Kolmas ärkamine ehk laulev revolutsioon (1987-1991)
Taastatud iseseisvus, IV õukogude okupatsioon

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Asub Vaidava Kultuuri- ja Käsitöökeskuses.

Seal on välja pandud ekspositsioon, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele, aga ka riialaste osalemisele 1991. aasta jaanuaribarrikaadidel Riias. Näitusel on näha ka tõendeid maailmasõdadest (peamiselt trükised).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, silmapaistvad isikud, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

See asub Läti ja Eesti Unguriņu-Lilli piiripunktis.

2009. aasta kevadel lõi Ķonu valla vald, mille territoorium piirneb Eestiga, koostöös metallikunstnik Andris Dukuraga "Balti tee" 20. aastapäevale pühendatud skulptuuri.

Üheksa meetri pikkune ja kahe ja poole meetri kõrgune inimsiluettidega skulptuur, kus inimsiluettide tühjades kohtades saab seista ja käest kinni hoida. Skulptuuri idee võimaldab avardada aja dimensiooni ja mitte ainult meenutada 1989. aasta elavate inimeste ahelat, vaid annab võimaluse koos skulptuuriga igal hetkel saada osa "Balti teest".

Video skulptuuri valmistamisest.

Balti keti oli ainulaadne kampaania mitte ainult Baltikumis, vaid Euroopa ja isegi maailma mastaabis. Polnud varem juhtunud, et kolme riigi elanikud ühinesid elavaks osalejate ahelaks, mis ühendas riikide pealinnad - Vilniuse, Riia ja Tallinna. Ajalooline sündmus leidis aset 23. augusti õhtul 1989, see ühendas umbes 2 miljonit inimest. Selle eesmärk oli juhtida tähelepanu ja meenutada 50-aastaseid sündmusi – Ribbentropi-Molotovi pakti sõlmimist. Selle tulemusena jagasid kaks tollast suurriiki - Saksamaa ja NSV Liit enne järgmist maailmasõda Euroopas mõjusfäärid ümber, kuid Balti riigid kaotasid iseseisvuse.
Ligikaudu 600 km pikkune osalejate kett Lätis tähistas Balti maanteed Bauskast Riiga, sealt edasi Siguldasse, Cēsisesse, Valmierasse ja Rūjienasse.

Asub Jēkabpilsi linna kalmistul.

Vaadata saab vanausuliste kogukonna püstitatud monumenti aastatel 1918-1919 Läti vabastamise eest langenud vanausuliste sõduritele.

Vanausuliste kogukonnas oli mitu perekonda, kelle esindajad olid osalenud lahingutes aastatel 1918-1919, mil lahendati Läti iseseisvuse küsimus. Pärast vabadusvõitlust anti neile sõduritele vaba maa fondist krunte. Näiteks Läti armee ohvitseri Nikolaj Lebedevi jaoks. 1935. aastal otsustati vanausuliste kogukonna esimehe õpetaja Tarasija Makarova (1880 - 1953) ettepanekul püstitada Läti iseseisvuse eest võitlejatele monument. Jēkabpilsi linna kalmistul, puhastatud ja kruusaga kaetud alale, mis oli piiratud lubjatud postidega, paigaldati männi alla ligi kolme meetri kõrgune tammepuust rist. Vanausulised puusepad töötlesid puitu ja lõid muljetavaldava kaheksaharulise risti. Traditsiooni järgides loodi selgitav kiri ristijalamile eraldi tammetahvlile. Jēkabpilsis V. Lukomska mööblitöökojas raiuti venekeelne kiri: "Sõduritele – vanausulistele, kes surid Läti vabastamise eest." Jumal, anna neile igavene mälestus! Esialgu polnud mainitud risti ümbruses ühtegi matmist - ainult männimets. 20. sajandil 1950. aastatel oli rist vananenud. Toonane vanausuliste kogukonna esimees Vasilijs Jakovlevitš Fedotovs, 20. saj. 1960. aastate keskel sai ta loa memoriaali taastamiseks, vaid tingimusel, et monument ei peaks olema ristikujuline ja kirjaga: "Isamaa vabastamise eest".

Monumendi restaureerimine usaldati A. Blumbergile. Ta lihvis suure pruuni kiviploki ristkülikukujuliseks mälestussteleks ning nikerdas selle esiseinale kaheksanurkse risti ja tammeoksad. Sõnade alla: "Igavene mälestus kodumaa vabastamisest langenud sõduritele" oli raiutud palju väiksemate tähtedega kiri "Jēkabpilsi vanausuliste kogukond". Monument paigaldati massiivsele betoonvundamendile. Seevastu eelmine tammetahvel koos kirjaga sai kirikusse asetamisega kaitstud.

Sest kolmanda ärkamisaja alguses polnud Jēkabpilsis säilinud ühtegi teist Läti riigi väljakuulutamisega seotud monumenti. Seetõttu pidasid jēkabpillased juba 18. novembril 1988. aastal lillede ja küünaldega mälestushetke vanausuliste kalmistul Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestussamba juures. Peagi jõudis taastatud tammetahvel monumendi jalamile tagasi. Tammetahvel asendati peagi marmorist tahvliga, millel oli algse kirja identne reproduktsioon. 2013. aastal ühingu Belovodije initsiatiivil ja selle projektil monument restaureeriti ja puhastati.

Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.

1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.

20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.

Asub Indrāni vallas, Lubāna uuel kalmistul.

Näha on mälestuspaik Läti leegioni langenud sõduritele ja rahvuspartisanidele

Mälestusmärk avati 25. juulil 1992. aastal. Mälestuskivi on loonud Andris Briezis.

Ärkamisaja alguses, 1990. aasta oktoobris sai Helsingi 86 inimõiguste rühmituse liige Kārlis Doropoļskis võimudelt loa jätkata Läti leegionäride ühismatmist uuele kalmistule korraldatud vendade kalmistule. Lubānast. Kokku maeti vendade kalmistule 26 langenud leegionäri ja rahvuspartisani.

Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument on pühendatud Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rauna koguduse liikmete mälestusele.
Riia vabadussamba projekti ühe realiseerimata variandina avati see 20. augustil 1933. aastal. Avaüritusel oli kohal Läti Vabariigi 3. president Alberts Kviesis.

Monumendi esialgne nimi oli "ES DŪR" - moto - odast saab koks ja rahvast päästab lauluvaim. Monumendi alust kaunistavad Kārlis Baumaņi kirjutatud hümni sõnad "Jumal, püha Läti".

