Lahing Amata jõe silla juures
Cēsise lahing on Läti Vabadussõja üks olulisemaid etappe ning sellel on oluline koht Eesti Vabadussõja ajaloos.
Cēsise lahing on üks olulisemaid etappe Läti Vabadussõjas. Sellel on oluline koht ka Eesti Vabadussõja ajaloos. Läti Vabariik asutati 18. novembril 1918. Juba 1918. aasta detsembris pidi hiljuti loodud Läti Ajutine Valitsus korraldama kaitset Nõukogude Venemaalt läheneva bolševike vägede ohu vastu. 1918. aasta detsembri lõpus taandusid Kurzemesse hiljuti moodustatud rahvuskaardiüksused ehk saksa keeles Landeswehr, mille moodustasid Läti, Saksa ja Vene allüksused. Samal ajal otsis Läti Ajutine Valitsus abi Eestist, kus 1919. aasta veebruaris olid Eestis elavad lätlased asunud moodustama nn Põhja-Läti brigaadi, mis liideti Eesti sõjaväe koosseisu. 16. aprillil 1919 korraldasid Landeswehri Saksa üksused Liepajas riigipöörde, kus kukutas Läti Ajutine Valitsus, mida juhtis Kārlis Ulmanis, ning asutasid oma valitsuse pastori ja kirjaniku Andrievs Niedra juhtimisel. Kui Landeswehri üksused 22. mail 1919 Riia tagasi said, demoraliseeris see Nõukogude väed täielikult ja nad taganesid kiiresti Vidzemest Latgalesse. Landeswehri üksused järgnesid neile, kuni nad kohtusid Eesti sõjaväe ja Põhja-Läti brigaadi üksustega. Kahe poole vahel algas konflikt, millest kujunes välja Cēsise lahing.
Lahing Amata jõe silla juures toimus 5. juunil 1919 Eesti sõjaväe soomusrongide ja Saksa Landeswehri üksuste vahel. Sellest kokkupõrkest sai alguse Cēsise lahingu esimene etapp, mis kestis kuni vaherahu sõlmimiseni 10. juunil. Uue võimuga Cēsise lahingud jätkusid 19. juunil Landeswehri ja Rauddiviisi rünnakuga Limbažile ning sellele järgnenud rünnakuga 19. juunil. Valmiera suund. Eesti sõjavägi ja Põhja-Läti brigaadi üksused peatasid mitmepäevase pingelise võitluse jooksul rünnaku, alustasid vasturünnakut ja alistasid lõpuks sakslased. Konflikti süvendas kahe poole järeleandmatus sõjaliste operatsioonide küsimuses Vidzemes – Eesti armee ja Põhja-Läti brigaadi üksused ründasid põhjast ja okupeerisid kuni Valmierani ning edenesid edukalt Gulbene ja Madona suunas, jõudes Jēkabpilsisse. , samas kui Landeswehri üksused pidid jõudma Ape - Alūksne piirkonda. Olulised olid Ieriķi – Gulbene ja Ieriķi – Valka raudteeliinid, mis pakkusid transpordi- ja varustusvõimalusi. Seetõttu oli mõlemale konfliktis osalenud poolele oluline võimalus kontrollida strateegiliselt Ieriķi raudteesõlme.
Pärast Põhja-Vidzeme vabastamist bolševike käest saabus 2. juunil Cēsisesse Põhja-Läti brigaadi ülemjuhatus. Samal ajal saabus Ieriķisse Saksa soomusrong, mis nõudis luba Cēsisesse edenemiseks. Järgnevatel päevadel toimus jõudemonstratsioon, intensiivne kirjavahetus ja läbirääkimised Eesti sõjaväe, Põhja-Läti brigaadi ja Landeswehri esindajate vahel, kumbki pool püüdis saavutada oma eesmärki: Landeswehr - jätkata edasitungit põhja poole ja Eesti sõjavägi - panna Landeswehr taganema Gauja jõe suudmesse - Sigulda - Nītaure - Vecpiebalga - Jaungulbene joonele.
Et selgitada olukorda raudteega ja kontrollida, kas sakslased lõhuvad raudteed, asusid kaks Eesti soomusrongi - nr 2 ja nr 4 - 5. juunil kella 1:45 paiku Riia suunal aeglaselt olukorda luurama. pm. Kolonelleitnant Nikolajs Rēks saatis ronge ning vastutas läbirääkimiste eest Landeswehri, Põhja-Läti brigaadi staabiülema kolonel-leitnant Voldemārs Ozolsi ja Ameerika Ühendriikide sõjaväelise esindaja kapten Dawley (või kolonel Warwick Greene'iga). teiste aruannete kohaselt). Kohalikke olusid hästi tundev operatsioonile määrati ka hiljuti moodustatud 2. Cēsise jalaväerügemendi 8. õpilaskompanii sõdur Kārlis Dzirkalis. Amata silla lähedal peatas vahisõdur rongi, teatades, et sakslased on silla mineerinud. Kui sapöörid silda otsisid, kostisid ootamatult teiselt poolt lasud, mis vigastasid eestlasest seersanti ja tapsid ohvitseri. Kohe ilmus lähedalasuvast metsast Landeswehri sõdurite kett ja avas soomusrongi pihta tule. Samal ajal üritasid sakslased teist rongi ümber piirata, kuid see ajas nad suurtükitulega minema.
