Kurzeme ja Zemgale põgenike mälestuspaigad ja matused Cēsises

1914. aastal loodi Cēsises "Cēsise linna ja ümbruskonna läti abikomitee", mis omakorda jagunes allkomiteedeks: pagulaste registreerimine, haiglad, lasteaed, toitlustus, kingsepp jne. Kohalikud elanikud tegid mitmesugust tööd, et vähemalt leevendada Cēsisesse elama asunud 2705 pagulase ebainimlikke elutingimusi.

1915. aasta augustist kuni 2018. aasta maini tegutses Cēsises Esimene Pagulashaigla, kus raviti 2130 patsienti. 24. augustil 1915 avati Cēsises aadressil Jaunā (nüüd Piebalgas) tänav 6 50-kohaline pagulashaigla ja nakkushaiguste ambulatoorium dr med. E. Akermana (1878–1954) juhtimisel. Tema abikaasa, arst V. Treigute-Akermane (1883–1970), juhtis Cēsises avatud teist pagulashaiglat ja ambulatooriumi. Peterburis kokkukutsutud meditsiinikongressil, kus arst käsitles pagulaste ja kohalike elanike ravi päevakajalisi küsimusi, esindas Läti arste 1916. aasta aprillis ka dr med. E. Akermanis Cēsisest. Avalduses ajalehes "Cēsu Avīze" tuletas Balti Pagulaste Varustamise Komitee Cēsu elanikele meelde, et "eriti nakkushaigustega haiged võetakse kohe vastu pagulashaiglatesse".
Tolleaegsetes mälestustes on vanemõde Eba Krēmane (1875–1942) mainitud kui ennastsalgavuse ja halastuse sümbolit. Samuti korraldatakse abitööd Cēsise linnakoguduse pastori professor Voldemārs Maldonise (1870–1941) juhtimisel.

Vaatamata pingutustele suri ainuüksi epideemiates umbes 700 põgenikku. Nad maeti Leja ja Bērzaine'i kalmistutele.

17. veebruaril 1933 kohtus Riias pagulaskomitee, mis otsustas „tegutseda Cēsise linnakoguduse allüksusena eesmärgiga koguda ja kaunistada pagulashauapaiku ning püstitada mälestusmärke Cēsise ja selle ümbruse kalmistutele“.
1935. aasta maiks oli annetatud 6883,20 latti.
11. veebruaril 1936 saavutati skulptor Kārlis Jansonsiga (1896–1986) kokkulepe monumentide püstitamiseks Leja ja Bērzaine kalmistutele. Mõlemad monumendi avati 14. juunil 1936 ja need maksid 4600 latti.

Alumisel kalmistul kõrgub kandilise aluse kohal jämedalt tahutud graniidist steela, mille ülaosas on pronksist rist. Selle all on pronksist tähtedega sõnum:

MAINIMINE
SIIN JUMALA RAHU
AJAL
96 COURZIE
JA ZEMGALE
PAGUNID
1915–1918

Bērzaine'i kalmistul viivad graniidist trepid künkale, kus kaheastmelise aluse kohal kõrgub steel. Siledal graniidist pinnal on pronksist rist, mille all on pronksist tähtedega kirjutatud sõnad:

MAINI SIIN
PUHKA JUMALA RAHU
472 COURZIE JA
Zemgalest pärit põgenikud
1915–1918

Põgenike ja sõjavangide tagasipöördumine algas juba 1919. aastal, kohe pärast uue Läti riigi loomist. Massiline reemigratsioon toimus aga aastatel 1920–1921, mil naasis ligi 200 tuhat inimest. Inimesed naasid koju ka aastatel 1922–1927, kuid tagasipöördujate arv muutus aina väiksemaks.