Enne monumendi avamist 1933. aastal istutasid raunenlased monumendi korrastamise käigus tammeallee ja asetasid iga tamme alla kapsli hukkunud sõduri nimega. Hiljem, 1937. aastal, graveeriti võitlejate nimed kirikusse asetatud valgele marmortahvlile.

Kommunistliku okupatsiooni ajal graveeriti postamendile kiri "Jumal, püha Läti". See taastati ärkamisaja alguses 1989. aasta juunis.

Asub Valkas Varoņu tänaval Metsakalmistu kõrval.

Näha on monument Läti Vabadussõjas langenud 1. (4.) Valmiera jalaväerügemendi 30 sõdurile.

Monument avati 1. oktoobril 1922. aastal. See koosneb kohalikust roosast graniidist raiutud muistse läti sõdalase ("Esivanem") kujust, mis on asetatud hallist graniidist kaheosalisele postamendile. Monumendile on valitud skulptor Emil Melderi (Milleri) eskiis. Koos Melderiga osales monumendi sepistamises ka skulptor Wilhelm Trey.

See on esimene professionaalse skulptori loodud Läti Vabadussõja mälestusmärk, aga ka ainuke sõdadevahelisel perioodil, mis on valmistatud modernismi stiilis, kasutades kubismi elemente.

Korduva kommunistliku okupatsiooni ajal 1951. aastal monumendi skulptuur lammutati, sai osaliselt kahjustada ja maeti. Samuti tasandati matused.

1988. aastal, kui lähenes skulptor E. Melderi (1889-1979) 100. sünniaastapäev, alustati tema tööde uurimist.
Taastatud vendade kalmistu koos taastatud monumendiga avati 11. novembril 1990. aastal.

2017. aastal püstitati Vennaskalmistule kaheksa Valkaga seotud Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestussammast. Need asuvad monumendi mõlemal küljel – mõlemal küljel neljal küljel.

See asub Riia tänava serval Krustpilsi palee vastas.

Daugava paremal kaldal Jēkabpilsis tegi ettepaneku vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestussamba püstitamiseks mälestusmärgile "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond. 12. juunil 1923. aastal. Monumendi loomiseks andis Krustpilsi Vallavalitsus 12. novembril 1923 käsutusse tsaar Aleksander II mälestussamba kiviosa kogudusevalitsuse maja juures, kuhu monument paigaldati pärisorjuse kaotamise auks. vennashaudade komiteest. Läti siseministeerium lubas vennashaudade komitee Krustpilsi filiaalil annetusi koguda. Kokku annetati 2400 latti, puudu oli 1200. Neid loodeti saada monumendi avamispäeval korraldatud basaarilt ja seltskonnaõhtult.

Monumendi projekt on usaldatud arhitekt Aleksanders Birznieksile. Arhitekti plaanides oli luua monument kohalikust materjalist – dolomiitnaastudest. Monumendi mahu moodustasid kaks kontsentrilist massiivset dolomiitnaastudest müüritisest poolringi, millest väline Daugava poolne oli madalam, raius kaldasse ja moodustas terrassi. Selle keskel oli punastest tellistest tulerist. Peamise poolringi keskel altarina graniitplaadid tekstiga: "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" ja kujutavad Daugava lainete kohal tõusvat päikest, raamitud Läti sümbolitega. Monumendi keskosa moodustas langenud sõduri mask, mille sepistas skulptor V. Trejs. Latgale suurtükiväerügemendi ülema kohusetäitja kolonelleitnant Jākobsons lubas monumendi ehitamiseks kasutada Daugava paremal kaldal Krustpilsi lossi vastas asuvat väljakut tingimusel, et väljak jääb Latgale suurtükiväe omandisse. rügement.

1925. aastal sõlmis Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond Riia ärimehe V. Treijaga lepingu Krustpilsi monumendi ehitamiseks. 26. juulil 1925 pandi monumendi vundament. 27. september 1925 on ristisõdijatele püha. Monumendi avamine toimub selle pühitsemisega Krustpilsi koguduse luteri kirikuõpetaja K. Skujiņši poolt. Monumendi ehitamisel osalevad sõjaminister R. Bangerskis, Latgale suurtükiväerügemendi ülem kolonel Kire, kindral K. Berķis jt.

20. sajandil 1950. aastatel hävis osaliselt monument "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" - ülemine osa lammutati - muistsete läti sõdurite mask, määrdunud pealdised, hävinud tuleristi märk. Seevastu juba kolmanda ärkamisaja alguses kirjutasid Läti Rahvarinde (LTF) Krustpilsi osakonna aktivistid esimestel LTF rajoonikonverentsidel resolutsioonis nõude taastada Krustpilsis asuv monument. Juba 11. novembril 1989 toimus monumendi asukohas mälestusüritus, mille käigus jēkabpilslased meenutasid oma Lāčplēši.

1992. aasta alguses alustati monumendi restaureerimistöödega. Vajaliku suuruse ja kujuga graniiditükid valmistatakse Cēsise kommunaalettevõtte kombinaadis. Graniiti töödeldi E. Nīmanise ja V. Treikmanise jooniste järgi. Monumendi taastamise tehnilist järelevalvet teostab arhitekt Māra Steķe. Riias valas skulptor Inta Berga monumendi pronksdetailid. Kõik tööd rahastati Jēkabpilsi linna rahastamisest. Restaureeritud mälestussamba pühitsesid 18. novembril 1992. aastal sisse Jēkabpilsi ja Krustpilsi evangeelse luterliku kiriku tollane praost Modris Plāte ja Jēkabpilsi katoliku kiriku pastor Jānis Bratuškins.

Krustpilis avati 27.09.1925. Monumendi projekteeris arhitekt Aleksandar Birzenieks. Monumendile on raiutud kiri "Isamaa eest langenud 1918-1920". Nõukogude okupatsioonivõim lammutas monumendi osaliselt 1941. aastal, täielikult hävis see 1950. aasta paiku. Monument renoveeriti 18. novembril 1992. aastal.

23. augustil 1989 toimunud kampaania „Balti tee“ käigus saabusid Riia-Bauska maanteelõigule inimesed Kuramaalt ja Zemgale'ist – Liepājast, Saldust, Dobelest, Kuldīgast, ventspilsist, Talsist, Tukumsist ja nende ümbrusest. Peamine ülesanne oli saavutada inimeste võimalikult ühtlane jaotus ja keti järjepidevus. Seal, kus käepikkust ei olnud piisavalt, paluti inimestel kasutada lippe, vöösid või isegi jakivarrukaid, et kogukonna vereringe selles arteris ei katkeks. Kokku osales selles kampaanias umbes 400 000 Läti elanikku.

