Läti Ajutine Rahvusnõukogu
I I maailmasõda, I Vabadussõjad
Läti Ajutine Rahvusnõukogu (Latviešu pagaidu nacionala padome, LPNP), Läti poliitiline esindusorganisatsioon, mis sündis novembris 1917 Valgas. Kuni Läti Rahvanõukogu loomiseni aasta hiljem, 17. novembril 1918, oli see organisatsioon rahvusvaheliselt Läti rahva enesemääramisõigus esindajaks. LPNP eesmärk oli seista Läti etnograafilisel territooriumil elava läti rahvuse eest, esindada selle huve tulevasel rahukonverentsil ning korraldada Asutava Kogu valimised. Lisaks Läti Asutav Kogu kokkukutsumisele ja Läti riikluse loomisele ning välissuhtlusele, nähti ette põgenike tagasipöördumise korraldamist, protesti avaldamist igasuguses vormis Läti liitmise vastu Saksamaaga ning nõude esitamist Ida-Läti (Latgale) lahutamiseks Vitebski kubermangust ja selle liitmiseks Lätiga. LPNP asutati 16. novembril (ukj 29.11.) 1917 Valgas 29 LPNP delegaati poolt, kes esindasid 13 Läti erakonda ja organisatsiooni. Asutamisele järgnes koheselt LPNP I istung, mis kestis 19. novembrini 1917. Võeti vastu mitmeid resolutsioone ja deklaratsioone, millest olulisim oli deklaratsioon välisriikidele ja rahvastele. Selle kohaselt nähti ette, et Läti on autonoomne riiklik üksus, mille sisemise korralduse ja suhtluse välisriikidega määrab Asutav Kogu ja rahvahääletus. Juhatuse valimine toimus 19. novembril 1917. Esimeheks sai advokaat Voldemars Zamuels, aseesimeesteks Karlis Pauluks, Janis Rubulis ja Janis Palcmanis, sekretäriks Kristaps Bahmanis, sekretariaadi liikmeteks Karlis Skalbe ja Janis Akuraters, väliskomisjoni liikmeks Oto Nonaks, erikomisjoni liikmeks Vili Silinš ning laekuriks Eduards Laursons. Seejärel, 25. novembril 1917 tegi LPNP üleskutse Kõigile lätlastele!, mida levitati 30 000 eksemplaris Saksamaa poolt okupeeritud Läti osas ja Läti pagulaskogukondades Venemaal. Üleskutses teavitas LPNP oma asutamisest ja õhutas lätlasi toetama enesemääramisõigust. Kuid 19. detsembril 1917 (ukj 1.01.1918) keelustas Läti tööliste, soldatite ja maatameeste nõukogu täitevkomitee LPNP tegevuse, juhatus aga jätkas Valgas põranda all tegutsemist. Petrogradis asus organisatsiooni välissuhete osakond ja seal toimus ka 15.-18. jaanuarini 1918 LPNP II istung. Sellel võeti 17. jaanuaril 1918 vastu deklaratsioonis, kus esmakordselt seati eesmärk, et Läti peab olema iseseisev demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa (Kurzeme), Põhja-Läti (Vidzeme) ja Ida-Läti (Latgale). Novembris 1918, pärast Saksamaa ja liitlaste vahelise vaherahu sõlmimist algasid LPNP ja Demokraatliku Bloki vahel arutelud ajutise Läti parlamendi loomise üle. Saavutatud kokkuleppe kohaselt toimus 17. novembril 1918 LPNP juhatuse viimane koosolek, kus otsustati ühineda Läti Rahvanõukogu loomiseks, mis juba 18. novembril 1918 kuulutas välja Läti Vabariigi. Sellega lõpetas LPNP oma tegevuse.
