Kolmas ärkamine ehk lauldud revolutsioon (1987–1991)
Taastatud iseseisvus, IV õukogude okupatsioon

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Asub Vaidava kultuuri- ja käsitöökeskuses.

Välja on pandud näitus, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele ja vaddavlaste osalemisele Riia barrikaadidel 1991. aasta jaanuaris. Näitusel on väljas ka tõendeid maailmasõdade kohta (peamiselt trükitud materjalid).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, tähelepanuväärsed inimesed, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Asub Unguriņi-Lilli piiripunktis Läti ja Eesti vahel.

2009. aasta kevadel lõi Ķoņi kihelkonna omavalitsus, mille territoorium piirneb Eestiga, koostöös metallikunstnik Andris Dukursiga skulptuuri, mis on pühendatud "Balti tee" kahekümnendale aastapäevale.

Üheksa meetri pikkune ja kahe ja poole meetri kõrgune inimsiluettidega skulptuur, kus saab inimsiluettide tühjades kohtades seista ja käest kinni hoida. Skulptuuri idee võimaldab laiendada aja dimensiooni ning mitte ainult meenutada 1989. aasta elavate inimeste ahelat, vaid annab ka võimaluse koos skulptuuriga igal ajal osa saada "Balti ketist".

Video skulptuuri loomisest.

Balti kett oli ainulaadne aktsioon mitte ainult Baltikumis, vaid ka Euroopa ja isegi kogu maailmas. Mitte kunagi varem polnud kolme riigi elanikud ühinenud elavaks osalejate ketiks, mis ühendaks riikide pealinnu – Vilniust, Riiat ja Tallinna. Ajalooline sündmus leidis aset 23. augusti 1989. aasta õhtul ja see ühendas umbes 2 miljonit inimest. Selle eesmärk oli juhtida tähelepanu ja meenutada 50 aasta tagust sündmust – Ribbentropi-Molotovi pakti sõlmimist. Selle tulemusel jagasid tolleaegsed kaks suurriiki – Saksamaa ja NSVL – enne järgmist maailmasõda Euroopas oma mõjusfäärid ümber, kuid Balti riigid kaotasid oma iseseisvuse.
Lätis kulges umbes 600 km pikkune osalejate kett tähistas Balti ketti Bauskast Riiani, edasi Siguldasse, Cēsisesse, Valmierasse ja Rūjienasse.

Asub Jēkabpilsi linna kalmistul.

Vaadata saab vanausuliste kogukonna püstitatud monumenti aastatel 1918–1919 Läti vabastamise eest langenud sõduritele – vanausulistele.

Vanausuliste kogukonda kuulus mitu perekonda, kelle esindajad olid osalenud 1918.–1919. aasta lahingutes, kui kaalul oli Läti iseseisvuse saavutamise küsimus. Pärast Vabadusvõitlust anti neile sõduritele tasuta maafondist maatükke. Näiteks Läti armee ohvitserile Nikolajs Lebedevile. 1935. aastal otsustati vanausuliste kogukonna esimehe, õpetaja Tarasija Makarova (1880–1953) ettepanekul püstitada mälestusmärk Läti iseseisvuse eest võitlejatele. Jēkabpilsi linnakalmistul, puhastatud ja kruusaga kaetud alale, mida piirasid lubjatud postid, püstitati männi alla peaaegu kolme meetri kõrgune tammepuust rist. Vanausuliste puusepad töötlesid puitu ja lõid muljetavaldava kaheksaharulise risti. Traditsiooni kohaselt loodi risti jalamile eraldi tammepuust tahvlile selgitav kiri. Jēkabpilsis, V. Lukomskise mööblitöökojas, raiuti venekeelne kiri: „Sõduritele – vanausulistele, kes langesid Läti vabastamise eest. Jumal, anna neile igavene mälestus!“ Algselt polnud eelmainitud risti läheduses matmispaiku – oli vaid männimets. 1950. aastatel oli rist vananenud. Tollane vanausuliste kogukonna esimees Vassili Jakovlevitš Fedotov sai 1960. aastate keskel loa mälestuspaiga taastamiseks, ainult tingimusel, et monument ei tohiks olla ristikujuline ja kirjaga: „Kodumaa vabastamise eest“.

Monumendi restaureerimine usaldati A. Blumbergsile. Ta poleeris suure pruuni kiviploki ristkülikukujuliseks mälestusstelliks ja graveeris selle esiseinale kaheksaharulise risti ja tammeoksad. Sõnade „Igavene mälestus langenud sõduritest kodumaa vabastamise eest“ alla oli palju väiksemate tähtedega lihvitud kiri „Jēkabpilsi vanausuliste kogukond“. Monument paigaldati kindlale betoonalusele. Eelmine tammepuust tahvel kirjaga kaitsti omakorda selle paigutamisega kirikusse.

Kuna Kolmanda ärkamisaja alguses polnud Jēkabpilsis säilinud ühtegi teist Läti riigi väljakuulutamisega seotud monumenti. Seetõttu pidasid jēkabpilsi elanikud 18. novembril 1988 vanausuliste kalmistul Läti Vabadussõjas langenud sõdurite monumendi juures mälestushetke lillede ja küünaldega. Peagi paigaldati taastatud tammetahvel tagasi mälestussamba jalamile. Peagi asendati tammetahvel marmorist tahvliga, millel on originaalkirja identne reproduktsioon. 2013. aastal restaureeriti ja puhastati monument Belovodije ühingu algatusel ja projekti raames.

Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.

Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.

20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.

Asub Lubāna uuel kalmistul Indrāni vallas.

Vaatamiseks on avatud langenud Läti Leegioni sõdurite ja rahvuspartisanide mälestuspaik.

Mälestusmärk avati 25. juulil 1992. Mälestuskivi lõi Andris Briezis.

Ärkamisaja alguses, 1990. aasta oktoobris, sai inimõiguste grupi „Helsinki 86“ liige Kārlis Doropolskis võimudelt loa alustada 1944. aasta suvel Lubāna ümbruses laiali pillutatud Läti leegionäride, samuti hilisemates lahingutes Nõukogude okupatsioonivägede ja julgeolekuasutustega langenud rahvuspartisanide ümbermatmist ühishaudadesse, mis rajati Lubāna uude kalmistusse. Kokku maeti ühishaudadesse 26 langenud leegionäri ja rahvuspartisani.

Skulptor Kārlis Zemdegsi loodud monument on pühendatud Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rauna kihelkonna liikmete mälestuseks.
Riia Vabadusmonumendi projekti ühe realiseerimata jäänud variandina avati see 20. augustil 1933. Avamisüritusel osales ka Läti Vabariigi 3. president Alberts Kviesis.