Balti keti 25. aastapäevale pühendatud mälestusmärk Ķekava vallas Riia-Bauskase maantee 25. kilomeetril Ķekaviņa jõe lähedal avati 23. augustil 2014. Selle pidulikul avamisel osalesid Läti Vabariigi peaminister Laimdota Straujuma, riikliku aktsiaseltsi „Latvijas Valsts ceļi“ kauaaegne töötaja ja Balti keti liige Uldis Birzleja ning teised kohalviibijad. 2014. aastal püstitati selle sündmuse mälestuseks Läti Balti keti lõigule 10 sellist mälestusmärki. Eestisse püstitati neli ja Leedusse üheksa mälestusmärki. 30. juulil 2009 kanti Balti keti kampaania UNESCO maailma mälu dokumentaalpärandi nimistusse.

Igorsi ja Ruta Dobičini 1991. aastal loodud (restaureeritud 2012. aastal) keskkonnakunstiobjekt „Silmad“ barrikaadide mälestuseks on pühendatud 30 x 60 meetri suurusele väljakule. 30 x 60 meetri suurusele väljakule on paigutatud graafiliste siltidega sarnased dolomiidist ja betoonist vaiad ning sillutiseelemendid, mis moodustavad stiliseeritud „nägu“ meenutava krüptogrammi. Sümboolsesse ansamblisse on sisse ehitatud tahvel kirjaga: „Silmad. Pühendumus Televisioonikeskuse valvuritele barrikaadidel 1991. aastal. Ühtsuses peitub jõud“. 1991. aastal paigaldati LTV hoone lähedale Ojārs Feldbergi skulptuur „Tule ääres“. Kahe meetri kõrgune graniidist nikerdatud skulptuur sisaldab metafoori nelja Läti piirkonna inimestest, kes kogunevad ühise tule ümber.

Televisioonil, nagu ka raadiol ja trükimeedial, oli ärkamisajal väga oluline roll mitte ainult infoallikana, vaid ka selle protsessi edasiviiva jõuna. LTV saade „Labvakar“ (Tere õhtust), mis käivitati 31. jaanuaril 1988, saavutas tohutu populaarsuse. See oli esimene saade Lätis, kus Edvīns Inkēns, Ojārs Rubenis ja Jānis Šipkēvics rääkisid paljudel varem keelatud teemadel. LTV edastas otseülekandeid Läti Rahvarinde kongressidelt ja massimeeleavaldustelt ning tegi intervjuusid ja reportaaže poliitiliselt olulistel teemadel.

1991. aasta jaanuari barrikaadide ajal oli LTV hoone üks vabatahtlike poolt valvatud olulisi objekte. See oli keeruline ülesanne, kuna hoone asub suurel ja kergesti ligipääsetaval alal. Barrikaadil osalejad valvasid hoone otseseid ligipääsemiskohti ja blokeerisid öösel Salu silla. Daugava poolt valvasid LTV keskust kolm kalalaeva. Barrikaadidel terveks jäänud LTV hoonesse tungisid 1991. aasta augustiputši ajal NSV Liidu armee langevarjurid ja OMONi üksuse liikmed. Pärast hoone vallutamist 19. augustil kell 19.30 lõpetas televisioon saated, kuid jätkas tööd pärast riigipöörde nurjumist ja pärast seda, kui Nõukogude langevarjurid lahkusid LTV hoonest 21. augustil kell 19.45.

1978. aastal ehitatud kirjastuse ja trükikoja kompleksis asusid kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade toimetused. Ajakirjanikel oli ärkamisajal väga oluline roll, kuna nende viibimine ajakirjanduses hõlbustas vastastikuseid kontakte ja organiseerumist. Just siin hakkas kuju võtma Läti Rahvarinne. Idee sellise organisatsiooni vajadusest avaldati Loomeliitude pleenumil 1.-2. juunil 1988 ja juba 22. juunil luges Viktors Avotiņš ajakirjanike koosolekul ette selle esimese, avaldamata manifesti. Idee realiseerus aga alles pärast seda, kui Kirjanike Liit ja selle esimees Jānis Peters hakkasid selle elluviimisse kaasama.

Ajakirjandusmaja kuulus Läti Kommunistliku Partei Keskkomiteele, mis oli võtnud üle ja sisuliselt monopoliseerinud kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade väljaandmise. Kogu kirjastuse ja trükikoja kasum läks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee kassasse. Ärkamisajal, kui Läti iseseisvuse taastamise püüdlused intensiivistusid, kerkis üles ka ajakirjandusmaja omandiõiguse küsimus. Pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist 4. mail 1990 moodustati sisuliselt kahetine valitsus, kuna mõned Läti institutsioonid keeldusid allumast Läti Vabariigi valitsusele. Läti valitsus asutas Läti Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastuse, kuid NSVL Ministrite Nõukogu ja Alfred Rubiksi juhitud Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pidasid ajakirjandusmaja NSV Liidu omandiks. Olukord eskaleerus 1990. aasta novembris, kui toimusid OMONi rünnakud ajakirjandusmajale, kuid 2. jaanuaril 1991 võttis OMON ajakirjandusmaja täielikult üle ja lõpetas LTF-i toetavate väljaannete trükkimise, saates nende töötajad ajakirjandusmajast välja.

Pressimaja trükikoja lammutustööd algasid 2020. aastal. Praegu on käimas Pressimaja kvartali ehitus, mis muudab täielikult selle endist ilmet.

