Adolf Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitlustes" pagulaste elust Valkas

Rahvas säästab elujõudu

Page 18
Süngel perioodil, mil Saksa sissetungijad peatusid Jelgava ja Riia vahel ning Daugava ääres, mil kogu Vidzeme oli põgenikelaager, moodustus juhtivate intelligentsi grupp, kes otsustas seista Läti põhjapiiril ja veenduda. läti rahvas ei upu Venemaa avarasse merre.
Põhja-Lätist koos Valka ja Valmieraga sai põgenike üleujutuskaitse vall.

Lk 19
Läti suurimad majandusorganisatsioonid - Läti Põllumajanduse Keskliit ja "Konzums" rinde tugevnedes Riia lähedal evakueeriti Riiast, kuid Venemaale ei sõitnud ja asusid elama Valka.
Pagulaskomiteede võrgustik levis üle Vidzeme ja Latgale, aga ka Venemaal, kuhu paljud põgenikud olid juba jõudnud ära käia. Pagulaskomiteed olid nagu soojad pesad rändrahvale puhkamiseks. Siin võeti ühendust ja kohtuti sugulaste ja naabritega, keda kodumaalt kiirustav lahkumine linnadesse ja küladesse laiali ajas. Sidebürood tõid ajalehed laiali. Pagulaskomisjonides kuulati läti keelt, mis oli paljudele ainuke. Nad pidasid üleval Läti koole, riietasid ja toitlustasid. Toimus ka mitmekülgne avalik tegevus: inimeste kokkuviimine ja poliitiliste ideede kujundamine. Vidzeme maanteede tolmused kärud, millel leiba nappis, peatusid komiteede uksel. Selle eest hoolitses ka see, kel eluruumi polnud. Komisjonid hoolitsesid kõigi põgenike vajaduste eest. Selle võõrandumise käigus oli kodust välja saadetud varjupaigataotlejatele suur moraalne ja materiaalne tugi. Seda tööd rahastasid avalikkus annetustena ja valitsus.
Valka ja Valmiera pagulaste ajal kujunesid Läti vaimseteks ja majanduslikeks keskusteks. Vidzemesse kogunenud ja Venemaal laiali hajutatud lätlaste vaimsed kindlustajad olid ajalehed.

Lk 20
Suurima tähendusega oli sel ajal Riiast Valka kolinud ajaleht "Līdums" koos keskseltsi ja "Konzumaga". "Līdums" väljendas teatud rahvuspatriootilist ideed, mida läti haritlaskonna enamus hellitas. Algul mainiti Lätit Venemaa autonoomse osana, kuid hiljem räägiti iseseisvast Lätist. Põllumeeste suurorganisatsiooni keskühing ja Konzumid olid valmis andma kõikvõimalikke ohvreid Läti materiaalse ja vaimse kultuuri säilimise ning ka rahvuslike ideede tugevdamise ja elluviimise nimel. Nende juhid mõistsid lätlaste saatust ja vajadusi. Nende hulgas olid sellised mehed nagu K. Ulmanis, V. Skubiņš, P. Siecenieks, E. Bauers, V. Siliņš, Ed. Laursons, J. Blumbergs ja teised nende organisatsioonide juhid ja töötajad. “Līduma” ümber koondus peaaegu kogu Riiast lahkunud rahvuslik haritlaskond, tema kaastööliste nimekirjas olid kõigi tolleaegsete läti kirjanike, poeetide, kunstnike, publitsistide, agronoomide, teadlaste ja poliitikute nimed; need olid J. Akuraters, A. Austriņš, E. Bauers, J. Ezeriņš, E. Frievalds, V. Gulbis, J. Janševskis, Alfr. Kalniņš, A. Ķeniņš, K. Krūza, A. Kroders, J. Lapiņš, L. Laicens, Z. Meierovics, V. Plūdons, P. Rozītis, V. Siliņš, K. Skalbe, V. Skubiņš, K. Ulmanis, Ed. Virza, E. Vulfs udc Ajalehte toimetas Oto Nonācs. Kogenud ajakirjaniku, Läti patrioodi ja ettenägeliku poliitikuna suutis ta tõlkida Läti materiaalse kultuuri liidrite mõtteid ning leida kooskõla nende ja vaimse kultuuri ideoloogide vahel.

Lk 21
Seetõttu oli Līduma kirjastajate, kes olid ühtlasi ka keskseltsi ja Konzuma juhid, ja kaastööliste vahel alati parim kokkulepe. «Līdums võis julgelt rääkida lätlastele kõige südamelähedasematest asjadest ja ainsa Läti pinnal laialdaselt toona levitatud ajalehena omandas see juhtiva tähtsuse.

P.
Valka tähtsust praegusel ajal tuleb Läti loomisest rääkides siiski meeles pidada. Oluliste rahvuslike ideede elluviimisel ei osalenud mitte ainult Riia luure, vaid ka kohalikud inimesed. Põhja-Läti oli ette valmistatud isamaaliseks võitluseks enne, kui piiril, eriti Valkas, toimus eestlaste ja lätlaste võistlus rahvusliku ülemvõimu pärast kultuuri- ja majandusvaldkonnas. Kolmkümmend aastat on siin kultuuritööd tehtud ühingutes ja võideltud pajugermaanluse vastu, samuti on hoitud lätlaste ja eestlaste majanduslikku tasakaalu. Valka muutus avalikus elus eriti aktiivseks 1905. aasta paiku, kui asutati Abistamisselts ja ilmus Valka ajaleht Kāvi.
Sõja ajal kasvas Valka elanike arv põgenikevoolu tõttu 18 000-lt 30 000-le.
Sõja alguses oli Valka juba tugev kultuurilinnus Põhja-Lätis.

Lk 23
Pagulaslaine tegi sellest kogu Läti peamise keskuse, kust kiirgas läti isamaaline mõte Vidzemesse, Kurzemesse ja ka Latgalesse.
Pagulaste ajast oli Valka nõus täitma teistest Vidzeme linnadest olulisemat rolli, sest siin asus poliitiliselt aktiivne ajaleht Līdums, kus vermiti Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ja ka seetõttu, et seal oli ristmik, kust väljusid teed. kolm Läti poolel: Riiast, Alūksnest, Mozekilest, aga ka Eestist ja Venemaalt, Siin olid sidemed põgenikega igal pool – Tartus, Pliskas, Moskvas ja Peterburis. Siin oli suur pagulaskeskus.
Valka pagulaskomitee toitlustas oma toitlustuspunktis iga päev umbes 600 inimest, väljastas esmakordselt katkematu pagulase ID-kaardi, korraldas suhtlemist pagulastega, andis korterid, hoolitses sauna eest, pani sisse lugemislaua, arstipunkti, tööbüroo. jm. Pagulaskomitee asutas Abistamisühing, see esitas hiljem Keskkomiteele.
Põgenike olukord oli aga nii suur ja lai, et neid ei saanud aidata. Paljud pagulaspered elasid metsas lõuenditelkides ja vankrites esimesel aastal kuni hilissügiseni, abi saamata. Oli neid, kellel oli au abi paluda.

Lk 24
Suured veisekarjad tulid koos põgenikega. Rekvireerimiskomisjonid ostsid need küll sõjaväe vajadusteks, kuid loomi oli nii palju, et komisjonid ei saanud ka neid võtta. Metsad ja teeäärsed põllud täitusid näljaste metsatukadega, sest ei teeäärsed põllud ei suutnud kõiki loomi ära toita ega rohi kasvada, kui see oli juba riisutud või hakitud.

Elu Valkas

P.
_ suurtükid, kajavad nagu kauged äikesekraavid, kuni Seda metsadeni Eesti piiri lähedal. Linn teadis sõda ainult nende kaugete päevade ja ajalehtede järgi. Põgeniketulvad olid juba vaibunud, nad majutati ja võeti tööle komiteedesse.
Apteeker keetis rohtu nii, nagu ta oli paarkümmend aastat keetnud, linavabriku sihvakas korsten suitses nagu õdus sigar ja lõunasöök oli seltsis olemas. Abiühing organiseeris pagulastest koori ja orkestri ning pani Pagasi kirikusse üles oratooriumid, Valka tulnud näitlejad esinesid Külalisseltsis.

