Andrieva Niedra valitsus
I Maailmasõda ja iseseisvumine
Niedra valitsus oli Läti Ajutine Ajutine Valitsus, mis eksisteeris 10. maist 26. juunini 1919, samal ajal väljasaadetud Kārlis Ulmanise Ajutise Valitsuse ja Pēteris Stučkase LSPR valitsusega.
Pärast Ulmanise Ajutise Valitsuse kukutamist 16. aprilli putšis saabus Andrievs Niedra 27. aprillil Liepajasse vahendajana läbirääkimistel riigipöörde käigus moodustatud Borkovskise valitsusega. Tema palvel vabastati 29. aprillil sakslaste poolt arreteeritud Saksa kabinetiministrid. Riigipöörajate ja kukutatud Ajutise Valitsuse kõneluste põhiteemaks oli uue kompromissvalitsuse moodustamine, kuhu kuuluksid ka baltisakslased kui majanduslikult ja sõjaliselt kõige olulisem osa Läti elanikkonnast. Niedra pakkus, et sakslased mõistavad avalikult hukka 16. aprilli putši, kuid Rahvanõukogu tegi uuele kandidaadile ülesandeks moodustada valitsus, kuhu kuulusid 4 Ulmanise valitsuse ministrit, 4 Niedra toetajat, 3 sakslast ja 1 juut. Ulmanis lükkas pakkumise tagasi.
Lõpuks, 10. mail moodustati Andrieva Niedra juhtimisel uus valitsuskabinet. Enamik riigiteenistujaid jätkas oma otseste tööülesannete täitmist, sõltumata sellest, milline oli valitsuskabineti koosseis. Uus valitsus nägi oma eksisteerimiseks ette 3 põhiülesannet: riigi säilitamine, õigusriigi ja majanduse taastamine, bolševike väljatõrjumine, Põhiseaduse Assamblee valimised ja üldvalitsuse moodustamine.
Pilliroo valitsus oli võimul 1919. aasta juuni lõpuni, mil pärast lüüasaamist Cēsise lahingus otsustati ministrite kabineti koosolekul 24. juunil Antanti esindajate poole pöörduda ja nende volitused neile üle anda. . Osad lüüa saanud Läti rahvuskaart ja Saksa palgasõdurid (rauddiivis) evakueeriti Riiast Zemgalesse vastavalt Antandi riikide järelevalve all Strazdmuižas sõlmitud kokkuleppele. Pärast Strazdumuiža vaherahu tunnistasid Niedra kabinetile lojaalsed väed, delegeerides võimu valitsusele, kas K. Ulmanise juhitud ministrite kabineti uuendamise legitiimsust või liitusid nn Lääne-Vene vabatahtlike armeega.
Pärast bermontlaste lüüasaamist emigreerus A. Niedra ja naasis 1924. aastal Lätti, kus teda süüdistati riigireetmises. A. Niedra süüasja kui süüdistatava 1924. aastal arutati kahes hagis – eraldi 16. aprilli 1919. aasta riigipöörde eest Liepajas ja eraldi Bermonti plaanides osalemise pärast. Talle määrati vanglakaristus, mis hiljem asendati väljasaatmisega. Niedra kolis Ida-Preisimaale, kus töötas pastorina. 1942. aastal naasis Riiga, kus ka suri.
Rohkem teabeallikaid
Vikipeedia. Reed valitsus. Kättesaadav: https://en.wikipedia.org/wiki/Niedras_vald%C4%ABba [vaadatud 06.05.2021].
Vikipeedia. Andrievs Niedra. Kättesaadav: https://en.wikipedia.org/wiki/Andrievs_Niedra [vaadatud 06.05.2021].
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Esimese Läti iseseisvuslahingu monument
Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.
1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.
Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.
Mälestuspaik Skangaļi mõisas
Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool.
Seotud lood
Adolf Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitlustes" pagulaste elust Valkas
Pagulaste ajast oli Valka nõus täitma teistest Vidzeme linnadest olulisemat rolli, sest siin asus poliitiliselt aktiivne ajaleht Līdums, kus vermiti Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ja ka seetõttu, et seal oli ristmik, kust väljusid teed kolm Läti poolel: Riiast, Alūksnest, Mozekilest, aga ka Eestist ja Venemaalt, oli tal side pagulastega kõikjal – Tartus, Pliskas, Moskvas ja Peterburis. Siin oli suur pagulaskeskus.