Kronvalda pargis Elizabetes tänaval asuv mälestuspaik avati 1992. aasta septembris pärast seda, kui Riias eksponeeriti lammutatud Berliini müüri fragmenti . 1992. aastal liideti see ühtseks mälestusansambliks koos 1991. aasta barrikaadide ajal Saeima hoone lähedale püstitatud betoonmüüri fragmendiga, mis paigaldati Kronvalda parki Elizabetes tänaval Maailma Kaubanduskeskuse kõrvale. Monumendi külge on kinnitatud lillede asetamise altar, millel on läti ja saksa keeles kiri: „Pärast Berliini müüri muuseumi näitust „Haus am Checkpoint Charlie” Riias 1990. aasta novembris kinkis muuseumi direktor dr Rainer Hildebrands selle müüri fragmendi Läti pealinnale.“

2011. aastal monument restaureeriti ja territooriumi heakorrastati. Paigaldati infotahvel läti, saksa, inglise ja vene keeles oleva tekstiga. Barrikaadiplokkidele lisati ajaloolised pealdised läti ja vene keeles: „Berliini müür lahutas meid, Riia müür ühendab meid. Armastagem ainult oma ligimest ja palvetagem Jumala poole oma vaenlase eest.“

Kongresside saal (tol ajal Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitilise hariduse saal) oli üks väheseid koosolekuruume Riias, kuhu sai koguneda suurem arv inimesi. Taaselustamise ajal peeti seal mitmesuguseid üritusi - Läti Rahvarinde kongresse, erinevate avalike organisatsioonide asutamisüritusi, ajalooalaseid arutelusid jne. 1.-2. juunil 1988 toimus siin Läti Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud pleenum teiste loomeliitude osavõtul, kuhu oli kutsutud ka Läti NSV juhtkond. Arutati paljusid valusaid probleeme, kuid pommuudise efekti lõi tuntud poliitikakommentaatori ja 1940. aastate aktivisti Mavriks Vulfsonsi kõne, milles ta kuulutas, et 1940. aastal Lätis sotsialistlikku revolutsiooni ei toimunud.

14. juunil 1988 toimus Kongresside Majas massiküüditamise ohvrite mälestuseks miiting . See oli esimene ametlikult volitatud miiting, kus võtsid sõna nii ametnikud (näiteks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär Anatolijs Gorbunovs) kui ka avalikkuse esindajad (ajakirjanikud Andrejs Cīrulis, Edvīns Inkēns, Keskkonnakaitseklubi esindaja Valdis Turins, preester Juris Rubenis, dissident Eduards Berklavs jne). Miiting lõppes marssiga Vabadusmonumendi juurde. Marssi ajal kandis Konstantīns Pupurs Läti lippu. Paljud miitingul olnud plakatid olid üsna radikaalsed, näiteks "Ei – Drīzulise ja Karaļuni ajaloole", "Ei meie aja känguru vossile!". Modris Lujāns hoidis käes plakatit, millele olid kleebitud Stalini ja Ribbentropi fotod pealkirjaga "Needus rahva mõrvaritele" ning August Vossi ja teiste Läti Kommunistliku Partei juhtide fotod pealkirjaga "Ei kängurutele!". Mõni päev hiljem mõistis esimene sekretär Boriss Pugo Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumil hukka teatud isikud ja rühmitused, kes "ümberkorraldamise sildi all püüdsid anda miitingule selgelt natsionalistlikku, provokatiivset suunitlust". M. Lujānsi vastu algatati kriminaalasi, kuid 30. septembril mõistis Läti NSV Ülemkohus ta täielikult õigeks.

Järgmine pöördepunkt Läti ajaloos oli Läti Rahvarinde I kongress 8.-9. oktoobril 1988, mis toimus samuti Kongresside Majas. 10.-11. detsembril toimus siin ka Läti NSV Rahvaste Foorum.

Daugavmala ehk 11. novembri muldkeha Riias Akmensi ja Vanši sildade vahel oli aastatel 1989–1991 rahvameeleavalduste toimumiskohaks . Suurimad neist olid Läti Rahvarinde korraldatud meeleavaldus „Ennetagem demokratiseerimisprotsessi ähvardavaid ohte!“ 12. märtsil 1989 (200–250 000 inimest), meeleavaldus „Iseseisva Läti eest“ 18. novembril 1989 (600 000 osalejat) ja LTF-i korraldatud Ülemnõukogu valimiste-eelne meeleavaldus „Daugava jõe mõlemad pooled ei jagune kunagi“.

13. jaanuari 1991. aasta öösel piirasid Nõukogude armee tankid sisse Leedu Ülemnõukogu hoone, Nõukogude sõdurid hõivasid Leedu televisiooni, raadio ja telegraafi, tappes 14 ja haavates 110 tsiviilisikut. Kell 4.45 kutsus LTF-i esimees Dainis Īvāns Läti raadiot üles kaitsma riigi strateegiliselt kõige olulisemaid hooneid. Kell 14.00 toimus Riias 11. novembri muldkehas suur meeleavaldus (500–600 000 inimest), protesteerides võimaliku relvastatud riigipöörde ja aktsioonide vastu Leedus.

Lisaks neile ulatuslikele meeleavaldustele toimus Daugavmalas ka väiksemaid avalikke meeleavaldusi. Eriti emotsionaalne oli enam kui 100 000 inimese spontaanne kogunemine 11. novembri kaldapealsele 4. mail 1990 pärast Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise deklaratsiooni vastuvõtmist.

11. novembril 1988, Lāčplēsise päeval, heiskasid näitleja Ēvalds Valters ja kirjanik Alberts Bels Riia lossi Püha Vaimu tornis Läti riigilipu. Daugavmalale oli kogunenud tuhandeid inimesi.

15. veebruaril 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse ja määrused Läti NSV riigilipu kohta, mis sätestas, et riigilipp on karmiinpunane pikisuunalise valge triibuga keskel, kuid 27. veebruaril toimus pidulik tseremoonia, kui akadeemik Jānis Stradiņš heiskas punavalgepunase lipu Läti NSV Ülemnõukogu hoone juures. Sel päeval heisati Läti lipp ka Läti NSV Ministrite Nõukogu ja Riia linnavolikogu hoonete kohale.

16. jaanuaril 1991 taastati Läti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Läti Vabariigi riigilipu staatus.

Toomväljaku tähtsus ärkamisajal tulenes peamiselt kahest asjaolust – see asus Läti NSV Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses, samuti asjaolust, et väljakul asub Läti Raadio hoone. Toomväljakul korraldati mitmesuguseid aktsioone, kus esitati Ülemnõukogule nõudmisi, näiteks 26. juulil 1989 korraldas Läti Tööföderatsioon 60 000 inimese osavõtul miitingu, kus nõuti Ülemnõukogult suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist. Just sellel miitingul tõstatati tollal populaarne loosung „Midagi minevikus, aga vabas Lätis“.

Toomväljak oli 1991. aasta jaanuaris barrikaadide kaitsjate peamine kogunemiskoht, kus kaitseti Ülemnõukogu ja Raadiomaja. Barrikaadide kaitsjad soojendasid end lõkete ääres. Samuti peatusid nad Raadiomajas ja Toomkirikus. Kirikusse oli rajatud esmaabipunkt ja peeti jumalateenistusi. Õhtuti esinesid väljakul improviseeritud laval populaarsed rokkbändid. Igal aastal korraldatakse Toomväljakul barrikaadide mälestusüritusi.

