Ádolfs Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitluses" põgenike teekonnast Valkas

Rahvas päästab elava jõu

Lehekülg 18
Pimedatel aegadel, kui Saksa sissetungijad peatusid Jelgava ja Riia vahel ning Daugava lähedal, kui kogu Vidzeme oli põgenikelaager, tekkis rahva juhtiva intelligentsi seas grupp, kes otsustas seista Läti põhjapiiril ja tagada, et Läti rahvas ei upuks Venemaa avarasse merre.
Põhja-Lätist koos Valka ja Valmieraga sai põgenikele mõeldud üleujutuste eest kaitsv müür.

Lehekülg 19
Läti suurimad majandusorganisatsioonid – Läti Põllumajanduse Keskühing ja „Konzums” – evakueerusid rindel Riia lähedal tugevnedes Riiast, kuid Venemaale ei reisinud ja asusid elama Valkasse.
Pagulaskomiteede võrgustik levis üle Vidzeme ja Latgale ning ka Venemaale, kust paljud pagulased olid juba jõudnud lahkuda. Pagulaskomiteed olid nagu soojad pesad rändrahvale puhkuseks. Siin suhtlesid ja kohtusid sugulased ja naabrid, kes olid kodumaalt kiire lahkumise tõttu linnadesse ja küladesse laiali pillutatud. Sideametid ja ajalehed tõid lahkunuid kokku. Pagulaskomiteedes kuuldi läti keelt, mis oli paljude jaoks ainus keel. Nad pidasid üleval läti koole, varustasid inimesi riiete ja toiduga. Siin toimus ka ulatuslik sotsiaalne tegevus: inimeste ühendamine ühte kogukonda ja poliitiliste ideede kujundamine. Vidzeme maanteedelt pärit tolmused vankrid, millel oli leivapuudus, peatusid komiteede uste ees. Neile, kellel polnud eluaset, pakuti seda ka. Komiteed hoolitsesid pagulaste kõigi vajaduste eest. Välismaal viibimise ajal pakkus see suurt moraalset ja materiaalset tuge kodudest välja aetud varjupaigataotlejatele. Raha selle töö jaoks eraldas avalikkus annetuste näol ja valitsus.
Põgenike ajal said Valkasest ja Valmierast Läti vaimsed ja majanduslikud keskused. Ajalehed olid vaimseks täienduseks Vidzemesse kogunenud ja Venemaale laiali pillutatud lätlastele.

Lehekülg 20
Suurim tähtsus langes sel ajal ajalehele "Līdums", mis koos Keskseltsi ja "Konzumsiga" kolis Riiast Valka. "Līdums" väljendas teatud rahvuspatriootilist ideed, mida hellitas suurem osa Läti intelligentsist. Alguses mainis see Lätit Venemaa autonoomse osana, kuid hiljem võttis sõna iseseisva Läti eest. Suurtalupoegade Organisatsiooni Keskselts ja "Konzums" olid valmis tooma kõikvõimalikke ohvreid Läti materiaalse ja vaimse kultuuri säilitamiseks ning ka rahvuslike ideede tugevdamiseks ja elluviimiseks. Nende juhid mõistsid lätlaste saatust ja vajadusi. Nende hulgas olid sellised mehed nagu K. Ulmanis, V. Skubiņš, P. Siecenieks, E. Bauers, V. Siliņš, Ed. Laursons, J. Blumbergs jne – nende organisatsioonide juhid ja töötajad. “Līduma” ümber koondus peaaegu kogu Riiast lahkunud rahvuslik haritlaskond, selle kaastööliste nimekirjas olid kõik tolleaegsed läti kirjanike, poeetide, kunstnike, publitsistide, agronoomide, teadlaste ja poliitikute nimed; need olid J. Akuraters, A. Austriņš, E. Bauers, J. Ezeriņš, E. Frievalds, V. Gulbis, J. Janševskis, Alfr. Kalniņš, A. Ķeniņš, K. Krūza, A. Kroders, J. Lapiņš, L. Laicens, Z. Meierovics, V. Plūdons, P. Rozītis, V. Siliņš, K. Skalbe, V. Skubiņš, K. Ulmanis, Ed. Virza, E. Vulfs jne Ajalehte juhtis toimetaja Oto Nonācs. Kogenud ajakirjaniku, Läti patrioodi ja ettenägeliku poliitikuna oskas ta tõlgendada Läti materiaalse kultuuri juhtide mõtteid ning leida kooskõla nende ja vaimse kultuuri ideoloogide vahel.

Lehekülg 21
Seepärast valitses „Līdumsi” väljaandjate, kes olid ühtlasi ka keskseltsi ja „Konzumsi” juhid, ning kaastööliste vahel alati parim harmoonia. „Līdums võis enesekindlalt rääkida lätlastele kõige südamelähedasematest küsimustest ning kuna see oli tol ajal ainus Läti pinnal laialdaselt levitatud ajaleht, omandas see juhtiva rolli.

Lehekülg 22.
Valka tähtsus sel ajal jääb alati meelde, kui räägitakse Läti loomisest. Oluliste rahvuslike ideede elluviimises osales mitte ainult Riia intelligentsi seltskond, vaid ka kohalikud inimesed. Põhja-Läti oli isamaaliseks võitluseks valmis juba varem, kui piirialadel, eriti Valkas, toimus eestlaste ja lätlaste vaheline võistlus rahvusliku üleoleku pärast kultuuri- ja majandusvaldkonnas. Kolmkümmend aastat oli siin seltsides tehtud kultuuritööd ja võidelnud Pajude saksa keele vastu, samuti oli säilitatud lätlaste ja eestlaste vaheline majanduslik tasakaal. Valka muutus avalikus elus eriti aktiivseks umbes 1905. aastal, kui asutati Abistamisühing ja hakati välja andma Valka ajalehte „Kāvi“.
Sõja ajal suurenes Valka rahvaarv põgenike sissevoolu tõttu 18 000-lt 30 000-le. Kunagi asus Valkas Cimze seminar, millel oli mõju ka kohalike lätlaste vaimsele elule.
Sõja alguses oli Valka juba tugev kultuuriline tugipunkt Põhja-Lätis.

Lehekülg 23
Põgenike laine tegi sellest kogu Läti peamise keskuse, kust kiirgas läti patriootlik mõte kogu Vidzemesse, Kuramaale ja ka Latgalesse.
Alates põgenike ajast omistati Valkale olulisem roll kui teistele Vidzeme linnadele, sest seal ilmus poliitiliselt aktiivne ajaleht „Līdums“, kus sepistati Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ning ka seetõttu, et see oli risttee, kus kohtusid teed Läti kolmest küljest: Riiast, Alūksnest, Mozekilest ning ka Eestist ja Venemaalt. Linnal olid ühendused põgenikega igast küljest – Tartust, Pliskast, Moskvast ja Peterburist. Siin asus suur põgenikekeskus.
Valka Pagulaskomitee toitis oma toitlustuspunktis iga päev umbes 600 inimest, algul väljastas katkematult pagulaste isikutunnistusi, korraldas pagulaste sugulaste vahelist suhtlust, sisustas kortereid, hoolitses sauna eest, rajas lugemislaua, meditsiinikeskuse, tööbüroo jne. Pagulaskomitee asutas Abistamisühing ning hiljem allus see keskkomiteele.
Põgenike olukord oli aga nii suur ja laialt levinud, et kõiki polnud võimalik aidata. Paljud põgenikepered elasid esimesel aastal hilissügiseni metsades lõuenditelkides ja vankrites, saamata mingit abi. Oli neid, kes pidasid abi palumist oma au alla kuuluvaks.

Lehekülg 24
Põgenikega tulid kaasa suured veisekarjad. Rekvireerimiskomisjonid ostsid need vägede vajadusteks, kuid veiseid oli nii palju, et isegi komisjonid ei suutnud neid vastu võtta. Metsad ja teeäärsed põllud olid täis näljaseid lehmi, sest teeäärsed põllud ei suutnud kõiki veiseid toita ega rohi kasvada pärast seda, kui see oli kitkutud või tallatud.

Elu Valkas

Lehekülg 26
Kuigi Valkast oli juba enne revolutsiooni saanud Läti okupeerimata osa, Vidzeme ja osaliselt Latgale juhtiv keskus, kulges elu siin suhteliselt rahulikult ja aeglaselt, rinde tagala, isegi rahuaja aimdusega, kahurite mürinaga Riia ja Jelgava vahel ning Daugava ääres, mis kajas nagu kauged äikesekärgatused, kuni Eesti piiri ääres asuvate Seda metsadeni välja. Linn tundis sõda vaid nende kaugete mürinate ja ajalehtede kaudu. Põgenike tulv oli juba vaibunud, nad paigutati varjenditesse ja tööle, nende eest hoolitsesid komiteed.
Apteeker pruulis ravimeid nagu kakskümmend aastat, linavabriku sihvakas korsten suitsetas nagu hubane sigar, seltsist sai lõunat. Abistamisühing organiseeris põgenikest koori ja orkestri ning esitas Lugaži kirikus oratooriume, Valkasse põgenenud näitlejad korraldasid külaliste seltsis etendusi.