P.
_ Leiba oli siiski kõigil. Igal õhtul keerutas Kungu tänaval kaks meest raamatuvankrit ja autost pudenes välja ajaleht, millel oli päis "Līdums". Toimetuses oli töö tavaliselt seotud linna sensatsiooni viletsa eluga, aga ka pingelise tähelepanuga sõjarindele, põgenikeolukorrale ja läti laskuritele. Ajaleht kandis seda tähelepanu ja sellega seotud vihjeid läti rahva ja maa saatusest Läti ja Venemaa põgenikepunktidesse, kodudesse, kaevandustesse ja rekorditesse. Intuitsioonid puhkesid kongressidel ja koosolekutel, et mõtteid ja tahtmisi pöörata.
Need kongressid olid Läti riigi esimesed kahtlased, kuid kangelaslikud saadikud. "Līdums" viis kongresside otsused rahva ette.
Ajalehe toimetajad istusid kõik Kalēju tänava nurgamajas laua ümber ja valmistasid käsikirju. Sellega sepistasid nad ka Läti riigi: suurem osa rahvast võttis siin hellitatud iseseisvuse idee omaks. Kohusetundlike rahvuslaste kiht kasvas.

P.
_ Hommikul rääkis ta teistele toimetustele, mida eilsel kirjastuste koosolekul pagulasteemadest, ajalehe suunamisest ja tulistajatest arutati. Seejärel peaksid alltoimetajad hakkama telegramme tõlkima ja kohalikke uudiseid koostama. Toimetaja O. Nonācs kirjutab homse sissejuhatuse. Juhtkirjas on ta põhitutvustus, ainult K. Skalbe on sel alal aeg-ajalt proovinud. Hiljem liitus temaga noor andekas ajakirjanik Peterburist. jur. Edm. Freivalds. Kui ka Anton Austriņš toimetuses istus, ütles ta, et ajaleht peaks pakkuma tähelepanuväärset kirjandusteost, vähemalt klassikalisest kirjandusest; mainis Cervantes Don – Quijote. Toimetaja nõustus. Minust sai Don Quijote tõlkija. Samuti pidin lugema korrektuuri ja kirjutama esikülje ülevaate, kinnitades kaardile lipud, mis tähistasid esiosa ettepoole nihutamist, purunemist või tagasitõmbamist. Lippude järgi võis hinnata, mis rindel lähipäevil toimuma hakkab: kui kuhugi "kott" panna, tõmbuvad tiivad kindlasti tagasi. Ennustused läksid ka täide. Kohalikud korrespondendid ja kaastöölised tulid toimetusse oma artiklitega. Neid ei olnud palju. Komisjoni sekretär andis selgitusi sõjakuulmise küsimustes, õpetaja tõi filosoofilisi artikleid, nüüdseks juristiks saanud tudeng tõi linnasekretärile viimased otsused ja turuuudised ning Mednis kirjutas talumatust maaelust. teed.

Lk 29
Ühel ööl lendas üle Valka Saksa tsepeliin, visates raudteepalli, kuid ükski pall sihtmärki ei tabanud. Üks kukkus maja hoovi ja tappis kaks naist – ema koos tütrega. Linnas valitses terve öö ja järgmine päev paanika. Tõenäoliselt jookseks linn kõigi majadega minema, aga võimatus jättis kõik paigale ja elu läks jälle rahulikult, nagu polekski esikülge. Lugejad teadsid, mis oli ajalehe tutvustavate artiklite ridadel. Need olid mõtted Lätist.
Varsti pärast seda tulid rindelt maalijad: Strunke, Uban ja Tone; Suta Venemaalt. Nad olid sõdurid, siis võib-olla rohkem sõdureid kui maalijaid; Kubismi tõi Suta Moskvast. See oli uus ja nähtamatu, sellest linn rääkis, kui Suta oli Läti Seltsis loengut pidanud.
Kord tuli toimetusse sihvakas helde ohvitser Peterburist, kes tõi olulisi uudiseid. Rääkis ebaviisakalt ja heaperemehelikult, tundus pigem aristokraatlik kui talupoeg. Lätlasest siirusest ja lihtsusest jäi puudu. Tavalist inimest polnud. Toimetaja tõi ta oma korterisse. Ja sündis, et ohvitser sirutas käe ja läks minema.
"Meierovics," selgitas toimetaja, "Peterburist, pagulasasjades."
«Suur võrdsus, aga ka erinevus talupoja Ulmaniga. Teatud isiksus,“ lisas Austriņš.
"Üks linn, teine ​​maakoht," seisis juhtkirjas.

Lk 30
Aeg-ajalt tuli toimetusse ka agronoom Kārlis Ulmanis artiklitega, mis puudutasid rahva kadumisest päästmist Venemaal, põgenike ülalpidamisest, poliitilisest korraldusest. Aga suurepäraste artiklite hulka tõi ta ka lühikesed märkused läti keele puhastamisest germaanlusest ja venelusest. Tema kujundatud uutest sõnadest on ümbrik saanud eksistentsi "teisendus" asemel. Võib-olla teised ei mäleta. Ta kutsus kirjanikke üles kirjutama kaasaegsetest sündmustest. Toonased kaasaegsed sündmused on alles nüüd kirja pandud, sest toona tundusid need kunstipiltides liiga vormilähedased.
Kui toimetusse sattus uustulnuk, tundus, et soojem tuul on pöördunud. Peale seda läks kõik jälle normaalselt.
Valka inimesed püsisid koos, tahtsid kohtuda, rääkida, kuulda midagi uut. Toimetus ja tema lähedased lahkusid laupäeva õhtuti linnast väljas Ruķeļi omaniku Jānis Pavlovičsi lähedal. Ta elas linnast mõne kilomeetri kaugusel suurte kapsaistanduste ja õunapuude vahel. Skalbe äratas need õhtud ellu poliitiliste kõnelustega, Austriņš lauludega läbi seina.

Page 31
Kunagi saabus ka praegune peaminister Kārlis Ulmanis. Tollal polnud õrna aimugi, kuidas Läti areneb, kas saab autonoomia või iseseisvuse, kuid juba käisid pikad arutelud Läti raha, raudtee rolli üle Läti eelarves, agraarreformi ja mõisate jagamise üle - koos. või ilma tasuta.
Kaks päeva hiljem tormasid Valka kogukond ja naabrid Valka hoiukassasse. Seal pidas Ulmanis loengu oma kogemustest Ameerikas. Kõnes selgusid Lätis enneolematud asjad, Ameerika harjumused, töötüübid ja suur tööle pühendumine, mil töö on eesmärk omaette, pühadus. Kõneleja huumor muutus tõsidusega, ta ei suutnud paigal seista ja kõndis rääkides.
Vahetult pärast seda, kui revolutsioon sillutas tee vabale organiseerimisele, peeti samas ruumis oluline koosolek, millest võttis osa umbes 200 delegaati 17 kohast. See oli Läti Põllumeeste Liidu asutamiskoosolek. Koosolekut juhatas Kārlis Ulmanis. See oli esimene nii ulatuslik läti põllumeeste organisatsioon läti rahva elus. Ametiühingus võiks olla juba 1500 liiget. Koosolek peeti 29. aprillil 1917. a. Uus organisatsioon eesotsas K. Ulmanisega kujunes Läti riigi tähtsaimaks organisaatoriks, hiljem oli juht tähtsates riiklikes küsimustes.
Uued ajad olid juba õhus. Ja tõepoolest, peagi saabusid uued olulised sündmused, kuid keegi ei ennustanud tulemust.

