesilla ja asus positsioonidele jõekaldal asuvates "Amata" majades, valmis võimalikuks vaenutegevuseks. Amata jõel asuv sild oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Amata silla sündmuste kohta pole säilinud ajaloolisi tõendeid. Kuna lätlased nendes sündmustes ei osalenud, pole nende kohta ka mälestusi, on mälestusi Eesti sõduritelt, muudest allikatest. Võib öelda, et see oli Eesti-Ameerika ühine lahing Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka Teises maailmasõjas. Üldiselt osalesid Cēsise lahingutes paljud tulevased ohvitserid ja Teise maailmasõja ülemad, eriti Saksa poolel.

Eesti soomusrong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919 ja suundus päev hiljem Ieriķisse, kus peeti läbirääkimisi Landeswehriga, mis olid viljatud, ning 5. juunil, kui soomusrong taas Amata sillale lähenes, algas kokkupõrge sakslastega. Soomusrong osales päev hiljem ka Cēsise lähedal toimunud lahingutes, kus see aitas Koolilaste kompanii sõdureid, keda ähvardas piiramine. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemistee katkestamiseks rööpaid lammutada, õnnestus sel üle Rauna silla taanduda.

23. juuni öösel 1919 Cēsise lahingu käigus hülgas Landeswehr Cēsise ja taandus Amata jõe äärde. Taganemise ajal põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi hoone ja õhkisid Amata jõe kohal asuva silla.

Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.

Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.

Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:

Põhja-Läti vabastajatele

KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse

Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.

Asub Raiskumsi kalmistul kabeli lähedal.

Cēsise lahingutes langenud sõdurite mälestusmärk avati 7. septembril 1930. Monumendi raius kohalikust punakashallist graniidist Cēsise kiviraidur A. Sproģis oma kavandi järgi. Monument restaureeriti 2001. aastal.

Cēsise lahingu 93. aastapäeva mälestusüritusel paljastas erukolonelleitnant Ēvalds Krieviņš kohalviibijaile, et just Raiskumi kihelkonnas Auciemmuiža lähedal otsustati 1919. aastal mitte ainult Vidzeme, vaid ka Läti ja osaliselt ka Euroopa saatus.
„Siin pidas Eesti rügement kangelaslikult vastu Rauddiviisi rünnakule ja tulistas alla esimese Vabadussõja lennuki,“ ütleb Ēvalds Krieviņš.

Asub Salaca jõe kaldal, kalmistu lähedal, Upes tänav 3a.

Hauad pühitseti esmakordselt sisse 1927. aasta juunis. 1936. aasta kevadel loodi kohaliku kaardiväe organisatsiooni ettepanekul hauaküngas, kuhu maeti ümber kaks tundmatut Eesti sõdurit. Hauad pühitseti sisse 16. augustil 1936. Nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal seisis hauaküngas mahajäetuna, ümbritsetuna pärnadest.

Eesti kaitseministeerium võttis koostöös Läti kaitseministeeriumi ja Massihaudade Komiteega vastu Läti poole ettepaneku koondada kõik langenud Eesti sõdurite individuaalsed matused Mazsalaci, kuhu oli pärast Vabadussõda juba rajatud ansambel kahe Eesti sõduri matustega.

18. juunil 2013 avati sellel kalmistul Läti Vabadussõjas langenud Eesti sõduritele pühendatud Vennaste hauamonument. Monumendi valmistas Saaremaa dolomiidist Eesti ettevõte Dolokivi OÜ SIA Arhitektu birojs Vecumnieks & Bērziņi projekti järgi. Avamisel osalesid Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu ja Läti kaitseminister Artis Pabriks.
11. novembril 2015 pühitseti Eesti Sõjameeste Vennaskonna kalmistul sisse 10 uut ümbermatmist Vabaduslahingutes langenud tundmatutele sõduritele.

Asub Drusti luteri kiriku lähedal.

Monument avati 19. juunil 1932.

14. juunil 1931 pandi monumendi nurgakivi, millele graveeriti tekst „Sajad aastad tulevad ja lähevad, kangelased ohverdavad isamaa eest“. Selle alla oli paigaldatud tsingitud plekist kapsel mälestuskirjaga, millele olid alla kirjutanud tollane armee staabiülem kindral Aleksandrs Kalejs, langenud sõdurite vanemad ja teised tseremoonial viibinud aukülalised.

Kommunistliku okupatsiooni ajal reljeefi all olev tekst tsementeeriti, kuid koguduseliikmed peitsid pronksist tahvli ära. Ärkamisaja alguses puhastasid Läti Rahvarinde kohalikud aktivistid kirja ja asetasid säilinud tahvli oma kohale.

Drusti kogudusest on tuvastatud 41 liiget, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas.

Kiriku müüri niššidesse on paigutatud kommunistliku terrori ohvrite mälestustahvlid - tammepuust raamitud 58 drustenlase ja gatartlase nime - nende nimed, kelle hauad on teadmata.

Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu. 

Asub Valmiera kesklinna kalmistul kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)

Cēsise rügemendi 8. (üliõpilas)kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899–1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsise lahingus saadud vigastustesse, kui ta vaenlase rünnakul ülejäänud üksuste taandumist kattis.

Asub aadressil Leona Paeglesi tänav 1, punastest tellistest hoone fassaadi lähedal.

Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiļjeva ning idee põhineb õienupu motiivil. Nagu kunstnik märgib, sümboliseerib see just kujunema hakanud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja raske otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed geomeetrilise kujuga, teravate nurkadega, mis on kontrastiks punga sees asuvatele pehmetele, ümaratele nurkadele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi kadettkompanii.

Läti piirjooned on laotud tehislikest sillutuskividest, millele on asetatud pikali tahvel Cēsise rügemendi õpilaste kompanii lipu ja tekstiga:

"Selles kohas 26. mail 1919
Asutati "Cēsise rügemendi koolikompanii"

Cēsise lahing oli üks olulisemaid pöördepunkte Läti Vabadussõja (1918–1920) käigus. 5. juunil 1919 algas Cēsise lahingu esimene etapp Ieriķi raudteejaama lähedal Amata jõe silla juures toimunud kokkupõrkega Eesti armee soomusrongide ja Landeswehri üksuste vahel. Selle sündmuse mälestuseks on Ieriķi jaama lähedale loodud turismiatraktsioon, mis pakub ajaloo kogemist kaasaegse tehnoloogia võimaluste abil – virtuaalreaalsuse abil. Viieminutilist videot „LAHING AMATA JÕE SILLAL“ saab iga päev tasuta vaadata virtuaalreaalsuse binoklis. Video kestus: 5 minutit, LV, subtiitritega LV, ENG, EST ja ES.