Monumendi algne nimi oli "ES DŪR" – moto – oda muutub kokleks ja rahvas päästab lauluvaim. Monumendi alust kaunistavad Baumaņi Kārlise loodud hümni sõnad – "Jumal, õnnista Lätit".

Enne monumendi avamist 1933. aastal istutasid Raunė elanikud monumendi ümber haljastustööde käigus tammeallee ja asetasid iga tamme alla kapsli langenud sõduri nimega. Hiljem, 1937. aastal, graveeriti võitlejate nimed valgele marmorplaadile, mis on paigutatud kirikusse.

Kommunistliku okupatsiooni ajal eemaldati postamentilt kiri "Jumal, õnnista Lätit". See taastati taassünni alguses 1989. aasta juunis.

Asub Valkas Varoņu tänaval Metsakalmistu kõrval.

Näha on monument 30-le 1. (4.) Valmiera jalaväerügemendi sõdurile, kes langesid Läti Vabadussõjas.

Monument avati 1. oktoobril 1922. See koosneb kohalikust punakast graniidist nikerdatud muistse läti sõdalase („Esivanema“) kujust, mis on asetatud kaheosalisele hallist graniidist postamendile. Monumendi kavandi autor on skulptor Emīls Melders (Miller). Koos Meldersiga osales monumendi nikerdamisel ka skulptor Vilhelms Treijs.

See on esimene professionaalse skulptori loodud Läti Vabadussõja monument ja ainus sõdadevahelisel perioodil modernistlikus stiilis, kasutades kubistlikke elemente.

Korduva kommunistliku okupatsiooni ajal 1951. aastal lükati monument ümber, kahjustati osaliselt ja maeti maha. Samuti tasandati matused.

1988. aastal, skulptor E. Meldersi (1889–1979) sajanda sünniaastapäeva lähenedes, algatati tema tööde uurimine.
Taastatud vennastekalmistu koos taastatud monumendiga avati 11. novembril 1990.

2017. aastal paigaldati Valkasega seotud Lāčplēsise Sõjaordu rüütlite vennaskonnakalmistule kaheksa mälestusmärki. Need asuvad monumendi mõlemal küljel – mõlemal küljel neli steeli.

Asub Rīgas tänava pool Krustpilsi lossi vastas.

Jēkabpilsis, Daugava jõe paremal kaldal, püstitati monument „Isamaa eest langenutele 1918–1920“, ettepaneku Vabadussõjas langenud sõduritele monumendi püstitamiseks tegi Läti Vendade Kalmistukomitee Krustpilsi osakond 12. juunil 1923. Monumendi loomiseks andis Krustpilsi koguduse juhatus 12. novembril 1923 Vendade Kalmistukomiteele üle tsaar Aleksander II monumendi kiviosa koguduse juhatuse hoone lähedal, kuhu monument oli püstitatud pärisorjuse kaotamise auks. Läti siseministeerium lubas Vendade Kalmistukomitee Krustpilsi osakonnal annetusi koguda. Kokku annetati 2400 latti, puudu oli 1200 latti. Neid loodeti saada monumendi avamise päeval korraldatud basaarilt ja seltskondlikult õhtult.

Monumendi projekt usaldati arhitekt Aleksandrs Birznieksile. Arhitekti plaanis oli luua monument kohalikust materjalist - dolomiidist naastudest. Monumendi mahu moodustasid kaks kontsentrilist, massiivset dolomiidist naastmüüritisest poolringi, millest välimine oli Daugava-poolsel küljel madalam, kaldasse raiutud ja moodustas terrassi. Selle keskel asus punastest tellistest tulerist. Peamise poolringi keskele, altariks, ehitati graniidist tahvlid tekstiga "Neile, kes langesid isamaa eest 1918-1920" ja kujutasid Daugava lainete kohal tõusvat päikest ning mida raamisid Läti sildid. Monumendi keskosa moodustas skulptor V. Treijsi loodud langenud sõduri mask. Latgale suurtükiväerügemendi tegevülema, kolonelleitnant Jākobsons, lubas monumendi ehitamiseks kasutada Daugava paremal kaldal asuvat väljakut Krustpilsi lossi vastas tingimusel, et väljak jääb Latgale suurtükiväerügemendi omandiks.

1925. aastal sõlmis Läti Vennaste Kalmistukomitee Krustpilsi haru Riiast pärit ärimehe V. Treijaga lepingu monumendi ehitamiseks Krustpilsi. 26. juulil 1925 pandi monumendile nurgakivi. 27. september 1925 on Krustpilsi elanike jaoks püha. Monument avati ja pühitseti sisse Krustpilsi koguduse luteri pastor K. Skujiņš. Osalesid sõjaminister R. Bangerskis, Latgale suurtükiväerügemendi ülem kolonel Kire, kindral K. Berķis jt. Monumendi ehitamiseks kasutati 11 kuupmeetrist lubjakivist naastu, mis murti Asote lähedal.

1950. aastatel hävis osaliselt monument „Neile, kes langesid isamaa eest 1918–1920“ – lammutati ülemine osa – muistsete Läti sõdurite mask, pealdised määriti maha, tuleristi märk hävitati. Omakorda juba kolmanda ärkamisaja alguses lisasid Läti Rahvarinde (LTF) Krustpilsi haru aktivistid esimestel LTF-i ringkonnakonverentsidel resolutsiooni nõudmise taastada monument Krustpilsis. Juba 11. novembril 1989 toimus monumendi asukohas mälestushetk, kus Jēkabpilsi elanikud mälestasid oma lāčplēšisid.

1992. aasta alguses alustati monumendi restaureerimistöid. Cēsise kommunaalettevõtte tehases valmistatakse vajaliku suuruse ja kujuga graniidist tükke. Graniit töödeldi E. Nīmanise ja V. Treikmanise jooniste järgi. Monumendi restaureerimise tehnilist järelevalvet teostab arhitekt Māra Steķe. Riias valas monumendi pronksist osad skulptor Inta Berga. Kõik tööd rahastati Jēkabpilsi linna vahenditest. Restaureeritud monumendi pühitsesid sisse tolleaegne Jēkabpilsi ja Krustpilsi evangeelse luterliku koguduse dekaan Modris Plāte ja Jēkabpilsi katoliku koguduse preester Jānis Bratuškins 18. novembril 1992.

See avati Krustpilsis 27. septembril 1925. Monumendi projekteeris arhitekt Aleksandrs Birzenieks. Monumendile on graveeritud kiri "Neile, kes langesid isegi isamaa eest 1918–1920". Nõukogude okupatsioonivõimud lammutasid monumendi osaliselt 1941. aastal ja hävitasid selle täielikult umbes 1950. aastal. Monument taastati 18. novembril 1992.