Lehekülg 27
Ainult poodide vaateaknad ja riiulid olid tühjad ning kõik ostsid toitu talunikelt Läti Lugaži turuplatsilt või vene kirikust, kus turupäevadel oli valdavaks keeleks eesti keel. Leiba jätkus aga kõigile. Igal õhtul keerutasid Kungu tänaval kaks meest trükimasina ratast ja masinast kukkusid välja ajalehelehed pealkirjaga „Līdums“. Toimetuses jätkus töö tavapäraselt, olles seotud linna vaeste eluga, aga ka pingelise tähelepanuga sõjarindele, põgenike olukorrale ja Läti laskuritele. Ajaleht kandis seda tähelepanu ja sellega seotud sisetunnetust Läti rahva ja maa saatuse kohta põgenikepunktidesse Lätis ja Venemaal, kodudesse, kaevandustesse ja arhiividesse. Sisetunnetused küpsesid kongressidel ja koosolekutel, et muutuda mõteteks ja tahteavaldusteks.
Need kongressid olid Läti riigi esimesed, veel kõhklevad, kuid kangelaslikud sõnumitoojad. „Līdumid” viisid kongresside otsused rahvani.
Ajalehe toimetajad istusid kõik ühe laua taga Kalēju tänava nurgal asuvas majas ja valmistasid ette käsikirju. Sellega sepistasid nad ka Läti riigi: suurem osa elanikkonnast võttis omaks hinnatud iseseisvusidee. Teadlike natsionalistide kiht kasvas.

Lehekülg 28
Toimetajad töötasid terve päeva toimetuses, kust peatoimetaja O. Nonāks ei lahkunud, keskendudes prillide kaudu käsikirjadele. Hommikul rääkis ta teistele toimetusele, mida eile kirjastaja koosolekul otsustati pagulasküsimuste, ajalehe suuna ja laskurite kohta. Pärast seda pidid abitoimetajad asuma telegrammide tõlkimise ja kohalike uudiste koostamise kallale. Toimetaja O. Nonāks kirjutas homseks sissejuhatuse. Toimetuses oli tema peamine sissejuhataja, ainult K. Skalbe proovis aeg-ajalt selles valdkonnas kätt. Hiljem liitus temaga Peterburist saabunud noor andekas ajakirjanik cand.jur. Edm. Freivalds. Kui ka Antons Austriņš toimetusse istet võttis, ütles ta, et ajaleht peaks pakkuma märkimisväärset kirjandusteost, vähemalt klassikalisest kirjandusest; ta mainis Cervantese "Don Quijotet". Toimetaja oli nõus. Minust sai "Don Quijote" tõlkija. Samuti pidin rinde kohta korrektuuri lugema ja raporti kirjutama, kinnitades kaardile lippe, mis tähistasid edasiliikumist, murdmist või taganemist nõudvat rinnet. Lippude järgi võis öelda, mis rindega lähipäevil juhtub: kui „kott“ kuskilt paindub, siis tiivad kindlasti taanduvad. Ka ennustused läksid täide. Kohalikud korrespondendid ja kaastöölised tulid toimetusse oma artiklitega. Neid polnud palju. Komisjoni sekretär tõi selgitusi sõjaaja küsimustes, õpetaja tõi filosoofilisi artikleid, nüüdseks juristiks saanud tudeng tõi juriidilisi, linnasekretär tõi linnavolikogu viimased otsused ja turuuudised, aga vaene mees Mednis kirjutas talumatutest maateedest.

Lehekülg 29
Ühel ööl lendas Valka kohal raudteepommi peal lendav Saksa tsepeliin, kuid ükski pomm ei tabanud sihtmärki. Üks kukkus maja õuele ja tappis kaks naist – ema ja tütre. Linnas valitses paanika kogu öö ja järgmise päeva. Linn oleks kõigi oma majadega ilmselt põgenenud, kuid võimatus jättis kõik paika ja elu läks jälle rahulikult edasi, justkui poleks rinde tagalat olemaski. Lugejad teadsid, mis ajalehe juhtkirjade ridades peitus. Need olid mõtted Läti kohta.
Peagi saabusid rindelt maalikunstnikud: Strunke, Ubāns ja Tone; Suta Venemaalt. Nad olid sõdurid, tol ajal võib-olla rohkem sõdurid kui maalikunstnikud; Suta tõi kubismi Moskvast. See oli uus ja enneolematu, linn rääkis sellest, kui Suta pidas loengu Läti Seltsis.
Kord tuli toimetusse sihvakas, tüse Peterburist pärit ohvitser, kes tõi olulisi uudiseid. Ta rääkis aeglaselt ja mõtlikult, tundus pigem aristokraat kui talupoeg. Tal puudus läti siirus ja lihtsus. Ta polnud tavaline inimene. Toimetaja viis ta oma korterisse. Kui ta välja tuli, surus ohvitser kõigil kätt ja lahkus.
„Meierovics,“ selgitas toimetaja, „Peterburist, pagulasasjades.“
„Suur sarnasus, aga ka erinevus maalähedase Ulmanisega. Teatud isiksus,“ lisas Austriņš.
„Üks on linn, teine on maapiirkond,“ ütles toimetuse liige.

Lehekülg 30
Aeg-ajalt käis toimetusse ka agronoom Kārlis Ulmanis artiklitega, mis käsitlesid rahva päästmist Venemaal väljasuremisest, pagulaste toetamist ja poliitilist korraldust. Kuid suurte artiklite hulgas tõi ta kaasa ka lühikesi märkmeid läti keele puhastamisest germanismidest ja russitsismidest. Tema loodud uutest sõnadest on „ümbrik“ asemele tekkinud sõna „ümbrik“. Võib-olla ka teisi, ma ei mäleta. Ta julgustas kirjanikke kirjutama kaasaegsetest sündmustest. Tolleaegsed kaasaegsed sündmused on alles nüüd kirjatöödesse kaasatud, sest tol ajal tundusid need liiga lähedased, et neist kunstilisi kujundeid vormida.
Kui toimetusse sisse eksinud uustulnuk, tundus, nagu oleks soojem tuul pöördunud. Pärast seda läks kõik jälle normaalseks.
Valka elanikud veetsid aega koos, soovides kohtuda, vestelda, midagi uut kuulda. Toimetuse töötajad ja neile lähedased sõitsid laupäeva õhtuti linnast välja Ruķeļi mõisniku Jānis Pavloviči juurde. Ta elas linnast paar kilomeetrit eemal avarate kapsaistanduste ja õunapuude keskel. Skalbe elavdas neid õhtuid poliitiliste vestlustega, Austriņš lauludega, mida oli kuulda läbi müüri.

Lehekülg 31
Kord tuli kohale ka praegune peaminister Kārlis Ulmanis. Sel ajal polnud veel aimugi, kuidas Läti kujuneb, kas tal on autonoomia või iseseisvus, kuid juba puhkesid pikad arutelud Läti raha, raudtee tähtsuse üle Läti eelarves, põllumajandusreformi ja valduste jagamise üle - hüvitisega või ilma.
Kaks päeva hiljem tormasid Valka kogukond ja naabrid Valka Hoiupanga saali. Seal pidas Ulmanis loengu oma Ameerika kogemustest. Kõne paljastas Lätis enneolematuid asju, Ameerika harjumusi, tööviise ja suurt pühendumist tööle, kui töö on nagu eesmärk omaette, nagu pühadus. Kõneleja huumor vaheldus tõsidusega, ta ei suutnud paigal seista ja kõndis rääkimise ajal.
Varsti pärast revolutsiooni, mis avas tee vabale organiseerumisele, peeti samas ruumis oluline koosolek, kus osales umbes 200 delegaati 17 kohast. See oli Läti Põllumeeste Liidu asutamiskoosolek. Koosolekut juhatas Kārlis Ulmanis. See oli esimene nii ulatuslik Läti põllumeeste organisatsioon Läti rahva elus. Liidul oli juba 1500 liiget. Koosolek toimus 29. aprillil 1917. Uus organisatsioon eesotsas K. Ulmanisega sai Läti riigi kõige olulisemaks organisaatoriks ning hiljem oli see ka oluliste riiklike küsimuste eestvedajaks.
Juba varem olid õhus uued ajad. Ja tõepoolest, uued, olulised sündmused olid peagi saabumas, kuid keegi ei ennustanud tulemust.

