Aizporise mõis Vabadussõja ajal
Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.
Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.
Jaanuaris 1919, pärast lahkumist Jeljavast Lielauci kaudu, kus peeti Vabadussõja esimene lahing, jõudis kolonel Oskars Kalpaksi pataljon pärast Venta jõe ületamist Lēnā ja Rudbārži mõisatesse. 22. jaanuari varahommikul asus kolonel O. Kalpaksi pataljon kaitsepositsioonidele Liepāja - Jelgava maantee ja Embūte - Valtaiķi tee ristumiskohas Aizporu mõisa piirkonnas. Vasakul olid Balti Landeswehri väed, paremal Saksa Rauddiviis. Kuna Nõukogude Läti vägede edasist rünnakut Skrundast ei järgnenud, naasis O. Kalpaksi pataljon oma endistele positsioonidele RUDBĀRŽI mõisa lähedal.
1922. aastal püstitasid endised Kalpaki pataljoni mehed ajutise mälestusmärgi – tammepuust ploki vasktahvliga.
1930. aastatel tellis O. Kalpaksi Selts skulptor Jānis Briediselt monumendi „Algus“ loomise ning idee rajada Rudbārži mõisale suur memoriaalkompleks istutatud tammega – Kangelaste allee – sai teoks ja Läti presidendi poolt heakskiidu. Mälestuspaiga rajamise õigused omandas skulptor Kārlis Jansons.
Kuna monumendi loomise peamised rahastajad on üliõpilaskorporatsioonid, paigaldati 15. mail 1939 Pinkisse (taastatud monument asub Pinkis) O. Kalpaksi pataljoni kuulunud üliõpilaskompanii auks J. Brieži monument.
1940. aastal, Läti okupeerimisega, peatati mälestusmärgi rajamise plaanid. Mitteametliku teabe kohaselt realiseerus kavandatud Kangelaste allee osaliselt tammede istutamisega Rudbārži mõisast Aizporai suunas ja seda võib tänapäeval näha Liepāja-Riia maantee lähedal.
Kaasaegne mälestuspaik
Pärast Läti Vabariigi iseseisvuse taastamist 15. mail 1993 avati mälestusmärk – Valguskiir. Hallist graniidist raiutud 2,3 meetri kõrguse mälestusmärgi valmistasid skulptorid Harijs SPRINCIS ja Imants LUKAŽIS (1930–2007, maetud Aizpori kalmistule), kelle isa oli samuti O. Kalpakase pataljoni sõdur. Mälestusmärgile on raiutud luuletaja Ed. VIRZASE sõnad:
PÄEVAKS
JA TEMA
SÕDURITELE
1919. aasta
25. jaanuari hommik
SIIT
KA ALGAB
VALGUSE KUDMINE
PAAR LÄTILE
Allikad: Lismanis, J. 1915-1920. Lahingute ja langenud sõdurite mälestuseks: Esimese maailmasõja ja Läti vabadusvõitluse mälestuspaigad. Riia: NIMS, 1999. lk 177.
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument ja mälestusmärgid O. Kalpaka pataljoni sõduritele Aizpore kalmistul
Umbes poolel teel Rudbārži ja Kalvė vahel, A9 maanteega paralleelselt kulgeva vana tee ääres, asub Aizpore kalmistu.
Seal on monument ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele, kes elasid ümbritsevates majades.
Kalvene valla Aizpore poolmõis oli kõige kaugem koht, kuhu Läti Erakondlik (Kalpaka) pataljon 22. jaanuaril 1919. aastal taganes. Siin sai pataljon Liepājast oma esimese tugevduse - 35 meest - ja alustas vastupealetungi, jõudes 24. jaanuaril Rudbārži.
Mälestusmärgi püstitamise idee tekkis 1920. aastatel, kui 1. Läti Separatiivpataljoni ehk Kalpaka pataljoni endised sõdurid püstitasid ajutise mälestustahvli - tammeploki koos mälestustahvliga. Toona sündis mõte luua suurem mälestusmärkide ansambel, kuid see sai teoks alles 15. mail 1993, kui avati mälestusmärk - Valguskiir -, mis on hallist graniidist obelisk.
2,3 m kõrgune mälestusmärk on valmistatud skulptorite Harijs SPRINCIS ja Imants LUKAŽIS (1930 - 2007, maetud Aizpuri kalmistule) poolt, kelle isa oli samuti O. Kalpaka pataljoni sõdur. Mälestustahvlile on graveeritud luuletaja E.VIRZA nimed:
KALPAKAM
AND HIS
SÕDURITELE
1919
25. JAANUARI HOMMIKUL
SIIT PÄEVASTI
KA ALATES
TULI
ÜLE LATVIA
Samal ajal tähistati kalmistule maetud 12 Kalpaku hauad tammepuust mälestustahvlitega, mis 2019. aastal asendati graniidist mälestustahvlitega.
1990. aastate alguses püstitati kalmistule kahe meetri kõrgune mälestusmärk, mille kõrval kasvab tamm, mille istutas 1990. aastate keskel legendaarne näitleja Ēvalds Valters.
Skrunda lahingu mälestus- ja lipupäev
Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.
Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.
Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik "Airītes"
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.
Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.
Tāšu - Padure mõis
Tasi - Padure mõisa loss on praegu tuntud kui Kalvene algkool, mis asutati 1922. aastal. Koolihoone ehitati 19. sajandil hilisklassitsistlikus stiilis krahv Keizerlingi jahilossiks.
1919. aasta alguses kogunesid siia ja tulid mõisa esimesed mobilisatsioonikutsele vastanud mehed. 22. jaanuaril 1919 asutati siin Läti Eraldi Ratsaväeüksus, mille üks juhtidest läks 24. jaanuaril O. Kalpaksi juhitud 1. Läti Eraldi Pataljoni. Kogu üksus (kokku umbes 80 sõdurit) komandöri Arnolds Artum-Hartmanise juhtimisel saabus Rudbārži 1. märtsil.
Kalvene algkool on rahvuslik kultuurimälestis. 1960ndatel aastatel renoveeriti loss ja kohandati kooli vajadustele vastavaks.
Lāčplēsise sõjaordenite rüütlite mälestuseks mõeldud steelid
Aizpute piirkonnaga on seotud kakskümmend seitse Lāčplēsise sõjaväeordu rüütlit.
Läti Vabadussõjas langenud sõdurite austamiseks paigaldati üle kogu Läti ühtse mudeli mälestussteele, millel tekstigravüüri font vastab kangelaste mälestustahvlite standardile, mis on analoogne Riia Vendade Kalmistu ja Keskkalmistuvälja liivakivist mälestusmärkide graveeringuga.
Graniidist steelid loodi Noortekaardi ja Infokeskuse projekti „Mäleta Lāčplēšist“ raames, mis on pühendatud Läti riigi sajandale aastapäevale.