23. augustil 1989 toimunud kampaania „Balti tee“ käigus saabusid Riia-Bauska maanteelõigule inimesed Kuramaalt ja Zemgale'ist – Liepājast, Saldust, Dobelest, Kuldīgast, ventspilsist, Talsist, Tukumsist ja nende ümbrusest. Peamine ülesanne oli saavutada inimeste võimalikult ühtlane jaotus ja keti järjepidevus. Seal, kus käepikkust ei olnud piisavalt, paluti inimestel kasutada lippe, vöösid või isegi jakivarrukaid, et kogukonna vereringe selles arteris ei katkeks. Kokku osales selles kampaanias umbes 400 000 Läti elanikku.

Balti keti 25. aastapäevale pühendatud mälestusmärk Ķekava vallas Riia-Bauskase maantee 25. kilomeetril Ķekaviņa jõe lähedal avati 23. augustil 2014. Selle pidulikul avamisel osalesid Läti Vabariigi peaminister Laimdota Straujuma, riikliku aktsiaseltsi „Latvijas Valsts ceļi“ kauaaegne töötaja ja Balti keti liige Uldis Birzleja ning teised kohalviibijad. 2014. aastal püstitati selle sündmuse mälestuseks Läti Balti keti lõigule 10 sellist mälestusmärki. Eestisse püstitati neli ja Leedusse üheksa mälestusmärki. 30. juulil 2009 kanti Balti keti kampaania UNESCO maailma mälu dokumentaalpärandi nimistusse.

Igorsi ja Ruta Dobičini 1991. aastal loodud (restaureeritud 2012. aastal) keskkonnakunstiobjekt „Silmad“ barrikaadide mälestuseks on pühendatud 30 x 60 meetri suurusele väljakule. 30 x 60 meetri suurusele väljakule on paigutatud graafiliste siltidega sarnased dolomiidist ja betoonist vaiad ning sillutiseelemendid, mis moodustavad stiliseeritud „nägu“ meenutava krüptogrammi. Sümboolsesse ansamblisse on sisse ehitatud tahvel kirjaga: „Silmad. Pühendumus Televisioonikeskuse valvuritele barrikaadidel 1991. aastal. Ühtsuses peitub jõud“. 1991. aastal paigaldati LTV hoone lähedale Ojārs Feldbergi skulptuur „Tule ääres“. Kahe meetri kõrgune graniidist nikerdatud skulptuur sisaldab metafoori nelja Läti piirkonna inimestest, kes kogunevad ühise tule ümber.

Televisioonil, nagu ka raadiol ja trükimeedial, oli ärkamisajal väga oluline roll mitte ainult infoallikana, vaid ka selle protsessi edasiviiva jõuna. LTV saade „Labvakar“ (Tere õhtust), mis käivitati 31. jaanuaril 1988, saavutas tohutu populaarsuse. See oli esimene saade Lätis, kus Edvīns Inkēns, Ojārs Rubenis ja Jānis Šipkēvics rääkisid paljudel varem keelatud teemadel. LTV edastas otseülekandeid Läti Rahvarinde kongressidelt ja massimeeleavaldustelt ning tegi intervjuusid ja reportaaže poliitiliselt olulistel teemadel.

1991. aasta jaanuari barrikaadide ajal oli LTV hoone üks vabatahtlike poolt valvatud olulisi objekte. See oli keeruline ülesanne, kuna hoone asub suurel ja kergesti ligipääsetaval alal. Barrikaadil osalejad valvasid hoone otseseid ligipääsemiskohti ja blokeerisid öösel Salu silla. Daugava poolt valvasid LTV keskust kolm kalalaeva. Barrikaadidel terveks jäänud LTV hoonesse tungisid 1991. aasta augustiputši ajal NSV Liidu armee langevarjurid ja OMONi üksuse liikmed. Pärast hoone vallutamist 19. augustil kell 19.30 lõpetas televisioon saated, kuid jätkas tööd pärast riigipöörde nurjumist ja pärast seda, kui Nõukogude langevarjurid lahkusid LTV hoonest 21. augustil kell 19.45.

1978. aastal ehitatud kirjastuse ja trükikoja kompleksis asusid kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade toimetused. Ajakirjanikel oli ärkamisajal väga oluline roll, kuna nende viibimine trükikojas hõlbustas vastastikuseid kontakte ja organiseerumist. Just siin hakkas kuju võtma Läti Rahvarinne. Idee sellise organisatsiooni vajadusest avaldati Loomeliitude pleenumil 1.-2. juunil 1988 ja juba 22. juunil luges Viktors Avotiņš ajakirjanike koosolekul ette selle esimese, avaldamata manifesti. Idee realiseerus aga alles pärast seda, kui Kirjanike Liit ja selle esimees Jānis Peters hakkasid selle elluviimisse kaasama.

Ajakirjandusmaja kuulus Läti Kommunistliku Partei Keskkomiteele, mis oli võtnud üle ja sisuliselt monopoliseerinud kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade väljaandmise. Kogu kirjastuse ja trükikoja kasum läks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee kassasse. Ärkamisajal, kui Läti iseseisvuse taastamise püüdlused intensiivistusid, kerkis üles ka ajakirjandusmaja omandiõiguse küsimus. Pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist 4. mail 1990 moodustati sisuliselt kahetine valitsus, kuna mõned Läti institutsioonid keeldusid allumast Läti Vabariigi valitsusele. Läti valitsus asutas Läti Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastuse, kuid NSVL Ministrite Nõukogu ja Alfred Rubiksi juhitud Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pidasid ajakirjandusmaja NSV Liidu omandiks. Olukord eskaleerus 1990. aasta novembris, kui toimusid OMONi rünnakud ajakirjandusmajale, kuid 2. jaanuaril 1991 võttis OMON ajakirjandusmaja täielikult üle ja lõpetas LTF-i toetavate väljaannete trükkimise, saates nende töötajad ajakirjandusmajast välja.

Pressimaja trükikoja lammutustööd algasid 2020. aastal. Praegu on käimas Pressimaja kvartali ehitus, mis muudab täielikult selle endist ilmet.