Lehekülg 32
Lahinguväljadel algas revolutsiooni mürin. Rinde taga, sealhulgas Riias, pidasid kongressid ja koosolekud kõnesid ja kirjutasid resolutsioone, mõned kuulutasid rahu kuni lõpliku võiduni, teised – rahu ilma annekteerimiste ja kontributsioonideta.
Valka ei muretsenud see veel. Ajalehe töö käis tavapäraselt. Linnasekretär tõi toimetusse linnavolikogu istungi aruande. Ruķeļi omanik tõi kaasa heade poliitiliste ideedega artikli. Ta oli kohtunud agronoom Ulmanisega, kes oli Riiast saanud häid uudiseid, et seal on välja antud määrused rekvireerimise lõpetamise kohta. Aga siis tuli toimetusse Riia rindelt laskur. Ta oli veendunud, et rindel pole midagi enam hästi. Sõdurid ei osuta oma ohvitseridele au, distsipliin laguneb. Sõdurid rääkisid oma ohvitseride reetmisest, aga ise vennasklesid sakslastega. Läti rügementides oli ka agitaatoreid, kes väitsid, et kodanlus tuleks maa pealt pühkida ning et töölised ja sõdurid peaksid võimu saama nõukogude valimise kaudu.
„Peame valmistuma tõsisteks asjadeks, midagi juhtub,“ ütles vibulaskja.
„Ka talunikel saab olema nimi,“ väljendas toimetaja oma vaikseid mõtteid, vaadates läbi prillide aknale, mille katusel sädeles veebruarikuu lumi.
Midagi olulist oli tekkimas. Rahvusliku kihi kõrvale oli kasvamas uus rahvakiht. See ei maininud sõna "rahvas" ja tundis ainult kahte sõna: kodanlus ja proletariaat.

Lehekülg 33
See kuulutas välja vaidluse, isegi verise võitluse kahe kihi vahel: riikliku ja rahvusvahelise.
Kandes polnud see märgatav. Telegraaf ei teadnud kahest kihist ilmselt midagi.
„Kõik on korras,“ teatas ta rindelt ja elust.
Kuid peagi raputas ka Valkat otsekui tsepeliinpommi teade tsaari troonist loobumisest. Meeleavaldused möirgasid: Svaboooda, vabadus! Prrrāvilno, eks!
Kui toimetaja Nikolai tagasiastumisest teatanud telegrammi lahti rebis, hakkas akna taga katusele ilmuma märtsikuu lumi. Toimetajal polnud nüüd aega seda näha.
„See on kõik,“ ulatas ta telegrammi tõlgile. „Mine nüüd ära.“
Rõõm säras kõigi toimetajate nägudel. Polnud kahtlustki, et Venemaa variseb kokku ilma tsaarita. Aga Saksamaa? Keegi ei kahelnud, et Saksamaa saab läänerindel lüüa. Siis saabub lätlaste jaoks sadu aastaid oodatud püha aeg, mil nad saavad öelda: „Nüüd on Läti vaba!“

Lehekülg 35
Teine suur kongress toimus Valkas, see oli avalike organisatsioonide kongress. Siin kuulutas Miķelis Valters välja Läti riigi põhimõtted selliste kindlate projektidega nagu Läti parlament ja raha. Tol ajal tundus see paljudele liiga ulmeline.
Need kongressid olid esimesed kahtlased, kuid enesekindlad Läti riigi sõnumitoojad. Nende resolutsioonid leidsid rahva seas vastukaja, kuigi bolševistlike miitingude kõnelejad sõimasid neid, kes Läti nime mainisid, ja nende vilepuhujad ei lasknud neil sõna võtta.

Revolutsiooni möllus

Lehekülg 36
„Uus ajastu on saabunud,“ alustas esimene kõneleja oma kõnet Liidu Seltsi saalis: „Meie, lätlased, saame nüüd ise oma valitsust ja kultuuri kujundada omaenda mõistuse ja nõuannete järgi, kuulamata teiste mõistust ja nõuandeid...“
Publik aplodeeris, aga üks vilistas. See polnud kevadrästas, vaid iroonilise naeratusega noormees. Ta ei oodanud esimese kõneleja lõpetamist, vaid ronis toolile ja ütles, et kõneleja puhub talle sinist udu silma. Mitte selleks, et kuulata kontrrevolutsionääre, vaid et tulla ülehomme suurele rahvakoosolekule, mis toimub Lugaži väljakul. Seal kuuleb ta tõde revolutsiooni eesmärkide ja praeguse hetke kohta.
Publik vaatas ja imestas: kes ta on?
„Iskolat,“ sosistas keegi kummalise, kuulmata sõna.
Linn õmbles puna-valge-punased ja sini-must-valged lipud, isegi tuletõrjujad ja seltskond laotasid oma tolmused lipud lahti ja läksid mäeturuplatsile, kust oli korraldatud rongkäik läbi linna Lugaži väljakule revolutsiooni auks. Mäeturu ees lehvisid juba punased lipud, millega sõdurid olid tulnud. Moodustus lippude mets ja igal neist olid oma järgijad: seltside lipud olid seltside liikmetele, Läti lipp Valka lätlastele, Eesti lipp eestlastele, punased lipud sõduritele ja linavabriku töötajatele. Tuletõrjeorkester marssis rongkäigu ees, hingates oma ümaratest põskedest välja buuride marssi.

Lehekülg 37
Punalippudele järgnes eraorkester, kes mängis vaheldumisi Marseljeesi ja Radetzky marssi.
Protsessiooni saba venis iga tänava ristmiku juures: uudishimulikud ühinesid, tahtes midagi näha ja kuulda, las see olla midagi, ja need, kes ilma kutseta tundsid rõõmu tsaari kukutamisest. Protsessiooni jõgi voolas Lugaži väljakule, raputades kogu linna. Kõned algasid.
Kõik tahtsid välja öelda, mis neil mõttes oli, aga kõigil see ei õnnestunud.
Esimesena astus poodiumile, mis oli tehtud tühjadest kaubakastidest, kohaliku omavalitsuse esindaja ja rääkis selle püha suurest tähendusest. Kord oli kukutatud usurpaator ja saabumas oli vabadus, mille nii lätlased kui ka eestlased oma autonoomsetes riikides saavutaksid. Kõneleja rääkis pikalt, kuid ei öelnud rohkem midagi. See oli tema kõne põhisisu.
Eelmise õhtu kõneleja, kes lubas paljastada tõe praeguse olukorra ja revolutsiooni eesmärkide kohta, astus teisele poodiumile pärast seda, kui esimene oli aplausi saanud ja hüüdnud: „Õige!“ Hurraa!
Järgmine kõneleja oli nii noor, ilmselt seepärast kõlaski kõne nii igavalt:

Lehekülg 38
„Seltsimehed! Isegi siis, kui ma vanglas virelesin,“ alustas ta oma kõnet: „proletariaat organiseerus võitluseks autokraatia vastu. Seltsimehed! Niiöelda proletaarlased, teie näiteks, kes virelete keldrikorterites, niiöelda töölismassid, keda kapitalistid ja kodanlus välja imevad, arendage oma klassiteadlikkust ja niiöelda võitlegem kontrrevolutsiooni vastu, et töölisklass oleks ainus klass, mis seisab niiöelda imperialismi kohal ja revolutsioonilistel klassialustel. Elagu töölismassid! Maha kodanlus. Elagu revolutsioon!“ „Prāvilno“ vastas miitingul „hurraa“, justkui täägirünnakule minnes.
Seejärel astus lavale kohaliku seltsi esindaja. Ka tema polnud suurem asi kõneleja, aga pidulikul puhul pidi ta kõnelema.
„Mu isandad ja daamid. Revolutsioon on toimunud. Tsaar on kukutatud ja Raspuhhiniga on autokraatia läbi. Ka revolutsioon on läbi. Nüüd on aeg asuda loomingulisele tööle...“
„See on alles algus!“ katkestas teda eelmise kõneleja kõrval seisev sõdur.
„Jah, võitlus Läti eest algab,“ jätkas kõneleja järk-järgult soojenedes: „On saabunud aeg, mil lätlased vabanevad eestkoste alt, seisavad oma kahel jalal. Me peame seisma ühtse mehena, et saavutada ideaale, mille eest Kronvalds, Auseklis ja Valdemārs on juba võidelnud. Me peame mõtlema Lätile, mis kuuluks lätlastele, aga mitte kõigile teistele...“