Lk 32
Revolutsiooni müra algas sõjaväljadel. Rinde taga, ka Riias, kõnelesid ja kirjutasid resolutsioonid kongressid ja kogud, teised kuulutasid rahu lõpliku võiduni, teised rahu anneksioonide ja panusteta.
Valka selle pärast veel ei muretsenud. Ajalehe töö läks normaalselt. Linnasekretär tõi toimetusse ettekande volikogu istungist. Rukeli omanik tõi artikli heade poliitiliste ideedega. Ta kohtus agronoom Ulmanisega, sai Riiast häid uudiseid ja seal anti välja määrused rekvireerimiste lõpetamise kohta. Siis aga astus toimetusse üks vibukütt Riia rindelt. Küll aga oldi veendunud, et midagi pole rindel enam hästi. Sõdurid ohvitseridele au ei anna, distsipliin on murenenud. Sõdurid räägivad ohvitseride reetmisest, aga vennad sakslastega. Läti rügementides leidus ka agitaatoreid, kes ütlesid, et kodanlus tuleb maast pühkida ning anda võim töölistele ja sõduritele nõukogude valimise teel.
"Tuleb valmistuda tõsisteks asjadeks, midagi juhtub," ütles vibulaskja.
"Ka põllumehed saavad sõna sekka öelda," ütles toimetaja vaikselt, vaadates läbi klaaside akent, mille katusel helkis veebruarikuu lumi.
Midagi olulist oli toimumas. Rahvusliku kõrvale kasvas teine ​​rahvuskiht. See ei maininud rahva nime ja teadis ainult kahte sõna: kodanlus ja proletariaat.

Page 33
See jutlustas poleemikat, isegi verist võitlust kahe kihi – rahvusliku ja rahvusvahelise – vahel.
Selles polnud midagi märgata. Telegraaf ei teadnud kahest kihist ilmselt midagi.
"Kõik on parimas korras," teatati rindelt ja elust.
Kuid peagi raputas Valkat nagu tsepeliinipommi teade, et tsaar on troonist loobunud. Miitingud puhkesid: Svaboooda, vabadus! Tooge, eks!"
Kui toimetaja Nicholase lahkumisavalduse telegrammi rebis, imbus märtsikuu lumi akna taha katusele. Nüüd ei olnud toimetajal aega seda näha.
"Just nii," ulatas ta telegrammi tõlkijale.
Rõõm säras kõigi toimetajate näol. Polnud kahtlustki, et Venemaa kukub ilma tsaarita kokku. Aga Saksamaa? Keegi ei kahelnud, et Saksamaa saab läänerindel lüüa. Siis saabub lätlaste jaoks sadade aastate püha aeg öelda "No Läti on vaba!"

Page 35
Valkas toimus teine ​​laiaulatuslik rahvaste organisatsioonide kongress. Siin deklareeris Miķelis Valters Läti riigi põhimõtteid selliste turvaliste projektidega nagu Läti Saeima ja raha. Tol ajal tundus see paljudele liiga kauge.
Need kongressid olid esimesed kahtlased, kuid usaldusväärsed Läti riigisaadikud. Nende resolutsioonid võtsid rahvas hästi vastu, kuigi miitingu suured kõnelejad kukutasid Läti nime väljakuulutajad ja nende vile ei vedanud alt.

Revolutsiooniseisundis

Lk 36
"Uus ajastu on saabunud, nii hakkas seltsi saalis kõnelema esimene esineja:" Meie, lätlased, saame nüüd oma valda ja kultuuri ehitada oma mõistuse ja nõu järgi, mõistust kuulamata. ja teiste nõuandeid..."
Publik aplodeeris, aga üks vilistas. See polnud kevadtäht, vaid iroonilise naeratusega noormees. Ta ei oodanud ära, millal esimene kõneleja lõpetab, vaid ronis toolile ja ütles, et kõneleja puhub sinist udu. Mitte kontrrevolutsionääre kuulama, vaid tulla homme Lugaži platsil toimuvale suurele rahvakoosolekule. Seal kuulete tõde revolutsiooni eesmärkide ja praeguse hetke kohta.
Publik vaatas ja imestas: kes ta on?
"Kool" sosistas kummalist, ennekuulmatut sõna.
Linn õmbles puna-valge-punased ja sini-must-valged lipud, isegi tuletõrjujad ja seltskond veeretasid oma tolmused lipud välja ja läksid mäeturuplatsile, kust kulges jalutuskäik läbi linna Pagasiväljakule. revolutsioon. Mägituru ees lehvisid juba punased lipud, millega olid saabunud sõdurid. Lippude mets kogunes ja igaühel olid oma järgijad: seltside lippude eest ühingute liikmed, lätlased Läti lipu eest, eestlased Eesti lippude eest, sõdurid punaste ja linavabriku töölised. Marsi ees marssis ümmargustest põskedest välja tuleorkester.

Lk 37
Punalippudele järgnes eraorkester, puhudes Marseille's vaheldumisi Radecki marsiga.
Rongkäigu saba kasvas igal tänava ristmikul: liitusid uudishimulikud, kes tahtsid midagi näha ja kuulda, et olla midagi, ja neid, kes tundsid rõõmu helistamata tsaari kukutamisest. Jõgi suubus Lugaži väljakule, raputades kogu linna. Algasid kõned.
Kõik tahtsid öelda, mis südamel, kuid kõigil see ei õnnestunud.
Tühjadest kastidest ehitatud tribüünil seisis esimene valla esindaja, kes rääkis selle püha tähtsusest. Korra on troonitegija kukutatud ja nii lätlaste kui ka eestlaste autonoomsetes riikides saavutatud vabadus on kukutatud. Kõneleja rääkis üsna pikalt, kuid rohkem ei öelnud. See oli tema kõne tuum.
Eelmise päeva kõneleja, kes lubas avalikustada tõde praeguse hetke ja revolutsiooni eesmärkide kohta ühiskonnas, tõusis poodiumile, kui esimesele aplodeeriti ja hüüti: "Õige" Urra!"
Järgmine esineja oli nii noor, et oli aeg rääkida:

Lk 38
“Liikmed! Juba siis, kui ma vanglas lõhna tundsin, "ta hakkas", organiseeris proletariaat võitlema omavalitsuse eest. Liikmed! Nii-öelda proletaarlased, teie kui näide keldrikorterites haismisest, nii-öelda, olete kapitalistidest ja kodanlusest välja imetud tööliste massid, kes kasvatavad oma klassiteadvust ja nii-öelda võitlevad. revolutsiooni nii, et töölisklass on ainus klass, mis seisab nii-öelda imperialismi kohal ja klassi revolutsioonilistel alustel. Tööliste massid elama! Maha kodanlus. Elagu revolutsioon! ” Miitingul viidati "Praitilnole", "uras" justkui pistoda rünnakus kõndimisele.
Seejärel ronis tribüünile seltsi kohalik esindaja. Ta polnud ka eriline kõneleja, kuid tseremoonial tuli tal sõna võtta.
"Minu härrad ja daamid. Revolutsioon on toimunud. Auto on ümber lükatud ja vald lõpetab Raskiga. Ka revolutsioon on läbi. Nüüd peate olema loominguline ... "
" See on alles algus! ta katkestas eelkõneleja kõrval seisnud sõdur.
«Jah, võitlus Läti pärast algab,» jätkas kõneleja tasapisi soojendades: «Lätlastel on aeg eestkostest vabaneda ja jalule astuda. Peame seisma ühe mehena, et jõuda ideaalideni, mille eest Kronvalds, Auseklis ja Valdemārs on juba võidelnud. Tuleb mõelda Lätile, mis kuuluks lätlastele, aga mitte kõigile...”

