Vabadussõja murdelahingud: siit saadik ja mitte enam
I Maailmasõda ja iseseisvumine
Die entscheidenden Schlachten des Unabhängigkeitskrieges fanden im Januar und Februar 1919 statt und zwangen die Rote Armee zum Rückzug aus Estland.
Am 28. November 1918 startete Sowjetrussland seine Offensive gegen Estland und begann damit den Unabhängigkeitskrieg. Die Rote Armee rückte im Dezember schnell in Estland vor. Eine nach der anderen fielen die Städte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa und Aegviidu in Nordestland und Võru, Valga, Tartu, Tõrva und Mõisaküla in Südestland unter die Kontrolle der Bolschewisten. Im Januar 1919 war die Rote Armee nur noch 40 km von Tallinn entfernt.
Nach fast zwei Monaten des Rückzugs sammelte die estnische Armee ihre Kräfte, um zurückzuschlagen. Im Dezember 1918 war das Oberkommando der Wehrmacht mit der Organisation des Heeres beschäftigt. Sie führten Massenrekrutierungen durch und schickten neue Einheiten an die Front. Die Ankunft eines Geschwaders der britischen Royal Navy und finnischer Freiwilliger in Tallinn trug dazu bei, das Blatt im Krieg gegen die Sowjets zu wenden. Die Zusicherung, Verbündete gegen Sowjetrussland zu haben, stärkte die Moral unter Soldaten und Zivilisten. Die Wendepunkte, die Anfang Januar 1919 stattfanden, stoppten den sowjetischen Vormarsch, wobei die Esten die Initiative ergriffen.
Bis zum 5. Januar 1919 waren 14.000 Mann mobilisiert worden und die estnischen Streitkräfte hatten ihre Gegenoffensive gestartet. Am 19. Januar wurde die Stadt Narva befreit und die Frontlinie entlang des Flusses Narva zurückgedrängt. Am 14. Januar 1919 befreiten die vereinten Kräfte der Breitspur-Panzerzüge und des Partisanenregiments unter Leutnant Kuperjanov die Stadt Tartu. Die Stadt Valga wurde in der tödlichen Schlacht von Paju am 1. Februar befreit, gefolgt von der Befreiung von Võru am 3. Februar. 1. Marinetruppen an der Küste des Finnischen Meerbusens, angeführt von Konteradmiral Johan Pitka, versetzten die Truppen der Roten Armee im Rücken in Panik.
Am 24. Februar 1919, ein Jahr nach der estnischen Unabhängigkeitserklärung, berichtete der Oberbefehlshaber der estnischen Streitkräfte, General Johan Laidoner, der estnischen Provinzversammlung, dass der Feind hinter die estnischen Grenzen gedrängt worden sei. Estland wurde in weniger als zwei Monaten befreit.
Seotud objektid
Kehra Muuseum - MTÜ Kehra raudteejaam
Muuseum asub Kehra 19. sajandi lõpul ehitatud ajaloolises jaamahoones.
2018. aastast tegutseva eramuuseumi väljapanek tutvustab 1919. aasta algul Kehra ümbruses peetud Vabadussõja murdelahinguid. Just selles jaamas asus 1919. aasta alguspäevil staap, peatusid soomusrongid ja juhiti lahinguid, millest algas Eesti rahvaväe pealetung sõja võiduka lõpuni ja Eesti jäi iseseisvaks riigiks.
Kehra lahingu mälestussammas
4. jaanuaril 1919. a toimunud Kehra lahing oli esimene edukas soomusrongilahing ja üks Vabadussõja murdelahinguid, mis peatas punaste pealetungi Tallinnale. Juttude järgi olevat lahingupaiga tähistamist nõudnud kohalesõitnud kindral Laidoner isiklikult. Kehra lahingu mälestusmärk on viimane enne teist maailmasõda valminud Vabadussõja monument, mida ei jõutudki ametlikult avada – 23. juuniks 1940 kavandatud avamispidustused jäid Nõukogude vägede sissetungi tõttu ära. 6,5 meetri kõrgune sammas õhiti 1944. aasta lõpus (teistel andmetel juba 1940) ja selle kive kasutati ümberkaudsete suvilate ehitusel. Kui iseseisvas Eestis oli monumendi asukoha juures meenutuseks ka “Lahinguvälja” nimeline rongipeatus, siis punavõim muutis selle 1957. aastal “Vikipaluks”. Pärast iseseisvuse taastamist sai peatus oma endise nime tagasi. Mälestusmärk taastati säilinud tükkidest väiksemal kujul ja avati 23. juunil 2000. a. Täismõõtmetes taastatuna avati see 6. jaanuaril 2019. a. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingitusena. Sammast kaunistavad sõduri näokujutis ja tekst “Siin murti vaenlase pääletung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919”.
Aidu võidualtar
Aidu võidualtar asub Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres.
Aidu Võidualtari näol on tegemist Vabadussõja monumendiga. 4. jaanuaril 1919. a toimunud Aidu lahing oli üks Vabadussõja murdepunkte, millega peatati Punaarmee rünnak Põltsamaale. Monument tähistab kohta, kuhu jõudis kõige kaugemale tunginud punaarmeelane.
Eduard Järve kavandatud mälestusmärk avati 23. juunil 1929. aastal. 1932. aastal istutati mälestusmärgi juurde kaks tamme, millest üks on säilinud. 4. jaanuaril 1934. a istutas 2. üksik jalaväepataljon Aidu lahingu mälestuseks Aidust toodud tamme Tartu Lembitu kasarmute väljakule.
Mälestusmärk õhiti 1940. aasta sügisel ja purustati lõplikult 1965. aastal. Koopiana taastatud mälestusmärk avati 23. juunil 1989.
Reola lahingu mälestussammas
Mälestussammas asub Kastre vallas, Tõõraste külas. Anton Sobolevi kavandatud monument tähistab üheks Vabadussõja murdepunktiks peetavat Reola lahingut. 16.-17. jaanuaril 1919. a toimunud lahingu käigus nurjasid Eesti väed Punaarmee katse vallutada Tartut. Mälestussammas avati 3. juulil 1932. aastal. Pärast teist maailmasõda lükati sammas pikali ja maeti maha. 27. novembril 1988. a avati Kambja Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel väljakaevatud ja korrastatud monument taas.
Misiņkalnsi sõjalise pärandi rada
Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.
Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.
Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.
Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.
Seotud lood
Aizporu poolmõis Vabadussõjas
Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.
Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.