Lehekülg 39
Kostis teravaid vilesid, millele järgnesid hüüded „Aitab!“. Lärmategijad olid paigutatud erinevatesse kohtadesse. Nad ei peatunud enne, kui kõneleja oli kõnepuldist lahkunud. Seejärel anti sõna Iskolastreli esindajale.
Ta rääkis internatsionaalist, mis tooks maailmarahu ja leiva kõigile. Ka tema karistas kapitaliste ja needis kontrrevolutsionääre. Temagi kõne lõppes hurraa-hüüetega.
Kui sõdur – natsionalist Rudainis – looži ronis, oli õhk juba küllastunud Internatsionaali helidest, mida orkester pärast bolševike esindaja kõnet mängis.
Rudainis alustas oma kõnet sõnadega: „Vabad kodanikud! Rahvuslikud eesmärgid...“, kuid ta ei saanud edasi minna, sest keegi hüüdis: „Maha kodanikud, elagu töölised!“ ja sõdurimantlites inimesed ühinesid mölluga: „Täpselt nii! Provilno!“
„Las nad räägivad, las nad räägivad!“ hüüdsid kodanike toetajad.
Siis algas selline karjumine, et keegi ei saanud rääkida. Karjumine muutus karjeteks ja ähvardusteks. Rusikad tõsteti õhku. Publik kartis rusikavõitlust ja hakkas laiali minema. Seejärel kerisid tuletõrjujad esimestena oma lipu üles ja lahkusid. Sama juhtus ka teiste lippudega, alles jäi ainult punane, kuid siis polnud publikut enam, välja arvatud sõdurite mantlid ja mõned eraviisilised hüüdjad ja vilemehed. Pidu lõppes väiksema pidustusega kui algas. Eraviisiline orkester Marseljeesi saatel marssis majja.

Lehekülg 40
Rahva mõtted ei olnud enam üks mõte. Kahe suuna, natsionalisti ja internatsionalisti esindajad, kummalgi oma veendumused, kõndisid Valka tänavatel. Kohtudes vaatasid nad teineteisele tähelepanelikult silma; soovides sealt lugeda vastust küsimusele: kas te pole vaenlane? Kas te pole rahva asja reetur?
Neil kõigil oli oma tõde. Üks unistas võimatust rahvaste vendlusest, teine oma rahva vendlusest ja olemasolust. Ühte toetasid Lugaži väljakul organiseeritud rõõmuhõisked ja viled, teine mainis rahva vaikseid mõtteid, mille kaitsmist rahuliku linna häbelik rahvas pidas sobimatuks hüüete ja viledega ning läks koju oma aega ootama, mis ei saanud jääda tulemata.

Lehekülg 41
Igal ühel olid omad kaaslased.
Pärast tsaari troonist loobumist algas revolutsiooniks nimetatud segadus. See häiris vägede ja rinde liikumist.

Lehekülg 42
Sõda lõppes ja saabus kõneluste aeg. Meeleavaldused tulid üksteise järel. Meeleavaldusi peeti väljakutel, rahvamajades ja kirikutes.
Rahvusvahelise Iskolati – bolševike täitevkomitee – poolt likvideeriti riiklikud organisatsioonid, ajalehed ja omavalitsused.
Läti rügemendid ei koosnenud ainult bolševike rügementidest. Nad asutasid Rahvusliku Sõdurite Liidu, mille juhtkond saabus revolutsiooniga Valka ja asus postkontori vastas asuma ajalehega "Laika Vēstis", mis vapralt võitles kommunistliku ajalehe "Cīņu" ja kooli "Brīvos Strēlniekus" vastu kuni selle sulgemiseni, täpselt nagu ka "Līdums". Selle ajalehe juhid olid A. Plensners ja A. Kroders.
Natsionalistlik sõdur, nähes, et armee laguneb, ei naasnud samuti rindele, vaid jäi Valka, liitudes Läti Sõdurite Rahvusliiduga, mille eesmärk oli hoida Läti sõdureid koos, takistada nende lahkumist koos venelaste ja Venemaaga ning kasutada neid relvastatud jõuna Läti riigi rajamiseks. Sõdurite Rahvusliit kolis Valka Cēsisest.

Lehekülg 43
„Laika Vēstis“ hoidis kinni teatud rahvuslikust joonest. See oli kitsarinnalistele pinnuks silmas. „Laika Vēstis“ kutsus üles astuma Rahvuslikku Sõdurite Liitu ja kaitsma Lätit Venemaast sõltumatult. Ajalehe vaim oli umbes sama mis „Līdumam“, ainult militantsema tooniga.
„Eluasemekriis,“ ütles Valka elanik.
Sõdurite sissevool pani selle sõna kõlama. Need sõnad kajastusid – korterite rekvireerimine. Peakorterid ja volikogud rekvireerisid ruume. Elanikud pidid tihedamalt kokku hoidma.
Toimetuse töötaja oli rahul, saades Semināra tänaval toa nii madalate lagedega, et luuletaja Antons Austriņš pidi sisenedes pead langetama, ja nii madalate akendega, et neist võis näha möödujate saapaid. Kõige märgatavam kriis oli eluasemekriis. Reedeti kogunesid toimetuse töötaja juurde kirjanikud, kunstnikud ja nende sõbrad, et lugeda uusi luuletusi ja arutada poliitilisi uudiseid. Austriņš, vanade läti traditsioonide austaja, nimetas õhtuid reede õhtuteks. Siin lugesid oma teoseid K. Skalbe, E. Virza, A. Austriņš, J. Akuraters, A. Plensners, A. Kroders, Pāvils Rozītis ja teised, siin nägi ta maalikunstnikke Strunki, Toni, Ubānu, Stenderit, kes mängisid viiulit, ja konservatooriumi liiget H. Kozlovskat, kes oli tulnud Pēterpilsist, laulmas senikuulmatut Latgale laulu. Siin võis näha ka Cēsise elanikke J. Grīns, A. Bārds ning Terbatise elanikud V. Dambergs ja Jūlija Roz.

Lehekülg 44
Laskur Rudainis peatus Seminari väikeses majas vana tuttava juures, kus elas ka Kuramaalt põgenenud piimandusinstruktor, kes nüüd elatas end sigarettide täitmise ja nende müümisega kohalikes ajalehekioskites, ning maja teises otsas mitmesuguste peenrauatoodete meister – mehaanik. Kui toimetuse liikme juurde tulid kirjanikud ja kunstnikud, võis seal olla ka Rudainis. Ta pidi imestama ja küsima, et nende seas polnud ühtegi „Iskolat’i“ toetajat. Siin kõik Läti iseseisvuse kaitsjad.
Rudainis leidis siit kindluse ja selguse oma veendumustele. Ta mõistis, et nüüd peaksid kõik lätlased kokku hoidma, sest on saabunud aeg, mil ühtsena võivad nad saavutada isegi iseseisvuse.
Ühel õhtul, Jaani kirikust mööda jalutades, nägi ta akendes tulesid. Milline küll jumalateenistus bolševike ajal välja näha võiks? mõtles ta ja läks kirikusse vaatama. Kirik oli rahvast täis. Kantsel seisis internatsionalist ja tõstis käed, täpselt nagu pastor Kupčs, ning pidas kampaaniakõne. Pinkidel istusid sõdurid ja reamehed. Ka tee läbi kiriku keskosa oli kuulajaid täis. Sisse astudes võttis Rudainis mütsi peast, nagu kirikus ikka, aga keset kirikut peatudes nägi ta, et kõigil olid mütsid peas, täpselt nagu sünagoogis. Siin võttis keegi käsi uustulnuka küünarnukist kinni.

Lehekülg 45
"Seltsimehed, pange müts pähe! Kas te pole mitte nii kodanlikud, et te mütsi ei kanna?"
See kõlas nagu pilkamine kellestki, kes igal tänavanurgal karjub: „Sbobo-oo-da! Vabadus!“
Internatsionalist rääkis kodanlusest ja peagi loodavast maailma proletariaadi ühisrindest: „Nemad elavad nii-öelda paleedes ja teie keldrikorterites. Teid saadetakse kaevikutesse surema, just nagu teie vennad, nii-öelda, saadeti William II poolt. Maha sõda! Lõpetagem see ja andkem oma saksa vendadele abikäe kaevikute kohale. Siis panevad ka nemad relvad maha. Me vennastume! Elagu vendlus!“
„Pra-ra-rave!“ kõlas kirikus.
Nüüd, seltsimehed, näete, et meiega ühinevad Prantsuse, Inglise ja Ameerika proletariaat, meiega ühinevad ka läänerindel verd valavad mustad koloniaalväed. Proletariaat sõlmib nii-öelda igavese rahu. See on rahu, mille järel ei tõuse enam rahvas rahva vastu, vend venna vastu, seltsimees seltsimehe vastu. Rahvaid ei ole, jääb ainult proletariaat...“
Rudainis ei saanud aru, miks peaks olema ainult proletariaat, miks ei tohiks olla ühtegi rahvast, ja ta ei uskunud ka, et sakslased võiksid olla venelastele nii armastavad vennad.

