Kolmas ärkamine ehk laulev revolutsioon (1987-1991)
Restored Independence, IV Nõukogude okupatsioon

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Asub Vaidava Kultuuri- ja Käsitöökeskuses.

Seal on välja pandud ekspositsioon, mis on pühendatud 1949. aasta küüditamiste mälestusele, aga ka riialaste osalemisele 1991. aasta jaanuaribarrikaadidel Riias. Näitusel on näha ka tõendeid maailmasõdadest (peamiselt trükised).

Loodus- ja ajalooobjektid, mõisad, hariduslugu, kultuur, silmapaistvad isikud, kolhoosiaegsed materjalid, majapidamistarbed, rahatähed, ajalehed, ajakirjad Vaidava kihelkonna kohta.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

See asub Läti ja Eesti Unguriņu-Lilli piiripunktis.

2009. aasta kevadel lõi Ķonu valla vald, mille territoorium piirneb Eestiga, koostöös metallikunstnik Andris Dukuraga "Balti tee" 20. aastapäevale pühendatud skulptuuri.

Üheksa meetri pikkune ja kahe ja poole meetri kõrgune inimsiluettidega skulptuur, kus inimsiluettide tühjades kohtades saab seista ja käest kinni hoida. Skulptuuri idee võimaldab avardada aja dimensiooni ja mitte ainult meenutada 1989. aasta elavate inimeste ahelat, vaid annab võimaluse koos skulptuuriga igal hetkel saada osa "Balti teest".

Video skulptuuri valmistamisest.

Balti keti oli ainulaadne kampaania mitte ainult Baltikumis, vaid Euroopa ja isegi maailma mastaabis. Polnud varem juhtunud, et kolme riigi elanikud ühinesid elavaks osalejate ahelaks, mis ühendas riikide pealinnad - Vilniuse, Riia ja Tallinna. Ajalooline sündmus leidis aset 23. augusti õhtul 1989, see ühendas umbes 2 miljonit inimest. Selle eesmärk oli juhtida tähelepanu ja meenutada 50-aastaseid sündmusi – Ribbentropi-Molotovi pakti sõlmimist. Selle tulemusena jagasid kaks tollast suurriiki - Saksamaa ja NSV Liit enne järgmist maailmasõda Euroopas mõjusfäärid ümber, kuid Balti riigid kaotasid iseseisvuse.
Ligikaudu 600 km pikkune osalejate kett Lätis tähistas Balti maanteed Bauskast Riiga, sealt edasi Siguldasse, Cēsisesse, Valmierasse ja Rūjienasse.

Asub Jēkabpilsi linna kalmistul.

Vaadata saab vanausuliste kogukonna püstitatud monumenti aastatel 1918-1919 Läti vabastamise eest langenud vanausuliste sõduritele.

Vanausuliste kogukonnas oli mitu perekonda, kelle esindajad olid osalenud lahingutes aastatel 1918-1919, mil lahendati Läti iseseisvuse küsimus. Pärast vabadusvõitlust anti neile sõduritele vaba maa fondist krunte. Näiteks Läti armee ohvitseri Nikolaj Lebedevi jaoks. 1935. aastal otsustati vanausuliste kogukonna esimehe õpetaja Tarasija Makarova (1880 - 1953) ettepanekul püstitada Läti iseseisvuse eest võitlejatele monument. Jēkabpilsi linna kalmistul, puhastatud ja kruusaga kaetud alale, mis oli piiratud lubjatud postidega, paigaldati männi alla ligi kolme meetri kõrgune tammepuust rist. Vanausulised puusepad töötlesid puitu ja lõid muljetavaldava kaheksaharulise risti. Traditsiooni järgides loodi selgitav kiri ristijalamile eraldi tammetahvlile. Jēkabpilsis V. Lukomska mööblitöökojas raiuti venekeelne kiri: "Sõduritele – vanausulistele, kes surid Läti vabastamise eest." Jumal, anna neile igavene mälestus! Esialgu polnud mainitud risti ümbruses ühtegi matmist - ainult männimets. 20. sajandil 1950. aastatel oli rist vananenud. Toonane vanausuliste kogukonna esimees Vasilijs Jakovlevitš Fedotovs, 20. saj. 1960. aastate keskel sai ta loa memoriaali taastamiseks, vaid tingimusel, et monument ei peaks olema ristikujuline ja kirjaga: "Isamaa vabastamise eest".