Page 39
Kõlasid teravad viled, millele järgnesid hüüded "Aitab!" Helistajad olid paigutatud erinevatesse kohtadesse. Nad ei vaikinud enne, kui kõneleja poodiumilt alla tuli. Siis oli Iskolastrela esindaja nimi.
Ta rääkis rahvusvaheliselt, andes ülemaailmselt rahu ja leiba kõigile. Ta karistas ka kapitaliste ja esitas süüdistuse kontrrevolutsionääridele. Ka tema kõne lõppes Uurali hüüetega.
Kui rahvuslane Rudainis kastile pääses, oli õhk juba internatsionaali helidest küllastunud, mida orkester pärast bolševike esindaja kõnet mängis.
Rudainis alustas oma kõnet sõnadega: „Vabad kodanikud ja kodanikud! Riiklikud eesmärgid ... ”, kuid edasi ei läinud, sest keegi hüüdis: „Tooge kodanikud elama, töölised!” ja sõduri säärtel inimesed ühinesid mikseriga: „Õige! Praviļno! ”
"Räägime, räägime!" kutsusid kodanike toetajad.
Siis algas kisa, et kellelegi ei jäänud sõna. Karjed muutusid karjeteks ja ähvardusteks. Rusikad tõusid õhku. Publik kartis rusikavõitlust ja hakkas laiali minema. Siis olid tuletõrjujad esimesed, kes oma lipud kokku keerasid ja minema kõndisid. Sama lugu juhtus ka teiste lippudega, ainult punane jäi alles, aga siis polnud enam avalikkust, kui sõdurite sääred ja mõned erakarjujad-viled välja arvata. Pidu lõppeb väiksema tähistamisega, kui algas. Eraorkester marssis majas koos Marseille'ga.

Lk 40
Rahvamõtted ei olnud enam üks. Kahepoolsed kõnelejad, rahvuslane ja internatsionalist, kõndisid kumbki veendunult mööda Valka tänavaid. Kui nad kohtusid, vaatasid nad üksteisele silma; soovides sealt lugeda vastust küsimusele: kas sa pole vaenlane? Kas sa ei ole rahvareetur?
Neil oli kõik korras. Üks unistas võimatust rahvaste vendlusest, teine ​​oma rahva vendlusest ja olemasolust. Ühte Lugazi väljakul toetasid organiseeritud ooray-nimetajad ja viled, teine ​​mainis inimeste vaikseid mõtteid, keda rahuliku linnakese häbelik pidas sobimatuks hüüde ja viledega kaitsta ning lahkus majast oma aega ootama, mis ei saanud tulla.

Page 41
Igaühel olid oma kaasosalised.
Pärast tsaari tagasiastumist algas sagimine, mida nimetatakse revolutsiooniks. See häiris vägesid ja rindetegevust.

Page 42
Sõda vaibus ja oli aeg rääkida. Pärast miitingut tuli miiting. Miitinguid peeti väljakutel, seltsimajades ja kirikutes.
Rahvusorganisatsioonid, ajalehed ja omavalitsused likvideeris rahvusvaheline "Iskolats" - bolševike täitevkomitee.
Läti rügemendid ei piirdunud ainult bolševikega. Nad asutasid Rahvusliku Sõjameeste Liidu, mille juhtkond tuli ka revolutsiooniga Valka ja asus oma ajalehega Laika Vēstis postimaja ette, mis võitles turvaliselt kommunistliku võitluse ja koolimeeste vabapüssiga kuni selle sulgemiseni aastal. samamoodi nagu Līdums. Selle ajalehe juhid olid A. Plensner ja A. Kroder.
Nähes, et armee laguneb, ei pöördunud natsionalistlik sõdur rindele tagasi, vaid jäi Valka, liitudes Läti sõdurite rahvusliku liiduga, mille eesmärk oli hoida koos Läti sõdureid, peletada neid venelaste ja Venemaaga kaasa minemast ning kasutada neid relvajõududena Läti riigi rajamiseks. Cēsisest asus Valka elama sõjaväelaste rahvusliit.

Lk 43
Teatud riiklikul liinil peetav ajasõnum. See oli bolševike silmis ohakas. Laika Vēstis kutsus üles astuma rahvusliku sõdurite liidu liikmeks ja kaitsma Venemaaga mitteseotud Lätit. Ajalehe vaim oli "Līdumast", ainult et sõjakama tooniga.
"Korterikriis," ütles Valka elanik.
Sõdurite sissevool pani selle sõna kõlama. Kõlama jäid ka sõnad - korteri rekvireerimine. Peakorter ja nõukogud rekvireerisid ruumid. Elanikkond pidi tugevamalt pigistama.
Toimetajal oli hea meel, et Semināra tänaval oli nii madala laega ruum, et poeet Anton Austriņš pidi langetama pea ja aknad nii madalale, et möödujaid nägi. Kõige märkimisväärsem kriis oli eluasemekriis. Kirjanikud, kunstnikud ja nende sõbrad kogunesid reedel uut luulet lugema ja poliitilisi uudiseid arutama. Vana-Läti traditsioonide armastaja Austriņš nimetas õhtuid reede õhtuteks. Siin lugesid oma töid K. Skalbe, E. Virza, A. Austriņš, J. Akuraters, A. Plensners, A. Kroders, Pāvils Rozītis jt, siin nägid maalikunstnikke Strunki, Toni, Ubāni, Stenderi, kes mängisid viiulit, Pēterpilsist aga laulis konservatiiv H. Kozlovska Latgalest kuulmatu laulu. Siin nähti ka J. Grīnu, A. Bārdsit ning V. Dambergsit ja Jūlijs Rozist Tēratatist.

Lk 44
Laskur Rudainis asus elama vana tuttava juurde väikesesse seminari majja, kus elas ka Kuramaalt pärit piimandusinstruktor, kes teenib nüüd raha kohalikes ajalehelettides sigarette täites ja müües ning maja teises otsas mehaanik. mitmesugustest peenest rauast toodetest. Kui toimetusse tulid kirjanikud ja kunstnikud, võis kohal olla ka Rudainis. Ta pidi imestama ja küsima, et nende hulgas pole Kooli järgijaid. Siin on kõik Läti iseseisvuse kaitsjad.
Rudainis sai siin oma veendumusele kindluse ja selguse. Ta mõistis, et nüüd peaksid kõik lätlased kokku jääma, sest kätte on jõudnud aeg, mil nad võisid koos isegi iseseisvuse saavutada.
Ühel õhtul Jaani kirikust mööda kõndides nägi ta akendes tulesid. Mis võiks olla jumalateenistus bolševike ajal? Ta mõtles ja läks vaatama, mis kirikus toimub. Kirik oli rahvast täis. Internatsionalist seisis kantslis ja pidas käsi tõstes kampaaniakõne nagu pastor Kupch. Soolodel istusid sõdurid ja eraisikud. Publiku jaoks oli ka rada keset kirikut. Sisse astudes võttis Rudainis kübara peast nagu kirikus, aga kui ta keset kirikut peatus, nägi ta, et kõigil on müts peas, nagu sünagoogis. Siin võttis käsi vastu siseneja küünarnuki.

Lk 45
„Liikmed, müts pähe! Kas sa pole ilma mütsita nii kodanlik? ”
See kõlas naeruväärselt, et kõik tänavanurgad karjusid: "Sbobo-oo-da"! Vabadus!”
Internatsionalist rääkis äsja loodud kodanluse ja maailmaproletariaadi ühisrindest: «Nemad elavad nii-öelda lossides, teie aga keldrikorterites. Nad saadavad sind kaevikutesse surema, nagu nii-öelda saadab su vennad Vilius teise. Maha sõda! Lõpetame selle ja anname sakslastest vendadele käe kaevikute kohale. Siis panevad nad ka käed maha. Me oleme vennad! Elagu vennaskond! ”
"Pra-ra-avino!" kõlas kirikus.
Nüüd, seltsimehed, näete, et meiega ühinevad Prantsuse, Inglise ja Ameerika proletariaat, mustad kolooniad, mis valavad verd läänerindel. Nii-öelda proletariaat sõlmib rahu igaveseks. See saab olema rahu, mille järel rahvas ei tõuse enam rahva vastu, vend venna vastu, liige liikme vastu. Ei tule inimesi, on ainult proletariaat ...”
Rudainis ei mõistnud, miks peaks olema ainult proletariaat, miks poleks inimesi, kes usuksid, et sakslased võivad venelaste vastu nii lahked olla.

