Lahing Amata jõe silla juures
Cēsise lahing on üks Läti Vabadussõja olulisemaid etappe ja omab olulist kohta ka Eesti Vabadussõja ajaloos.
Cēsise lahing on üks olulisemaid etappe Läti Vabadussõjas. See omab olulist kohta ka Eesti Vabadussõja ajaloos. Läti Vabariik asutati 18. novembril 1918. Juba 1918. aasta detsembris pidi äsjaloodud Läti Ajutine Valitsus korraldama kaitset Nõukogude Venemaalt lähenevate bolševike vägede ohu vastu. 1918. aasta detsembri lõpus taandusid äsjamoodustatud Rahvuskaardi üksused ehk saksa keeles Landeswehr, mis olid moodustatud Läti, Saksa ja Venemaa allüksustest, Kuramaale. Samal ajal otsis Läti Ajutine Valitsus abi Eestist, kus 1919. aasta veebruaris olid Eestis elavad lätlased hakanud moodustama nn Põhja-Läti brigaadi, mis liideti Eesti armeega. 16. aprillil 1919 korraldasid Saksa Landeswehri üksused Liepājas riigipöörde, kukutades Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutise Valitsuse ja moodustades oma valitsuse pastori ja kirjaniku Andrievs Niedra juhtimisel. Kui Landeswehri üksused 22. mail 1919 Riia tagasi vallutasid, demoraliseeris see Nõukogude väed täielikult ning nad taandusid Vidzemest kiiresti Latgalesse. Landeswehri üksused järgnesid neile, kuni kohtasid Eesti armee ja Põhja-Läti brigaadi üksusi. Poolte vahel algas konflikt, mis arenes välja Cēsise lahinguks.
Amata jõe silla juures toimunud lahing toimus 5. juunil 1919 Eesti armee soomusrongide ja Saksa Landeswehri üksuste vahel. See kokkupõrge pani aluse Cēsise lahingu esimesele etapile, mis kestis kuni vaherahu lõppemiseni 10. juunil. Cēsise lahingud jätkusid uue jõuga 19. juunil Landeswehri ja Rauddiviisi rünnakuga Limbažile ning sellele järgnenud rünnakuga Valmiera suunas. Mitmepäevase intensiivse võitluse käigus peatasid Eesti armee ja Põhja-Läti brigaadi üksused rünnaku, alustasid vasturünnakut ja alistasid lõpuks sakslased. Konflikti eskaleeris kahe poole järeleandmatus Vidzeme sõjaliste operatsioonide küsimuses – Eesti armee ja Põhja-Läti brigaadi üksused ründasid põhjast ja okupeerisid alasid kuni Valmierani ning liikusid edukalt Gulbene ja Madona suunas, jõudes Jēkabpilsini, samal ajal kui Landeswehri üksused pidid jõudma Ape-Alūksne piirkonda. Ieriķi–Gulbene ja Ieriķi–Valka raudteeliinid olid olulised transpordi- ja varustusvõimaluste pakkumisel. Seetõttu oli strateegiliselt olulise raudteesõlme kontrollimise võimalus Ieriķis oluline konflikti mõlemale poolele.
Pärast Põhja-Vidzemi vabastamist bolševike käest saabus Põhja-Läti brigaadi ülemjuhatus 2. juunil Cēsisesse. Samal ajal saabus Ieriķisse Saksa soomusrong, mis nõudis luba Cēsise poole edasi liikuda. Järgnevatel päevadel toimusid jõudemonstratsioonid, intensiivne kirjavahetus ja läbirääkimised Eesti armee, Põhja-Läti brigaadi ja Landeswehri esindajate vahel, kusjuures mõlemad pooled püüdsid saavutada oma eesmärki: Landeswehr - jätkata edasitungi põhja suunas ja Eesti armee - sundida Landeswehri taanduma Gauja jõe suudme - Sigulda - Nītaure - Vecpiebalga - Jaungulbene liinile.
Olukorra selgitamiseks raudteedega ja kontrollimaks, kas sakslased raudteed hävitavad, hakkasid kaks Eesti soomusrongi - nr 2 ja nr 4 - 5. juunil kell 13.45 aeglaselt Riia suunas olukorda luurama. Rongidega kaasas oli kolonelleitnant Nikolajs Rēks, kes vastutas läbirääkimiste eest Landeswehri, Põhja-Läti brigaadi staabiülema kolonelleitnant Voldemārs Ozolsi ja Ameerika Ühendriikide sõjaväe esindaja kapten Dawley (või teiste teadete kohaselt kolonel Warwick Greene'iga) vahel. Kohalike oludega hästi kursis olev operatsioonile määrati ka hiljuti moodustatud 2. Cēsise jalaväerügemendi 8. õpilaskompanii sõdur Kārlis Dzirkalis. Amata jõe silla lähedal peatas valvesõdur rongi, teatades, et sakslased on silla mineerinud. Kui sapöörid silda läbi otsisid, kostsid teiselt poolt ootamatult lasud, mis vigastasid Eesti seersanti ja tapsid ohvitseri. Kohe ilmus lähedalasuvast metsast välja Landeswehri sõdurite kett, kes avas soomusrongi pihta tule. Samal ajal üritasid sakslased teist rongi piirata, kuid see ajas nad suurtükitulega minema.
