Vabadussõja murdelahingud: siit saadik ja mitte enam
I Maailmasõda ja iseseisvumine
Jaanuaris-veebruaris 1919 peetud Vabadussõja otsustavad lahingud, millega sunniti Punaarmee Eestist taganema.
28. novembril 1918 tungis Nõukogude Venemaa Punaarmee Eestisse ja algas Vabadussõda. Detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja-Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva ja Mõisaküla Lõuna-Eestis. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel.
Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembris tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sundmobilisatsioon ja rindele saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 1919. aasta jaanuarikuu esimesel nädalal toimunud murdelahingutega peatati Punaarmee edasitung ning haarati initsiatiiv.
5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile. 19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. 1. Punaarmee tagalas tekitasid paanikat ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul.
24. veebruaril 1919, aasta pärast Eesti iseseisvaks kuulutamist kandis Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Eesti vabastati vähem kui kahe kuuga.
Seotud objektid
Kehra Muuseum - MTÜ Kehra raudteejaam
Muuseum asub Kehra 19. sajandi lõpul ehitatud ajaloolises jaamahoones.
2018. aastast tegutseva eramuuseumi väljapanek tutvustab 1919. aasta algul Kehra ümbruses peetud Vabadussõja murdelahinguid. Just selles jaamas asus 1919. aasta alguspäevil staap, peatusid soomusrongid ja juhiti lahinguid, millest algas Eesti rahvaväe pealetung sõja võiduka lõpuni ja Eesti jäi iseseisvaks riigiks.
Kehra lahingu mälestussammas
4. jaanuaril 1919. a toimunud Kehra lahing oli esimene edukas soomusrongilahing ja üks Vabadussõja murdelahinguid, mis peatas punaste pealetungi Tallinnale. Juttude järgi olevat lahingupaiga tähistamist nõudnud kohalesõitnud kindral Laidoner isiklikult. Kehra lahingu mälestusmärk on viimane enne teist maailmasõda valminud Vabadussõja monument, mida ei jõutudki ametlikult avada – 23. juuniks 1940 kavandatud avamispidustused jäid Nõukogude vägede sissetungi tõttu ära. 6,5 meetri kõrgune sammas õhiti 1944. aasta lõpus (teistel andmetel juba 1940) ja selle kive kasutati ümberkaudsete suvilate ehitusel. Kui iseseisvas Eestis oli monumendi asukoha juures meenutuseks ka “Lahinguvälja” nimeline rongipeatus, siis punavõim muutis selle 1957. aastal “Vikipaluks”. Pärast iseseisvuse taastamist sai peatus oma endise nime tagasi. Mälestusmärk taastati säilinud tükkidest väiksemal kujul ja avati 23. juunil 2000. a. Täismõõtmetes taastatuna avati see 6. jaanuaril 2019. a. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingitusena. Sammast kaunistavad sõduri näokujutis ja tekst “Siin murti vaenlase pääletung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919”.
Aidu võidualtar
Aidu võidualtar asub Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres.
Aidu Võidualtari näol on tegemist Vabadussõja monumendiga. 4. jaanuaril 1919. a toimunud Aidu lahing oli üks Vabadussõja murdepunkte, millega peatati Punaarmee rünnak Põltsamaale. Monument tähistab kohta, kuhu jõudis kõige kaugemale tunginud punaarmeelane.
Eduard Järve kavandatud mälestusmärk avati 23. juunil 1929. aastal. 1932. aastal istutati mälestusmärgi juurde kaks tamme, millest üks on säilinud. 4. jaanuaril 1934. a istutas 2. üksik jalaväepataljon Aidu lahingu mälestuseks Aidust toodud tamme Tartu Lembitu kasarmute väljakule.
Mälestusmärk õhiti 1940. aasta sügisel ja purustati lõplikult 1965. aastal. Koopiana taastatud mälestusmärk avati 23. juunil 1989.
Reola lahingu mälestussammas
Mälestussammas asub Kastre vallas, Tõõraste külas. Anton Sobolevi kavandatud monument tähistab üheks Vabadussõja murdepunktiks peetavat Reola lahingut. 16.-17. jaanuaril 1919. a toimunud lahingu käigus nurjasid Eesti väed Punaarmee katse vallutada Tartut. Mälestussammas avati 3. juulil 1932. aastal. Pärast teist maailmasõda lükati sammas pikali ja maeti maha. 27. novembril 1988. a avati Kambja Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel väljakaevatud ja korrastatud monument taas.
Misiņkalnsi sõjalise pärandi rada
Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.
Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.
Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.
Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.
Seotud lood
Aizporu poolmõis Vabadussõjas
Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.
Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.