2. (5.) Võnnu jalaväepolgu õpilasrood Vabadussõjad

Izglītības ministrs Augusts Tentelis Cēsu pulka skolnieku rotai veltītā pieminekļa atklāšanas svinībās Cēsīs 1938. g. Avots: Cēsu Vēstures un mākslas muzejs
Haridusminister Augusts Tentelis Cēsise rügemendi õpilassalga mälestusmärgi avamisel Cēsises 1938. aastal. Allikas: Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseum

Cēsu pulka Skolnieku rota – karaspēka vienība, kas Cēsu kauju priekšvakarā 1919. gada maijā un jūnijā saformējās no Valmieras un Cēsu skolu jauniešiem. Rota piedalījās Cēsu un visās turpmākajās pulka kaujās.

1919. gada 26. maijā, kad igauņu karaspēks atbrīvoja Valmieru no lieliniekiem, ar vietējās reālskolas vingrošanas skolotāja Alfrēda Lukstiņa (vēlāk rotas virsseržants) vadībā sākās brīvprātīgo skolnieku reģistrēšana pašaizsardzības grupas izveidei pēc Igaunijas armijas skolnieku rotas parauga. Valmierā pieteicās ap 70 jaunieši, kuri bija gatavi pievienoties 2. Cēsu pulka daļām, kas no Rūjienas caur Valmieru devās uz Latgales fronti. Pēc valmieriešu parauga brīvprātīgu vecāko klašu skolnieku vienību bija iesākuši formēt arī ap 40 Cēsu skolnieki. Valmieras un Cēsu skolnieku iniciatīvu aktīvi atbalstīja Valmieras un Cēsu reālskolu direktori Ludvigs Adamovičs un Longins Ausējs.

Valmieras un Cēsu jauniešu apvienošanās notika 5. jūnijā bijušās Cēsu vācu proģimnāzijas telpās Dārza ielā. Skolniekus, kopskaitā 108 cilvēkus, ieskaitīja 2. Cēsu kājnieku pulka 8. rotā (tautā rotu turpināja saukt par Skolnieku rotu), par rotas komandieri iecēla virsleitnantu Gustavu Grīnu. Bija paredzēts, ka jau nākamajā dienā sāksies militārās apmācības, taču jau pirmajā naktī (no 5. uz 6. jūniju) dažus rotas karavīrus piekomandēja Igaunijas armijas bruņotajam vilcienam kā vietējās apkārtnes pazinējus. Arī pārējie saņēma šautenes un jau pēc dažām stundām bija dota pavēle iziet uz fronti Mācītājmuižas — Meijermuižas iecirknī, jo vācieši bija sākuši uzbrukumu. Pēc sīvām kaujām igauņu un latviešu karaspēka daļas tomēr bija spiestas atstāt Cēsis un atkāpties Liepas (Lodes) un Raunas virzienā.

Pirmajā kaujā vairākus skolniekus ievainoja, bet valmierietis Edgars Krieviņš no ļoti smaga ievainojuma vēderā tajā pašā dienā mira. Neatkarības kara laikā rota zaudēja 9 kritušos un mirušos. Edgars Krieviņš pēc nāves apbalvots ar Lāčplēša Kara ordeni. Ar LKO apbalvots arī pirmais rotas virsseržants Alfreds Lukstiņš.