Cēsise lahing peatas ja piiras Saksamaa laienemist Baltikumis. Nende lahingute mastaapsus on võrreldav nn Bermontiadaga 1919. aasta sügisel Riia lähedal. Eestis kutsutakse neid Võnnu lahinguks ja nende lahingute võidu kulminatsiooni - 23. juunil toimuvat võidupüha - tähistatakse riigipühana.
Lisateavet Cēsise lahingu kohta saate spetsiaalsel matkamarsruudil: Cēsise lahingu jälgedes - https://militaryheritagetourism.info/en/tours
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Metsalahingu puhkeala ja raudteesild üle Amata jõe
Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.
Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.
Melānija Vanaga muuseum ja Siberi muldonnMelānija Vanaga muuseum ja Siberi muldonn
Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.
Mälestuspaik Amata jaama lähedal - ešelon nr 97322
Asub Amata maakonnas Drabešu vallas endise Amata jaamahoone lähedal.
Vaadata saab küüditatute mälestusmärki koos infotahvli ja väljakuga.
Lätist viidi 25. märtsil 1949 ja sellele järgnevatel päevadel 33 ešeloniga kokku üle 42 tuhande inimese.
27. märtsil 1949 kell kaks öösel tuli ešelon nr. 97322, kus on 329 meest, 596 naist, 393 last.
Keskseks objektiks saab 1318 erineva suuruse ja värviga metallposti. Igaüks neist sümboliseerib 25. märtsil 1949 tollastest Cēsi ja Alūksne maakondadest võetud inimest. Igal veerul nimi, perekonnanimi, sünniaasta ja vald – kust inimene saadeti. Hetkel on küüditatute endi või nende lähedaste toel paigaldatud 21 posti.
Oma sammas on ka idee autoril Pēteris Ozolasel endal, kes 25. märtsil 1949 kuueaastaselt koos perega võeti Kosi kihelkonnast "Pērkonių".
Infotahvlilt saab lugeda infot 1949. aasta küüditamise ja NSV Liidu repressiivorganite poolt okupeeritud Balti riikides läbiviidud operatsiooni "Priboi" (Rannalaine) kohta, mis oli küüditamise aluseks.
Raudteesild üle Amata
Asub Drabešu vallas Cēsise piirkonnas puhkekoha "Meža kaujas" läheduses.
Üle Amata on raudteesild.
Raudteesild üle Amata mängis väga olulist rolli läbi kogu Vabadussõja, sest 5. juunil 1919 toimus siin esimene Eesti sõjaväe relvarongide lahing Balti Landesveri üksustega. Teades relvarongi lähenemist, nimetas Landeswehr raudteesilla ja asus positsioonile Amatase kodu juures jõe kaldal, olles valmis võimalikuks sõjapidamiseks. Sild üle Amata oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Ajaloolisi tõendeid Amata silla sündmustest pole säilinud. Kuna lätlased nendest sündmustest osa ei võtnud, puuduvad nende mälestuste jutustused, on mälestusi eesti sõduritelt ja muudest allikatest. Võib öelda, et tegemist oli Eesti-Ameerika ühislahinguga Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka II maailmasõjas. Üldiselt osales Cēsise lahingutes palju tulevasi II maailmasõja ohvitsere ja komandöre, eriti Saksa poolel.
Eesti relvarong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919, päev hiljem suundus Ieriķisse, kus toimusid läbirääkimised mõisnikuga, mis aga ebaõnnestusid ning 5. juunil, kui relvarong lähenes uuesti Amata sillale, toimus kokkupõrge sakslased alustasid. Päev hiljem osales relvarong ka lahingutes Cēsise lähedal, kus aitas piiramisohus olnud õpilaste kompanii sõdureid. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemise katkestamiseks rööpaid lahti võtta, õnnestus sellel üle Rauna silla taanduda.
Ööl vastu 23. juunit 1919 lahkus landesver Cēsise lahingute käigus Cēsisest ja taganes Amata jõe joonele. Taganedes põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi maja ja lasid õhku silla üle Amata.
Virtuaalreaalsuse binoklid "Cēsise lahingud"
Cēsise lahing oli üks olulisemaid pöördepunkte Läti Vabadussõja (1918-1920) käigus. 5. juunil 1919 algas Cēsise lahingu esimene etapp kokkupõrkega Eesti sõjaväe soomusrongide ja Landesværi üksuste vahel Ierikai raudteejaama juures Amata silla juures. Selle sündmuse mälestuseks on Ierikai jaama lähedusse loodud turismiobjekt, mis pakub kaasaegse tehnoloogia pakutavaid võimalusi kasutades kogeda ajaloo lugu - virtuaalreaalsuse abil. Viieminutilist videot "LAHING ON THE BRIDGE FOR OFFICE" saab virtuaalreaalsuse binoklis iga päev tasuta vaadata. Video kestus: 5 min., LV subtiitritega LV, ENG, EST ja EU.
