Kārlis Ulmanise mõrva mälestusmärk

1928. aastal tegi metsnikuks kandideerija Pēteris Purviņš (1895, Greizkalni, Ļaudonase vald - 1966, ventspils) ettepaneku korraldada esimesed metsapäevad Varakļānis 12. mail 1928, kuid alates 1930. aastast on neid laialdaselt peetud kogu Lätis. 1934. aasta metsapäevad Lubānas toimusid 10.–12. mail. 10. mail istutati kolm mälestustamme kohta, kus peaminister Kārlis Ulmanis 14 aastat tagasi mõrvati. See juhtus 15. aprillil 1920 ja plahvatuse kaevatud auk oli selles kohas endiselt nähtav. Lubānas organisatsioonide, koolide ja intelligentsi esindajad vastasid üleskutsele istutada mälestustammesid ning istutasid tammepuud ühiselt. Metsapäevade komitee osales mälestustammede istutamisel. Need asusid äsja omandatud maal, mille omanik oli andnud oma nõusoleku.
Metsapäevade Keskkomitee väljaanne avaldas ka kaks fotot – „Peaminister K. Ulmanis reisil Lubānsile 1920. aasta aprillis“. 11. augustil 1939 paigaldati mälestustahvel kohta, kus 15. aprillil 1920 Lubānsi-Dzelzavase teel metsasel alal üritati atentaati autoga sõitnud tolleaegsele Läti peaministrile Kārlis Ulmanisele.

Nõukogude ajal see mälestustahvel hävitati.

Lubāna fotograafi Alfreds Grāversi (1877-1954) tehtud foto näitab Kārlis Ulmanise saabumist Lubānasse pärast ebaõnnestunud mõrvakatset.

18. novembril 1988 paigaldasid inimõiguste rühmituse "Helsinki 86" esindajad taastatud memoriaali selle eelmisele asukohale.
11. augustil 1989 toimus „Liedeskrogā“-s miiting, millest ajakirjanik Inese Andersone kirjutas ajalehes „Madonas Atmoda“:
„Ma tean, et teie nimi on seotud lätlaste entusiasmiga läbi sajandite“ – need read, mida Andrejs Pumpurs ütles meie legendaarse kangelase Lāčplēsise kohta, mälestades praegu meie riigi presidenti Kārlis Ulmanist, võime täielikult rakendada ka presidendile. Nii ütles 11. augusti õhtul Indrāni küla „Liedeskrogis“, avades Läti-Venemaa rahulepingu 69. aastapäevale ja K. Ulmanise monumendi pühitsemisele pühendatud miitingut, Rahvarinde liige ja muuseumitöötaja Indulis Zvirgzdiņš. Kuid meie – kohalviibijad – sisenesime koos tema jutuga mineviku sündmustesse, mis tähistasid seda paika 1920. aasta aprillis (siin üritasid punased partisanid K. Ulmanise vastu terroriakti toime panna). Samuti naasime olevikku, sest nii paljude kõnelejate – V. Lācise, Ž. Bezmersi, K. Doropolskise, J. Vidinsi – tõttu on kogunemine tähendusrikas, kui seome selle mälestuse tänasega. Mälu olgu meile alati meelde, kellesse me võime uskuda ja kellesse mitte! Et me suudaksime uskuda ja usuksime iseseisvuse ideesse! Tänan Madona rajooni grupi „Helsingi – 86“ osakonda jagatud hetke eest, selle tahtlikult võssa kasvanud paiga ja mälu taassünni eest.
Ajaleht avaldas ka Žanis Bezmeri foto, millel on näha mälestuskivi tahvliga ja Rahvarinde preester Albert Cimanovski kohalviibijaile pöördumas.