Cēsise lahing peatas ja piiras Saksamaa laienemist Baltimaades. Nende lahingute ulatus on võrreldav nn Bermontiadaga 1919. aasta sügisel Riia lähedal. Eestis nimetatakse neid Võnnu lahinguks ja nende lahingute võidu kulminatsiooni - võidupüha 23. juunil - tähistatakse riigipühana.
Lisateavet Cēsise lahingu kohta leiate spetsiaalselt ekskursioonimarsruudilt: Cēsise lahingu jälgedes - https://militaryheritagetourism.info/en/tours
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Metsalahingu puhkeala ja raudteesild üle Amata jõe
Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.
Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.
Melānija Vanaga muuseum ja Siberi muldonnMelānija Vanaga muuseum ja Siberi muldonn
Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.
Amata jaamas küüditatute mälestusmärk - ešelon nr 97322
Asub Drabeši vallas Amata piirkonnas endise Amata jaamahoone lähedal.
Külastada saab küüditatute mälestuspaika koos infostendi ja väljakuga.
Lätist küüditati 25. märtsil 1949 ja järgnevatel päevadel kokku 33 ešelonis üle 42 tuhande inimese.
27. märtsil 1949 kell kaks öösel lahkus Amata jaamast 62 vagunit - pikk ešelon nr 97322, milles oli 329 meest, 596 naist ja 393 last.
Keskseks objektiks saab 1318 erineva suuruse ja värviga metallposti. Igaüks neist sümboliseerib inimest, kes küüditati toonastest Cēsise ja Alūksne maakondadest 25. märtsil 1949. Igal postil on küüditatu ees- ja perekonnanimi, sünniaasta ja kihelkond – kust nad küüditati. Praegu on küüditatute endi või nende sugulaste toel paigaldatud 394 posti ning vaja on veel 932 posti.
Idee autoril Pēteris Ozolsil on samuti oma veerg, aga ikka tolleaegse perekonnanimega - Ozoliņš, kes viidi Kosa kihelkonnast "Pērkoņiemile" kuueaastaselt koos perega 26. märtsil 1949.
Infostendil on teave 1949. aasta küüditamise ja okupeeritud Balti riikides NSV Liidu repressiivorganite poolt läbi viidud operatsiooni "Priboi" (Rannalaine) kohta, mis oli küüditamise aluseks.
Raudteesild üle Amata
Asub Drabeši vallas Cēsise piirkonnas puhkeala "Meža koujas" läheduses.
Amata jõe kohal on näha raudteesild.
Amata jõel asuv raudteesild mängib Vabadussõja vältel väga olulist rolli, kuna esimene lahing Eesti armee soomusrongide ja Balti Landeswehri üksuste vahel toimus siin 5. juunil 1919. Landeswehr, teades soomusrongi lähenemist, mineeris raudteesilla ja asus positsioonidele jõekaldal asuvates "Amata" majades, valmis võimalikuks vaenutegevuseks. Amata jõel asuv sild oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Amata silla sündmuste kohta pole säilinud ajaloolisi tõendeid. Kuna lätlased nendes sündmustes ei osalenud, pole nende kohta ka mälestusi, on mälestusi Eesti sõduritelt, muudest allikatest. Võib öelda, et see oli Eesti-Ameerika ühine lahing Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka Teises maailmasõjas. Üldiselt osalesid Cēsise lahingutes paljud tulevased ohvitserid ja Teise maailmasõja ülemad, eriti Saksa poolel.
Eesti soomusrong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919 ja suundus päev hiljem Ieriķisse, kus peeti läbirääkimisi Landeswehriga, mis olid viljatud, ning 5. juunil, kui soomusrong taas Amata sillale lähenes, algas kokkupõrge sakslastega. Soomusrong osales päev hiljem ka Cēsise lähedal toimunud lahingutes, kus see aitas Koolilaste kompanii sõdureid, keda ähvardas piiramine. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemistee katkestamiseks rööpaid lammutada, õnnestus sel üle Rauna silla taanduda.
23. juuni öösel 1919 Cēsise lahingu käigus hülgas Landeswehr Cēsise ja taandus Amata jõe äärde. Taganemise ajal põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi hoone ja õhkisid Amata jõe kohal asuva silla.
Virtuaalreaalsuse binokkel "Cēsise lahing"
Cēsise lahing oli üks olulisemaid pöördepunkte Läti Vabadussõja (1918–1920) käigus. 5. juunil 1919 algas Cēsise lahingu esimene etapp Ieriķi raudteejaama lähedal Amata jõe silla juures toimunud kokkupõrkega Eesti armee soomusrongide ja Landeswehri üksuste vahel. Selle sündmuse mälestuseks on Ieriķi jaama lähedale loodud turismiatraktsioon, mis pakub ajaloo kogemist kaasaegse tehnoloogia võimaluste abil – virtuaalreaalsuse abil. Viieminutilist videot „LAHING AMATA JÕE SILLAL“ saab iga päev tasuta vaadata virtuaalreaalsuse binoklis. Video kestus: 5 minutit, LV, subtiitritega LV, ENG, EST ja ES.