1929. gadā, tuvojoties Cēsu kauju un rotas 10 gadu jubilejai, tika nodibināta bijušās Cēsu pulka brīvprātīgo skolnieku rotas atvaļināto karavīru biedrība, kas aktīvi iesaistījās jaunatnes patriotiskajā audzināšanā. Nozīmīga biedrības tradīcija saistās ar Cēsu pulka Skolnieku rotas karogu. Līdzekļus karoga izgatavošanai saziedoja skolēni un skolotāji no deviņām Ziemeļlatvijas ģimnāzijām, kuru skolnieki 1919. gadā iestājās rotā. Karoga metu zīmēja bijušais rotas karavīrs arhitekts Kārlis Dzirkalis. Karogu darināja septiņas Cēsu Valsts ģimnāzijas audzēknes rokdarbu skolotājas Annas Brincevas vadībā. 1929. gada 22. jūnijā Cēsīs, Varoņu piemiņas dienā notika svinīgs Cēsu pulka brīvprātīgo skolnieku rotas karoga iesvētīšanas dievkalpojums, pēc kura Valsts prezidents Gustavs Zemgals karogu pasniedza rotas organizētājam LKO kavalierim A. Lukstiņam.  Pirmo gadu karogs glabājās Cēsīs, bet 1930. gadā tika aizsākta tradīcija – bijušā Cēsu pulka Skolnieku rotas karoga nodošana glabāšanā uz gadu vienā no Ziemeļvidzemes ģimnāzijām. Turpmāk karogs ar Izglītības ministrijas piekrišanu tika glabāts: 1930. gadā - Valmierā, 1931. g. - Limbažos, 1932. g. - Mazsalacā, 1933. g. - Rūjienā, 1934. g. - Valkā, 1935. g. - Alūksnē, 1936. g. – Gaujienā, 1937. g. – Smiltenē, 1938. g. – atkal Cēsīs un 1939. g. – Valmierā. 1940. gadā pēdējo reizi karogs tika nodots glabāšanā Limbažu ģimnāzijai. 1998. gadā atklājot atjaunoto Uzvaras pieminekli Cēsīs, Cēsu pulka Skolnieku rotas ceļojošā karoga tradīcija iedibināta no jauna.

Rohkem teabeallikaid

No zobena saule lēca : atmin̦u un dokumentu krājums par Cēsu pulka Skolnieku rotu 1919. gadā. Atmiņas un dokumentus publicēšanai sakārtojis Tālis Pumpuriņš.- Cēsis, Cēsu Muzeju apvienība, 1994.- 120.lpp.

Juris Ciganovs. Skolnieku rota 1919. gada kaujās. SARGS.LV 31.05.2011. https://www.sargs.lv/lv/latvijas-neatkaribas-kars/2011-05-31/skolnieku-rota-1919-gada-kaujas

Saistītie objekti

Cēsis – Mälestusmärk Vabadussõjas langenud õpilaste roodu võitlejatele

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud Võnnu polgu koolipoiste roodu sõduritele asub Palasta ja Bērzainesi tänavate ristumiskohas Võnnus (Cēsises). Mälestusmärgi rajamise ettepaneku tegi Võnnu polgu koolipoiste roodu sõdurite ühing. See avati 26. mail 1938. Mälestusmärk on loodud kunagise roodu sõduri ja kunstniku Jānis Rozenbergsi ideekavandi järgi. Meetrikõrgusele allikalubjast postamendile on asetatud 1,8 meetri kõrgune koolipoisi vormi riietatud sõduri vaskskulptuur, mille on loonud skulptor Rūdolfs Āboltiņš ja vasksepp Jānis Zibens. Sõduri jalgade juurde on asetatud öökull, tarkuse ja teadmiste sümbol, kes kükitab sõdima läinud koolipoisi raamatute peal ja kaitseb neid. Skulptuur lammutati teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1952. aastal. Selle asukoha lähedale püstitati 1957. aastal skulptor Kārlis Jansonsi kujundatud ausammas nimega „Komnoor-lipukandja”. Mälestusmärk taasavati 11. novembril 1992 oma ajaloolise asukoha lähedal. Samal aastal võeti maha okupatsioonirežiimi poolt püstitatud komnoore ausammas.

Monument Cēsise rügemendi kooliväele. Allikas: Gita Memmēna, Vidzeme Turismiliit
Monument Koolilaste Kompanii lahingu toimumiskohas

Cēsis-Āraiši maantee ääres, endise Livu kogudusemaja lähedal.

