Esimese maailmasõja pagulased
I I maailmasõda, II II maailmasõda
Aprilli pagulased
Esimene Saksa rünnak selles piirkonnas oli suunatud Leedu vastu, jõudes Šiauliaini. See ajendas Kaunase kubermangust pärit leedulasi ja juute põgenema Zemgale poole. Esimesed põgenikud jõudsid Bauska piirkonda 17. aprillil 1915. Esimesed põgenikud saabusid Riiga läbi Jelgava 18. aprillil. Linn eraldas põgenikele mõned sisenemispunktid ja avas kaks toitlustuspunkti. Peamise mure eest hoolitsesid juudi ja läti organisatsioonid. 19. aprillil avati Läti Seltsimajas toitlustuspunkt, mis toitlustas iga päev umbes 1000 inimest. Läti kooli ja õpilasesinduse Talavija ja Selonija ruumidesse rajati põgenike varjupaigad. Põgenemine Liepājast Kuramaa sisemaale algas 21. aprillil. Liepāja ja Aizpute maakondadest pärit põgenikud asusid esialgu elama Valtaiķi, Laidu ja Skrunda metsadesse, lootes Venemaa varasele sõjalisele edule, mis võimaldaks neil koju naasta. 25. aprillil vallutasid sakslased Kuldīga ja ründasid edasi Aizputet, mistõttu osa Kuramaa põgenikest saadeti ülejäänud Venemaa territooriumilt tagasi koju.
Juuli pagulased
Suvel algas Saksa pealetung Kuramaal kiiresti ja juunis põgenes Vene armee Kuramaalt taas. Kuberner ja haldusvõimud olid juba juuni lõpus Jelgavast lahkunud. Paljudes kohtades süütasid sõdurid viljapõllud ja majad põlema, ajasid kariloomad minema ja sundisid elanikke jõuga põgenema. Põgenikele anti käsk minna itta. 2. juulil algas suur põgenike liikumine Pampāli, Ezere, Auce, Talsi, Kandava, Tukumsi ja Dobele ümbruskonnast. Suured põgenikevoolud hakkasid 5. juulil läbi Bauska voolama, kus jõgedel olid sillad ja teed, mis viisid Koknesisse ja Daugavpilsi. Teine suur kolonn suundus Riia poole. Põgenike koguarv võis sel ajal olla 300–400 000, kes ajasid endaga kaasa miljoneid veiseid, sigu ja lambaid. Jaunjelgavas moodustus 20 versta pikkune põgenike rivi. Algas toidu- ja veepuudus. Osa põgenikest jäi Vidzeme kubermangu. Enamik põgenikest suundus Venemaale Vidzeme ja Latgale kaudu. Venemaal aeti lätlasi sageli sakslastega segi. Põgenikel ei lubatud linnadesse elama asuda, vaid nad saadeti kaugemale Sise-Venemaa ja Siberi poole. Hiljem moodustati siin Läti Siberi ja Uuralite Rahvusnõukogu, mis esindas umbes 200 000 lätlast. Mõned neist olid kolonistid, kes olid Siberisse kolinud juba tsaarivalitsuse ajal, kes jagas siinse maa.
Rohkem teabeallikaid
http://pedas.lapamuzejs.lv/?page_id=1180 (vaadatud 4.11.2021)
https://lv.wikipedia.org/wiki/Pirm%C4%81_pasaules_kara_latvie%C5%A1u_b%C4%93g%C4%BCi (vaadatud 4.11.2021)
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Mälestuskivi "Pagulaste tee"
Daugmale vald, Kalniņi. Ķekava – Jaunjelgava maanteel (P85) vasakul pool.
Esimese maailmasõja ajal läbis Daugmale nn põgeniketee. 1915. aastal, kui Saksa väed sisenesid, ületasid Kuramaa ja Zemgale põgenikud Daugavat Riiga, Vidzemesse ja Venemaale. Läti maapiirkondades osales põgenikke sadu tuhandeid inimesi. Kokku osales põgeniketeel vähemalt 850 000 Läti elanikku. Põgenike täpne arv pole teada, sest suurt osa põgenikest ei loetud kokku. Põgenikud ei läinud mitte ainult Vidzemesse ja Latgalesse, vaid suur osa valis edasise tee Venemaale, peamiselt selle suurlinnadesse. Teel kaotasid nad tavaliselt kogu oma vara, sealhulgas kariloomad, kes kas teel surid või ostsid need armee väikese tasu eest.
1991. aastal tähistas teed skulptor Viļnis Titānsi loodud kivi, mille paigaldas Kultuurifond. Sellel on kiri "Pagulaste tee" ja kivil paistavad majadest eemale viivate väikeste paljaste jalgade jäljed.