Rohkem teabeallikaid
Jānis Tomaševskis. Iseseisvussosinad: Läti Ajutise Rahvusnõukogu ajalugu, Riia, Jumava, 2017; Jānis Tomaševskis. Läti ajutine rahvusnõukogu. Rahvuslik entsüklopeedia. https://enciklopedija.lv/skirklis/27579-Latvie%C5%A1u-pagaidu-nacion%C4%81l%C4%81-padome
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Näitus „Valka – Läti iseseisvuse häll” Valka Koduloomuuseumis
Valka Koduloomuuseum asub Rīga tänavas Valka linnas, Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminari ajaloolises hoones. Aastatel 1853–1890 tegutses siin Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminar. Aastani 1881 juhtis seda läti pedagoog ja koorikultuuri rajaja Jānis Cimze. Pärast õpetajate seminari sulgemist on hoonet kasutatud hariduse, kultuuri ja ühiskonnaeluga seotud tegevusteks. Alates 1970. aastast asub hoones Valka Koduloomuuseum. Muuseumi püsiekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ jutustab Valka ühiskondlikest ja poliitilistest sündmustest aastatel 1914–1920, mil Läti sai iseseisvaks riigiks. Näitus kajastab Läti riigi loomisele eelnevaid korraldustöid ja Põhja-Läti Brigaadi moodustamist Valkas. Näitus annab ülevaate Valka linnast, pagulastest, Läti Põllumeeste Liidu loomisest (1917), Läti Ajutisest Rahvusnõukogust (1917), Läti Ajutisest Rahvusteatrist (1918), Nõukogude Läti Ajutisest Valitsusest, Põhja-Läti Brigaadi asutamisest (1919) ning kindral Pēteris Radziņšist. Lisaks traditsioonilisele väljapanekule kasutatakse näitusel edukalt ka interaktiivseid multimeedialahendusi.
Monument "Pühendatud Läti Ajutisele Rahvusnõukogule"
Monument „Pühendus Läti Ajutisele Rahvusnõukogule” asub Valkas Rīgas ja Raina tänava ristmikul (aadress Raina tänav 9A).
Monument avati 2. detsembril 2017 osana Läti sajanda aastapäeva programmist, Läti Ajutise Rahvusnõukogu 1917. aasta koosoleku auks.
Ansambli idee autor on skulptor Arta Dumpe, kiviraidur Ivars Feldbergs ja arhitektuurilise planeerimise teostas SIA "Arhitektuuribüroo Vecumnieks & Bērziņi".
Monumendi aluse moodustab suur veskikivi – nagu elu, aja ja sündmuste ring. Selle külgedele on graveeritud LPNP juhatuse liikmete nimed. Veskikivist tõusevad taevasse otsekui saatuse teed kolm piirkonda – Vidzeme, Kuramaa ja Latgale oma ajalooliste vapimärkidega. Kompositsiooni lõpetab Petlemma täht, mis muutub uue Läti riigi päikeseks. Läti luuletaja, prosaist ja poliitik Kārlis Skalbe /1879–1945/ kirjutas: „Ka Lätil oli oma Petlemma, väike vaene Valka...“.
Läti Ajutise Rahvusnõukogu monument on omamoodi võla tagasimakse inimestele, kes 1917. aastal Valkas oma elu ohtu pannes ja ideaalidest juhindudes rajasid praktiliselt võimatus olukorras Läti riigi aluse.
Sel ajal oli Valka Saksamaa poolt veel okupeerimata territooriumil suurima lätlaste elanikkonnaga linn. Pärast Riia langemist sai sellest Läti sotsiaalse, poliitilise ja kultuurielu keskus. Siia kogunesid need, keda ühendas soov rakendada läti rahva enesemääramisõigust. 29. novembrist kuni 2. detsembrini 1917 (uue stiili järgi) toimus Valka raekojas (nüüd Valgas Kesk tänaval nr 11 asuv hoone) Läti Ajutise Rahvusnõukogu 1. istungjärk, kus osalesid peaaegu kõigi mõjukamate Läti avalike organisatsioonide ja poliitiliste parteide esindajad. Esmakordselt kuulutasid nad ametlikult oma tegevuse eesmärgiks - iseseisva rahvusriigi loomise - ning võtsid vastu deklaratsiooni ühtse ja autonoomse Läti loomise kohta Läti piirkondades Vidzeme, Kuramaa ja Latgale.