Näha on monument, mis on pühendatud Cēsise rügemendi vabatahtlikule õpilaskompaniile, kes osales 1919. aastal Cēsise lahingus.
Monument avati 29. mail 1930 endise Livu kogudusemaja lähedal.
Monumendi projekti töötas välja endine tudengvabatahtlik K. Dzirkalis ja paigaldustööd teostas A. Sproģise ettevõte Cēsises.
Pronksdetailid valmistas autori joonise järgi M. Pluka ja need valati Riias V. Minutase tehases. Pärast Teist maailmasõda monument hävis.
6. juunil 1989 restaureeritud monumendi autoriteks olid skulptorid A. Jansons ja M. Baltiņa ning arhitekt I. Timermanis.
Hiljem eemaldati ohutuskaalutlustel pronksist mõõk ja tahvel ning asendati puidust osadega.

Koolilaste kompanii lahingupaigas asuv monument. Allikas: Gita Memmēna, Vidzeme Turismiühing
Koolikompanii esimese langenud sõduri Edgars Krieviņši mälestusmärk

Asub Valmiera kesklinna kalmistul kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)

Cēsise rügemendi 8. (üliõpilas)kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899–1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsise lahingus saadud vigastustesse, kui ta vaenlase rünnakul ülejäänud üksuste taandumist kattis.

Koolilaste kompanii esimese langenud sõduri Edgars Krieviņši mälestusmärk, 2021. Allikas: Valmiera muuseum
Mälestusmärk Cēsise maleva õpilaskompanii asutamiskohas

Asub aadressil Leona Paeglesi tänav 1, punastest tellistest hoone fassaadi lähedal.

Mälestusmärgi autor on kunstnik Solveiga Vasiļjeva ning idee põhineb õienupu motiivil. Nagu kunstnik märgib, sümboliseerib see just kujunema hakanud isiksusi – õpilasi, kes peavad oma lühikeses elus langetama olulise, vastutusrikka ja raske otsuse.
Mälestusmärgi kujul on õienupu välimised kroonlehed geomeetrilise kujuga, teravate nurkadega, mis on kontrastiks punga sees asuvatele pehmetele, ümaratele nurkadele. Mälestusmärgi kõrgus on kuni 1,5 m. Mälestusmärk avati 26. mail 2011 Valmieras kohas, kus 1919. aastal moodustati Cēsise rügemendi kadettkompanii.

Läti piirjooned on laotud tehislikest sillutuskividest, millele on asetatud pikali tahvel Cēsise rügemendi õpilaste kompanii lipu ja tekstiga:

"Selles kohas 26. mail 1919
Asutati "Cēsise rügemendi koolikompanii"

Mälestusmärk Cēsise rügemendi koolikompanii asutamiskohas Valmieras. Allikas: Gita Memmēna, Vidzeme Turismiühing
Cēsise Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek Uues Lossis

Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.

Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseumi näitus „Punane, valge ja punalipp Cēsise ja Läti ajaloos“. Allikas: Gita Memmēna
Cēsise vendade kalmistu

Asub Cēsise alumisel kalmistul, Lenču tänav 15, Cēsis.

Üks olulisemaid Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mälestusmärke Cēsises on Lejas Kapises asuv Vennaste kalmistu.
Kalmistul asub Vennaste kalmistu monument, mille kujundas Cēsise kunstnik ja volikogu liige Augusts Julla (1872–1958), avati 1927. aastal ja mis on pühendatud Vennaste kalmistule aastatel 1915–1920 maetud sõduritele.

Cēsise Leja kalmistu vendade haudadele on maetud umbes 200 sõdurit. Nende hulgas on teadmata arv Esimeses maailmasõjas langenud läti laskureid ja vene sõdureid, samuti saksa (10), poola ja teiste rahvuste sõdureid. Läti vabastusvõitluste ajal maeti sellele kalmistule 22 5. (2.) Cēsise jalaväerügemendi sõdurit, samuti 11 vabadusvõitlejat, kes langesid teistes Läti armeeüksustes. Vendade haudadel puhkavad ka 2 eestlast, 15 bolševike ohvrit ja läti punased laskurid.