Toomväljaku lähedal, aadressil Krāmu tänav 3, asub 1991. aasta barrikaadide muuseum. 13. jaanuaril 2018 avati Toomkirikus kunstnike Krišsi ja Dzintars Zilgalvji vitraažaken „Kirglikult vaba Läti eest“ – pühendus 1991. aasta barrikaadidele ja Läti iseseisvusele.

Endine Vidzeme Rüütlimaja on olnud alates 1922. aastast Läti parlamendi koduks. Nõukogude okupatsiooni ajal asus siin pseudoparlament - Läti NSV Ülemnõukogu. 1990. aasta märtsis toimunud Ülemnõukogu valimistel oli peamiseks küsimuseks Läti riikliku iseseisvuse taastamine. Seda tehti vastavalt Läti Rahvarinde seisukohale, mille kohaselt on realistlikum seda teha NSV Liidu olemasolevate võimustruktuuride abil. Ülemnõukogus kvalifitseeritud hääletuse võitmiseks oli vaja 134 häält.

4. mail 1990 võttis Läti NSV Ülemnõukogu vastu deklaratsiooni „Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest“. Selle vastuvõtmise poolt hääletas 138 ja 1 jäi erapooletuks, kuid 57 saadikut, kes pooldasid Läti jäämist NSV Liidu koosseisu, hääletusel ei osalenud. Deklaratsiooni vastuvõtmisega taastati Läti territooriumil 1922. aasta põhiseadus, kuid kuni põhiseaduse uue redaktsiooni vastuvõtmiseni peatati selle kehtivus, välja arvatud põhiseaduse kolm esimest artiklit. Selline üleminekuperiood määrati kuni Läti Vabariigi Saeima kokkukutsumiseni. 4. maid tähistatakse Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise päevana.

15. mail 1990 üritasid iseseisvusvastased tsiviilriietes sõjaväekadettide abiga Ülemnõukogu vallutada, kuid polütehnilise instituudi ja kehakultuuri instituudi spontaanselt organiseerunud tudengid tõrjusid rünnaku. Teise katse Ülemnõukogu rünnata peatas miilits (OMON-i üksus, mis 1990. aasta juunis keeldus Läti Vabariigi valitsusele allumast ja kellest sai iseseisvusvastaste peamine löögijõud).

Ülemnõukogu oli 1991. aasta jaanuaris üks olulisemaid barrikaadikaitsepunkte. Selle lähenemised olid piiratud raudbetoonplokkidega ja need kaitsekonstruktsioonid olid seal kuni ebaõnnestunud riigipöördekatseni Moskvas 19.–21. augustil 1991. Nõukogude langevarjurid ja OMON-i võitlejad ei suutnud Ülemnõukogu okupeerida ning selle saadikud jätkasid oma tööd. 21. augustil kell 13.00 sisenesid neli OMON-i soomustransportööri Toompea väljakule ja jäid sinna kuni kella 14.10-ni, püüdes hirmutada saadikuid, kes sel ajal (kell 13.10) võtsid vastu põhiseadusliku seaduse Läti Vabariigi riikliku staatuse kohta (poolt hääletas 111, vastu 13 saadikut). See kaotas 4. mail 1990 kehtestatud üleminekuperioodi Läti Vabariigis riigivõimu de facto taastamiseks ning Läti taastas täieliku iseseisvuse. 2007. aastal avati Saeima hoone lähedal Jēkaba tänaval 1991. aasta jaanuaribarrikaadide mälestuspaik ning 2000. aastal paigaldati Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva auks Saeima peasissekäigu kõrvale mälestustahvel kirjaga: "Selles hoones võtsid Ülemnõukogu saadikud 4. mail 1990 vastu deklaratsiooni Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta."

Bastejkalnsi ümbruses on mitu barrikaadiajastu mälestuspaika. Smilšu ja Torņa tänavate ristmikul, Püssirohutorni vastas asuv väljak nimetati 2016. aastal 1991. aasta barrikaadiväljakuks. Siin paiknenud rasketehnika kaitses vanalinna strateegiliselt olulises asukohas sissetungi eest. Lähedal asuvas Läti Sõjamuuseumis asus barrikaadipost nr 1.

20. jaanuaril 1991 toimus Bastejkalnsi lähedal OMON-i rünnak siseministeeriumile, milles hukkus mitu inimest. Bastejkalnsi vastas kanaliäärses roheluses kohtades, kus ohvrid said surmavalt vigastada, on püstitatud mälestusmärgid - kivid miilitsaleitnant Vladimir Gamanovitšile, siseasjade osakonna inspektorile Sergejs Kononenkole, Riia filmistuudio direktorile Andris Slapiņšile, koolipoiss Edijs Riekstiņšile ja võtteoperaator Gvido Zvaigznesile, kes suri 5. veebruaril. On olemas versioon, et tulistajad polnud mitte ainult ja mitte niivõrd OMON-i liikmed, vaid ka mingi "kolmas jõud" - kas eriüksusest "Alfa" või NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajad Moskvast, kes provotseerisid OMON-i rünnaku siseministeeriumile.

Kanaliäärsetesse aedadesse on paigaldatud ka mälestuskivi 19. augusti 1991. aasta ohvrile Raimonds Salmiņšile, kelle märulipolitsei Riia linna politseijaoskonna hoone lähedal Aspazijas puiestee ja 13. janvāra tänava ristmikul maha lasi. 2014. aastal paigaldati endise siseministeeriumi hoone lähedale Raina puiestee ja Reimersa tänava nurgale 20. jaanuaril 1991. aastal siseministeeriumile toime pandud rünnaku ohvritele pühendatud mälestustahvel.

Vabadusmonument oli ärkamisaja sündmuste üks keskseid sümboolseid punkte. 14. juunil 1987 korraldas inimõiguste rühmitus Helsinki-86 Vabadusmonumendi juurde loata avaliku lillede asetamise tseremoonia. Kaks kuud hiljem, 23. augustil, kutsus Helsinki-86 üles Hitleri-Stalini pakti 48. aastapäeva tähistamiseks Vabadusmonumendi juurde miitingule. Selle miitingu käigus peksis ja arreteeris Nõukogude politsei meeleavaldajaid. Järgnevatel aastatel said lillede asetamise tseremooniatest Vabadusmonumendi juurde osa kõigi suuremate meeleavalduste ja muude massiürituste korraldamisel.

Asub Riia kesklinnas Vabaduse väljakul.

