Kārlis Ulmanis First Independance, II Maailmasõda
Läti president ja peaminister (1936-1940). Kārlis Ulmanis korraldab 15. mail 1934 riigipöörde, millega algab Lätis autoritaarse valitsemise periood.
Ta ei kannatanud pikka kõhklust, oli erakordselt andekas poliitik, keda iseloomustas raudne tahe, tohutu energia, organiseerimis- ja organiseerimisvõime, fanaatiline tööarmastus, tagasihoidlikkus isiklikus elus, sügav ja siiras patriotism. Tema peamised loosungid olid: "Ühtsus, juhtimine, lätilikkus".
Kārlis Ulmanis sündis 4. septembril 1877. aastal Pikši vallas, Dobele rajoonis, Udzes'i vallas asuvas majas. Ta õppis Bērmuiža algkoolis, Jelgava linna Aleksandrikoolis, Jelgava reaalkoolis. 1896. aastal lahkus ta Jelgava reaalkoolist ja läks Ida-Preisimaale, et õppida piimakarjakasvatust Tapiava (tag. Guardejska) piimanduskoolis. Aastal 1897 töötab ta Riias, Krāsotāju ielas, piimandusjuhina. 1902 juhatab ta koos J. Bergsiga piimanduskursust Bērmuižas. Aastatel 1902-1903 õpib ta Šveitsi föderaalses polütehnikumis Zürichis. Aastatel 1903-1905 õpib ta põllumajandust Leipzigi ülikooli põllumajandusinstituudis, samal ajal viib ta Lätis läbi mitmeid piimanduskursusi.
21. detsembril 1905 arreteeriti ta 1905. aasta revolutsioonis osalemise eest ja saadeti Pihkva vanglasse. 1906. aastal vabastati ta vanglast ja 1907. aasta kevadel emigreerus ta New Yorki (USA). Ta õppis mitmes USA kolledžilaadses õppeasutuses põllumajandust, sai põllumajandusettevõtte juhatajaks ja Nebraska ülikooli õppejõuks.
17. novembril 1918 valitakse ta Läti Rahvusnõukogu peaministriks. 18. novembril teeb Rahvanõukogu Ulmanisele ülesandeks ministrite kabineti moodustamise. 18. novembrist 19. detsembrini - põllumajandusminister. 19. novembrist 1918 kuni 13. juulini 1919 - peaminister. Läti riikluse kindlustamiseks palutakse abi Taani, Rootsi ja Eesti valitsuselt. 14. juulist kuni 4. septembrini 1919 - põllumajandusminister, 14. juulist kuni 8. detsembrini 1919 - peaminister.
Septembris 1919 tehti K. Ulmanise vastu ebaõnnestunud mõrvakatse. 16. oktoobrist 1919 kuni 11. juunini 1920 - sõjaminister, 9. detsembrist 1919 kuni 11. juunini 1920 - peaminister ja kaitseminister. 12. juunist 1920 kuni 18. juunini 1921 on Kārlis Ulmanis peaminister. 27. aprill 1921 - kolmas rünnak Kārlis Ulmanise vastu.
18. juunil 1922 asutatakse K. Ulmanise algatusel Kultuurifond. 28. veebruaril 1925 antakse talle Kolme Tähe I klassi teenetemärk. 24. septembrist 1925 kuni 6. maini 1926 - peaminister. Alates 7. maist kuni 18. detsembrini 1926 - välisminister. 27. märtsist 5. detsembrini 1931 ja 17. märtsist 15. maini 1934 peaminister ja välisminister. Alates 18. maist 1934 kuni 20. juunini 1940 peaminister.
15. mail 1934 korraldab Ulmanis riigipöörde. 11. aprillil 1936 võtab peaminister Kārlis Ulmanis 12. märtsi 1936. aasta Vabariigi Presidendi ameti täitmist käsitleva seaduse alusel üle Vabariigi Presidendi ametikoha.
1937. aastal asutatakse Isamaa preemia. 11. augustil 1938 antakse talle kõrgeima klassi kolme tärni orden.