Skulptor August Julla loodud monument langenud sõdurite haudadele Cēsise Leja kalmistul aastatel 1914–1920. Monument avati 1927. aastal. Allikas: Cēsise Ajaloo- ja Kunstimuuseum.
Raudteesild üle Amata

Asub Drabeši vallas Cēsise piirkonnas puhkeala "Meža koujas" läheduses.

Amata jõe kohal on näha raudteesild.

Amata jõel asuv raudteesild mängib Vabadussõja vältel väga olulist rolli, kuna esimene lahing Eesti armee soomusrongide ja Balti Landeswehri üksuste vahel toimus siin 5. juunil 1919. Landeswehr, teades soomusrongi lähenemist, mineeris raudteesilla ja asus positsioonidele jõekaldal asuvates "Amata" majades, valmis võimalikuks vaenutegevuseks. Amata jõel asuv sild oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Amata silla sündmuste kohta pole säilinud ajaloolisi tõendeid. Kuna lätlased nendes sündmustes ei osalenud, pole nende kohta ka mälestusi, on mälestusi Eesti sõduritelt, muudest allikatest. Võib öelda, et see oli Eesti-Ameerika ühine lahing Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka Teises maailmasõjas. Üldiselt osalesid Cēsise lahingutes paljud tulevased ohvitserid ja Teise maailmasõja ülemad, eriti Saksa poolel.

Eesti soomusrong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919 ja suundus päev hiljem Ieriķisse, kus peeti läbirääkimisi Landeswehriga, mis olid viljatud, ning 5. juunil, kui soomusrong taas Amata sillale lähenes, algas kokkupõrge sakslastega. Soomusrong osales päev hiljem ka Cēsise lähedal toimunud lahingutes, kus see aitas Koolilaste kompanii sõdureid, keda ähvardas piiramine. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemistee katkestamiseks rööpaid lammutada, õnnestus sel üle Rauna silla taanduda.

23. juuni öösel 1919 Cēsise lahingu käigus hülgas Landeswehr Cēsise ja taandus Amata jõe äärde. Taganemise ajal põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi hoone ja õhkisid Amata jõe kohal asuva silla.

Raudteesild üle Amata jõe, 20. juuni 1889. Allikas: Eesti Rahvusarhiiv

Seotud lood

Cēsise rügemendi koolikompanii monumendi ebatavaline lugu

1919. aasta Cēsise lahingutes osales Cēsise rügemendi vabatahtlik koolipoiste kompanii, mis formeeriti 5. juunil endise Cēsise Saksa progümnaasiumi ruumides Dārza tänaval (nüüd Bērzainesi tänav 4) 108 Valmiera ja Cēsise koolide noorest koosneva lahinguüksusena. Juba 5. juuni öösel vastu 6. juunit, umbes tund pärast südaööd, anti häire ja kompaniile anti käsk positsioonidele minna. Kompanii suundus välja Mācītājmuiža – Meijermuiža liinile, mida peeti kõige olulisemaks lahingupiirkonnaks.

Cēsise rügemendi üliõpilassalgale pühendatud monument endise Livu kogudusemaja lähedal

1919. aasta Cēsise lahingutes osales Cēsise rügemendi vabatahtlik koolipoiste kompanii, mis formeeriti 5. juunil Cēsise progümnaasiumi ruumides lahingüksusena 108 Valmiera ja Cēsise koolide noorest. Juba 5. juuni öösel vastu 6. juunit, umbes tund pärast südaööd, anti häire ja kompaniile anti käsk positsioonidele liikuda. Kompanii liikus Mācītājmuiža - Meijermuiža liinile, mida peeti kõige olulisemaks lahingupiirkonnaks.
Esimeses lahingus sai mitu koolilast haavata, kuid Valmierast pärit Edgars Krieviņš suri samal päeval väga raskesse kõhuhaavasse. Ta maeti sõjaväeliste auavaldustega Valmiera linnakalmistule 13. juunil. Edgars Krieviņšile anti postuumselt Lāčplēsise sõjaorden.

Cēsise lahingu algus, käik ja lõpp

Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.