Page 46
Varsti pärast seda nägi Rudainis mööda Jaani kirikut kõndides teist vaatepilti – seal astus sõdurite saatel seltskond kuklite ja patjadega maamehe kaenlasse. Elanikud rääkisid, et kirikusse oli rajatud kodanlik koonduslaager. Kas need külaelanikud olid pärit lossidest, millest kodanlik kaevaja hiljuti kantsli juures rääkis? Valkas polnud losse ega keldrikortereid. Kirik on täis talupoegi, apteekreid, pastoreid ... Valka teel olnud pastor ja kaks Smiltene peremeest lasti maha ja jäeti kraavi.
Valka elanik pööras vaikselt pead: mida me veel ei koge.
Pärast Jaani kirikust kojujõudmist kohtus Rudainis oma sõbra ja Anton Austriņšiga, parandades toimetusest toodud sõnumeid ja luuletusi. Hetke pärast tormas poeet E. Virza, võttis vibulaskja sireli seljast ja võttis taskust välja sassis paberi.
"Kuulake, mida ma kirjutasin," ütles ta, "libistades kukkunud nina silmadele lähemale."
Paberi piitsa käes hoides ja hetkeks üle pea tõstes, kuid talle otsa vaatamata luges Virza ette oma luuletuse "Talveöö unenägu":

Page 47
Mul oli unistus – see kõik polnud unenägu.
Suures tornis, mis on tontlikult vana ja vana,
olen tõusnud ja mida silmad näevad.
Nii et kui nad on suletud, siis nad magavad,

Rütmilist muusikat, rütmide ilu ja maalide hiilgust tutvustades jätkas luuletaja kooli laastava luuletuse ettelugemisega, lõpetades:

«Siis lärm vaibus ja kõik värises.
Metsaline oli suurest punnist rebenenud.
Maa ümber oli selline hais, et
sulgesin silmad.Järsku sulgesin silmad.
See lõpetas oma päevad vormitu ja avarana.
Ta ei vannu alla kooli kohutavale nimele.

Ta surus paberid põuetaskusse ja vaatas publikut.
"Põrgu vile," ütles Austriņš, "Sa loed seda homme õhtul."
Tahaks selle kooli ukse taha lükata, ütles luuletaja salapäraselt vaiksel häälel.
"Siis tuleb see masinasse ümber kirjutada." Ma tean, kus kirjutusmasin on. ”
Reede õhtul oli luuletus juba ümber kirjutatud ja hommikul "Iskolata" uksele koputatud.
Vaevalt oleks nagu luuletuse autor, kui ei tuleks uusi, olulisi ja ootamatuid sündmusi.

Lk 48
Vennaste agitaatorite ootused ei täitunud. Saksa armee lõpetas vennaskonna kiirmarsiga Vidzeme maanteedel läbi Cēsise, Valmiera ja Valka Pihkvasse ja Narva.
Selle üllatuse kandmist iseloomustas kaks tohutut plahvatust, millest Semināra tänava maja tõusis, tõmbus kokku ja vajus sügavamale maasse. Jaama küljel tõusis valge suitsune tamm tohutu pilvena sinisesse päikesepaistelisse taevasse. Vene laskemoona ladu jooksis õhku, visates kaugele kahurikuule ja padruneid ning kaevates maasse hiiglasliku süvendi, mis oli laiali lõhkenud mürskudel, mida valencialased lillevaasidesse kogusid. Sakslased kinnitasid oma vennalikku saabumist Valka kahe riidepuuga Jaani kiriku platsil telegraafipostide juures. Riidepuud rippusid kolm päeva paljajalu, sest nende saapad varastati esimesel ööl. Nad ei olnud revolutsionäärid, mitte bolševikud, vaid Saksa vallutajate poolt revolutsiooni esindama valitud ohvrid.
Revolutsioon ise koos Iskolati ja Iskolastreliga vajus itta ja vajus Venemaale.
Semināra tänava maja värises kaks päeva ja ööd möödasõitvate autojuhtide ratastest.
Need olid lahkuvate venelaste ja saabuvate sakslaste rattad.

Sakslased sisenevad Vidzemesse

Page 49
Saksa naeltega saapad kõlasid tänavatel nii kohutavalt, et inimesed hiilisid tubadesse ega julgenud isegi akendest välja vaadata. Linn oli surnud.
Semināra tänava vana terasveski lõikab endiselt oma tetsiili, sest igapäevaeluga on sellel vähe pistmist. Mehaanikuid on vaja kõikides rajatistes ja riikides. Iga valitsuse sõduritele tuleb midagi revolvri, mõõga või pistoda taolist, aga kastrulis ja nugades olevatele inimestele. Peremees töötas ja elas endiselt. Positsioon ei muutu lõksuks.

Page 50
Kui Vene armee lahkus ja plahvatusest tekkinud suitsutamm jaama kohale levis, järgnes ebatavaline vaikus. Elanikud kartsid, et rööv nii hullult ei alga, sest venelased eksisid ikka oma osadest ära ja jäid linna. Viimased korralikud vene osad jäid alles hommikusöögi ajal. Midagi aga ei juhtunud ja pärastlõunal marssisid sakslased Valka, kõndides ühes taktis eeskäinud vilega.
Seintele ilmusid kohe teadaanded, mis keelasid neil tänavatele ilmumise ja ähvardasid surmanuhtlusega; teatele kirjutas alla ülemjuhataja krahv Kirchbach. Peatänaval sirutas tema nina kuulipilduja. Tänavanurkadel seisid patrullid, valmis vintpüssid käes.
Teisel päeval sõitis läbi linna rindeülem prints Leopold. Kodus tundus madalseis linn välja surnud nagu pärast katkuepideemiat. Alles kolm päeva hiljem algas liikumine, kuid sellega kaasnes Kirchbachi vari.
Väike osa Saksa sõjaväest jäi Valka, suurem osa neist venelaste jälgedes. Sakslased okupeerisid kogu Läti, sealhulgas Latgale, samuti Eesti ja Leedu.

Lk 51
Elu Valkas rahunes tasapisi ja muutus normaalseks. Suutmata midagi avalikku teha, andsid inimesed järele isiklikule elule, kus tekkis järjest rohkem muresid, puudus toidust, keelati linnast lahkuda, tööd ei leitud. Tänavatel võis juba näha tuntud inimesi, rahvusnõukogu liikmeid, näitlejaid, maalikunstnikke ja kirjanikke. See boheem oli nagu rahva süda, mis kandis vaikselt edasi elujõudu kogu Lätis. Tema tegevust kajastati ajalehtedes. Boheem käis laupäeviti ka kolmeharulises Rukeļi majas, et heaperemehelikku peremeest üles ärgata, tema saunas vanni võtta ja pärast tööpäeva moekohvi koore ja suhkruga juua. Sel ajal oli Kaanas puhas pulm.

Lk 52
Omanik näitas tööl tohutuid kapsavanne, mis olid kunagi sõjaväe kõhu jaoks ette valmistatud. Need olid nagu Jersiku tornid, müürist kõrgemad, aga nüüd tühjad.
Selle aja jooksul olid kõik lähedases perekonnas, tundes, et ainult ühtekuuluvus võib neid päästa, sisendasid üksteise usku Läti tulevikku ja see püsis pessimismi kokkuvarisemata tasemest kõrgemal. Kogukonna vajadus tõi Rukelite juurde boheemlaslikkuse. Skalbe oli endiselt elav ja ustav poliitik, Antons Austriņš aga lootusrikas ja muretu laulja. Sellest kõigest kajasid läbi omaniku enda hõbedane naer ja sügav bass. Hoolikas perenaine jooksis vaikselt toast tuppa, majast lauta ja küüni, ikka käsi täis nagu lopsakas sügis. Tema maja oli helgeid mõtteid ja elavat keelt täis ka siis, kui Valka tuled põldude taga põlema hakkasid.
Püssimees Rudain nautis sel ajal Semināra tänaval istumist koos raudmeistriga, kes oli eluaeg aus tööpäkapikk, ning vaatas oma osavusega ja kuulas lugusid Valka muinasajast.

