Kārlis Ulmanis
Balti riikide iseseisvus, II II maailmasõda
Läti president ja peaminister (1936-1940). Kārlis Ulmanis korraldab 15. mail 1934 riigipöörde, millega algab Lätis autoritaarse valitsemise periood.
Ta ei kannatanud pikka kõhklust, oli erakordselt andekas poliitik, keda iseloomustas raudne tahe, tohutu energia, organiseerimis- ja organiseerimisvõime, fanaatiline tööarmastus, tagasihoidlikkus isiklikus elus, sügav ja siiras patriotism. Tema peamised loosungid olid: "Ühtsus, juhtimine, lätilikkus".
Kārlis Ulmanis sündis 4. septembril 1877. aastal Pikši vallas, Dobele rajoonis, Udzes'i vallas asuvas majas. Ta õppis Bērmuiža algkoolis, Jelgava linna Aleksandrikoolis, Jelgava reaalkoolis. 1896. aastal lahkus ta Jelgava reaalkoolist ja läks Ida-Preisimaale, et õppida piimakarjakasvatust Tapiava (tag. Guardejska) piimanduskoolis. Aastal 1897 töötab ta Riias, Krāsotāju ielas, piimandusjuhina. 1902 juhatab ta koos J. Bergsiga piimanduskursust Bērmuižas. Aastatel 1902-1903 õpib ta Šveitsi föderaalses polütehnikumis Zürichis. Aastatel 1903-1905 õpib ta põllumajandust Leipzigi ülikooli põllumajandusinstituudis, samal ajal viib ta Lätis läbi mitmeid piimanduskursusi.
21. detsembril 1905 arreteeriti ta 1905. aasta revolutsioonis osalemise eest ja saadeti Pihkva vanglasse. 1906. aastal vabastati ta vanglast ja 1907. aasta kevadel emigreerus ta New Yorki (USA). Ta õppis mitmes USA kolledžilaadses õppeasutuses põllumajandust, sai põllumajandusettevõtte juhatajaks ja Nebraska ülikooli õppejõuks.
17. novembril 1918 valitakse ta Läti Rahvusnõukogu peaministriks. 18. novembril teeb Rahvanõukogu Ulmanisele ülesandeks ministrite kabineti moodustamise. 18. novembrist 19. detsembrini - põllumajandusminister. 19. novembrist 1918 kuni 13. juulini 1919 - peaminister. Läti riikluse kindlustamiseks palutakse abi Taani, Rootsi ja Eesti valitsuselt. 14. juulist kuni 4. septembrini 1919 - põllumajandusminister, 14. juulist kuni 8. detsembrini 1919 - peaminister.
Septembris 1919 tehti K. Ulmanise vastu ebaõnnestunud mõrvakatse. 16. oktoobrist 1919 kuni 11. juunini 1920 - sõjaminister, 9. detsembrist 1919 kuni 11. juunini 1920 - peaminister ja kaitseminister. 12. juunist 1920 kuni 18. juunini 1921 on Kārlis Ulmanis peaminister. 27. aprill 1921 - kolmas rünnak Kārlis Ulmanise vastu.
18. juunil 1922 asutatakse K. Ulmanise algatusel Kultuurifond. 28. veebruaril 1925 antakse talle Kolme Tähe I klassi teenetemärk. 24. septembrist 1925 kuni 6. maini 1926 - peaminister. Alates 7. maist kuni 18. detsembrini 1926 - välisminister. 27. märtsist 5. detsembrini 1931 ja 17. märtsist 15. maini 1934 peaminister ja välisminister. Alates 18. maist 1934 kuni 20. juunini 1940 peaminister.
15. mail 1934 korraldab Ulmanis riigipöörde. 11. aprillil 1936 võtab peaminister Kārlis Ulmanis 12. märtsi 1936. aasta Vabariigi Presidendi ameti täitmist käsitleva seaduse alusel üle Vabariigi Presidendi ametikoha.
1937. aastal asutatakse Isamaa preemia. 11. augustil 1938 antakse talle kõrgeima klassi kolme tärni orden.