Laeva "Saratov" kai Liepajas
"Saratovi" kai asub Liepajas, Vanasadama 59, paadisadamate lähedal.
Laev ehitati 1888. aastal Kopenhaagenis Buvmeistar & Waini laevatehases "Leopold II" nime all. 1911. aastal ostis selle aktsiaselts Russian North-West Shipping ja nimetas selle ümber "Saratoviks", laeva kapteniks sai lätlane Aleksandrs Remess.
Mais 1915, kui Liepaja okupeeriti Saksa vägede poolt, oli "Saratov" sadamas kahjustatud seisus.
10. jaanuaril 1919 võttis aurulaev Saratovi üle Läti Ajutine Valitsus. Aprillist kuni juulini 1919, pärast "16. aprilli riigipööret", viibis K. Ulmanise juhitud Ajutine Valitsus Saratovi pardal ja oli sunnitud põgenema liitlaste laevastiku kaitse alla.
8. juulil 1919, pärast K. Ulmanise ajutise valitsuse üleandmist Riiasse, kasutati aurulaevu Riia, Ventspilsi ja Liepaja vaheliseks liikluseks.
Läti ja Nõukogude Venemaa vahelise 11. augusti 1920. aasta rahulepingu tingimuste kohaselt tuli aurulaev Saratov tagastada Nõukogude poolele. 2. jaanuaril 1923 anti aurulaev üle Nõukogude Venemaa esindajale. 15. jaanuaril 1923 hukkus aurulaev "Saratov" Akmenragi lähedal.
1936. aastal müüs Läti merendusosakond vraki ettevõttele, kes lammutas selle ja andis selle üle Liepaja riidevabriku käsutusse.
Rubenise Pataljoni Muuseum
Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.
Seotud lood
Märts 1917 – oluline kuu Valmiera ja Läti ajaloos
1917. aasta märtsis, enam kui aasta enne Läti riigi väljakuulutamist, asutati Valmieras Vidzeme Ajutine Maanõukogu, mis võttis vastu resolutsiooni Läti autonoomia ja enesemääramisõiguste kohta. Nõukogu asutamispäeval heisati kohtumispaigas esmakordselt punavalgepunane lipp.
Artūrs Ozolsi mälestused laevast "Saratov"
Artūrs Ozols lõpetas Riia Polütehnikumi ja teenis mereväeohvitserina ja insenerina Venemaa Musta mere laevastikus sõjalaeval Panteleimon. Läti vabadusvõitluse ajal liitus ta üliõpilaskompaniiga. Liepajas pani ta teenistusse laeva "Saratov". Arthurs Ozolsi mälestused laevast "Saratov" on avaldatud Dauagava Vanagi kuukirjas.
Ádolfs Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitluses" põgenike teekonnast Valkas
Alates põgenike ajast omistati Valkale olulisem roll kui teistele Vidzeme linnadele, sest seal ilmus poliitiliselt aktiivne ajaleht „Līdums“, kus sepistati Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ning ka seetõttu, et see oli risttee, kus kohtusid teed Läti kolmest küljest: Riiast, Alūksnest, Mozekilest ning ka Eestist ja Venemaalt. Linnal olid ühendused põgenikega igast küljest – Tartust, Pliskast, Moskvast ja Peterburist. Siin asus suur põgenikekeskus.
Neem ja laev "Saratov"
Võib oletada, et Liepaja oli lühikest aega Läti pealinn, sest vabadusvõitluse ajal asus ajutine valitsus laeval Saratov just selles linnas. Saratov viis pärast vabanemist Ajutise Valitsuse Riiga, kuid paljud inimesed ei tea, et sellise meie jaoks olulise laeva ajalugu lõppes merel Akmenragis.
Akmeņragi tuletorn ja madalik - üks Läänemere suurimaid laevakalmistuid
Just Akmensragsi tuletorni piirkonnas sõitis 13. jaanuaril 1923 traagiliselt madalikule ja hukkus aurik Saratov , millele K. Ulmanise juhitud ajutine valitsus varjupaika leidis Läti iseseisva riigi loomisel.