Lk 53
Meistril oli palju jutustada, sest ta luges hästi oma mälestusteraamatut, milles elasid kõik Valka inimesed, keda ta kunagi tundnud oli.
Meister rääkis aegadest, mil Abiühing asutati. Tema peamised õpetajad on:

Lk 54
Kārlis Gulbis, Matīss ja koguduse töötajad Īverts, Kārkliņš, stud. J. Lapins, dirigent Fr. Plič, vennad Pavlovicid. Abistamisühing on arendanud väga elavat kultuuritööd ja saavutanud laialdase populaarsuse. Inimesed käisid tema pidudel kui janunevad purskkaevu järele. 1912. aastal peeti T. Zeiferti loenguid läti kirjanduse ajaloost. Loenguid on peetud kümme päeva ja neid külastab iga päev 200-250 kuulajat. Külastati ka Frič Bārda kunstiteemalisi loenguid. 1913. ja 1914. aastal toimus kolm päeva suur kultuurifestival. Järk-järgult rahvuslik vaim on juurdunud Valkas. Valka edumeelne vaim ei olnud sotsialistlik, kui seda võiks nimetada vasakpoolseks, siis ainult Rainise vaimus vasak, mitte puhtalt rahvusvaheline.
Oli talv. Sakslased olid endiselt võimul ega kavatsenud lahkuda. Kui jää sulas ja ojad jõgedesse voolasid, peegeldas Valka Putra mäel veski tiiki, nagu see säras, kui poolsaksa mammutid kuuks ajaks siia vaatama tulid. Pool kuud säras tiigis kui kurnatud sõjakirves. Midagi oli tollasel sõjarindel jälle viltu
Jälgides Läti idee arengut, tuleb naasta Saksa okupatsiooni eelsete sündmuste juurde.
Pärast tsaari röövimist 1917. aasta märtsis asusid Läti natsionalistid hoogsalt valmistuma Läti iseseisvumisteeks, kuigi internatsionalistid ajasid selle töö segamini.

Lk 55
Valka, mis koondas Läti organisatsioone ja töökamaid töötajaid, oli Läti enesemääramise ja iseseisvuse ideede peamine algataja ja propageerija. Siin käivad esimesed ettevalmistused Läti organiseerimiseks. Esimeseks reaalseks sammuks selles töös oli RL Keskliidu kutse saata 12. ja 13. märtsil Valmiera vallaelanike koosolekule delegaadid, et arutada Läti ühendamist haldusüksuseks ja selle üksuse haldusviisi. Kohtumisele olid kutsutud ka Kurzeme pagulastest delegaadid. Koosolekut nimetati Maakohtumiseks. Osales 440 delegaati. Maakoosoleku otsusega nõuti: Vidzeme, Kurzeme ja Latgale tunnistamist üheks haldusüksuseks nimega Läti. See oleks Venemaa autonoomne osa. Koolides ja omavalitsustes kasutatakse läti keelt.
See otsus oli esimene kivi Läti hoonele. See esitas küpse nõudmise: revolutsioonilise Venemaa seadused võimaldasid rääkida autonoomiast. Praegu tundub see mõõdukas, kuid toona oli idee üsna edumeelne ja laiemale avalikkusele vastuvõetav miinimumnõudena.

Saksa okupatsioon

P.
Nagu bolševike ajal, ei saanud valitud omavalitsused toimida, kõike määras ja juhtis sõjaväevalitsus koos määratud usaldusisikutega. Saksa keel viidi kiiresti koolidesse. Avalikus kohas ei saanud teha midagi, mis ei oleks kooskõlas Saksa staabi kavatsustega. Läti rahvusnõukogu pidi endiselt passiivseks jääma. Selle ainsaks katseks elumärke näidata oli kaks Saksa kantslerile esitatud märgukirja Lätis okupatsioonivõimu kavala poliitika ja Bresti rahulepingus sätestatud Läti enesemääramisõiguse järgimise vastu. Kuid memorandumitel ei olnud vastukaja.
Rahvusnõukogu teiseks ülesandeks oli Rahvusteatri rajamine Valka, mis tol kurval ajal leppis teatud kultuurilise ja poliitilise tähendusega - hoida koos läti haritlaskonda ja Valka jäänud rahvast, koondada laialivalgunud perekond ning üldiselt midagi teha.

Lk 61
Sel ajal ilmus Valka tänavatele ka Andrieva Niedra roostes habe. Ta rääkis, küsis, teavitas midagi Rahvusnõukogus, tundis midagi, ootas midagi ja siis kadus nagu unenägu. Keegi ei mäletanud, mida see unenägu tol ajal tähendas. Keskühistu ja Konzums said tegutseda vaid toiduainetega varustamisel.
Ainsaks hingetõmbeks lätlastele oli tollal seesama "Līdums", mida pärast enamlaste salgamist üritati välja anda Põllumeeste Liidu ajalehena Moskvas (nimega "Gaisma") ja Peterburis (" Inimesed"). Ajalehe sisu filtreeriti sõjatsensuuriga läbi peene sõela, millest ei läinud läbi isegi sõna Läti. Toimetaja Nazi pidi kasutama oma suurepäraseid diplomaatilisi oskusi, et lõpuks sõna lubada. Tsensuuriga sõdis ta iga ruumiga. Ja ometi sai Līdumas avalikku arvamust kuidagi väljendada, seda sai infosse ja ilukirjandusse põimida, kus tsensoril oli seda raske tajuda. Ilmus ka kirjandusajakiri Jaunā Latvija, mille toimetasid Kārlis Skalbe ja Artūrs Kroders. Sõna juures olid kirjanikud ja see näitas, et kirjutamine polnud veel lämbunud. Oli ka rahvuslik mõte.

Lk 62
Vana-Edela osavõtjatel lubati Valkas isegi kirjanike õhtuid pidada, loomulikult tsensuuriga.

Läti väljakuulutamine

P.
Oli kolm tugevat poliitilist rühmitust, kelle individuaalseid seisukohti ei olnud kerge ühitada. Põllumeeste Liit keskusega Valkas, Demokraatlik Blok Riias ja Sotsiaaldemokraadid. Seejärel kasutas Kārlis Ulmanis, kes oli talurahvaliidu asutaja ja juht, kuid osales ka kogu okupatsiooniaja demokraatlikus blokis, oma diplomaatilisi ja poliitilisi oskusi vaidluste ärahoidmiseks. Pärast läbirääkimisi demokraatliku blokiga Riias sõitis ta kohe Valka, kus kutsuti kokku põllumeeste liidu täiskoosolek, kus osalesid ka maatükid.
Koosolek kogunes 15. novembril 1918. a. See toimus Līduma toimetuses. See oli üsna mahukas, kuna esindajad tulid ka maalt. Põllumeeste liidu juhtide hulgas olid Kārlis Ulmanis, Miķelis Valters, V. Gulbis, P. Siecinieks, V. Skubiņš, toim. O. Nonācs jne Koosoleku avas Kārlis Ulmanis, tõestades pika kõnega, et on kätte jõudnud viimane hetk Läti riigi iseseisvuse väljakuulutamiseks ja lätlaste valitsemiseks.

Relvadeta rahvas

P.
Konzumsi, Līdumsi ja Rahvanõukogu liikmete Valkast lahkumisest oli möödas vähem kui kuu, kui juba oli saabunud teade Punaarmee sissetungist Eestisse ja nende kolimisest Valka. Valkas polnud relvastatud meest, revolvrit, kes oleks saanud sissetungijate vastu õhku tõusta, sest kõik relvad tuli õigel ajal Saksa komandandile tagastada.
Kohe sakslaste lahkudes kogunesid kohalikud avalikud töötajad Valka krediidiühistusse, et arutada, mida turvalisuse nimel ette võtta ja kuidas bolševikega toime tulla. Dr. Liiv soovitas eestlastega sel teemal läbi rääkida.