Peaminister K. Ulmanis täitis Läti Vabariigi presidendi ülesandeid kuni Läti Vabariigi okupeerimiseni 17. juunil 1940. aastal. 22. juulil 1940 küüditatakse ta NSV Liitu. Alates 29. juulist 1940 kuni 1941. aasta maini on ta vangistatud Vorošilovskis spetsiaalselt selleks otstarbeks ettevalmistatud mõisas. 4. juulil 1941 arreteeritakse Ulmanis rahvusvahelise kommunistliku liikumise vastase kontrrevolutsioonilise tegevuse eest Nõukogude võimude poolt ja paigutatakse Ordžinikidze rajooni Riikliku Julgeoleku Administratsiooni sisevanglasse. 8. septembril 1942 viiakse ta Krasnovodskisse, Turkmeenia NSV-sse. 14. septembril 1942 paigutatakse ta vangla meditsiiniosakonda.
Suri 20. septembril 1942 Krasnovodski vanglas. Tunnistajate sõnul maeti Krasnovodski kalmistule.
Rohkem teabeallikaid
Kārlis Ulmanis presidendi kohusetäitjana 1936 - 1940 | Läti presidendi kantselei (president.lv)
Seotud ajajoon
Seotud lood
Mälestusmärk Kārlis Ulmanise mõrvale
15. aprillil 1920 tehti Lubāna - Dzelzava maanteel metsaga kaetud alal mõrvakatse Kārlis Ulmanise vastu, kes oli toona Läti peaminister. 11. augustil 1939 püstitati Dzelzava ja Indrāni kihelkonna piiride vahele mälestustahvel.
Märts 1917 - tähtis kuu Valmiera ja Läti ajaloos
1917. aasta märtsis, rohkem kui aasta enne Läti riigi väljakuulutamist, asutati Valmieras Vidzeme Ajutine Maanõukogu, mis võttis vastu resolutsiooni Läti autonoomia ja enesemääramisõiguse kohta. Nõukogu asutamise päeval heisati kohtumispaigas esimest korda punavalge-punane lipp.
Cēsise lahingute algus, käik ja lõpp
Võit Cēsise lahingutes pidi saama pöördepunktiks lätlaste ja eestlaste võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit ületas piiri Andriev Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Riediger von der Goltzi Baltikumi vallutamise plaanide vahel. Selle asemel alustas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise Ajutine Valitsus.
Kindral Jānis Balozsi elukäik pärast küüditamisest naasmist
Kui venelased üritasid 1940. aastal Läti valitsuselt peale suruda sõjaväebaasi lepingut, mis muudaks Läti armeel Punaarmeele vastupanu peaaegu võimatuks, püüab kindral J. Balodis saavutada sellesse lepingusse mõningaid muudatusi. Kuid see ebaõnnestub. Kuid kindrali pahalased kasutavad seda asjaolu, et hiljem J. Balodit peaaegu reeturiks parandada. Pärast konflikti riigipeaministri ja peaminister K. Ulmanisega vabastati kindral 5. aprillil 1940 sõjaministri kohalt. Seejärel otsustab J. Balodis osaleda demokraatliku bloki koosseisus Riigikogu valimistel, kuid sellest ei tule midagi välja, sest valimistel võib kandideerida ainult üks nimekiri - kommunistide kandidaatide nimekiri. Lätist saab 14. liiduvabariik.
Läti okupeerimisest
Iseseisva Läti riigi olemasolu 1940. aastal katkestas Nõukogude Liidu okupeerimine ja annekteerimine ehk liitmine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu (NSVL).
Adolf Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitlustes" pagulaste elust Valkas
Pagulaste ajast oli Valka nõus täitma teistest Vidzeme linnadest olulisemat rolli, sest siin asus poliitiliselt aktiivne ajaleht Līdums, kus vermiti Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ja ka seetõttu, et seal oli ristmik, kust väljusid teed kolm Läti poolel: Riiast, Alūksnest, Mozekilest, aga ka Eestist ja Venemaalt, oli tal side pagulastega kõikjal – Tartus, Pliskas, Moskvas ja Peterburis. Siin oli suur pagulaskeskus.