Cēsise rügemendi koolikompanii monumendi ebatavaline lugu
1919. aasta Cēsise lahingutes osales Cēsise rügemendi vabatahtlik koolipoiste kompanii, mis formeeriti 5. juunil endise Cēsise Saksa progümnaasiumi ruumides Dārza tänaval (nüüd Bērzainesi tänav 4) 108 Valmiera ja Cēsise koolide noorest koosneva lahinguüksusena. Juba 5. juuni öösel vastu 6. juunit, umbes tund pärast südaööd, anti häire ja kompaniile anti käsk positsioonidele minna. Kompanii suundus välja Mācītājmuiža – Meijermuiža liinile, mida peeti kõige olulisemaks lahingupiirkonnaks.
Niipea kui saadi teade sõjategevuse puhkemisest, kolis lahingustaap ehk „rügemendi operatiivstaap“ kohe rindele lähemale, dr. med. Vilhelms Lencsi majale aadressil Heermeistera tänav nr 16 (nüüd Gaujas tänav nr 16). 1930. aastate alguses ostis selle hoone Cēsise käsitööliste ühing, kuid pärast Teist maailmasõda asus hoones ajalehe „Padomju Druva“ (alates märtsist 1990 ajaleht „Druva“) toimetus ja trükikoda. Lahinguväljale sisenedes said Koolipoiste kompanii sõdurid, kes olid tulnud mööda Palasta tänavat oma formeerimiskohast Saksa progümnaasiumis, rügemendi staabis granaate. Staabi lähedal said ka Heermeistera (Gaujas) tänaval asuva kompanii sõdurid lühikese sõjaväelise instruktaaži. Omakorda asus 2. Cēsise jalaväerügemendi ülema komandopunkt otse üle tänava – Heermeistera tänav nr 11 (nüüd Gaujas tänav nr 11). 19. sajandi lõpus oli see silmapaistva baltisaksa arheoloogi Georg von Sieversi „Villa bei Wenden“.
Cēsise lahingu 10. aastapäeva üritustel osalenud ajalehes „Pēdējā Brīdī“ (JA „10 aastat tagasi Cēsise üliõpilasrügement Landeswehri vastu.“; 06.06.1929) kirjeldas kogetut järgmiselt: „6. juuni öösel umbes kell 1 anti häire. Kõik riietusid kiiresti ja üliõpilasrügement kahes rühmas seisis Dārza tänaval, jagunes eriüksusteks ja jagas lahingumoona. Rīgas Palasta, Vaļņu ja Gauja tänava ristmikul näitas leitnant [Gustavs] Grīns lühikest lahingumanöövrit, kuidas teadaolevat kohta piirata. Dr. Lenčsi majas jagati käsigranaate ja tutvustati neile kohapeal nende kasutamist. Sealt liikus kompanii Kalnamuiža, Juruģumuiža ja Mācītājmuiža suunas, hõivas Cēsise rügemendi keskse lahingutsooni ja kaitses...“ Meijermuiža – Mācītājmuiža liin, sisselülitamine.
26. mail 1938 avati endisest Cēsise Saksa progümnaasiumist umbes 100 meetri kaugusel, Dārza ja Palasta (nüüd Bērzainesi ja Palasta) tänava ristmikul Koolikompaniile pühendatud monument. 5.-6. juuni öösel 1919 läksid võitluskunstides väljaõppeta progümnaasiumi õpilased oma esimesse lahingusse. Seda sümboliseeris õpilase kohmakalt käes hoitud pronksist vintpüss. Öökull ja raamatud õpilase jalge ees tuletasid meelde ka seda, et koolivahendid olid ajutiselt asendatud relvadega. Monumendi kavandi autor oli Koolikompanii endine sõdur, kunstnik Jānis Rozenbergs (1901–1966), kuid idee teostusid skulptor Rūdolfs Ābol(t)iņš (1909–1944) ja metallisepp Jānis Zibens (1909–1967).
1950. aastal lammutati monument kui Nõukogude režiimile ebasoovitav.
Ärkamisaja alguses avaldasid monumendi taastamise idee esimesena rühm Cēsise Riigigümnaasiumi 1942. aasta lennu pagendatud lõpetajaid oma 1989. aasta Läti visiidi ajal. Nemad hakkasid ka selleks vajalikke vahendeid koguma. Cēsise linnavolikogu otsustas monumendi taastada ja selle algsele asukohale paigaldada aga alles pärast Läti taasiseseisvumist 24. septembril 1992.
Kuigi ametlik kokkulepe monumendi restaureerimise osas oli vaevu saavutatud, olid tegelikkuses tööd selle kallal juba alanud. 26. septembril teatas piirkondlik ajaleht "Druva", et monumendi aluse jaoks on ette valmistatud travertiin ning skulptor Maija Baltiņa koos arhitekt Imants Timermanisega on alustanud pronkskuju loomist.