Monumendi restaureerimine usaldati A. Blumbergile. Ta lihvis suure pruuni kiviploki ristkülikukujuliseks mälestussteleks ning nikerdas selle esiseinale kaheksanurkse risti ja tammeoksad. Sõnade alla: "Igavene mälestus kodumaa vabastamisest langenud sõduritele" oli raiutud palju väiksemate tähtedega kiri "Jēkabpilsi vanausuliste kogukond". Monument paigaldati massiivsele betoonvundamendile. Seevastu eelmine tammetahvel koos kirjaga sai kirikusse asetamisega kaitstud.

Sest kolmanda ärkamisaja alguses polnud Jēkabpilsis säilinud ühtegi teist Läti riigi väljakuulutamisega seotud monumenti. Seetõttu pidasid jēkabpillased juba 18. novembril 1988. aastal lillede ja küünaldega mälestushetke vanausuliste kalmistul Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestussamba juures. Peagi jõudis taastatud tammetahvel monumendi jalamile tagasi. Tammetahvel asendati peagi marmorist tahvliga, millel oli algse kirja identne reproduktsioon. 2013. aastal ühingu Belovodije initsiatiivil ja selle projektil monument restaureeriti ja puhastati.

Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.

1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.

20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.

Asub Indrāni vallas, Lubāna uuel kalmistul.

Näha on mälestuspaik Läti leegioni langenud sõduritele ja rahvuspartisanidele

Mälestusmärk avati 25. juulil 1992. aastal. Mälestuskivi on loonud Andris Briezis.

Ärkamisaja alguses, 1990. aasta oktoobris sai Helsingi 86 inimõiguste rühmituse liige Kārlis Doropoļskis võimudelt loa jätkata Läti leegionäride ühismatmist uuele kalmistule korraldatud vendade kalmistule. Lubānast. Kokku maeti vendade kalmistule 26 langenud leegionäri ja rahvuspartisani.

Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument on pühendatud Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Rauna koguduse liikmete mälestusele.
Riia vabadussamba projekti ühe realiseerimata variandina avati see 20. augustil 1933. aastal. Avaüritusel oli kohal Läti Vabariigi 3. president Alberts Kviesis.

Monumendi esialgne nimi oli "ES DŪR" - moto - odast saab koks ja rahvast päästab lauluvaim. Monumendi alust kaunistavad Kārlis Baumaņi kirjutatud hümni sõnad "Jumal, püha Läti".

Enne monumendi avamist 1933. aastal istutasid raunenlased monumendi korrastamise käigus tammeallee ja asetasid iga tamme alla kapsli hukkunud sõduri nimega. Hiljem, 1937. aastal, graveeriti võitlejate nimed kirikusse asetatud valgele marmortahvlile.

Kommunistliku okupatsiooni ajal graveeriti postamendile kiri "Jumal, püha Läti". See taastati ärkamisaja alguses 1989. aasta juunis.

Asub Valkas Varoņu tänaval Metsakalmistu kõrval.

Näha on monument Läti Vabadussõjas langenud 1. (4.) Valmiera jalaväerügemendi 30 sõdurile.

Monument avati 1. oktoobril 1922. aastal. See koosneb kohalikust roosast graniidist raiutud muistse läti sõdalase ("Esivanem") kujust, mis on asetatud hallist graniidist kaheosalisele postamendile. Monumendile on valitud skulptor Emil Melderi (Milleri) eskiis. Koos Melderiga osales monumendi sepistamises ka skulptor Wilhelm Trey.

See on esimene professionaalse skulptori loodud Läti Vabadussõja mälestusmärk, aga ka ainuke sõdadevahelisel perioodil, mis on valmistatud modernismi stiilis, kasutades kubismi elemente.

Korduva kommunistliku okupatsiooni ajal 1951. aastal monumendi skulptuur lammutati, sai osaliselt kahjustada ja maeti. Samuti tasandati matused.

1988. aastal, kui lähenes skulptor E. Melderi (1889-1979) 100. sünniaastapäev, alustati tema tööde uurimist.
Taastatud vendade kalmistu koos taastatud monumendiga avati 11. novembril 1990. aastal.

2017. aastal püstitati Vennaskalmistule kaheksa Valkaga seotud Lāčplēsise sõjaordu kavaleride mälestussammast. Need asuvad monumendi mõlemal küljel – mõlemal küljel neljal küljel.

