Cēsise rügemendi õpilaste kaunistus
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.

Cēsis-Āraiši maantee servas, endise Liivu kihelkonna lähedal.

Vaadata saab 1919. aastal Cēsise lahingutes osalenud Cēsise rügemendi vabatahtlike ornamendile pühendatud monumenti.
Monument avati 29. mail 1930 endise Liivu kihelkonna lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine õpilasehete vabatahtlik K. Dzirkalis, paigaldustöid teostas firma A.Sproģis Cēsises.
Autori joonise järgi pronksdetailid lõi M.Pluka, need on valatud V.Minūta tehases Riias. Pärast II maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud restaureeritud monumendi autorid on skulptorid A. Jansons ja M. Balttiņa, arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati pronksmõõk ja plaat ohutuse huvides ning asendati puitdetailidega.

Asub Valmiera keskkalmistul, kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)

Cēsi rügemendi 8. (Skolnieki) kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899-1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsi lahingutes saadud vigastustesse, kui ta kattis ülejäänud sõjaväelaste taganemist. üksused, kui Landsweer ründas.

Asub Leona Paeglese tn 1, punastest tellistest fassaadi kõrval.

Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiljeva ning idee aluseks on õienupu motiiv. Kunstniku sõnul sümboliseerib see äsja kujunenud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma vaikselt lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja karmi otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed tehtud geomeetrilistest teravatest nurkadest, vastupidiselt punga õrnale ümarale siseküljele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras, kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi orkester.

Läti kontuurid on tehtud kunstlikest munakividest, millele on asetatud plaat Cēsise rügemendi Üliõpilaste Seltsi lipu ja tekstiga:

„Selles kohas 26. mail 1919. a
Asutati Cēsise rügemendi õpilasfirma "

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Asub Cēsise Lejase kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestuspaiku Cēsises on Alumisel kalmistul asuv vendade kalmistu.
Kalmistu on 1927. aastal Cēsise kunstniku ja mõtleja Augustus Julla (1872-1958) ehitatud Vennaskalmistu monument, mis on pühendatud aastatel 1915-1920 Vennaskalmistule maetud sõduritele.

Cēsise Alumise kalmistu vendade kalmistule on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola jt rahvusest sõdureid. Selle Läti kalmistu ajal maeti nendele kalmistutele 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi 22 langenud sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armee üksustes. Vennaskalmistule on maetud 2 eestlast, 15 enamlaste ohvrit ja ka läti punapüssimeest.

Asub Drabešu vallas Cēsise piirkonnas puhkekoha "Meža kaujas" läheduses.

Üle Amata on raudteesild.

Raudteesild üle Amata mängis väga olulist rolli läbi kogu Vabadussõja, sest 5. juunil 1919 toimus siin esimene Eesti sõjaväe relvarongide lahing Balti Landesveri üksustega. Teades relvarongi lähenemist, nimetas Landeswehr raudteesilla ja asus positsioonile Amatase kodu juures jõe kaldal, olles valmis võimalikuks sõjapidamiseks. Sild üle Amata oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Ajaloolisi tõendeid Amata silla sündmustest pole säilinud. Kuna lätlased nendest sündmustest osa ei võtnud, puuduvad nende mälestuste jutustused, on mälestusi eesti sõduritelt ja muudest allikatest. Võib öelda, et tegemist oli Eesti-Ameerika ühislahinguga Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka II maailmasõjas. Üldiselt osales Cēsise lahingutes palju tulevasi II maailmasõja ohvitsere ja komandöre, eriti Saksa poolel.

Eesti relvarong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919, päev hiljem suundus Ieriķisse, kus toimusid läbirääkimised mõisnikuga, mis aga ebaõnnestusid ning 5. juunil, kui relvarong lähenes uuesti Amata sillale, toimus kokkupõrge sakslased alustasid. Päev hiljem osales relvarong ka lahingutes Cēsise lähedal, kus aitas piiramisohus olnud õpilaste kompanii sõdureid. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemise katkestamiseks rööpaid lahti võtta, õnnestus sellel üle Rauna silla taanduda.

Ööl vastu 23. juunit 1919 lahkus landesver Cēsise lahingute käigus Cēsisest ja taganes Amata jõe joonele. Taganedes põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi maja ja lasid õhku silla üle Amata.