Vabadusmonument on üks silmapaistvamaid Läti ajaloo, arhitektuuri ja kunsti monumente. See ehitati Kārlis Zāle projekti järgi avalike annetuste toel. See avati 1935. aastal Läti rahva vabaduse ja kodumaa-armastuse sümbolina. Koos Riia vendade kalmistu ansambliga kuulub see monumentaalarhitektuuri ja -skulptuuri väärtuslikemate näidete hulka.

Vabadusmonument väljendab Läti kultuuri eetilisi ja esteetilisi väärtusi. Sümbolid peegeldavad vabaduse filosoofilist olemust ja Läti rahva ajaloolisi ettekujutusi iseseisvusvõitluse etappidest. Need osutavad füüsilise ja vaimse jõu kehastusele. Kangelaslik keel jutustab loo Läti rahvast kui iseseisvatest, aktiivsetest ajaloo loojatest ja oma saatuse määrajatest.

Selle asemel asus algselt Vene tsaari Peeter I monument. Esimese maailmasõja ajal lammutati see ja transporditi laevaga Petrogradi. Laeva torpeedotas Saksa allveelaev ja see uppus Vormsi saare lähedal. Nõukogude okupatsioonivõim plaanis Vabadusmonumenti mitu korda lammutada, kuid seda ei tehtud.

Tänapäeval saab näha ühte Läti sümbolit ja järgida armee auvalve traditsioone.

Kanali kaldale Vabadusmonumendi kõrvale on loodud taktiilne Vabadusmonument. Selle erilise pronksist miniatuuri lõi skulptor Ivars Miķelsons mõõtkavas 1:50.

Baltijas ceļš (igauņu: “Balti kett“, lietuviešu “Baltijos kelias“) bija unikāla nevardarbīgās pretošanās akcija, kas notika Hitlera-Staļina pakta 50. gadadienā - 1989. gada 23. augustā. Tajā piedalījās gandrīz 2 miljoni Igaunijas, Lietuvas un Latvijas iedzīvotāju, uz 15 minūtēm sadodoties rokās un 670 kilometru garā cilvēku ķēdē savienojot visas trīs Baltijas valstu galvaspilsētas, tā demonstrējot igauņu, latviešu un lietuviešu kopīgo vēlmi atgūt savu valstisko neatkarību. 2009. gada 30. jūlijā akcija Baltijas ceļš ir iekļauta UNESCO "Pasaules atmiņas" dokumentālā mantojuma sarakstā.

Piemiņas zīme “Pēdas” Rīgā, Vaļņu un Kaļķu ielas krustojumā ir lietuviešu mākslinieka Giteņa Umbrasa un Lietuvas galvaspilsētas Viļņas dāvinājums Rīgai Baltijas ceļa atceres 25. gadadienā. Plāksnes svinīgā atklāšana notika 2013. gada 30. augustā Vecrīgā, Kaļķu un Vaļņu ielas krustojumā, tajā piedalījās Rīgas domes priekšsēdētājs Nils Ušakovs, Viļņas mērs Artūrs Zuoks un Igaunijas vēstnieks Latvijā Mati Vārmans. Šāda pati plāksne 2013. gada 20. maijā ir novietota arī Viļņā Katedrāles laukumā un 20. augustā Tallinā Brīvības laukumā.

Lielās ģildes (Filharmonijas) ēkā 1990. gada 30. aprīlī notika 1. Pilsoņu kongress. Latvijas Republikas Pilsoņu Kongress bija Atmodas laikā 1989. gadā dibināta organizācija, kas sevi deklarēja par Latvijas Republikas pilsoņu vēlētu "1918. gadā pasludinātās, 1920. gadā Krievijas un 1922. gadā Tautu Savienības Padomes atzītas valsts, agrākās Tautu Savienības locekles - Latvijas Republikas - tiesisko pārstāvību", lai "atjaunotu Latvijas Republikas likumīgo valsts varu, Satversmes darbību, un Latvijas Republikas attiecības ar PSRS veidotu uz 1920. gada miera līguma pamata."

Šīs organizācijas dalībnieki veidoja neatkarības piekritēju radikālāko daļu, kas grupējās ap Latvijas Republikas Pilsoņu kongresu un uzskatīja, ka LPSR Augstākā padome kā PSRS okupācijas varas orgāns nav tiesīga pasludināt Latvijas neatkarības atjaunošanu. Pilsoņu kongress iestājās par t.s. starptautiski tiesisko neatkarības atgūšanas ceļu, īstenojot LR pilsoņu referendumu ANO vai citu starptautisko organizāciju pārraudzībā. Virsroku tomēr ņēma t.s. parlamentārais neatkarības atgūšanas ceļš par ko iestājās Latvijas Tautas fronte. Tas notika, lielā mērā tādēļ, ka šādu ceļu bija izvēlējušās Igaunija un Lietuva, un to atbalstīja arī daļa Pilsoņu kongresa delegātu.

Latvijas Tautas fronte bija Atmodas laika sabiedriski politiska kustība, kurai bija izšķirīga nozīme Latvijas neatkarības atjaunošanā. Tās pirmie priekšsēdētāji bija Dainis Īvāns (1988-1990) un Romualds Ražuks (1990-1992). Latvijas Tautas frontei ēku Rīgā, Vecpilsētas ielā 13/15 piešķīra LPSR Ministru padome 1989. gada 6. februārī. Ēkā darbojās LTF valde un dome, kā arī laikraksta “Atmoda” redakcija. Kopš 1999. gada ēkā atrodas Tautas frontes muzejs. 2008. gada 8. oktobrī šeit svinīgi atklāta piemiņas plāksne ar LTF simboliku un uzrakstu: “Šajā namā Atmodas laikā darbojās Latvijas Tautas fronte, kas apvienoja cilvēkus Latvijas valstiskuma atjaunošanai 1988-1991”.

1991. gada janvārī viens no Latvijas neatkarības pretinieku mērķiem bija neitralizēt pēc 1990. gada 4. maija Neatkarības deklarācijas pieņemšanas izveidoto Ivara Godmaņa vadīto Latvijas Republikas valdību. Promaskaviskajiem spēkiem 1991. gada 9. janvārī izdevās panākt Kazimiras Prunskienes valdības atkāpšanos Lietuvā, mobilizējot savus piekritējus protestiem pret mazumtirdzniecības cenu paaugstināšanu. 10. janvārī ar tādu pat aizbildinājumu iepretim Ministru padomei notika Interfrontes organizēts mītiņš. Tajā ap 10 000 dalībnieku pieprasīja I. Godmaņa valdības atkāpšanos un mēģināja ielauzties ēkā. Milicijai izdevās novērst šādus mēģinājumus. Valdība un Augstākā padome demonstrēja vienotu pozīciju, un valdība neatkāpās.