Lk 100
Pärast sakslaste lahkumist kogunesid ametnikud uuesti rajooni juhatuses, et arutada partisanide organiseerimist. Jällegi oli relvade küsimus lahendamata.
Põhja-Lätil ei jäänud muud üle kui saatusele alistuda. Ja see saatus oli bolševike võim. Bolševikud sisenesid Valka 18. detsembril.
Enamlaste seljas asus kohe asjaajamist korraldama. Ta pani oma inimesed linna juhatusse, määras komissarid, asutas tribunale, mis oli oma võimu alus.

Lk 101
Reorganiseeriti ka koole. Avalik elu hääbus täielikult ja olukord oli sama, mis Saksa okupatsiooni ajal. Varasemad ühendused olid suletud kommunistlike propagandaklubide avamiseks.
Bolševikud kannatasid relvastamata elanikkonna vastu suure terrori all. Surmanuhtluse õudused käisid tänavatel. Laskude arv 130 inimese kohta – ühes kuus. Lugaži kalmistul pühiti samal ööl kuulipildujaga üle viiskümmend inimest, Valka ja lähiümbruse tuntud inimesi. Lasiti ka Zīle pubi tee ääres ja praegusel vendade kalmistul kruusaaukudes, tulistati tribunali otsusel ja ka ilma ühegi õukonnata, kes ka enamlaste seisukohalt ei olnud süüdi. . See oli tugevaim vastuseis uuele režiimile.

Lk 103
Valka bolševike valitsuse aeg kestis 1 kuu 13 päeva (18. detsembrist 1918 kuni 1. veebruarini 1919).

Lk 104
1. veebruaril sisenesid Eesti ja Soome väed Valka. Samas rongkäigus vabastati ümberkaudsed Valka läti kihelkonnad.
Valka oli just eostatud; Teisel päeval kutsus Eesti komandant kokku linnavolikogu koosoleku, mida juhatas volikogu esimees õpetaja Bricmanis. Kohtumisel arutati Läti koostööd eestlastega, kuid tegude üle hinnanguid ei antud. Teisel päeval pidi Bricman tulema Soome komandöri Kalma juurde. See selgitas, et kogutud andmetel tunnistas ta volikogu praeguse koosseisu tegevust võimatuks, kuna nimelt oli Kurzeme valimistel osalemisega ebaseaduslikult saadud enamus lätlastest volikogus, pagulased ei olnud Kurzeme alalised elanikud. Valka.

Lk 105
Vana Eesti-Läti vaidlus Valka domineerimise üle katkestas linnavolikogu tegevuse tõsisel hetkel. Tööle lubati vaid eesti mõtlejaid, kes siis koolimajad jagasid, moodustati koolikomisjon, kuhu kutsuti lätlastest direktorid Stipro, õpetaja Bricman ja õpetaja Brock.
See tekitas Läti ühiskonnas segadust.
Seejärel toimus lätlaste suunamiseks mitmeid koosolekuid Läti ühiskondlikest organisatsioonidest, millest võtsid osa esindajad: Vidzeme Maanõukogu, Valka Linnavalitsus, Valka Rahvaühing, Valka Abistamisselts, seltsid. Koosoleku aktiivsemad töötajad olid: Dr. J. Lībietis, Jānis Ķimens, õp Kārlis Gulbis, õp Bricmanis, õp Matīss, dir. J. Stiprais, talunik Šmits, Birkerts, Ūdris ja P. Indus.

Lk 106
Valka organisatsioonide koosolekutel üles seatud juhid otsustasid pöörduda Eesti-Soome armee kohaliku komandöri Kalma poole, et saada luba korraldada vabanenud ja tulevaste vabanevate Läti ringkondade elanikest Läti armee. Delegaadid saatis Kalmale dr. Jānis Lībietis ja maanõukogu liige Otto Hasmanis.
Esimeses vestluses oli Kalms reserveeritud ja lahe. Ta ütles, et tema andmetel olid kõik lätlased vahvad. Kalms delegatsioonile kindlat vastust ei andnud, kuid tal paluti välja käia konkreetne ettepanek.
Esitatava ettepaneku arutamiseks ja vastuvõtmiseks peeti taas riigiteenistujate koosolek ning otsustati, et esmalt tuleb kindlaks määrata vabastatud alal ajateenistusse kutsutavate meeste arv, mistõttu tuleks anda korraldus. ajateenijaid registreerima. Korraldus tuleb välja anda Kerenski poolt valitud maanõukogu nimel, mida linnaülem Cornell 13. veebruaril uuendas; selle juhatusse kuulusid: õpetaja Ernest Nagobad, Lugazu kogudusevanem Paul Indus ja talunik Otto Hasmanis; Komandör Cornell andis Maanõukogu juhatusele ruumid Valkamaal. Kantseleis Rīgas tänaval nr. 9. ja andis töö korraldamiseks välja 2000 Eesti marka. See oli esimene ametlik Läti institutsioon, millele avaliku töö tegemisel tugineti.

Seoses
sellega, kellele registreerimismäärusele alla kirjutada, tunnistati konsultatsiooni käigus, et sellele peaksid alla kirjutama need, kellel on sidemeid eelmiste väikesemahuliste valitsustega, et korraldusel oleks vajalik avalik austus ja õiguslik alus. Käskkirjale kirjutas alla maavalitsuse liige Otto Hasmanis, kes saavutas mõningase legitiimsuse ja usalduse.
Järjekord oli järgmine:

Nõudlus.

            Valka Maanõukogu juhatus annab Eesti Ajutise Valitsuse korraldusega vastavalt Läti Ajutise Valitsusele korralduse külastada Valka, Rīgas tänav nr. 9, 18. veebruaril 1919 kell 10 hommikul kõigile Valka linna, eeslinna ja Valka kihelkonna elanikele:
kuni 50-aastased Läti ametnikud;
Läti sõjaväearstid kuni 60 aastat;
kuni 50-aastased sõjaväeametnikud;
Läti parameedikud kuni 45 aastat;
Läti allohvitserid, samuti kuni 35-aastased allohvitseride väljaõppemeeskondade lõpetajad.
Valka rajoonis elavad kõik viis kategooriat kuni üheealised sõdurid peavad saabuma Valka, Rīgas tänav 9, 19. veebruaril 1919 kell 10 hommikul.
Kõik peaksid olema soojad ja võimalusel sõjavormis riides, samuti võtma umbes 5 päevaks toitu kaasa.
Selle korralduse täitmata jätmise korral võtab süüdlased vastutusele sõjakohtus.

Kandmine

Juhatuse esimees
O. Hasmanis

Lk 108
Teine tellimus oli:

Nõudlus.

Valka Maanõukogu juhatus annab käesolevaga korralduse registreerimiseks osaleda täies mahus kõigil Valka linnas ja eeslinnas elavatel läti meestel, kes on sündinud aastatel 1869–1902, kaasa arvatud.
Registreerimine toimub Valkas, Rīgas tänav nr. 9., 21. ja 22. veebruaril 1919. a alates 10-12 õhtul. pusd. ja 2-4 pärast keskpäeva. Raudtee- ja postiametnikud vabastatakse registreerimisest.
Selle korralduse täitmata jätmise korral võtab süüdlased vastutusele maasõjakohus.

Kandmine

Juhatuse esimees
O. Hasmanis

Ettepanekuga läksid samad delegaadid teist korda kolonel Kalma juurde, mis võimaldas registreerida. Registreerimiskorraldus pandi postidele ja saadeti kogudustele.
Edasised kõnelused täismobilisatsioonist kolonel Kalmuga pidasid ka dr. Liv ja Otto Hasmanis. Märkimisväärne vestlus toimus dr. Liivile ja Otto Hasmanile Kalmuga. Kui Läti delegaadid rääkisid relvade hankimisest, kutsus Kalms oma kabinetti härrasmehe, keda esitleti kui meistrit.