Peaminister K. Ulmanis täitis Läti Vabariigi presidendi ülesandeid kuni Läti Vabariigi okupeerimiseni 17. juunil 1940. aastal. 22. juulil 1940 küüditatakse ta NSV Liitu. Alates 29. juulist 1940 kuni 1941. aasta maini on ta vangistatud Vorošilovskis spetsiaalselt selleks otstarbeks ettevalmistatud mõisas. 4. juulil 1941 arreteeritakse Ulmanis rahvusvahelise kommunistliku liikumise vastase kontrrevolutsioonilise tegevuse eest Nõukogude võimude poolt ja paigutatakse Ordžinikidze rajooni Riikliku Julgeoleku Administratsiooni sisevanglasse. 8. septembril 1942 viiakse ta Krasnovodskisse, Turkmeenia NSV-sse. 14. septembril 1942 paigutatakse ta vangla meditsiiniosakonda.
Suri 20. septembril 1942 Krasnovodski vanglas. Tunnistajate sõnul maeti Krasnovodski kalmistule.
Rohkem teabeallikaid
Kārlis Ulmanis presidendi kohusetäitjana 1936 - 1940 | Läti presidendi kantselei (president.lv)
Seotud ajajoon
Seotud lood
Kārlis Ulmanise mõrva mälestusmärk
15. aprillil 1920 sooritati atentaadikatse tolleaegse Läti peaministri Kārlis Ulmanise vastu, kui ta sõitis autoga metsasel alal Lubāna - Dzelzava maantee ääres. Mälestustahvel paigaldati sellesse kohta Dzelzava ja Indrāni valdade piirile 11. augustil 1939.
Märts 1917 – oluline kuu Valmiera ja Läti ajaloos
1917. aasta märtsis, enam kui aasta enne Läti riigi väljakuulutamist, asutati Valmieras Vidzeme Ajutine Maanõukogu, mis võttis vastu resolutsiooni Läti autonoomia ja enesemääramisõiguste kohta. Nõukogu asutamispäeval heisati kohtumispaigas esmakordselt punavalgepunane lipp.
Cēsise lahingu algus, käik ja lõpp
Cēsise lahingu võit pidi saama pöördepunktiks Läti ja Eesti võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit pani lõpu Andrievs Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Rüdiger von der Goltzi plaanidele Baltimaid vallutada. Selle asemel jätkas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus.
Kindral Jānis Baložsi elu pärast pagendusest naasmist
Kui venelased 1940. aastal üritasid Läti valitsuselt välja pigistada soodsat sõjaväebaasi lepingut, mis muudaks Läti armee võime Punaarmeele vastu seista peaaegu võimatuks, üritas kindral J. Balodis saada lepingusse mõningaid muudatusi. See aga ei õnnestunud. Kuid kindrali vastased kasutasid seda asjaolu ära, et hiljem J. Balodisest peaaegu reeturit teha. Pärast konflikti peaministri ja riigiminister K. Ulmanisega vallandati kindral 5. aprillil 1940 sõjaministri ametikohalt. Seejärel otsustas J. Balodis osaleda Saeima valimistel Demokraatlikust Blokist, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest valimistel lubati kandideerida ainult ühel nimekirjal - kommunistlike kandidaatide nimekirjal. Lätist sai 14. Nõukogude vabariik.
Läti okupeerimisest
1940. aastal katkestas iseseisva Läti riigi olemasolu Nõukogude Liidu okupeerimine ja annekteerimine ehk liitmine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga (NSVL).
Ádolfs Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitluses" põgenike teekonnast Valkas
Alates põgenike ajast omistati Valkale olulisem roll kui teistele Vidzeme linnadele, sest seal ilmus poliitiliselt aktiivne ajaleht „Līdums“, kus sepistati Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ning ka seetõttu, et see oli risttee, kus kohtusid teed Läti kolmest küljest: Riiast, Alūksnest, Mozekilest ning ka Eestist ja Venemaalt. Linnal olid ühendused põgenikega igast küljest – Tartust, Pliskast, Moskvast ja Peterburist. Siin asus suur põgenikekeskus.