Landeswehr. Balti Landesver
I Maailmasõda ja iseseisvumine

See asub Carnikava pargi edelanurgas Jūrase tänava ja Nākotnese tänava ristumiskohas kahe tamme vahel.

Graniitmonument 12 karnekalasele, kes tapsid Saksa Landeswehri üksused 1919. aasta kevadel väidetavalt "punase rühma" külastamise eest.

Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu. 

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.

1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.

Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

Asub Drabešu vallas Cēsise piirkonnas puhkekoha "Meža kaujas" läheduses.

Üle Amata on raudteesild.

Raudteesild üle Amata mängis väga olulist rolli läbi kogu Vabadussõja, sest 5. juunil 1919 toimus siin esimene Eesti sõjaväe relvarongide lahing Balti Landesveri üksustega. Teades relvarongi lähenemist, nimetas Landeswehr raudteesilla ja asus positsioonile Amatase kodu juures jõe kaldal, olles valmis võimalikuks sõjapidamiseks. Sild üle Amata oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Ajaloolisi tõendeid Amata silla sündmustest pole säilinud. Kuna lätlased nendest sündmustest osa ei võtnud, puuduvad nende mälestuste jutustused, on mälestusi eesti sõduritelt ja muudest allikatest. Võib öelda, et tegemist oli Eesti-Ameerika ühislahinguga Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka II maailmasõjas. Üldiselt osales Cēsise lahingutes palju tulevasi II maailmasõja ohvitsere ja komandöre, eriti Saksa poolel.

Eesti relvarong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919, päev hiljem suundus Ieriķisse, kus toimusid läbirääkimised mõisnikuga, mis aga ebaõnnestusid ning 5. juunil, kui relvarong lähenes uuesti Amata sillale, toimus kokkupõrge sakslased alustasid. Päev hiljem osales relvarong ka lahingutes Cēsise lähedal, kus aitas piiramisohus olnud õpilaste kompanii sõdureid. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemise katkestamiseks rööpaid lahti võtta, õnnestus sellel üle Rauna silla taanduda.

Ööl vastu 23. juunit 1919 lahkus landesver Cēsise lahingute käigus Cēsisest ja taganes Amata jõe joonele. Taganedes põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi maja ja lasid õhku silla üle Amata.

Asub Valmiera keskkalmistul, kabeli lähedal (Miera tänav 1/3, Valmiera)

Cēsi rügemendi 8. (Skolnieki) kompanii sõdur LKOK Edgars Krieviņš (1899-1919) suri 7. juunil 6. juunil 1919 Cēsi lahingutes saadud vigastustesse, kui ta kattis ülejäänud sõjaväelaste taganemist. üksused, kui Landsweer ründas.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.