Pēc traģiskajiem notikumiem Viļņā 13. janvārī, Ministru padomes ēka bija viens no pirmajiem objektiem, ap kuru sāka veidot barikādes, kas sastāvēja no dzelzsbetona bluķiem, baļķiem, smilšu maisiem un smagajām automašīnām un traktoriem. Pēc 1991. gada puča sakāves 25. augusta rītā tika demontēts iepretim LPSR Ministru padomei esošais Ļeņina piemineklis.

Bijušajā Benjamiņu namā Rīgā, Krišjāņa Barona ielā 12 Atmodas laikā atradās radošo profesiju organizācijas - LPSR Rakstnieku savienība, Mākslinieku savienība un Komponistu savienība. 1988. gadā Rakstnieku savienība, sadarbībā ar citām radošajām savienībām, izveidojās par centru, ap kuru pulcējās spēki, kas iestājās par pārbūves kursa turpināšanu, demokratizāciju un latviešu nacionālo interešu aizstāvību. Rakstnieku savienība uzstājās kā sava veida mediators starp Latvijas Komunistiskās partijas Centrālo komiteju un sabiedrību. 1988. gada 10. martā Rakstnieku savienība izveidoja Personības kulta upuru literārās piemiņas komisiju un Reabilitācijas komisiju. 25. martā, atceroties staļinisko deportāciju upurus, pirmoreiz oficiāli notika rakstnieku, mākslinieku, mūziķu, arhitektu, teātra un kino darbinieku radošo savienību organizēta ziedu nolikšana pie Mātes Latvijas tēla Brāļu kapos.

Rakstnieku savienībai bija vadošā loma 1988. gada 1.-2. jūnijā notikušā Radošo savienību plēnuma organizēšanā. 1988. gada vasarā Mākslinieku savienības paspārnē sāka veidoties Latvijas Tautas fronte. Rakstnieku savienības ēkā darbojās LTF Koordinācijas centrs un tika sagatavots LTF 1. kongress. Pēc LTF nodibināšanas tā pārņēma politiskās opozīcijas koordinācijas lomu, tomēr rakstnieku un citu intelektuālo profesiju, līdz ar to arī radošo savienību loma Atmodas procesos nemazinājās. Mūsdienās pie Benjamiņu nama galvenās ieejas ir uzstādīta piemiņas plāksne ar LTF simboliku un uzrakstu: “1988. gada 29. jūlijā šai namā darbu sāka Latvijas Tautas frontes organizācijas komiteja. Te dzimusi Latvijas vēsturē lielākā un saliedētākā tautas kustība, kas atjaunoja Latvijas valsts neatkarību”. 

1988. gada 23. septembrī Dailes teātrī notika Andreja Pumpura eposa “Lāčplēsis” simtgades svinību noslēguma sarīkojums. Pirmo reizi publiskā pasākumā bija atļauts runāt latviešu zinātniecei no Kanādas – Monreālas universitates psiholoģijas profesorei Vairai Vīķei-Freibergai (no 1999. līdz 2007. gadam Latvijas Valsts prezidente). Tā bija pirmā reize Latvijas PSR, kad šāda ranga pasākumā, klātesot Latvijas Komunistiskās partijas Centrālās komitejas biroja locekļiem, publikai kājās stāvot tika nodziedāta Baumaņu Kārļa sakomponētā tautas lūgšana “Dievs, svētī Latviju!” (1990. gada 15. februārī apstiprināta par atjaunotās Latvijas Republikas himnu).

Piemiņas zīme 1991. gada 16. janvārī OMON kaujinieku nogalinātajam Robertam Mūrniekam – pirmajam barikāžu laika upurim. OMON bāze atradās Vecmīlgrāvī netālu no tilta, tādēļ omonieši centās iebiedēt pie tilta izvietoto barikāžu aizstāvjus. R. Mūrnieks bija Satiksmes ministrijas šoferis un brauca garām dienesta uzdevumā, kad viņam trāpīja omoniešu raidīta lode. R. Mūrnieks mira16. janvārī Rīgas 1. slimnīcā, bet viņa bēres notika 19. augustā Mārupes kapos.

             R. Mūrnieka ievainošanas vietā pie ceļa uz Vecmīlgrāvja tiltu uzstādīts balts dzelzsbetona krusts. Viņa pēdējā dzīvesvietā Ķekavas novadā Baložos, Kr. Barona ielā 2 atrodas piemiņas akmens. 2010. gadā, par sevišķiem nopelniem Latvijas valsts neatkarības aizstāvēšanā, R.  Mūrnieku pēc nāves apbalvoja ar Viestura ordeni un atzina par Viestura ordeņa lielkrusta komandieri. 2023. gada ziemā pie R. Mūrnieka kapa vietas Mārupes kapos uzstādīts piemiņas stends.

Mežaparka Lielajā estrādē 1988. gada 16. jūlijā Vides aizsardzības klubs noorganizēja manifestāciju nacionālā karoga reabilitācijai, pieprasot atcelt aizliegumu lietot neatkarīgās Latvijas valsts sarkanbaltsarkano karogu. Ar Latvijas PSR Augstākās padomes Prezidija dekrētu 23. septembrī šīs aizliegums tika atcelts. Dienu pirms Latvijas Tautas frontes dibināšanas kongresa - 1988. gada 7. oktobrī Mežaparkā notika tautas manifestācija “Par tiesisku valsti”.

150 000 cilvēku lielajā tautas sanāksmē Mežaparkā un sekojošajā divu dienu (8. un 9. oktobrī) LTF dibināšanas kongresā, ko ievadīja dievkalpojums Doma katedrālē, latvieši un citu tautību cilvēki prasīja, lai Padomju Savienības vadība dod Latvijai saimniecisko pašnoteikšanos, tiesības uzlikt veto Maskavas prasībām, izbeigt ateistisko indoktrināciju skolas un vēl citas tiesības, kas līdzinājās prasībām, ko jau tā paša gada 1. un 2. jūnijā izteica Latvijas rakstnieku un citu radošo savienību pārstāvju pieņemtā rezolūcija.