Lehekülg 46
Peagi pärast seda nägi Rudainis, möödudes Jaani kirikust, teist vaatepilti – sinna sisenes grupp talupoegi, kellel olid kaenla all pakud ja padjad, koos sõduritega. Elanikud rääkisid, et kirikusse oli rajatud kodanluse koonduslaager. Kas need talupojad olid pärit neist lossidest, millest kodanluse hävitaja hiljuti kantslis rääkis? Valkas polnud ühtegi lossi ega keldrikorterit. Kirik oli täis talupoegi, apteekreid, preestreid... Preester ja kaks Smiltenai talunikku lasti teel Valka maha ja jäeti haua äärele.
Valka elanik raputas vaikides pead: mida me veel kogenud pole?
Jaani kirikust koju jõudnud, kohtas Rudainis oma sõpra ja Antons Austriņši, kes parandas toimetusest toodud aruandeid ja luuletusi. Hetk hiljem tormas sisse luuletaja E. Virza, võttis püssimantli seljast ja võttis taskust kohmakalt volditud paberitüki.
„Kuula, mida ma kirjutasin,“ ütles ta, „lükkates oma maha kukkunud ninanõela silmadele lähemale.“
Hoides käes paberitükki ja tõstes selle hetkeks pea kohale, kuid mitte vaadates naise poole, luges Virza ette oma äsjakirjutatud luuletuse "Unenägu talveööl":

Lehekülg 47
Mul oli unenägu – see polnudki kõik uni.
Tornil, tohutul, kummituslikul ja vanal,
Mulle roniti ja mida silmad näevad
Ainult siis, kui nad unes kinni on,

Sukeldudes rütmimuusikasse, riimide ilusse ja maalide särasse, jätkas luuletaja laastava luuletuse "Iskolat" lugemist, mis lõppes järgmiselt:

"Siis lärm vaibus ja kõik värises."
Metsloom oli liigsest inflatsioonist lõhkenud.
Ümberringi oli selline lõhn, et mul hakkas halb.
Järsku tekkinud minestuse tõttu sulgesin silmad.
See lõpetas oma päevad vormitu ja tohutuna
See kohutav, südametunnistuseta inimene, kelle nimi oli "Iskolat".

Lavastaja pani paberid rinnataskusse ja vaatas publiku poole.
„Põrgu on jama,“ ütles Austriņš: „Seda loed sa homme, reede õhtul.“
„Ma tahaksin „Iskolata“ uksele koputada,“ ütles luuletaja salapäraselt vaiksel häälel.
"Siis pean ma selle ära trükkima." Ma tean, kus kirjutusmasin on.
Reede õhtuks oli luuletus juba ümber kirjutatud ja hommikul koputati „Iskolata” uksele.
Luuletuse autoril oleks raske toime tulla, kui ei toimuks uusi, olulisi ja ootamatuid sündmusi.

Lehekülg 48
Vennaskonna agitaatorite ennustused ei läinud täide. Saksa väed lõpetasid vennaskonna kiire marsiga mööda Vidzeme maanteid Cēsise, Valmiera ja Valka kaudu Pihkva ja Narva poole.
Valkas tähistasid seda üllatust kaks tohutut plahvatust, millest Semināra tänava maja kerkis, kõikus ja vajus sügavamale maasse. Jaama kõrval ilmus sinisesse päikesepaistelisse taevasse valge suitsune tammepuu, mis oli nagu tohutu pilv. Vene laskemoonaladu sööstis õhku, pillutades verstade kaugusele kahurikuule ja padruneid ning kaevates maasse tohutu augu, mis oli täidetud plahvatanud mürskudega, mida valcēnlased lillevaaside jaoks kogusid. Sakslased kinnitasid oma vennalikku sisenemist Valkasse, poodes kaks inimest Jaani kiriku platsil telegraafipostide lähedal. Pootud rippusid paljajalu kolm päeva, sest esimesel ööl varastati nende saapad. Nad ei olnud revolutsionäärid, mitte bolševikud, vaid ohvrid, kelle Saksa vallutajate juhtkond valis revolutsiooni esindama.
Revolutsioon ise koos "Iskolatiga" ja "Iskolastreliga" liikus itta ja vajus Venemaa avarustesse.
Seminari tänava maja värises kaks päeva ja ööd mööda sõitnud vankrite rataste all.
Need olid lahkuvate venelaste ja saabuvate sakslaste rattad.

Sakslased sisenevad Vidzemesse

Lehekülg 49
Sakslase naelutatud saapade hääl kõlas tänavatel nii hirmuäratavalt, et inimesed tõmbusid oma tubadesse ega julgenud isegi akendest välja vaadata, et näha, mis väljas toimus. Linna langes vaikus.
Seminari tänaval asuv vana terasveski jahvatas ikka veel oma tequilat, sest igapäevaelul on suurte sündmustega vähe pistmist. Mehaanikuid on vaja kõigis masinates ja riikides. Iga valitsuse sõduritel juhtub midagi, mis sobib revolvri, mõõga või täägi jaoks, aga kodanikel kastrulite ja nugade jaoks. Meister töötas ja elas ikka veel. See amet pole neetud.

Lehekülg 50
Kui Vene armee lahkus ja jaama kohal toimunud plahvatuse suits hajus, langes ebatavaline vaikus. Elanikud kartsid, et rahutused ja rüüstamised ei alga, sest venelased, kes olid oma üksustest lahkunud, hulkusid endiselt teedel ja jäid ka linna. Viimased regulaarsed Vene üksused lahkusid umbes hommikusöögi ajal. Midagi ei juhtunud aga ja pärastlõunal marssisid sakslased Valka, marssides samas taktis nende ees käiva vilega.
Kohe ilmusid seintele sildid, mis keelasid inimestel toolil tänavale minna ja ähvardasid surmanuhtlusega; sildile oli alla kirjutanud ülemjuhataja krahv Kirschbach. Kuulipilduja ulatus ninaga peatänavale. Tänavanurkadel seisid patrullid, vintpüssid laskevalmis.
Järgmisel päeval sõitis rindejuhataja, prints Leopold, autoga läbi linna. Kodus tagasi tundus linn sama surnud kui pärast katkuepideemiat. Vaid kolm päeva hiljem algas liikumine, kuid seda saatis Kirschbachi vari.
Valka jäi väike arv Saksa vägesid, enamik neist järgis venelaste jälgedes. Sakslased okupeerisid kogu Läti, sealhulgas Latgale, samuti Eesti ja Leedu.

Lehekülg 51
Elu Valkas rahunes tasapisi ja normaliseerus. Inimesed, kes ei suutnud midagi sotsiaalset ette võtta, pühendusid isiklikule elule, mis tõi kaasa üha rohkem muresid, oli toidupuudus, linnast lahkumine oli keelatud ja tööd oli võimatu leida. Tänavatel võis juba kohata tuttavaid: ajakirjanikke, Rahvusnõukogu liikmeid, näitlejaid, maalikunstnikke ja kirjanikke. See boheemlaskond oli nagu rahva süda, mis saatis vaikselt elujõudu üle kogu Läti. Selle tegevus kajastus ajalehtedes. Laupäeviti käis boheemlaskond ka kolme versta kaugusel asuvas Ruķeļi majas, et targa omanikuga aega veeta, tema saunas supelda ja rahuajal moes olevat koore ja suhkruga kohvi juua. Neil päevil oli see Cannes'is puhas pulm.

Lehekülg 52
Poes näitas omanik hiiglaslikke kapsatünne, mis olid kunagi armee toitmiseks ette valmistatud. Need olid nagu Jersika tornid, kõrgemad kui heinavanker, aga nüüd tühjad.
Selle aja jooksul püsisid kõik tihedalt seotud, tundes, et ainult ühtekuuluvus suudab veel päästa, nad sisendasid üksteisesse usku Läti tulevikku ja püsisid seeläbi tasemest kõrgemal, mitte ei varisenud pessimismi. Ühtekuuluvusvajadus tõmbas boheemlasi Ruķeļi poole. Kohal oli endiselt elav ja usklik poliitik Skalbe, aga lootust ja muretust täis laulja Antons Austriņš. Peremehe enda hõbedane naer ja sügav bass kõlasid läbi kõige. Usin perenaine voolas vaikselt toast tuppa, majast aita ja aita, alati käed tööd täis nagu helde sügisene inimene. Tema maja oli täis helgeid mõtteid ja elavat keelt isegi siis, kui Valka lõkked juba põldude taga kustuma hakkasid.
Sel ajal meeldis vibulaskjale Rudainile Semināra tänaval raudmeistriga koos istuda, kes oli kogu elu aus töömees olnud. Talle meeldis jälgida tema osavust ja kuulata lugusid Valka vanadest aegadest.