Kuramaa ja Zemgale Esimese maailmasõja põgenike mälestusmärk
Asub Bērzaine'i kalmistul
Kuramaa ja Zemgale Esimese maailmasõja põgenike mälestusmärk.
17. veebruaril 1933 kohtus Riias pagulaskomitee, mis otsustas „tegutseda Cēsise linnakoguduse allüksusena eesmärgiga koguda ja kaunistada pagulashauapaiku ning püstitada mälestusmärke Cēsise ja selle ümbruse kalmistutele“.
1935. aasta maiks oli annetatud 6883,20 latti.
11. veebruaril 1936 saavutati skulptor Kārlis Jansonsiga kokkulepe monumentide püstitamiseks Leja ja Bērzaine kalmistutele. Mõlemad monumendi avati 14. juunil 1936 ja need maksid 4600 latti.
Bērzaine'i kalmistul viivad graniidist trepid künkale, kus kaheastmelise aluse kohal kõrgub steel. Siledal graniidist pinnal on pronksist rist, mille all on pronksist tähtedega kirjutatud sõnad:
MAINI SIIN
PUHKA JUMALA RAHU
472 COURZIE JA
Zemgalest pärit põgenikud
1915–1918
Kuramaa ja Zemgale Esimese maailmasõja põgenike mälestusmärk Leja kalmistul
Asub Cēsise alumisel kalmistul.
Kuramaa ja Zemgale Esimese maailmasõja põgenikele pühendatud monument on külastamist väärt.
Alumisel kalmistul kõrgub kandilise aluse kohal jämedalt tahutud graniidist steela, mille ülaosas on pronksist rist. Selle all on pronksist tähtedega sõnum:
MAINIMINE
SIIN JUMALA RAHU
AJAL
96 COURZIE
JA ZEMGALE
PAGUNID
1915–1918
17. veebruaril 1933 kohtus Riias pagulaskomitee, mis otsustas „tegutseda Cēsise linnakoguduse allüksusena eesmärgiga koguda ja kaunistada pagulashauapaiku ning püstitada mälestusmärke Cēsise ja selle ümbruse kalmistutele“.
1935. aasta maiks oli annetatud 6883,20 latti.
11. veebruaril 1936 saavutati skulptor Kārlis Jansonsiga kokkulepe monumentide püstitamiseks Leja ja Bērzaine kalmistutele. Mõlemad monumendi avati 14. juunil 1936 ja need maksid 4600 latti.
Girnikai küngas
Küngas asub Šiauliai rajoonis, see on rajooni kõrgeim mägi, tõustes 183,4 m üle merepinna.
Kuigi mäe seose kohta balti kultuuriga või selle kunstliku päritolu kohta pole otseseid tõendeid, räägib kohalik legend, et mägi ehitati tapetud vaenlaste surnukehadest hiiglase Anculise poolt. Jaanipäeva on mäel tähistatud juba üle 100 aasta. 24. aprillil 1905, ajakirjanduskeelu tühistamise aastapäeva mälestuseks, püstitati preester J. Vizbarsi algatusel ja krahvide Pliateriuste toel mäele monumentaalne rist, mille Nõukogude võim hiljem hävitas. Esimese maailmasõja ajal, umbes 1915. aastal, toimusid Girnikai künka lähedal ägedad lahingud, mõned hukkunutest, umbes 240 Saksa sõdurit, maeti selle põhjapoolsele jalamile.
Tänapäeval seisavad siin maetud ja 1914.–1918. aastal surnute mälestuseks puidust rist mälestustahvliga ja kolm sümboolset betoonristi.
Seotud lood
Kurzeme ja Zemgale põgenike mälestuspaigad ja matused Cēsises
Enne Esimest maailmasõda elas Läti territooriumil 2552 tuhat inimest. 1920. aasta rahvaloenduse andmetel oli seal 1596 tuhat inimest. See tähendab, et selle aja jooksul vähenes Läti rahvaarv 956 tuhande inimese ehk 37,5% võrra.
1915. aasta suvel okupeerisid Saksa väed Kuramaa ja Zemgale. Üle poole miljoni põgeniku lahkus lõputus voolus oma sünnipaikadest. Esimesed põgenikud saabusid Cēsisesse 1915. aasta aprillis.
Ádolfs Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitluses" põgenike teekonnast Valkas
Alates põgenike ajast omistati Valkale olulisem roll kui teistele Vidzeme linnadele, sest seal ilmus poliitiliselt aktiivne ajaleht „Līdums“, kus sepistati Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ning ka seetõttu, et see oli risttee, kus kohtusid teed Läti kolmest küljest: Riiast, Alūksnest, Mozekilest ning ka Eestist ja Venemaalt. Linnal olid ühendused põgenikega igast küljest – Tartust, Pliskast, Moskvast ja Peterburist. Siin asus suur põgenikekeskus.