Märts 1917 – oluline kuu Valmiera ja Läti ajaloos
1917. aasta märtsis, enam kui aasta enne Läti riigi väljakuulutamist, asutati Valmieras Vidzeme Ajutine Maanõukogu, mis võttis vastu resolutsiooni Läti autonoomia ja enesemääramisõiguste kohta. Nõukogu asutamispäeval heisati kohtumispaigas esmakordselt punavalgepunane lipp.
12. ja 13. märtsil (25., 26. märtsil) 1917 toimus Vidzeme Maakogu. Valmieras kogunesid Riia, Cēsise, Valmiera ja Valka rajoonide kohalike omavalitsuste, kooperatiivide, põllumajandusseltside ja maatute esindajad. Kuigi päevakorras olid nii poliitilised kui ka majandusküsimused, oli kogu tegelik ülesanne Vidzeme Ajutise Maanõukogu moodustamine. Peakõneleja, agronoom Kārlis Ulmanis, rõhutas tulevikus saavutatavaid poliitilisi eesmärke. Vastu võeti 17 resolutsiooni, millest olulisem käsitles Läti autonoomia ja enesemääramise õigust.
Vähem kui kaks aastat hiljem, 17. novembri õhtul 1918, moodustati Riias Suvorovi hotellis Läti Rahvanõukogu, milleks valiti Läti Ajutise Valitsuse peaminister Kārlis Ulmanis. Rahvanõukogu otsustas viia Läti riigi väljakuulutamise akti läbi Läti Ooperimajas (nüüd Läti Rahvusteater).
Juba järgmisel päeval, 18. novembril 1918, taotles dr Georgs Apinis Valmieras Saksa okupatsioonivõimudelt luba pidada Valmiera Spordiliidu üldkoosolek Vanakoolipoiste pargi paviljonisaalis. G. Apinise kaaslased, kes teadsid tema tegelikke kavatsusi, olid salaja valmistanud punavalge-punase lipu ning paljundanud tekstid "Jumal, õnnista Lätit" ja toimetanud need Vanakoolipoiste pargi paviljonisaali. Dr G. Apinis teatas kohalolijatele selle päeva ajaloolisest tähtsusest, samal ajal kui osalejad lubasid pühalikult toetada uut riiki ja selle Ajutist Valitsust eesotsas Kārlis Ulmanisega. Sel päeval heisati Valmieras esimest korda riigilipp riigilipuna ja mängiti esimest korda uut hümni "Jumal, õnnista Lätit".
Huvitaval kombel olid valmieralased ühed esimestest, kes said teada Läti riigi asutamisest. Päev varem oli sellest teada ka Valmiera Reaalkoolis, mida tõendab õpilase päevikusse tehtud sissekanne 18. novembril 1918 – „Läti riigi väljakuulutamise tõttu jäävad kolm viimast tundi ära.“ 18. novembril tegid Valmiera Reaalkooli õpilased kooli ees ka punaste, valgete ja punaste lintidega foto.
Allikas: Valmiera muuseumi ajalooosakond
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Hirvepark ja kontserdisaal "Valmiera"
Park asub Valmiera kesklinnas.
1914. aastal otsustasid kaheksa ettevõtlikku Valmiera elanikku rajada tolleaegse linna serva pargi alkoholivaba buffet'ga ja raamatuletiga – nii algas Vecpuiši pargi ajalugu.
Pargi arendustööd katkestas Esimene maailmasõda.
Juba sõja alguses rajati paviljonisaali haavatud sõdurite haigla. Hoone teisel korrusel asus Valmiera Punase Risti komitee, selle keskne annetuste vastuvõtupunkt ja ladu.
Valmiera komitee oli üks aktiivsemaid Lätis. 1914. aasta oktoobris haldas see 33 haiglat 375 voodikohaga. Komitee kogus raha haiglate ülalpidamiseks ja haavatud sõdurite raviks, sooja pesu ja reisiraha pakkumiseks paranenutele, läbisõitvate haavatud sõdurite toitlustamiseks ning saatis ka otse rindele kingitusi. Üks aktiivsemaid Punase Risti komitee töötajaid korjanduste korraldamisel oli Kārlis Ulmanis (1877–1942), kellest sai hiljem iseseisva Läti esimene peaminister.
Vecpuiši pargiga on seotud ka legendaarsete Läti laskurpataljonide asutamise ajalugu. 4. ja 5. augustil 1915 tegutses pargis vabatahtlike värbamiskomitee ning 6. augustil viidi siit noorsõdureid väljaõppele. Hiljem viidi siit mitu korda sõduriteks ka Valmiera ja ümbruskonna noormehi. Sõja ajal korraldati pargis ka mitmesuguseid kultuuri- ja heategevusüritusi, kuid kõik kogutud vahendid kasutati sõjast kannatanute abistamiseks.
18. novembril 1918 heisati Valmieras esimest korda riigilipp riigilipuna ja mängiti esimest korda uut hümni „Jumal, õnnista Lätit“.
Teise maailmasõja ajal asus Vecpuiši pargi paviljonihoones haigla ja laskureid viidi lahingusse. Nõukogude okupatsiooni ajal, 12. augustil 1940, nimetati park Valmiera linnavalitsuse otsusega ümber Komsomoli pargiks.
Pärast Teist maailmasõda kasutati arhitekt Freibergsi projekteeritud paviljoni nii kultuurikeskusena (kuni 1966. aastani) kui ka spordikoolina. Üheksakümnendate lõpus (1998) hakkas Bachelor's Parki paviljon taas aktiivselt tegutsema.