Lehekülg 53
Peremehel oli palju rääkida, sest ta oli oma mälestuste raamatus palju lugenud, milles elasid kõik Valka inimesed, keda ta kunagi tundnud oli.
Meister rääkis Abiühingu asutamise aegadest. Selles töötasid peamiselt õpetajad:

Lehekülg 54
Kārlis Gulbis, Matīss ja koguduse töötajad Īverts, Kārkliņš, õpilane J. Lapiņš, dirigent isa Pličs, Pavlovići vennad. Abistamisühing on arendanud väga aktiivset kultuuritööd ja on saavutanud laialdase populaarsuse. Inimesed on külastanud selle üritusi nagu janused allikat. 1912. aastal korraldati T. Zeifertsi loenguid läti kirjandusloost. Loenguid peeti kümme päeva ja iga päev käis neil 200–250 kuulajat. Samuti kuulati Fričas Bārda kunstiloenguid. 1913. ja 1914. aastal korraldati suuri kultuurifestivale, mis kestsid kolm päeva. Valkas on juurdunud progressiivne rahvuslik vaim. Valka progressiivne vaim ei olnud sotsialistlik, kui seda võiks nimetada vasakpoolseks, siis ainult vasakpoolsus Rainise vaimus, mitte puhtalt rahvusvaheline.
Nii talv möödus. Sakslased olid ikka veel võimul ega kavatsenud lahkuda. Kui jää sulas ja ojad jõgedeks ühinesid, peegeldas Valka Putra mägi veskitiiki, nagu see oli säranud siis, kui pooleldi saksa vanaemad olid siia õhtuti kuud vaatama tulnud. Tiigis helkis poolkuu nagu kulunud lahingukirves. Juba sel ajal oli sõjarindel jälle midagi valesti.
Pärast Läti idee kujunemist peame naasma sündmuste juurde enne Saksa okupatsiooni.
Pärast tsaari troonist loobumist 1917. aasta märtsis hakkasid Läti natsionalistid aktiivselt teed ette valmistama Läti iseseisvusele, kuigi internatsionalistid seda tööd segasid.

Lehekülg 55
Valka, mis ühendas Läti organisatsioone ja aktiivsemaid töötajaid, oli Läti enesemääramise ja iseseisvuse ideede peamine algataja ja propageerija. Siin toimusid esimesed ettevalmistustööd Läti organiseerimiseks. Esimene reaalne samm selles töös oli Läti Keskühingu kutse Läti kihelkondade juhatustele ja kihelkondade valitsustele saata delegaadid 12. ja 13. märtsil Valmieras toimuvale maapiirkondade elanike koosolekule, et arutada Läti ühendamist haldusüksuseks ja selle üksuse haldusvormi. Koosolekule kutsuti ka Kuramaa pagulaste delegaate. Koosolekut nimetati maakoosolekuks. Sellel osales 440 delegaati. Maakoosoleku resolutsioon nõudis: Vidzeme, Kuramaa ja Latgale tunnustamist ühe haldusüksusena nimega – Läti. See oleks Venemaa autonoomne osa. Koolides ja kohalikes omavalitsustes hakataks kasutama läti keelt.
See otsus oli esimene kivi Läti ülesehitamisel. See väljendas küpset nõudmist: revolutsioonilise Venemaa seadused lubasid rääkida autonoomiast. Praegu tundub see mõõdukas, kuid tol ajal oli selline idee üsna progressiivne ja minimaalse nõudmisena laiadele ringkondadele vastuvõetav.

Saksa okupatsiooni aeg

Lehekülg 60.
Nii nagu bolševike ajastul ei saanud valitud kohalikud omavalitsused toimida, määras ja juhtis kõike sõjavalitsus koos ametisse nimetatud usaldusväärsete ametnikega. Saksa keel toodi koolidesse kiiruga sisse. Avalikkuse ees ei tohtinud teha midagi, mis ei vastanud Saksa kõrgema juhtkonna kavatsustele. Läti Rahvusnõukogu pidi endiselt tegevusetuks jääma. Selle ainus katse elumärke näidata oli kaks memorandumit, mis esitati Saksamaa kantslerile okupatsioonivõimude kavala poliitika vastu Lätis ja Bresti rahulepingus sätestatud lätlaste enesemääramisõiguse austamise eest. Kuid memorandumitel polnud vastukaja.
Rahvusnõukogu teine töö oli Valka Rahvusteatri asutamine, millel oli sel kurval ajal teatud kultuuriline ja poliitiline tähendus – hoida koos läti intelligentsi ja Valka jäänud inimesi, koondada kokku laiali pillutatud näitlejapere ja teha üldiselt midagi ette.

Lehekülg 61
Sel ajal ilmus Valka tänavatele ka roostekarva habemega Andrieva Niedra. Ta lobises, esitas küsimusi, uuris midagi Rahvusnõukogus, aimas midagi, ootas midagi ja siis kadus nagu unenäost. Mida see unenägu tähendas, ei osanud tol ajal keegi arvata. Keskühing ja „Konzums” said tegeleda ainult toiduvedudega.
Lätlaste ainus elujõud oli sel ajal seesama „Līdums“, mis pärast bolševike eitust üritas ilmuda Talurahvaliidu ajalehena Moskvas (nime all „Gaisma“) ja Pēterpilsis („Tauta“) ning mille ilmumist Valkas lubas Saksa peakorter rangetel tingimustel. Ajalehe sisu filtreeris sõjaaegne tsensuur läbi peene sõela, mis ei lasknud läbi isegi sõna „Läti“. Toimetaja Nonākis pidi selle sõna lõpuks lubamiseks kasutama suuri diplomaatilisi oskusi. Ta oli tsensuuriga sõjas iga numbriga. Ja ometi sai „Līdumsis“ avalik arvamus mingil määral väljendada, seda sai põimida informatsiooni, ilukirjandusse, kus tsensori silmal oli seda raske tajuda. Ilmus ka kirjandusajakiri „Jaunā Latvija“, mida toimetasid Kārlis Skalbe ja Artūrs Kroders. Kirjanikel oli selles sõnaõigus ja see näitas, et kirjutamine polnud veel välja surnud. Ka rahvuslik mõte püsis seal.

Lehekülg 62
Vanadel parteiliikmetel lubati Valkas isegi kirjanikeõhtuid korraldada, muidugi tsensuuri abil.

Läti väljakuulutamine

Lehekülg 69.
Oli kolm tugevat poliitilist rühmitust, kelle eriarvamusi polnud kerge ühitada. Valkas asuva Põllumeeste Liit, Riias asuv Demokraatlik Blokk ja Sotsiaaldemokraadid. Seejärel kasutas Kārlis Ulmanis, kes oli Põllumeeste Liidu asutaja ja juht, kuid kes oli kogu okupatsiooni aja osalenud ka Demokraatlikus Blokis, oma diplomaatilisi ja poliitilisi oskusi erimeelsuste lahendamiseks. Pärast Riias Demokraatliku Blokiga peetud läbirääkimisi reisis ta kohe Valka, kus ta kutsus kokku Põllumeeste Liidu täiskoosoleku, kus osalesid ka maapiirkondade harud.
Koosolek toimus 15. novembril 1918. See toimus ajalehe „Līdumas“ toimetuses. See oli üsna arvukas, kuna esindajaid oli tulnud ka maalt. Põllumeeste liidu juhtide hulgas olid Kārlis Ulmanis, Miķelis Valters, V. Gulbis, P. Siecinieks, V. Skubiņš, toimetaja O. Nonāks jne. Koosoleku avas Kārlis Ulmanis, tõestades pikema kõnega, et on saabunud viimane hetk kuulutada välja Läti riigi iseseisvus ja lätlastel võtta valitsus enda kätte.

Relvastamata inimesed

Lehekülg 99.
Polnud möödunud isegi kuud sellest, kui Konzums, „Līdums“ ja Rahvanõukogu liikmed Valkast lahkusid, kui saabusid hoiatavad teated Punaarmee sissetungist Eestisse ja edasitungimisest Valka poole. Valkas polnud ühtegi relvastatud inimest, mitte ühtegi revolvrit, mis oleks võinud sissetungijate vastu tõusta, sest kõik relvad tuli õigel ajal Saksa komandandi kantseleisse tagastada.
Niipea kui sakslased lahkusid, kogunesid kohalikud avaliku sektori töötajad Valka krediidiühistusse, et arutada, mida turvalisuse tagamiseks teha ja kuidas bolševike vastu seista. Dr. Lībietis soovitas eestlastega selles küsimuses läbirääkimisi pidada.