See asub Riia tänava serval Krustpilsi palee vastas.

Daugava paremal kaldal Jēkabpilsis tegi ettepaneku vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestussamba püstitamiseks mälestusmärgile "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond. 12. juunil 1923. aastal. Monumendi loomiseks andis Krustpilsi Vallavalitsus 12. novembril 1923 käsutusse tsaar Aleksander II mälestussamba kiviosa kogudusevalitsuse maja juures, kuhu monument paigaldati pärisorjuse kaotamise auks. vennashaudade komiteest. Läti siseministeerium lubas vennashaudade komitee Krustpilsi filiaalil annetusi koguda. Kokku annetati 2400 latti, puudu oli 1200. Neid loodeti saada monumendi avamispäeval korraldatud basaarilt ja seltskonnaõhtult.

Monumendi projekt on usaldatud arhitekt Aleksanders Birznieksile. Arhitekti plaanides oli luua monument kohalikust materjalist – dolomiitnaastudest. Monumendi mahu moodustasid kaks kontsentrilist massiivset dolomiitnaastudest müüritisest poolringi, millest väline Daugava poolne oli madalam, raius kaldasse ja moodustas terrassi. Selle keskel oli punastest tellistest tulerist. Peamise poolringi keskel altarina graniitplaadid tekstiga: "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" ja kujutavad Daugava lainete kohal tõusvat päikest, raamitud Läti sümbolitega. Monumendi keskosa moodustas langenud sõduri mask, mille sepistas skulptor V. Trejs. Latgale suurtükiväerügemendi ülema kohusetäitja kolonelleitnant Jākobsons lubas monumendi ehitamiseks kasutada Daugava paremal kaldal Krustpilsi lossi vastas asuvat väljakut tingimusel, et väljak jääb Latgale suurtükiväe omandisse. rügement.

1925. aastal sõlmis Läti vendade haudade komitee Krustpilsi osakond Riia ärimehe V. Treijaga lepingu Krustpilsi monumendi ehitamiseks. 26. juulil 1925 pandi monumendi vundament. 27. september 1925 on ristisõdijatele püha. Monumendi avamine toimub selle pühitsemisega Krustpilsi koguduse luteri kirikuõpetaja K. Skujiņši poolt. Monumendi ehitamisel osalevad sõjaminister R. Bangerskis, Latgale suurtükiväerügemendi ülem kolonel Kire, kindral K. Berķis jt.

20. sajandil 1950. aastatel hävis osaliselt monument "Isamaa eest langenud 1918 - 1920" - ülemine osa lammutati - muistsete läti sõdurite mask, määrdunud pealdised, hävinud tuleristi märk. Seevastu juba kolmanda ärkamisaja alguses kirjutasid Läti Rahvarinde (LTF) Krustpilsi osakonna aktivistid esimestel LTF rajoonikonverentsidel resolutsioonis nõude taastada Krustpilsis asuv monument. Juba 11. novembril 1989 toimus monumendi asukohas mälestusüritus, mille käigus jēkabpilslased meenutasid oma Lāčplēši.

1992. aasta alguses alustati monumendi restaureerimistöödega. Vajaliku suuruse ja kujuga graniiditükid valmistatakse Cēsise kommunaalettevõtte kombinaadis. Graniiti töödeldi E. Nīmanise ja V. Treikmanise jooniste järgi. Monumendi taastamise tehnilist järelevalvet teostab arhitekt Māra Steķe. Riias valas skulptor Inta Berga monumendi pronksdetailid. Kõik tööd rahastati Jēkabpilsi linna rahastamisest. Restaureeritud mälestussamba pühitsesid 18. novembril 1992. aastal sisse Jēkabpilsi ja Krustpilsi evangeelse luterliku kiriku tollane praost Modris Plāte ja Jēkabpilsi katoliku kiriku pastor Jānis Bratuškins.

Krustpilis avati 27.09.1925. Monumendi projekteeris arhitekt Aleksandar Birzenieks. Monumendile on raiutud kiri "Isamaa eest langenud 1918-1920". Nõukogude okupatsioonivõim lammutas monumendi osaliselt 1941. aastal, täielikult hävis see 1950. aasta paiku. Monument renoveeriti 18. novembril 1992. aastal.