30. septembril 1992 pöördus aga Cēsise elanik Ādolfs Cābulis, kes oli taassünni alguses loonud kontakte pagulastega, et saada toetust monumendi paigaldamiseks, avaldusega Riikliku Kultuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni (VKPAI) ja Vendade Haudade Komitee (BKK) poole. Ta väitis, et nüüd on monumendi taastamise initsiatiivi üle võtnud teised isikud, kes tegutsevad omakasupüüdlikel eesmärkidel ega ole saanud võimudelt vajalikku luba. Selle grupi esindajad, kelle hulgas oli ka skulptor Andrejs Jansons, olid plaaninud monumendi avada juba 11. novembril 1992, paigutades selle umbes 15 meetri kaugusele algsest asukohast. Monumendil oli plaanis teha ka olulisi visuaalseid muudatusi, kuna J. Rozenbergsi loodud sõdur hoidis oma vintpüssi vasakus käes, rõhutades seeläbi kiiruga moodustatud Koolipoiste Kompanii sõjalist ettevalmistamatust, samas kui M. Baltiņa loodud noormees hoidis seda paremas käes. Ka materjal erines – algselt oli monument vasest, kuid nüüd valati see pronksi. Omakorda asendati endine pronksplaat vaskplaadiga.
Täiendava ajaloolise uurimistöö läbiviimiseks otsustas Cēsise linnavolikogu 4. oktoobril 1992 monumendi restaureerimise peatada, kuid monumendi loojad ei võtnud seda arvesse ja paigaldasid äsjavalitud asukohta astmetega aluse. Monumendi paigutamise vajadust selgitati kommunistliku okupatsiooni ajal Bērzainesi tänaval toimuvas transpordiliikluses tehtud muudatustega, millest ei olnud enam võimalik keelduda. Kuigi omavalitsus soovitas oodata järgmise aastani, mil nad saaksid proovida monumendi ajaloolises asukohas looduses maketi valmistada, piiras linnavolikogu tegevust rahaliste vahendite puudus. Juba paigaldatud aluse ja valmistatud pronkskuju eest tasuti Daugava Kullide Cēsise osakonna, paguluses elavate lätlaste ja Läti Rahvarinde annetustest kogutud vahenditest. Seetõttu otsustati restaureeritud monument avada 11. novembril 1992, paigaldades selle ajaloolise asukoha lähedale. 11. novembril 1992 avati skulptor Maija Baltiņa (1941–2016) loodud monument.
Samal ajal, 1992. aastal, lammutati okupatsioonirežiimi poolt püstitatud skulptor Kārlis Jansonsi monument "Komsomoli lipukandja".
Tālis Pumpuriņš, Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum
https://karavirukapi.blogspot.com/2020/02/cesis-piemineklis-cesu-pulka-skolnieku.html
http://sovietheritage.blogspot.com/2017/04/cesu-rajona-padomju-laika-zudusie.html
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Võnnu polgu koolipoiste roodu mälestusmärk
Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.
Monument Koolilaste Kompanii lahingu toimumiskohas
Cēsis-Āraiši maantee ääres, endise Livu kogudusemaja lähedal.
Näha on monument, mis on pühendatud Cēsise rügemendi vabatahtlikule õpilaskompaniile, kes osales 1919. aastal Cēsise lahingus.
Monument avati 29. mail 1930 endise Livu kogudusemaja lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine tudengvabatahtlik K. Dzirkalis ja paigaldustööd teostas A. Sproģise ettevõte Cēsises.
Pronksdetailid valmistas autori joonise järgi M. Pluka ja need valati Riias V. Minutase tehases. Pärast Teist maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud monumendi autoriteks olid skulptorid A. Jansons ja M. Baltiņa ning arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati ohutuskaalutlustel pronksist mõõk ja tahvel ning asendati puidust osadega.
Esimeses maailmasõjas langenud Läti laskurite ja Vabadussõjas langenud sõdurite vendade kalmistu
Asub Valmiera linna (kesklinna) kalmistul aadressil Lillijas tänav 7.
Näha on graniidist obelisk, mille detailid sepistas skulptor Wilhelm Trey.
Monument avati 22. juunil 1923. Vennaskonna kalmistule on maetud umbes 150 sõdurit.
Linnakalmistule on maetud mitu Esimese maailmasõja ja Vabadussõja võitlejat, nende hulgas Cēsise rügemendi koolikompanii esimene ohver, LKOK Edgars Krieviņš.
Praegu on vennaskonna kalmistu osas 14 erineva pikkusega hauagruppi, millele on paigaldatud 139 valget puidust risti, kuid langenute nimedega tahvlid, mis ristidel varem olid, pole enam olemas. Säilinud on üks mustast graniidist rist.
Kommunistliku okupatsiooni ajal viidi vennastekalmistu osas läbi intensiivseid tsiviilmatuseid. Pärast iseseisvuse taastamist 1994. aastal muudeti vennastekalmistu matmispaigutust ning hauagrupid on nüüd paigutatud risti-rästi, ainult üks on säilitanud oma endise orientatsiooni.
Mälestusmärk Cēsise maleva õpilaskompanii asutamiskohas
Asub aadressil Leona Paeglesi tänav 1, punastest tellistest hoone fassaadi lähedal.
Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiļjeva ning idee põhineb õienupu motiivil. Nagu kunstnik märgib, sümboliseerib see just kujunema hakanud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja raske otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed geomeetrilise kujuga, teravate nurkadega, mis on kontrastiks punga sees asuvatele pehmetele, ümaratele nurkadele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi kadettkompanii.
Läti piirjooned on laotud tehislikest sillutuskividest, millele on asetatud pikali tahvel Cēsise rügemendi õpilaste kompanii lipu ja tekstiga:
"Selles kohas 26. mail 1919
Asutati "Cēsise rügemendi koolikompanii"
Cēsise vendade kalmistu
Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.
Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.
Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.