Restorani "Vecpuisis" ruumides väljapandud fotod kujutavad pargi rajajaid.
J. Lapiņši, esimese Läti lipu autori mälestuspaik
Asub Priekuļi vallas Veselava vallas “Lejas Pintuļi”.
Nähtav on Läti lipu autori Jānis Lapiņši mälestusmärk.
Läti riigilipu loomine toimus Esimese maailmasõja ajal. 1915. aastal, Läti laskurpataljonide lippude loomisel, pakkusid üksikud kunstnikud lipukujunduseks välja punase, valge ja punase värvi. Haridustöötaja ja ajakirjaniku Jānis Lapiņši kavandi järgi valmistas punavalge-punase lipu 1916. aasta teisel poolel tema õpilane Marianna Straumane, kes oli Valmiera pagulaskodu õpetaja.
See on esimene teadaolev ja tegelikult valmistatud Läti riigilipp, mis on säilinud tänapäevani.
2014. aastal avati Priekuļi piirkonna Veselava vallas “Lejas Pintuļis” lipueelse autori Jānis Lapiņši mälestuspaik.
Esimene teadaolev autentne Läti riigilipp, mis smugeldati Venemaale ja peideti hoolikalt Nõukogude ja Saksa okupatsioonide ajal, asub praegu Cēsise ajaloo- ja kunstimuuseumis . Selle annetas 1997. aastal nende tütar Lija Poga.
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi väljapanek Uues Lossis
Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub keset Võnnu (Cēsise) vanalinna Uues Lossis. Muuseumis on välja pandud kahest osast koosnev püsiekspositsioon „Võnnu, Läti ajaloo sümbol”. Näitus „Puna-valge-punane lipp Võnnu ja Läti ajaloos” tutvustab Läti rahvuslipu lugu 13. sajandist 20. sajandini, mil sellest sai riigisümbol, Läti kütipolkude lippe ja rahvusvärvide kasutamise traditsioone Läti Vabadussõja ajal. Näitus „Võnnu ja Läti Vabadussõda” annab ülevaate Võnnu roodu asutamisest 1918. aasta detsembris, eestlaste ja lätlaste ühisest võitlusest 1919. aasta Võnnu lahingus, ajast, mil Võnnu oli Bermondtiaadi ajal lühikest aega Läti ajutiseks pealinnaks, ning Võnnu võidusamba ajaloost. Põgenemistoas „Võnnu lahingu legendid” on osalejatel tund aega mõistatuste lahendamiseks ja peidetud esemete otsimiseks, et leida toast väljapääs. 8. detsembril 1918 asutas vanemleitnant Artūrs Jansons Võnnu lossis Võnnu roodu, mis oli üks esimesi Läti relvajõudude üksusi. 8. detsembril 1933 avati Võnnu Uues Lossis, kus tookord asus 8. Daugavpilsi jalaväepolgu staap ja garnisoni ohvitseride klubi, roodule pühendatud mälestusplaat, millega võib nüüd tutvuda muuseuminäitusel.
Monument "Pühendatud Läti Ajutisele Rahvusnõukogule"
Monument „Pühendus Läti Ajutisele Rahvusnõukogule” asub Valkas Rīgas ja Raina tänava ristmikul (aadress Raina tänav 9A).
Monument avati 2. detsembril 2017 osana Läti sajanda aastapäeva programmist, Läti Ajutise Rahvusnõukogu 1917. aasta koosoleku auks.
Ansambli idee autor on skulptor Arta Dumpe, kiviraidur Ivars Feldbergs ja arhitektuurilise planeerimise teostas SIA "Arhitektuuribüroo Vecumnieks & Bērziņi".
Monumendi aluse moodustab suur veskikivi – nagu elu, aja ja sündmuste ring. Selle külgedele on graveeritud LPNP juhatuse liikmete nimed. Veskikivist tõusevad taevasse otsekui saatuse teed kolm piirkonda – Vidzeme, Kuramaa ja Latgale oma ajalooliste vapimärkidega. Kompositsiooni lõpetab Petlemma täht, mis muutub uue Läti riigi päikeseks. Läti luuletaja, prosaist ja poliitik Kārlis Skalbe /1879–1945/ kirjutas: „Ka Lätil oli oma Petlemma, väike vaene Valka...“.
Läti Ajutise Rahvusnõukogu monument on omamoodi võla tagasimakse inimestele, kes 1917. aastal Valkas oma elu ohtu pannes ja ideaalidest juhindudes rajasid praktiliselt võimatus olukorras Läti riigi aluse.
Sel ajal oli Valka Saksamaa poolt veel okupeerimata territooriumil suurima lätlaste elanikkonnaga linn. Pärast Riia langemist sai sellest Läti sotsiaalse, poliitilise ja kultuurielu keskus. Siia kogunesid need, keda ühendas soov rakendada läti rahva enesemääramisõigust. 29. novembrist kuni 2. detsembrini 1917 (uue stiili järgi) toimus Valka raekojas (nüüd Valgas Kesk tänaval nr 11 asuv hoone) Läti Ajutise Rahvusnõukogu 1. istungjärk, kus osalesid peaaegu kõigi mõjukamate Läti avalike organisatsioonide ja poliitiliste parteide esindajad. Esmakordselt kuulutasid nad ametlikult oma tegevuse eesmärgiks - iseseisva rahvusriigi loomise - ning võtsid vastu deklaratsiooni ühtse ja autonoomse Läti loomise kohta Läti piirkondades Vidzeme, Kuramaa ja Latgale.