Piemiņas vieta „Barikāde” izveidota Ulbrokā, Rīgas-Ērgļu šosejas malā pie Piķurgas upītes tiltiņa, kur 1991. gada janvārī atradās divi barikāžu posteņi. Viens, kas sargāja Rīgas robežu un otrs, kas apsargāja Latvijas Radio torni Ulbrokā. Janvāra notikumu gaitā tieši radio bija galvenais informācijas iegūšanas veids, tādēļ bija svarīgi nepieļaut radiosakaru pārtraukšanu. 125 metrus augsto radiotorni, ko izmantoja Latvijas Radio programmu raidīšanai vidējo viļņu diapazonā, ieradās sargāt gan vietējie Ulbrokas iedzīvotāji, gan kaimiņi no Garkalnes, Ādažiem, Tīnūžiem un Ropažiem.

1991. gada 11. novembrī atklātā un tēlnieka Ulda Sterģa darinātā vertikāli novietotā akmens bluķa “Barikāde” divās šķautnēs iecirsts teksts “Ulbroka.1991.I”. Katru gadu 20. janvārī šajā vietā notiek 1991. gada janvāra Barikādēm veltīti piemiņas pasākumi. 2003. gadā 33 Stopiņu pagasta iedzīvotājiem šeit pasniedza valdības apbalvojumu - Barikāžu dalībnieka piemiņas medaļu.  2024. gadā Ulbrokas bibliotēka ir izveidojusi virtuālo izstādi “Barikādes Ulbrokā. 1991. gada janvāris".

Latvijas Radio slepenais raidītājs darbojās 1991. gada puča laikā 20. un 21. augustā. Arī pēc 1991. gada janvāra pastāvēja iespēja, ka PSRS vadība varētu izšķirties par spēka pielietošanu pret Baltijas valstīm, ieviešot karastāvokli un arestējot valsts vadību un redzamākos neatkarības piekritējus. Tādēļ jau 1991. gada vasarā Salaspilī, “Latvenergo” sakaru centrā slepeni tika uzstādīts radioraidītājs gadījumam, ja notiktu tā saucamā “X” stunda.

1991. gada augusta apvērsuma laikā masu informācijas līdzekļu darbībai bija izšķiroša loma, tāpēc sākoties pučam, PSRS bruņotas vienības 19. augusta pievakarē ieņēma Latvijas Televīzijas kompleksu Zaķusalā un Latvijas Radio torni Ulbrokā. Nākamās dienas 20. augusta agrā rītā plkst. 5.00 Latvijas Radio mājā Rīgā, Doma laukumā ielauzās OMON kaujinieki, bet vēlāk tajā izvietojās padomju desantnieki. Piedraudot un lietojot fizisku spēku, Latvijas Radio darbiniekus padzina no Latvijas Radio ēkas. Tomēr neraugoties uz informatīvo blokādi, Latvijas Radio turpināja darbu, jo jau plkst. 4.53 sāka raidīt no slepenās pagrīdes studijas Salaspilī.

Piemiņas plāksne ar uzrakstu “No šīs mājas 1991. gada puča dienās raidīja konspiratīvais Latvijas Radio” pie bijušās “Latvenergo” sakaru centra ēkas Salaspilī, Gaismas ielā 20c atklāta 2006. gadā, bet mūsdienās ēka atrodas privātīpašumā. 2021. gadā Daugavas muzejā bija apskatāma izstāde-instalācija "Pagrīdes radio studijai 30", veltīta Latvijas Radio darbībai 1991. gada augusta puča laikā.

1980. aastate teisel poolel toimusid Torņakalnsi kirikus liikumise „Taaselustamine ja Uuendamine“ koosolekud. See oli Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pastorite ja koguduse aktivistide rühm, kes 14. juunil 1987 levitas rühma asutamist ja selle eesmärke käsitlevat dokumenti koos kutsega kõigile LELB vaimulikele selle rühmaga liituda. Rühm kutsus peapiiskop Īriks Mestersi ja konsistooriumi pöörduma Läti NSV ja NSV Liidu Usuasjade Nõukogude poole palvega ühiselt arutada, hinnata ja võimalusel muuta mõningaid Läti NSV usuühenduste määruse punkte, mis ei vasta enam tegelikule olukorrale ja takistavad kiriku demokratiseerimisprotsessi.

28. juulil 1987 toimus grupi esimene koosolek, kus võeti vastu organisatsiooni põhiprintsiibid, mis nimetati ümber liikumiseks "Taaselustamine ja Uuendamine", ning ettepanekud kiriku ja riigi suhete ning LELB siseelu kohta. LELB konsistoorium viis peapiiskop E. Mesteri juhtimisel 1987. aasta juulis ja augustis läbi repressioone liikumise "Taaselustamine ja Uuendamine" liikmete Jānis Priednieksi, Roberts Akmentiņši, Aivars Beimanesi ja Modris Plātesi vastu, kõrvaldades nad ametikohtadelt. 1987. aasta detsembris sunniti liikumise liikmed Māris Ludviks ja Jānis Kārkls Lätist lahkuma. 1989. aasta aprillis said LELB sinodil liikumise liikmed LELB juhtideks ja Kārlis Gailītis peapiiskopiks.

27. aprillil 1988 protesteeris umbes 10 000 inimest Riia metroo ehitamise vastu Keskkonnakaitseklubi korraldatud miitingul Arkadija pargis. Meeleavaldus algas Rainise monumendi juures esplanaadil, kuid jätkus marssiga mööda Vabadusmonumenti üle Kivisilla Arkadija parki, mis ulatus 2,5 kilomeetrini. See oli ärkamisaja esimene suurem miiting – loata, kuid mitte keelatud. VAK-i Arkadija osakond pidas oma koosolekuid endise Arkadija kino puithoones (põles maha 2006. aastal, lammutati kaks aastat hiljem). Siin kogunesid keskkonnaaktivistid, kelle seas sündisid looduskaitse ideed, mis järk-järgult kasvasid nõudmisteks Läti iseseisvuse taastamiseks.

1988. aasta suvel oli Arkadija pargi lava (mis põles maha 2000. aastal) radikaalse rahvusliku opositsiooni kogunemispaigaks. 10. juulil toimus pargis Läti Rahvusliku Iseseisvusliikumise asutamiskoosolek, millest võttis osa umbes 2000 inimest. Erinevate massiürituste toimumiskohana säilitas Arkadija park oma tähtsuse kogu taassünniaja vältel. 2023. aasta novembris paigaldati Arkadija parki munitsipaalasutuse „Rīgas dārzi un parks“ infostendid pealkirjadega „Arkadija kino puithoone – üks Kolmanda taassünni onnidest“ ja „Protest Riia metroo ehituse vastu – Läti iseseisvuse taastamise algus“.