Eesti Vabadussõja murdelahingud: Siit saadik ja mitte enam!
I Vabadussõjad
Eesti Vabadussõda algas 28. novembril 1918, kui Nõukogude Venemaa tungis Narva all Eestile kallale. Detsembris 1918 jätkus Punaarmee edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. Detsembris 1918 tegeles sõjaväe juhtkond Eesti rahvaväe ülesehitamisega. Teostati sundmobilisatsioon, loodi ja saadeti rindele uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. Jaanuari algul 1919 oli Punaarmee Tallinnast vaid 35 km kaugusel. Jaanuari alguseks 1919 oli mobiliseeritud Eesti armeesse 14 000 meest, lisaks nimetamisväärsel hulgal vabatahtlikke, sealhulgas kooliõpilasi ja tudengeid. Pärast poolteist kuud kestnud taandumist koondas Eesti rahvavägi oma jõu ja asus vastupealetungile. Jaanuaris-veebruaris 1919 toimusid Vabadussõja murdelahingud, mille käigus tõrjuti Punaarmee Eestist välja. Juba 19. jaanuaril 1919 vabastati Põhja-Eestis Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Lõuna-Eestis vabastasid laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanide pataljon 14. jaanuaril 1919 Tartu. Seejärel, 1. veebruaril vabastati, pärast eelmisel päeval toimunud ojhvriterohket Paju lahingut Valga ja samal päeval ka Võru ning 4. veebruaril 1919 Petseri. Punaarmee tagalas tekitasid paanikat ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. Asta pärast Eesti iseseisvaks kuulutamist, 24. veebruaril 1919, kandis Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Eesti vabastati vähem kui kahe kuuga, kuid sellega ei olnud veel Vabadussõda lõppenud, ees ootas veel palju veriseid lahinguid nii Lõuna-Eestis kui ka Põhja- ja Ida-Lätis ning Venemaa Narva jõe tagustel aladel ja Pihkva kubermangus.
Seotud objektid
Kehra Muuseum - MTÜ Kehra raudteejaam
Muuseum asub Kehra 19. sajandi lõpul ehitatud ajaloolises jaamahoones.
2018. aastast tegutseva eramuuseumi väljapanek tutvustab 1919. aasta algul Kehra ümbruses peetud Vabadussõja murdelahinguid. Just selles jaamas asus 1919. aasta alguspäevil staap, peatusid soomusrongid ja juhiti lahinguid, millest algas Eesti rahvaväe pealetung sõja võiduka lõpuni ja Eesti jäi iseseisvaks riigiks.
Kehra lahingu mälestussammas
4. jaanuaril 1919. a toimunud Kehra lahing oli esimene edukas soomusrongilahing ja üks Vabadussõja murdelahinguid, mis peatas punaste pealetungi Tallinnale. Juttude järgi olevat lahingupaiga tähistamist nõudnud kohalesõitnud kindral Laidoner isiklikult. Kehra lahingu mälestusmärk on viimane enne teist maailmasõda valminud Vabadussõja monument, mida ei jõutudki ametlikult avada – 23. juuniks 1940 kavandatud avamispidustused jäid Nõukogude vägede sissetungi tõttu ära. 6,5 meetri kõrgune sammas õhiti 1944. aasta lõpus (teistel andmetel juba 1940) ja selle kive kasutati ümberkaudsete suvilate ehitusel. Kui iseseisvas Eestis oli monumendi asukoha juures meenutuseks ka “Lahinguvälja” nimeline rongipeatus, siis punavõim muutis selle 1957. aastal “Vikipaluks”. Pärast iseseisvuse taastamist sai peatus oma endise nime tagasi. Mälestusmärk taastati säilinud tükkidest väiksemal kujul ja avati 23. juunil 2000. a. Täismõõtmetes taastatuna avati see 6. jaanuaril 2019. a. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingitusena. Sammast kaunistavad sõduri näokujutis ja tekst “Siin murti vaenlase pääletung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919”.
Aidu võidualtar
Aidu võidualtar asub Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres.
Aidu Võidualtari näol on tegemist Vabadussõja monumendiga. 4. jaanuaril 1919. a toimunud Aidu lahing oli üks Vabadussõja murdepunkte, millega peatati Punaarmee rünnak Põltsamaale. Monument tähistab kohta, kuhu jõudis kõige kaugemale tunginud punaarmeelane.
Eduard Järve kavandatud mälestusmärk avati 23. juunil 1929. aastal. 1932. aastal istutati mälestusmärgi juurde kaks tamme, millest üks on säilinud. 4. jaanuaril 1934. a istutas 2. üksik jalaväepataljon Aidu lahingu mälestuseks Aidust toodud tamme Tartu Lembitu kasarmute väljakule.
Mälestusmärk õhiti 1940. aasta sügisel ja purustati lõplikult 1965. aastal. Koopiana taastatud mälestusmärk avati 23. juunil 1989.
Reola lahingu mälestussammas
Mälestussammas asub Kastre vallas, Tõõraste külas. Anton Sobolevi kavandatud monument tähistab üheks Vabadussõja murdepunktiks peetavat Reola lahingut. 16.-17. jaanuaril 1919. a toimunud lahingu käigus nurjasid Eesti väed Punaarmee katse vallutada Tartut. Mälestussammas avati 3. juulil 1932. aastal. Pärast teist maailmasõda lükati sammas pikali ja maeti maha. 27. novembril 1988. a avati Kambja Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel väljakaevatud ja korrastatud monument taas.
Misiņkalnsi sõjaväepärandi rada
Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Tipust avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati algselt rajama 20. sajandil. Pargi pindala on praegu umbes 28 hektarit.
Pargi territooriumil on mitu 20. sajandi sündmustega seotud kohta ja mälestusmärki - Läti Vabadussõdades langenud sõdurite - Lāčpleši ordu kavaleride - mälestussteel, holokausti memoriaali asukoht, represseeritute mälestuskoht ja langenud punaste partisanide mälestustahvel.
Pargis saab tutvuda mitmesuguste haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud matka- ja jalgrattateed ning pargi territooriumil asub mootorrattarada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.
Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.
Seotud lood
Aizporise mõis Vabadussõja ajal
Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.
Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.