Lehekülg 100
Pärast sakslaste lahkumist kogunesid avaliku elu tegelased taas maakonnanõukogusse, et arutada partisanide organiseerimist. Relvade küsimus jäi taas lahendamata.
Põhja-Lätil ei jäänud muud üle, kui saatuse meelevalda alistuda. Ja see saatus oli bolševike võim. Bolševikud sisenesid Valka 18. detsembril.
Valkas asusid bolševikud kohe administratsiooni korraldama. Nad paigutasid linnavolikokku oma rahva, määrasid ametisse komissarid ja asutasid võimu alustaladeks olevad tribunalid.

Lehekülg 101
Ka koolid reorganiseeriti vastavalt oma reeglitele. Seltsielu seiskus täielikult ja kordus sama olukord nagu Saksa okupatsiooni ajal. Endised seltsid suleti, et avada kommunistliku propaganda klubid.
Relvastamata elanike vastu suunatud terroriga tegid bolševikud endale palju kahju. Surmanuhtluse õudus valdas tänavaid. Valkas lasti ühe kuuga maha hinnanguliselt 130 inimest. Lugaži kalmistu lähedal hävitati ühe ööga kuulipildujaga viiskümmend inimest, kes olid tuntud Valka ja ümbruskonna inimesed. Samuti tulistati Zīle Krōguse tee lähedal asuvates kruusakarjäärides ja praegusel vennaskonna kalmistul, tulistati nii tribunali otsuse peale kui ka ilma igasuguse kohtuprotsessita inimesi, kes isegi bolševike arvates polnud süüdi. See ärritas elanikke uue režiimi vastu kõige enam.

Lehekülg 103
Lielinieki valitsuse aeg Valkas kestis 1 kuu ja 13 päeva (18. detsembrist 1918 kuni 1. veebruarini 1919).

Lehekülg 104
1. veebruaril sisenesid Valka Eesti ja Soome väed. Sama marsi käigus vabastati ka Valkat ümbritsevad Läti kihelkonnad.
Valka oli just vallutatud; järgmisel päeval kutsus Eesti komandant kokku linnavolikogu koosoleku, mida juhatas volikogu esimees, õpetaja Bricmanis. Koosolekul arutati lätlaste koostööd eestlastega, kuid otsustest tegudeni ei jõutud. Bricmanis pidi järgmisel päeval ilmuma Soome komandandi Kalma ette. Ta selgitas, et kogutud teabe põhjal oli ta tunnistanud volikogu toimimise praeguses koosseisus võimatuks, nimelt et lätlaste enamus volikogus oli saadud ebaseaduslikult Kuramaa pagulaste osalemise kaudu volikogu valimistel ning et pagulased ei olnud Valka alalised elanikud.

Lehekülg 105
Nõukogu tegevust katkestas tõsisel perioodil vana vaidlus eestlaste ja lätlaste vahel Valka domineerimise üle. Tööle lubati ainult eestlastest nõukogu liikmetel, kes seejärel jagasid koolihooned ja moodustasid koolikomisjoni, kuhu lätlased kutsusid direktor Stipra, õpetaja Bricmanise ja õpetaja Brokase.
See tekitas Läti ühiskonnas segadust.
Seejärel, et lätlasi aktiivsemaks muuta, peeti mitu Läti avalike organisatsioonide koosolekut, kus osalesid esindajad: Vidzeme Maanõukogust, Valka Linnavalitsusest, Valka Seltsilt, Valka Abiandmisseltsilt, seltsi juures tegutsevast krediidiühistust, seitsme vabanenud kihelkonna juhatustest ja Põhja-Läti Punase Risti Seltsist. Koosoleku aktiivseimad töötajad olid: dr. J. Lībietis, Jānis Ķimens, õpetaja Kārlis Gulbis, õpetaja Bricmanis, õpetaja Matīss, direktor J. Stiprais, talunik Šmits, Birkerts, Ūdris ja P. Indus.

Lehekülg 106
Valka organisatsiooni koosolekutel nimetatud juhid otsustasid pöörduda kohaliku Eesti-Soome sõjaväeülema Kalma poole, et saada luba Läti vägede organiseerimiseks vabanenud ja tulevaste vabanevate Läti piirkondade elanikest. Kalmasse saadeti delegaatidena dr Jānis Lībieti ning talunik ja maanõukogu liige Otto Hasmani.
Esimeses vestluses oli Kalms reserveeritud ja rahulik. Ta ütles, et tema andmetel on kõik lätlased bolševikesed. Kalms ei andnud delegatsioonile kindlat vastust, kuid käskis neil tulla kindla ettepanekuga.
Ühiskondlike töötajate koosolek kogunes uuesti, et arutada ja vastu võtta kavandatud eelnõu, ning otsustas, et kõigepealt on vaja välja selgitada, kui palju mehi saab vabastatud piirkonnas sõjaväeteenistusse kutsuda, ning seetõttu tuleks anda korraldus kutsutute registreerimiseks. Korraldus anti välja Kerenski ajal valitud Maanõukogu nimel, mille linnakomandör Kornels oli juba 13. veebruaril uuendanud; selle juhatuse liikmed olid: õpetaja Ernests Nagobads, Lugaži kihelkonna juht Pauls Indus ja talunik Otto Hasmanis; komandant Kornels määras Maanõukogu juhatusele ruumid Valka rajooni kontoris aadressil Rīgas tänav nr 9 ja andis välja 2000 Eesti marka töö korraldamiseks. See oli esimene ametlik Läti institutsioon, millele sai avaliku töö tegemisel loota.

Lehekülg 107
Registreerimiskorralduse allkirjastajate osas lepiti kokku, et sellele peaksid alla kirjutama isikud, kellel on sidemeid varasemate mitte-suurte valitsusasutustega, et korraldusel oleks elanikkonna seas vajalik austus ja õiguslik alus. Korraldusele kirjutas alla maakonna juhatuse liige Otto Hasmanis, mis andis korraldusele teatud legitiimsuse ja usalduse.
Järjekord oli järgmine:

Paulus.

Valka rajooni Maanõukogu juhatus annab Eesti Ajutise Valitsuse korraldusega, mis on tehtud kooskõlas Läti Ajutise Valitsusega, korralduse kõigile Valka linna, eeslinnade ja Valka kihelkonna elanikele 18. veebruaril 1919 kell 10 hommikul tingimata Valkasse, Rīgas tänavale nr 9:
Kuni 50-aastased Läti ohvitserid;
Läti sõjaväearstid kuni 60-aastased;
kuni 50-aastastele sõjaväeametnikele;
Läti parameedikud kuni 45-aastased;
Läti allohvitserid, samuti kuni 35-aastased allohvitseride väljaõppemeeskondade lõpetajad.
Kõik viis Valka rajoonis elavate kuni samaealiste sõdurite kategooriat peavad saabuma Valka, Rīgas tänav 9, 19. veebruaril 1919 kell 10.00.
Kõik peaksid võimalusel olema soojas ja riietuma sõjaväevormi ning kaasa võtma umbes viie päeva toidu.
Selle korralduse mittetäitmine toob kaasa süüdlaste vastutusele võtmise sõjakohtu ees.

Kandke,

Juhatuse esimees
O. Hasmanis

Lehekülg 108
Teine käsk oli:

Paulus.

Valka maakonna maanõukogu juhatus annab käesolevaga korralduse kõigile Valka linnas ja selle eeslinnades elavatele Läti rahvusest meessoost elanikele, kes on sündinud aastatel 1869–1902 (kaasa arvatud), ilmuda tingimata registreerimisele.
Registreerimine toimub Valkas, Rīgas tänaval nr 9, 21. ja 22. veebruaril 1919 kell 10.00–12.00 ja kell 14.00–16.00. Raudtee- ja postitöötajad on registreerimisest vabastatud.
Selle korralduse mittetäitmise korral võetakse süüdlased vastutusele maakohtus.

Kandke,

Juhatuse esimees
O. Hasmanis

Samad delegaadid läksid ettepanekuga teist korda kolonel Kalmsi juurde ja too lubas registreerimise. Registreerimiskorraldus pandi teivastele üles ja saadeti kihelkondadesse.
Dr. Lībietis ja Otto Hasmanis pidasid kolonel Kalmiga edasisi läbirääkimisi täieliku mobiliseerimise üle. Dr. Lībietise, Otto Hasmanise ja Kalmi vahel toimus oluline vestlus. Kui Läti delegaadid arutasid relvade hankimist, kutsus Kalms oma kabinetti ühe härrasmehe, keda ta tutvustas magistrina.