Kronvalda pargis Elizabetes tänaval asuv mälestuspaik avati 1992. aasta septembris pärast seda, kui Riias eksponeeriti lammutatud Berliini müüri fragmenti . 1992. aastal liideti see ühtseks mälestusansambliks 1991. aasta barrikaadide ajal Saeima hoone lähedale püstitatud betoonmüüri fragmendiga, mis paigaldati Kronvalda parki Elizabetes tänaval Maailma Kaubanduskeskuse kõrvale. Monumendi külge on kinnitatud lillede asetamise altar, millel on läti ja saksa keeles kiri: „Pärast Berliini müüri muuseumi näitust „Haus am Checkpoint Charlie” Riias 1990. aasta novembris kinkis muuseumi direktor dr Rainer Hildebrands selle müüri fragmendi Läti pealinnale.“

2011. aastal monument restaureeriti ja territooriumi heakorrastati. Paigaldati infotahvel läti, saksa, inglise ja vene keeles oleva tekstiga. Barrikaadiplokkidele lisati ajaloolised pealdised läti ja vene keeles: „Berliini müür lahutas meid, Riia müür ühendab meid. Armastagem ainult ligimest ja palvetagem Jumala poole oma vaenlase eest.“

Kongresside saal (tol ajal Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitilise hariduse saal) oli üks väheseid koosolekuruume Riias, kuhu sai koguneda suurem arv inimesi. Taaselustamise ajal peeti seal mitmesuguseid üritusi - Läti Rahvarinde kongresse, erinevate avalike organisatsioonide asutamisüritusi, ajalooalaseid arutelusid jne. 1.-2. juunil 1988 toimus siin Läti Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud pleenum teiste loomeliitude osavõtul, kuhu oli kutsutud ka Läti NSV juhtkond. Arutati paljusid valusaid probleeme, kuid pommuudise efekti lõi tuntud poliitikakommentaatori ja 1940. aastate aktivisti Mavriks Vulfsonsi kõne, milles ta kuulutas, et 1940. aastal Lätis sotsialistlikku revolutsiooni ei toimunud.

14. juunil 1988 toimus Kongresside Majas massiküüditamise ohvrite mälestuseks miiting . See oli esimene ametlikult volitatud miiting, kus kõnelesid nii ametnikud (näiteks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär Anatolijs Gorbunovs) kui ka avalikkuse esindajad (ajakirjanikud Andrejs Cīrulis, Edvīns Inkēns, Keskkonnakaitseklubi esindaja Valdis Turins, preester Juris Rubenis, dissident Eduards Berklavs jne). Miiting lõppes marssiga Vabadusmonumendi juurde. Marssi ajal kandis Konstantīns Pupurs Läti lippu. Paljud miitingul olnud plakatid olid üsna radikaalsed, näiteks "Ei – Drīzulise ja Karaļuni ajaloole", "Ei meie aja känguru vossile!". Modris Lujāns hoidis käes plakatit, millele olid kleebitud Stalini ja Ribbentropi fotod pealkirjaga "Needus rahva mõrvaritele" ning August Vossi ja teiste Läti Kommunistliku Partei juhtide fotod pealkirjaga "Ei kängurutele!". Mõni päev hiljem mõistis esimene sekretär Boriss Pugo Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumil hukka teatud isikud ja rühmitused, kes "ümberkorraldamise sildi all püüdsid anda miitingule selgelt natsionalistlikku, provokatiivset suunitlust". M. Lujānsi vastu algatati kriminaalasi, kuid 30. septembril mõistis Läti NSV Ülemkohus ta täielikult õigeks.

Järgmine pöördepunkt Läti ajaloos oli Läti Rahvarinde I kongress 8.-9. oktoobril 1988, mis toimus samuti Kongresside Majas. 10.-11. detsembril toimus siin ka Läti NSV Rahvaste Foorum.

Daugavmala ehk 11. novembri muldkeha Riias Akmensi ja Vanši sildade vahel oli aastatel 1989–1991 rahvameeleavalduste toimumiskohaks . Suurimad neist olid Läti Rahvarinde korraldatud meeleavaldus „Ennetagem demokratiseerimisprotsessi ähvardavaid ohte!“ 12. märtsil 1989 (200–250 000 inimest), meeleavaldus „Iseseisva Läti eest“ 18. novembril 1989 (600 000 osalejat) ja LTF-i korraldatud Ülemnõukogu valimiste-eelne meeleavaldus „Daugava jõe mõlemad pooled ei jagune kunagi“.

13. jaanuari 1991. aasta öösel piirasid Nõukogude armee tankid sisse Leedu Ülemnõukogu hoone, Nõukogude sõdurid hõivasid Leedu televisiooni, raadio ja telegraafi, tappes 14 ja haavates 110 tsiviilisikut. Kell 4.45 kutsus LTF-i esimees Dainis Īvāns Läti raadiot üles kaitsma riigi strateegiliselt kõige olulisemaid hooneid. Kell 14.00 toimus Riias 11. novembri muldkehas suur meeleavaldus (500–600 000 inimest), protesteerides võimaliku relvastatud riigipöörde ja aktsioonide vastu Leedus.

Lisaks neile ulatuslikele meeleavaldustele toimus Daugavmalas ka väiksemaid avalikke meeleavaldusi. Eriti emotsionaalne oli enam kui 100 000 inimese spontaanne kogunemine 11. novembri kaldapealsele 4. mail 1990 pärast Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise deklaratsiooni vastuvõtmist.

11. novembril 1988, Lāčplēsise päeval, heiskasid näitleja Ēvalds Valters ja kirjanik Alberts Bels Riia lossi Püha Vaimu tornis Läti riigilipu. Daugavmalale oli kogunenud tuhandeid inimesi.

15. veebruaril 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse ja määrused Läti NSV riigilipu kohta, mis sätestas, et riigilipp on karmiinpunane pikisuunalise valge triibuga keskel, kuid 27. veebruaril toimus pidulik tseremoonia, kui akadeemik Jānis Stradiņš heiskas punavalgepunase lipu Läti NSV Ülemnõukogu hoone juures. Sel päeval heisati Läti lipp ka Läti NSV Ministrite Nõukogu ja Riia linnavolikogu hoonete kohale.

16. jaanuaril 1991 taastati Läti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Läti Vabariigi riigilipu staatus.

Toomväljaku tähtsus ärkamisajal tulenes peamiselt kahest asjaolust – see asus Läti NSV Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses, samuti asjaolust, et väljakul asub Läti Raadio hoone. Toomväljakul korraldati mitmesuguseid aktsioone, kus esitati Ülemnõukogule nõudmisi, näiteks 26. juulil 1989 korraldas Läti Tööföderatsioon 60 000 inimese osavõtul miitingu, kus nõuti Ülemnõukogult suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Just sellel miitingul tõstatati tollal populaarne loosung „Midagi minevikus, aga vabas Lätis“.

Toomväljak oli 1991. aasta jaanuaris barrikaadide kaitsjate peamine kogunemiskoht, kus kaitseti Ülemnõukogu ja Raadiomaja. Barrikaadide kaitsjad soojendasid end lõkete ääres. Samuti peatusid nad Raadiomajas ja Toomkirikus. Kirikusse oli rajatud esmaabipunkt ja peeti jumalateenistusi. Õhtuti esinesid väljakul improviseeritud laval populaarsed rokkbändid. Igal aastal korraldatakse Toomväljakul barrikaadide mälestusüritusi.