Lk 109
Kolonel rääkis teadlastega soome keeles ja näitas midagi Läti ja Eesti kaardil. Võis aru saada, et jutt käib Läti-Eesti piirist. Pärast pikka konsultatsiooni teadlasega pöördus Kalms delegaatide poole küsimusega: "Kus on Läti-Eesti piir?"
Dr. Liivlane vastas, et 1917. aasta hääletuse järgi kuulusid Lätile Valka, Valka vald, Liel - Lugažu, Pedele, Ērģeme, Kāģeri ja Coru vald.
Pärast seda selgitust vestles Kalms teadlasega uuesti. Siis ütles ta Liivile, et see pole nii. Piir on hoopis teine, rohkem lõuna pool.
"Kes seda joont puudutab, peab sellega tegelema," ütles Kalm. Dr. Liiv tõi välja, et tal pole piiri üle otsustamise volitusi, kuid ta mainis vaid 1917. aastat. hääletuse tulemus.
Kalms rahunes, kuid relvadega varustamise ja mobilisatsiooniloa osas vastuseid ei antud.
Teisel korral on sama Kalm näidanud Hasmanile kaarti, millel on punase triibuga märgitud Eesti-Läti piir mööda Salaca jõge, üle Seda kuni Riia maanteeni Vēži pubide juures, Neda sillani, sealt mööda Gaujat kuni vana etnograafiline piir.
Nii on piiriküsimus ning vana Eesti-Läti võistlus kultuurilise ja majandusliku üleoleku pärast Valkas ja selle lähiümbruses eestlasi juba tollal murelikuks teinud.

Kalma
käitumine pani lätlased muretsema oma olukorra pärast mitte ainult bolševike, vaid ka eestlaste suhtes.
Vaatamata Ajutise Valitsuse juhiste ja uudiste puudumisele ning eestlaste vastuse puudumisele relvade loovutamiseks, asusid Läti kodanikuühiskonna organisatsioonid hoogsalt tööle mobilisatsiooni ettevalmistamiseks, et eestlased ei saaks kogu initsiatiivi. Seitse Läti kihelkonda olid enamlastest vabad: Valka, Kāģeri, Lugažu, Liel - Lugažu, Coru ning osaliselt Ērģemes ja Pedele. Siin võiks juba midagi ette võtta.
Lätlased otsustasid iseseisvalt seista oma väikesel allesjäänud territooriumil ja asuda riigi eest võitlema.

Lk 111
Põhja-Läti, Valka, rahvusliku mõtte häll, selleks hea koht. Ja 3. veebruaril 1919 leppis valitsusjuht Tallinnas Eesti valitsusjuhiga kokku Läti sõjaväe organiseerimises Põhja-Lätis. Ajutine Valitsus määras juba 3. veebruaril Põhja-Läti relvajõudude ülemjuhatajaks insener Markas Gailīte, Põhja-Läti relvajõudude ülemjuhataja Jānis Zemitāns ja sõjavägede ülemjuhataja leitnant Lauri. Valka ülemjuhataja.
18. veebruaril saabusid Valka M. Gailītis, leitnant Lauris, kolonel Jansons, Robežnieks ja teised sõjaväe esindajad.

P.
_ Elanikud annetasid riideid, jalgrattaid, mootorrattaid ja muid sõjaväele kasulikke esemeid. Usaldus Läti riigi ja sõjaväe vastu on kasvanud.
Et elanikkonda Valka sündmustest ja valitsuse tegemistest teavitada, hakkas 20. veebruaril samal ajal ilmuma ajaleht «Jaunā Dzīve». Leht oli 24 numbrit, see lõpetas 17. aprillil, kui ajalehte "Rahva hääl" juhtis Valkas populaarne "Līduma" toimetaja. «Jaunā Dzīve» tuli välja Valka avaliku sektori töötajate kulul. Selle toimetaja oli õpetaja K. Gulbis ja kaastoimetaja Jānis Porietis.

Avalik puhang

113 lk.
Avalikku tööd Valkas kutsuti igale poole. Seda kõike ei saanud edukalt teha ühiskondlikud organisatsioonid ja nende töötajad, aga ka puudulik Maanõukogu, mistõttu loodi Põhja-Läti Punase Risti Selts, mis hoolitseks Läti sõjaväe ja elanikkonna eest füüsiliselt ja moraalselt. Ühingu esimeheks valiti dr. Jānis Lībietis, tema liikmetele Eleonors Jansons ja Pauls Skrīveri, sekretäriks oli Jānis Dzirkalis, kassapidaja Jānis Stiprais, tema liige Pēteris Pakalns, töödejuhataja Jānis Ķimens, kes kõik võtsid kohustuse töötada tasuta.
Punane Rist juhtis esimesena tähelepanu nälgijatele ja abivajajatele, varustades neid toidu ja riietega. Palju tuli toita ja riidesse panna, aga raha nappis.
Ühingu esimeseks ülesandeks oli raha kogumine. Üksteisele annetatud summa jäi mahukaks tööks liiga väikeseks, mistõttu pidas ühingu juhatus 16. ja 17. märtsil lahtised korjanduspäevad, mis andsid raha juurde.

Lk 114
Ühing kutsus talupoegi üles oma tooteid annetama, sest turult ei saanud midagi osta, see oli tühi ja linnarahvas pidi raha andma. Valka toiduolukord oli väga raske. 1918. aasta sügisel lammutasid vilja Valkamaa väed. Okupatsiooni ajal vallutasid selle sakslased ja bolševike ajal püüdsid säilmed Punaarmee poolt. Nii tühjenes Valka linn ja selle ümbrus. Linna toidupood müüs kunagi igale inimesele 2 naela kaerahelbeid ja 2 naela marmelaadi, see on kõik.
Punase Risti üleskutse talupoegadele ei toonud algul suurt edu. Hiljem sai Punasest Ristist keskus, mille ümber ühinesid kõik, kes Läti iseseisvusest hoolisid. Eriti lõid elust osa Valka daamid, kes olid abiks oma kätetööga.
Märtsi keskel avas ühing rahvaköögi, kus serveeriti 320-400 lõunasööki ühe neljandiku leivaga inimese kohta.

Lk 115
Kui annetuste hulka tuli piim, anti see lastele. Abivajajad ja nende lapsed tol ajal köögis olid igati toeks.
Vägede jaoks ei olnud Punane Rist mitte ainult sanitaarasutus, vaid ka intendant. Valka, Aleksandra tänavale rajati sõjahaigla, kus algul kaks arsti J. Lībietis ja Barts, hiljem ka Jaunzems ja Daņiļevskis, 2 armulist õde (Vīns ja Purgale, hiljem ka Ede Rudzīte), mitu lihtrahvast, apteegi juhataja ja a. majahoidja. Sõduritele paigaldati 130 voodikohta. Eesotsas toimetas ühing meditsiini- ja sanitaartarbeid, ravimeid, pesu, riideid, saapaid, omavalmistatud parameediku- ja padrunikotte, kanderaamid, seepi jne. 70 voodikotti, 191 lina, 58 voodikatte, 46 patja, 142 padjapüüri, 283 rätikut, 25 paari kindaid, 49 paari sokke, erinevaid köögitarbeid, nõusid ja muud.
Veebruarist augustini varustati Punase Risti haiglat eraviisiliselt pesu, toidu ja meditsiinitarvetega. Esmaabi andis riik alles augustis.

Raha
saadi ka seadmete, kinode ja sularahaloterii kaudu.
Dr. Liivi raad otsustas korraldada kihelkondades sõjaväele patronaažikottide valmistamise. Iga farmi jaoks tuleb ette valmistada kaks padrunikotti.
Kotid olid valmistatud lõuendist. Tehti ka hügieenikotte.
Punane Rist hoolitses haigla ehitamise eest õigeaegselt, samas kui Läti osad polnud veel eesotsas. Kui Läti võitlusrinne algas, magas iga päev haiglas keskmiselt 70 haiget ja haavatud sõdurit.