Lehekülg 109
Kolonel ja teadlane vestlesid hetke soome keeles ja osutasid millelegi Läti-Eesti kaardil. Oli selge, et ta rääkis Läti-Eesti piirist. Pärast pikemat arutelu teadlasega pöördus Kalms delegaatide poole küsimusega: „Kus on Läti ja Eesti piir?“
Dr Lībietis vastas, et 1917. aasta rahvahääletuse järgi kuuluvad Läti alla Valka, Valka vald, Liel – Lugaži, Pedele, Ērģemesi, Kāģeri ja Cori vald.
Pärast seda selgitust rääkis Kalms teadlasega uuesti. Seejärel ütles ta Lībietisele, et see ei vasta tõele. Piir asub hoopis mujal, lõuna pool.
„Kes iganes seda piiri puudutab, see peab sellega tegelema,“ tõstis Kalms revolvri. Dr. Lībietis noomis teda, öeldes, et tal pole õigust piiri üle otsustada, vaid et ta mainis vaid 1917. aasta hääletuse tulemust.
Kalms rahunes maha, kuid ei andnud relvade andmise ja mobilisatsiooniloa kohta mingeid vastuseid.
Teinekord näitas seesama Kalms Hasmanisele kaarti, millel oli Eesti-Läti piir punase triibuga tähistatud mööda Salaca jõge, üle Seda kuni Riia maanteeni Vēžu krogus Seda silla juures, sealt mööda Gauja jõge kuni vana etnograafilise piirini.
Seega muretsesid eestlased juba piiriküsimuse ja vana Eesti-Läti rivaalitsemise pärast kultuurilise ja majandusliku domineerimise pärast Valkas ja selle ümbruses.

Lehekülg 110
Kalmi käitumine pani lätlasi muretsema oma positsiooni pärast mitte ainult bolševike, vaid ka eestlaste suhtes.
Vaatamata Ajutise Valitsuse juhiste ja teabe puudumisele ning asjaolule, et eestlastelt polnud relvade andmise kohta vastust saadud, hakkasid Läti ühiskondlikud organisatsioonid energiliselt mobilisatsiooni ettevalmistamiseks tööle, et eestlased ei saaks kogu initsiatiivi. Seitse Läti kihelkonda olid juba bolševike käest vabad: Valkas, Kāģeri, Lugaži, Liel - Lugaži, Coru ning osa Ērģemest ja Pedelest. Siin sai juba midagi ette võtta.
Lätlased otsustasid oma väikesel allesjäänud territooriumil iseseisvalt seista ja alustada võitlust oma riigi eest.

Lehekülg 111
Põhja-Läti, Valka, rahvusliku mõtte häll, oli sellise eesmärgi saavutamiseks hea koht. Ja 3. veebruaril 1919 leppis valitsusjuht Ulmanis Tallinnas kokku Eesti valitsusjuhiga Läti vägede organiseerimises Põhja-Lätis. Juba 3. veebruaril nimetas Ajutine Valitsus insener Marks Gailītē oma täievoliliseks esindajaks tsiviilasjades Põhja-Lätis, kapten Jorģis Zemitānsi Põhja-Läti vägede ülemjuhatajaks, J. Ramānsi täievoliliseks esindajaks Tallinnas ja leitnant Lauri Valka komandandiks.
18. veebruaril saabusid Valka M. Gailītis, leitnant Lauris, kolonel Jansons, Robežnieks ja teised vägede esindajad, mis vabastas kohalikud ametnikud mobilisatsiooni ja tsiviilhalduse eest vastutamisest.

Lehekülg 112
Valka ja Rūjiena mobilisatsiooni kohta kirjutab üks tolleaegne töötaja, et see läks hästi ja heas tujus, kohale saabus palju vabatahtlikke, paljud väljendasid valmisolekut astuda armeesse hobuste ja vankritega. Elanikud annetasid vägedele riideid, jalgrattaid, mootorrattaid ja muid kasulikke asju. Usk Läti riiki ja armee tugevusse kasvas.
Elanikkonna teavitamiseks Valkas toimuvatest sündmustest ja valitsuse tegevusest hakati 20. veebruaril sama kiirel ajal välja andma ajalehte "Jaunā Dzīve". Ajaleht ilmus 24 numbrit ja lõpetas ilmumise 17. aprillil, kui Valkas populaarse ajalehe "Līduma" toimetaja O. Nonāka valmistus välja andma ajalehte "Tautas Balss". "Jaunā Dzīve" anti välja Valka avalike töötajate kulul. Selle toimetajaks oli õpetaja K. Gulbis ja kaastoimetaja Jānis Porietis.

Avalikkuse entusiasm

Lehekülg 113.
Avalik töö Valkas kutsuti igast küljest. Avalikud organisatsioonid ja nende töötajad, samuti puudulik Maanõukogu, ei suutnud kõike seda edukalt teostada, mistõttu asutati Põhja-Läti Punase Risti Selts, mis pidi hoolitsema Läti vägede ja elanikkonna füüsilise ja moraalse eest. Seltsi esimeheks valiti dr Jānis Lībieti, tema liikmeteks olid pr Eleonora Jansona ja Paula Skrīveri, sekretäriks Jānis Dzirkalis, laekuriks Jānis Stiprais, liikmeks Pēteris Pakalns, töödejuhatajaks Jānis Ķimens, kes kõik võtsid kohustuse töötada tasuta.
Punane Rist keskendus esmalt nälgivatele ja abivajavatele lastele, varustades neid toidu ja riietega. Toita ja riietada oli palju inimesi, kuid raha nappus.
Ühingu esimene ülesanne oli raha kogumine. Omavahel annetatud summa oli ulatusliku töö tegemiseks liiga väike, seega korraldas ühingu juhatus 16. ja 17. märtsil avatud uste päevad korjanduste korraldamiseks, mille tulemusel koguti märkimisväärsem summa.

Lehekülg 114
Ühing pöördus talupoegade poole üleskutsega annetada tooteid, kuna turult ei saanud nad midagi osta, see oli tühi, ja linnaelanike poole üleskutsega raha annetada. Toiduolukord Valkas oli väga keeruline. 1918. aasta sügisel rekvireeris armee Valka rajooni vilja. Okupatsiooni ajal konfiskeerisid selle sakslased ja bolševike ajal kalastas Punaarmee jäänused välja. Nii tühjenes Valka linn ja selle ümbrus. Linna toidupood müüs elanikele 2 naela kaerahelbepudru ja 2 naela marmelaadi inimese kohta, aga see oli ka kõik.
Alguses ei olnud Punase Risti üleskutsel talupoegade seas erilist edu. Hiljem sai Punasest Ristist keskus, mille ümber ühinesid kõik, kes hoolisid Läti iseseisvusest. Eriti aktiivselt osalesid Valka daamid, kes tulid appi oma käsitööga.
Ühing avas märtsi keskel supiköögi, kus pakutakse iga päev 320–400 lõunasööki, veerand pätsi leiba inimese kohta.

Lehekülg 115
Kui piim toodi annetustena, jagati see lastele. Köök pakkus suurt tuge elanikele ja nende lastele, kes sel ajal puudust kannatasid ja nälgisid.
Vägede jaoks polnud Punane Rist mitte ainult sanitaarasutus, vaid ka kvartermeistri büroo. Valkas, Aleksandra tänaval, asutati sõjaväehaigla, kus algul töötasid kaks arsti, J. Lībietis ja Barts, hiljem ka Jaunzems ja Daņiļevskis, kaks halastajaõde (Vīns ja Purgale, hiljem ka Ede Rudzīte), mitu õde, apteegijuhataja ja talujuhataja. Sõduritele loodi 130 voodikohta. Selts toimetas rindele meditsiini- ja hügieenitarbeid, ravimeid, linasid, riideid, saapaid, isevalmistatud parameediku- ja padrunikotte, kanderaame, seepi jne. Nimekirja kohaselt saadi annetustena ja saadeti rindele sõduritele või kasutati haiglavarustuseks järgmisi esemeid: 53 voodit, 70 voodikotti, 191 lina, 58 vooditekki, 46 patja, 142 padjapüüri, 283 rätikut, 25 paari kindaid, 49 paari sokke, mitmesuguseid köögitarbeid, nõusid ja muid esemeid.
Veebruarist augustini varustati Punase Risti haiglat eraviisiliselt lina, toidu ja meditsiinitarvetega. Alles augustis hakkas riik pakkuma esmaabi.

Lehekülg 116
Lisaks koguti vahendeid ürituste, filmilinastuste ja loterii kaudu.
Dr. Lībietise ettepanekul otsustas maakonnavolikogu korraldada kihelkondades armeele padrunikottide tootmist. Iga majapidamine peab tootma kaks padrunikotti.
Kotid tehti lõuendist. Samuti tehti hügieenikotte.
Punane Rist hoolitses haigla rajamise eest juba ammu enne Läti üksuste rindele jõudmist. Kui Läti lahingud rindel algasid, lamas haiglas keskmiselt 70 haiget ja haavatud sõdurit päevas.