Toomväljaku lähedal, aadressil Krāmu tänav 3, asub 1991. aasta barrikaadide muuseum. 13. jaanuaril 2018 avati Toomkirikus kunstnike Krišsi ja Dzintars Zilgalvji vitraažaken „Kirglikult vaba Läti eest“ – pühendus 1991. aasta barrikaadidele ja Läti iseseisvusele.

Endine Vidzeme Rüütlimaja on olnud alates 1922. aastast Läti parlamendi koduks. Nõukogude okupatsiooni ajal asus siin pseudoparlament - Läti NSV Ülemnõukogu. 1990. aasta märtsis toimunud Ülemnõukogu valimistel oli peamiseks küsimuseks Läti riikliku iseseisvuse taastamine. Seda tehti vastavalt Läti Rahvarinde seisukohale, mille kohaselt on realistlikum seda teha NSV Liidu olemasolevate võimustruktuuride abil. Ülemnõukogus kvalifitseeritud hääletuse võitmiseks oli vaja 134 häält.

4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni „Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest“. Selle vastuvõtmise poolt hääletas 138 ja 1 jäi erapooletuks, kuid 57 saadikut, kes pooldasid Läti jäämist NSV Liidu koosseisu, hääletusel ei osalenud. Deklaratsiooni vastuvõtmisega taastati Läti territooriumil 1922. aasta põhiseadus, kuid kuni põhiseaduse uue redaktsiooni vastuvõtmiseni peatati selle kehtivus, välja arvatud põhiseaduse kolm esimest artiklit. Selline üleminekuperiood määrati kuni Läti Vabariigi Saeima kokkukutsumiseni. 4. maid tähistatakse Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise päevana.

15. mail 1990 üritasid iseseisvusvastased tsiviilriietes sõjaväekadettide abiga Ülemnõukogu vallutada, kuid polütehnilise instituudi ja kehakultuuri instituudi spontaanselt organiseerunud tudengid tõrjusid rünnaku. Teise katse Ülemnõukogu rünnata peatas miilits (OMON-i üksus, mis 1990. aasta juunis keeldus Läti Vabariigi valitsusele allumast ja kellest sai iseseisvusvastaste peamine löögijõud).

Ülemnõukogu oli 1991. aasta jaanuaris üks olulisemaid barrikaadikaitsepunkte. Selle lähenemised olid piiratud raudbetoonplokkidega ja need kaitsekonstruktsioonid olid seal kuni ebaõnnestunud riigipöördekatseni Moskvas 19.–21. augustil 1991. Nõukogude langevarjurid ja OMON-i võitlejad ei suutnud Ülemnõukogu okupeerida ning selle saadikud jätkasid oma tööd. 21. augustil kell 13.00 sisenesid neli OMON-i soomustransportööri Toompea väljakule ja jäid sinna kuni kella 14.10-ni, püüdes hirmutada saadikuid, kes sel ajal (kell 13.10) võtsid vastu põhiseadusliku seaduse Läti Vabariigi riikliku staatuse kohta (poolt hääletas 111, vastu 13 saadikut). See kaotas 4. mail 1990 kehtestatud üleminekuperioodi Läti Vabariigis riigivõimu de facto taastamiseks ning Läti taastas täieliku iseseisvuse. 2007. aastal avati Saeima hoone lähedal Jēkaba tänaval 1991. aasta jaanuaribarrikaadide mälestuspaik ning 2000. aastal paigaldati Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva auks Saeima peasissekäigu kõrvale mälestustahvel kirjaga: "Selles hoones võtsid Ülemnõukogu saadikud 4. mail 1990 vastu Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise deklaratsiooni."

Bastejkalnsi ümbruses on mitu barrikaadiajastu mälestuspaika. Smilšu ja Torņa tänavate ristmikul, Püssirohutorni vastas asuv väljak nimetati 2016. aastal 1991. aasta barrikaadiväljakuks. Siin paiknenud rasketehnika kaitses vanalinna strateegiliselt olulises asukohas sissetungi eest. Lähedal asuvas Läti Sõjamuuseumis asus barrikaadipost nr 1.

20. jaanuaril 1991 toimus Bastejkalnsi lähedal OMON-i rünnak siseministeeriumile, milles hukkus mitu inimest. Bastejkalnsi vastas kanaliäärses roheluses kohtades, kus ohvrid said surmavalt vigastada, on püstitatud mälestusmärgid - kivid miilitsaleitnant Vladimir Gamanovitšile, siseasjade osakonna inspektorile Sergejs Kononenkole, Riia filmistuudio direktorile Andris Slapiņšile, koolipoiss Edijs Riekstiņšile ja võtteoperaator Gvido Zvaigznesile, kes suri 5. veebruaril. On olemas versioon, et tulistajad polnud mitte ainult ja mitte niivõrd OMON-i liikmed, vaid ka mingi "kolmas jõud" - kas eriüksusest "Alfa" või NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajad Moskvast, kes provotseerisid OMON-i rünnaku siseministeeriumile.

Kanaliäärsetesse aedadesse on paigaldatud ka mälestuskivi 19. augusti 1991. aasta ohvrile Raimonds Salmiņšile, kelle märulipolitsei Riia linna politseijaoskonna hoone lähedal Aspazijas puiestee ja 13. janvāra tänava ristmikul maha lasi. 2014. aastal paigaldati endise siseministeeriumi hoone lähedale Raina puiestee ja Reimersa tänava nurgale 20. jaanuaril 1991. aastal siseministeeriumile toime pandud rünnaku ohvritele pühendatud mälestustahvel.

Vabadusmonument oli ärkamisaja sündmuste üks keskseid sümboolseid punkte. 14. juunil 1987 korraldas inimõiguste rühmitus Helsinki-86 Vabadusmonumendi juurde loata avaliku lillede asetamise tseremoonia. Kaks kuud hiljem, 23. augustil, kutsus Helsinki-86 üles Hitleri-Stalini pakti 48. aastapäeva tähistamiseks Vabadusmonumendi juurde miitingule. Selle miitingu käigus peksis ja arreteeris Nõukogude politsei meeleavaldajaid. Järgnevatel aastatel said lillede asetamise tseremooniatest Vabadusmonumendi juurde osa kõigi suuremate meeleavalduste ja muude massiürituste korraldamisel .

Asub Riia kesklinnas Vabaduse väljakul.

Vabadusmonument on üks silmapaistvamaid Läti ajaloo, arhitektuuri ja kunsti monumente. See ehitati Kārlis Zāle projekti järgi avalike annetuste toel. See avati 1935. aastal Läti rahva vabaduse ja kodumaa-armastuse sümbolina. Koos Riia vendade kalmistu ansambliga kuulub see monumentaalarhitektuuri ja -skulptuuri väärtuslikemate näidete hulka.

Vabadusmonument väljendab Läti kultuuri eetilisi ja esteetilisi väärtusi. Sümbolid peegeldavad vabaduse filosoofilist olemust ja Läti rahva ajaloolisi ettekujutusi iseseisvusvõitluse etappidest. Need osutavad füüsilise ja vaimse jõu kehastusele. Kangelaslik keel jutustab loo Läti rahvast kui iseseisvatest, aktiivsetest ajaloo loojatest ja oma saatuse määrajatest.

Selle asemel asus algselt Vene tsaari Peeter I monument. Esimese maailmasõja ajal lammutati see ja transporditi laevaga Petrogradi. Laeva torpeedotas Saksa allveelaev ja see uppus Vormsi saare lähedal. Nõukogude okupatsioonivõim plaanis Vabadusmonumenti mitu korda lammutada, kuid seda ei tehtud.

Tänapäeval saab näha ühte Läti sümbolit ja järgida armee auvalve traditsioone.

Kanali kaldale Vabadusmonumendi kõrvale on loodud taktiilne Vabadusmonument. Selle erilise pronksist miniatuuri lõi skulptor Ivars Miķelsons mõõtkavas 1:50.

Balti kett (eesti keeles „Balti kett”, leedu keeles „Baltijos kelias”) oli ainulaadne vägivallatu vastupanuliikumine, mis leidis aset Hitleri-Stalini pakti 50. aastapäeval – 23. augustil 1989. Selles osales ligi 2 miljonit Eesti, Leedu ja Läti kodanikku, kes ühendasid 15 minutiks käest kinni hoides 670 kilomeetri pikkuse inimketi kõigi kolme Balti riigi pealinnade vahel, näidates seeläbi eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühist soovi taastada oma riiklik iseseisvus. 30. juulil 2009 kanti Balti kett UNESCO maailma mälu dokumentaalpärandi nimistusse.

Mälestusmärk „Jäljed“ Riias, Vaļņu ja Kaļķu tänava ristmikul, on Leedu kunstniku Gitenis Umbrase ja Leedu pealinna Vilniuse kingitus Riiale Balti keti mälestuse 25. aastapäeva puhul. Tahvli pidulik avamine toimus 30. augustil 2013 Riia vanalinnas, Kaļķu ja Vaļķu tänava ristmikul ning sellel osalesid Riia linnavolikogu esimees Nils Ušakovs, Vilniuse linnapea Artūrs Zuoks ja Eesti suursaadik Lätis Mati Vārmans. Sama tahvel paigaldati ka 20. mail 2013 Vilniuses Katedraali väljakule ja 20. augustil Tallinnas Vabaduse väljakule.

I Kodanike Kongress toimus Suure Gildi (Filharmoonia) hoones 30. aprillil 1990. Läti Vabariigi Kodanike Kongress oli 1989. aastal ärkamisajal asutatud organisatsioon, mis kuulutas end valitud "Läti Vabariigi, 1918. aastal väljakuulutatud, Venemaa poolt 1920. aastal ja Rahvasteliidu Nõukogu poolt 1922. aastal tunnustatud riigi, endise Rahvasteliidu liikme - Läti Vabariigi - seaduslikuks esindajaks", et "taastada Läti Vabariigi legitiimne riigivõim, põhiseaduse toimimine ning ehitada üles Läti Vabariigi suhted NSV Liiduga 1920. aasta rahulepingu alusel".

Selle organisatsiooni liikmed moodustasid iseseisvuse toetajate kõige radikaalsema osa, kes koondusid Läti Vabariigi Kodanike Kongressi ümber ja leidsid, et Läti NSV Ülemnõukogul kui NSV Liidu okupatsioonivõimu organil ei ole õigust kuulutada välja Läti iseseisvuse taastamist. Kodanike Kongress pooldas nn rahvusvaheliselt legaalset teed iseseisvuse taastamiseks, viies ellu Läti Vabariigi kodanike referendumi ÜRO või muude rahvusvaheliste organisatsioonide järelevalve all. Kuid võidutses nn parlamentaarne tee iseseisvuse taastamiseks, mida propageeris Läti Rahvarinde. See juhtus suuresti tänu sellele, et sellise tee olid valinud Eesti ja Leedu ning seda toetasid ka mõned Kodanike Kongressi delegaadid.

Läti Rahvarinne oli ärkamisaegse ühiskondlik-poliitiline liikumine, millel oli oluline roll Läti iseseisvuse taastamisel. Selle esimesed esimehed olid Dainis Īvāns (1988–1990) ja Romualds Ražuks (1990–1992). Läti Rahvarinne sai 6. veebruaril 1989 Läti NSV Ministrite Nõukogu poolt hoone Riias aadressil Vecpilsētas iela 13/15. Hoones asusid LTF-i juhatus ja nõukogu ning ajalehe "Atmoda" toimetus. Alates 1999. aastast asub hoones Rahvarinde muuseum. 8. oktoobril 2008 paigaldati hoonesse mälestustahvel LTF-i sümboolika ja kirjaga: "Läti Rahvarinne tegutses selles hoones ärkamisajal, ühendades rahvast Läti riikluse taastamiseks aastatel 1988–1991."

1991. aasta jaanuaris oli Läti iseseisvusvastaste üheks eesmärgiks neutraliseerida Ivars Godmanise juhitud Läti Vabariigi valitsus, mis moodustati pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist 4. mail 1990. 9. jaanuaril 1991 õnnestus Moskva-meelsetel jõududel saavutada Leedus Kazimir Prunskiene valitsuse tagasiastumine, mobiliseerides oma toetajaid protestideks jaehindade tõusu vastu. 10. jaanuaril toimus sama ettekäändega Interfronte korraldatud miiting Ministrite Nõukogu ees. Seal nõudis umbes 10 000 osalejat I. Godmanise valitsuse tagasiastumist ja üritas hoonesse sisse murda. Miilitsatel õnnestus sellised katsed ära hoida. Valitsus ja Ülemnõukogu näitasid ühtset seisukohta ning valitsus ei astunud tagasi.

Pärast 13. jaanuari traagilisi sündmusi Vilniuses oli Ministrite Nõukogu hoone üks esimesi objekte, mille ümber ehitati barrikaadid, mis koosnesid raudbetoonplokkidest, palkidest, liivakottidest ning veoautodest ja traktoritest. Pärast 1991. aasta riigipöörde nurjumist lammutati 25. augusti hommikul Läti NSV Ministrite Nõukogu vastas asuv Lenini monument.

Endine Benjamini maja Riias, Krišjāņa Barona tänav 12, oli taassünni ajal koduks loominguliste elukutsete organisatsioonidele - Läti NSV Kirjanike Liidule, Kunstnike Liidule ja Heliloojate Liidule. 1988. aastal moodustas Kirjanike Liit koostöös teiste loomeliitudega keskuse, mille ümber koondusid jõud, mis pooldasid perestroika kursi jätkamist, demokratiseerimist ja Läti rahvuslike huvide kaitsmist. Kirjanike Liit tegutses omamoodi vahendajana Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee ja ühiskonna vahel. 10. märtsil 1988 asutas Kirjanike Liit Isikukultuse Ohvrite Kirjandusliku Mälestuskomisjoni ja Rehabilitatsioonikomisjoni. 25. märtsil asetasid stalinlike küüditamiste ohvrite mälestuseks kirjanike, kunstnike, muusikute, arhitektide, teatri- ja filmitöötajate loomeliidud esimest korda ametlikult lilled Ema Läti kuju juurde Vendade kalmistul.

Kirjanike Liidul oli juhtiv roll 1.–2. juunil 1988 toimunud Loomeliitude Pleenumi korraldamisel. 1988. aasta suvel hakkas Kunstnike Liidu egiidi all moodustuma Läti Rahvarinne. Kirjanike Liidu hoones tegutses LTF-i koordinatsioonikeskus ja tehti ettevalmistusi 1. LTF-i kongressiks. Pärast LTF-i asutamist võttis see üle poliitilise opositsiooni koordineerimise rolli, kuid kirjanike ja teiste intellektuaalsete elukutsete ning seega ka loomeliitude roll ärkamisprotsessides ei vähenenud. Tänapäeval on Benjamini maja peasissekäigu juurde paigaldatud mälestustahvel LTF-i sümboolika ja kirjaga: „29. juulil 1988 alustas selles hoones tööd Läti Rahvarinde Organisatsioonikomitee. Siin sündis Läti ajaloo suurim ja ühtseim rahvaliikumine, mis taastas Läti riigi iseseisvuse.“

23. septembril 1988 toimus Daile teatris Andrejs Pumpursi eepose "Lāčplēsis" sajanda aastapäeva tähistamise lõputseremoonia. Esmakordselt lubati Kanadast pärit läti teadlasel, Montreali ülikooli psühholoogiaprofessoril Vaira Vīķe-Freibergal (Läti president aastatel 1999–2007) avalikul üritusel kõneleda. See oli esimene kord Läti NSV-s, kui sellise suurusega üritusel Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo liikmete juuresolekul lauldi seistes publiku ees Baumanis Kārlise loodud rahvuslikku palvet "Jumal, õnnista Lätit!" (kinnitati taastatud Läti Vabariigi hümniks 15. veebruaril 1990).

Mälestusmärk Roberts Mūrnieksile, kelle OMON-i võitlejad 16. jaanuaril 1991 tapsid – ta oli barrikaadide esimene ohver. OMON-i baas asus Vecmīlgrāvis silla lähedal, seega püüdsid OMON-i liikmed hirmutada silla lähedale paigutatud barrikaadide kaitsjaid. R. Mūrnieks oli transpordiministeeriumi autojuht ja sõitis teenistusülesannet täites mööda, kui OMON-i liikmete tulistatud kuul teda tabas. R. Mūrnieks suri 16. jaanuaril Riia 1. haiglas, kuid tema matused toimusid 19. augustil Mārupe kalmistul.

R. Mūrnieksi vigastuskohale Vecmīlgrāvjase silla tee lähedale püstitati valge raudbetoonrist. Mälestuskivi seisab tema viimases elukohas Baložis, Kr. Barona tänav 2, Ķekava vallas. 2010. aastal autasustati R. Mūrnieksi postuumselt Läti iseseisvuse kaitsmisel osutatud eriliste teenete eest Viesturase ordeniga ja ta tunnistati Viesturase ordeni suurristi komandöriks. 2023. aasta talvel püstitati R. Mūrnieksi hauaplatsile Mārupe kalmistul mälestusmärk.

16. juulil 1988 korraldas Keskkonnakaitseklubi Mežaparksi suurel laval meeleavalduse riigilipu taastamiseks, nõudes iseseisva Läti riigi punavalgepunase lipu kasutamise keelu tühistamist. Läti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 23. septembri määrusega see keeld tühistati. Päev enne Läti Rahvarinde asutamiskongressi - 7. oktoobril 1988 - toimus Mežaparksis rahvameeleavaldus "Õiglase riigi eest".

Mežaparkis toimunud 150 000 inimesega avalikul koosolekul ja sellele järgnenud kahepäevasel (8. ja 9. oktoobril) Läti Kunstnike Föderatsiooni asutamiskongressil, millele eelnes jumalateenistus Toomkirikus, nõudsid lätlased ja teistest rahvustest inimesed Nõukogude Liidu juhtkonnalt Läti majandusliku enesemääramise õigust, vetoõigust Moskva nõudmistele, ateistlike ideoloogiakoolide lõpetamist ja muid õigusi, mis sarnanesid Läti kirjanike ja teiste loomeliitude esindajate sama aasta 1. ja 2. juunil vastu võetud resolutsioonis väljendatud nõudmistega.

Mälestuspaik "Barrikaad" rajati Ulbrokasse, Riia-Ērgļi maantee äärde Piķurga jõe silla lähedale, kus 1991. aasta jaanuaris oli kaks barrikaadiposti. Üks valvas Riia piiri ja teine Ulbrokas asuvat Läti Raadio torni. Jaanuari sündmuste ajal oli raadio peamine teabe hankimise viis, seega oli oluline mitte lasta raadioside katkeda. 125 meetri kõrgust raadiomasti, mida kasutati Läti Raadio programmide edastamiseks kesklainealas, valvasid nii Ulbroka kohalikud elanikud kui ka naabrid Garkalnest, Ādažist, Tīnūžist ja Ropažist.

Skulptor Uldis Sterģise loodud vertikaalselt asetatud kiviploki "Barrikaad" kahele küljele on raiutud tekst "Ulbroka.1991.I". Igal aastal 20. jaanuaril toimuvad selles kohas 1991. aasta jaanuaribarrikaadidele pühendatud mälestusüritused. 2003. aastal anti siin 33 Stopiņi valla elanikule üle valitsuse autasu - barrikaadil osaleja mälestusmedal. 2024. aastal lõi Ulbroka raamatukogu virtuaalnäituse "Barrikaadid Ulbrokas. Jaanuar 1991".

Läti Raadio salajane saatja töötas 1991. aasta riigipöörde ajal 20. ja 21. augustil. Isegi pärast 1991. aasta jaanuari oli võimalus, et NSV Liidu juhtkond võib otsustada Balti riikide vastu jõudu kasutada, kehtestades sõjaseisukorra ning arreteerides riigi juhtkonna ja iseseisvuse nähtavamad toetajad. Seetõttu paigaldati juba 1991. aasta suvel salaja Salaspilsi Latvenergo sidekeskusesse raadiosaatja juhuks, kui peaks tekkima nn "X" tund.

1991. aasta augusti putši ajal mängis massimeedia tegevus otsustavat rolli, seega kui putš algas, 19. augusti õhtul, okupeerisid NSV Liidu relvastatud üksused Läti Televisiooni kompleksi Zaķusalas ja Läti Raadio torni Ulbrokas. Järgmisel päeval, 20. augustil, kell 5.00 murdsid OMON-i võitlejad sisse Läti Raadio hoonesse Riias, Doma laukumsil, ja hiljem asusid sinna elama Nõukogude langevarjurid. Ähvarduste ja füüsilise jõu abil aeti Läti Raadio töötajad Läti Raadio hoonest välja. Vaatamata infoblokaadile jätkas Läti Raadio aga tööd, alustades saateid salajasest maa-alusest stuudiost Salaspilsis kell 4.53.

Salaspilsis endise "Latvenergo" sidekeskuse hoone lähedal Gaismas tänaval 20c avati 2006. aastal mälestustahvel kirjaga "Sellest majast 1991. aasta riigipöörde päevil salajane Läti Raadio saade", kuid tänapäeval on hoone eravalduses. 2021. aastal toimus Daugava muuseumis näitus-installatsioon "Maa-alune raadiostuudio 30", mis oli pühendatud Läti Raadio tegevusele 1991. aasta augustiriigipöörde ajal.

1980. aastate teisel poolel toimusid Torņakalnsi kirikus liikumise „Taaselustamine ja Uuendamine“ koosolekud. See oli Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pastorite ja koguduse aktivistide rühm, kes 14. juunil 1987 levitas rühma asutamist ja selle eesmärke käsitlevat dokumenti koos kutsega kõigile LELB vaimulikele selle rühmaga liituda. Rühm kutsus peapiiskop Īriks Mestersi ja konsistooriumi pöörduma Läti NSV ja NSV Liidu Usuasjade Nõukogude poole palvega ühiselt arutada, hinnata ja võimalusel muuta mõningaid Läti NSV usuühenduste määruse punkte, mis ei vasta enam tegelikule olukorrale ja takistavad kiriku demokratiseerimisprotsessi.

28. juulil 1987 toimus grupi esimene koosolek, kus võeti vastu organisatsiooni põhiprintsiibid, mis nimetati ümber liikumiseks "Taaselustamine ja Uuendamine", ning ettepanekud kiriku ja riigi suhete ning LELB siseelu kohta. LELB konsistoorium viis peapiiskop E. Mesteri juhtimisel 1987. aasta juulis ja augustis läbi repressioone liikumise "Taaselustamine ja Uuendamine" liikmete Jānis Priednieksi, Roberts Akmentiņši, Aivars Beimanesi ja Modris Plātesi vastu, kõrvaldades nad ametikohtadelt. 1987. aasta detsembris sunniti liikumise liikmed Māris Ludviks ja Jānis Kārkls Lätist lahkuma. 1989. aasta aprillis said LELB sinodil liikumise liikmed LELB juhtideks ja Kārlis Gailītis peapiiskopiks.

27. aprillil 1988 protesteeris umbes 10 000 inimest Riia metroo ehitamise vastu Keskkonnakaitseklubi korraldatud miitingul Arkadija pargis. Meeleavaldus algas Rainise monumendi juures esplanaadil, kuid jätkus marssiga mööda Vabadusmonumenti üle Kivisilla Arkadija parki, mis ulatus 2,5 kilomeetrini. See oli ärkamisaja esimene suurem miiting – loata, kuid mitte keelatud. VAK-i Arkadija osakond pidas oma koosolekuid endise Arkadija kino puithoones (põles maha 2006. aastal, lammutati kaks aastat hiljem). Siin kogunesid keskkonnaaktivistid, kelle seas sündisid looduskaitse ideed, mis järk-järgult kasvasid nõudmisteks Läti iseseisvuse taastamiseks.

1988. aasta suvel oli Arkadija pargi lava (mis põles maha 2000. aastal) radikaalse rahvusliku opositsiooni kogunemispaigaks. 10. juulil toimus pargis Läti Rahvusliku Iseseisvusliikumise asutamiskoosolek, millest võttis osa umbes 2000 inimest. Erinevate massiürituste toimumiskohana säilitas Arkadija park oma tähtsuse kogu taassünniaja vältel. 2023. aasta novembris paigaldati Arkadija parki munitsipaalasutuse „Rīgas dārzi un parks“ infostendid pealkirjadega „Arkadija kino puithoone – üks Kolmanda taassünni onnidest“ ja „Protest Riia metroo ehituse vastu – Läti iseseisvuse taastamise algus“.

23. mail 2017 avati Ģederta Eliase nimelise Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseumi lähedal asuval väljakul Kolmanda Ärkamisaja mälestusmärk „Vabaduse Tee“. Monumendi keskseks objektiks on fragment skulptor Kārlis Jansonsi 1932. aastal avatud Jelgava vabastajate monumendist „Karu ja Must Rüütel“.

1922. aastal algatas Jelgava metsakalmistule Bermonti-vastastes lahingutes langenute mälestusmärgi püstitamise – see oli esimene Vabadusvõitluses langenute mälestusmärk Lätis. Ka seekord tuli mälestusmärgi loomise initsiatiiv jelgavalastelt.

Lāčplēsise monumendi fragmendi teekond Jelgava muuseumi polnud kerge – 1942. aastal käskis Zemgale piirkondlik volinik Medems autoril endal Musta Rüütli kuju raiuda, kuid 1949. aastal tegi linna täitevkomitee otsuse monument eemaldada. Alles 1988. aastal, tänu kultuuriväärtuste säilitamisest hoolivatele aktivistidele, leiti monument üles ja arvati muuseumi kollektsiooni.

Kümme päeva pärast monumendi paigaldamist Jelgava muuseumisse, 17. mail 1988, toimus muuseumis avalik koosolek, kus esmakordselt väljendati rahulolematust sündmustega Jelgavas ja Lätis. Sellest monumendi fragmendist sai omamoodi kolmanda ärkamise sümbol – see on meeldetuletus, et me peame vastutama nii eelmiste põlvkondade tegude kui ka meie tegude eest.

Tuleb meenutada, et monumendi fragment puhastati ja asetati graniitplaadile, samal ajal kui väljakule rajati munakiviteed, paigaldati pingid ja loodi uut haljastust.