Vabadussõja mälestussambad
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Mälestussammas Kolga-Jaani kiriku juures avati pidulikult 19. septembril 1925. aastal. See oli pühendatud Kolga-Jaani kihelkonnast pärit luterlastest langenutele (17 inimest), kuna Lalsis olev mälestusmärk oli pühendatud samast kihelkonnast pärit õigeusklikele langenutele. Selline eristamine on Vabadussõja ausammaste puhul ainulaadne. Nõukogude esimese okupatsiooni ajal lõhuti mälestusmärk 19. juunil 1941. a. Selle asukohas avati 29. mail 1988. a vaimuliku ja Eesti rahvusliku liikumise ühe olulisema juhi Villem Reimani pronksbüst. Vabadussõjas langenute mälestussammas taastati ning aasta pärast, 28. mail 1989 avati kirikuaia lõunaosas. Sammas on algse mälestusmärgi koopia, kuid on pisut väiksem. Uue samba jalamile sobitati ka vana samba tükid.

Mälestussammas avati praeguses Mustla alevikus Viljandimaal 23. juunil 1937. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal 18. juunil 1941. a see purustati. Mälestussammas taasavati Saksa okupatsiooni ajal 12. juulil 1942. aastal.  1948. a järgnes uus purustamine ning 1990. a teine taasavamine. Taastati sisuliselt originaalkujul, mõningate pisikeste detailierinevustega.   Samba põhiosa moodustab pronksist sõdur, kellel on ühes käes lipp ja teises kolme leopardiga kilp. Sõdur seisab graniidist risttahukal, mis omakorda paikneb kaheastmelisel alusel. Tähelepanuväärne on kiiver, mida sõdur kannab. See on modelleeritud tuntud Saksa kiivri järgi, mis peegeldab Vabadussõja alguses valitsenud “kirjut” olukorda varustusega.

Kõpu alevikus asuv sammas avati 17. septembril 1933. aastal. Kavandi autor on Alfred Leius. Sarnaselt teiste mälestusmärkidega on materjaliks pruun graniit. Mälestussammas lõhuti 17. juunil 1941. a ja veeti laiali ehitusmaterjaliks. Samba taasavamine toimus 23. juunil 1989. a. Samba juurde viiva tee äärde on paigaldatud suurem tükk endisest sambast. Ühel õhitud tükkidest on endiselt näha vabadusristi kujutis.

4. jaanuaril 1919. a toimunud Kehra lahing oli esimene edukas soomusrongilahing ja üks Vabadussõja murdelahinguid, mis peatas punaste pealetungi Tallinnale. Juttude järgi olevat lahingupaiga tähistamist nõudnud kohalesõitnud kindral Laidoner isiklikult. Kehra lahingu mälestusmärk on viimane enne teist maailmasõda valminud Vabadussõja monument, mida ei jõutudki ametlikult avada – 23. juuniks 1940 kavandatud avamispidustused jäid Nõukogude vägede sissetungi tõttu ära. 6,5 meetri kõrgune sammas õhiti 1944. aasta lõpus (teistel andmetel juba 1940)  ja selle kive kasutati ümberkaudsete suvilate ehitusel. Kui iseseisvas Eestis oli monumendi asukoha juures meenutuseks ka “Lahinguvälja” nimeline rongipeatus, siis punavõim muutis selle 1957. aastal “Vikipaluks”. Pärast iseseisvuse taastamist sai peatus oma endise nime tagasi. Mälestusmärk taastati säilinud tükkidest väiksemal kujul ja avati 23. juunil 2000. a. Täismõõtmetes taastatuna avati see 6. jaanuaril 2019. a. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingitusena. Sammast kaunistavad sõduri näokujutis ja tekst “Siin murti vaenlase pääletung ja algas meie vägede võidukäik 4. jaanuaril 1919”. 

Kaarepere Vabadussõja mälestussammas asub Kaarepere külas, Tartu-Jõgeva maantee vahetus läheduses.

Mälestusmärk kujutab endast valatud betoonist alusele paigaldatud ebakorrapärase kujuga maakivi. Sellele kinnitatud lihvitud tumehallist graniidist ristkülikukujuline mälestustahvel on originaal, ülejäänud osa rekonstruktsioon.

Tahvli ülaservas paikneb tekst:  "Üle teie kalmude viib tee meid elule", selle all aastaarvude 1918 ja 1920 vahele on paigutatud Vabadusristi kujutis.

Mälestusmärk avati 24. veebruaril 1933 ning taasavati 24. veebruaril 1990. a. 

Kõnnu lahingu mälestussammas asub Torma aleviku lähistel, Jõgeva-Mustvee maantee ääres.

Kaitseliidu Torma malevkonna pealiku Krausi algatusel rajatud Vabadussõja Kõnnu lahingu mälestussammas avati 27. juulil 1930. aastal. 26. oktoobril 1948. a sammas õhiti ja selle tükid maeti maha. 14. juulil 1988. a kaevati vana samba tükid välja ja selle mõõtude järgi tehti ligilähedane koopia, mille taasavamine toimus 15. oktoobril 1988. aastal. Endise samba tükid asuvad praeguse mälestusmärgi läheduses.

Vabadussõja mälestussammas asub Saduküla kooli juures,  15 km Jõgevalt.

Mälestussammas, lastud valmistada Kaitseliidu Härjanurme kompanii poolt, tähistab piiri, kuhu punaväed 1919. aastal jõudsid, ja avati 6. juulil 1930. aastal. Pärast teist maailmasõda võeti sammas maha ja sepal kästi sambal asunud tekst välja raiuda. Monument säilis tervena ja taasavati 24. juunil 1989. a Saduküla kaitseliitlaste eestvedamisel.

Mitmejärgulisele soklile on asetatud obelisk, mille esiküljel on raamitud tekst: „Siin ütles Eesti rahwa / kangelaslikkus idast / woolavale punasele / woole 1919. a. jaanuaris: / Siit / Saadik / ja mitte enam kaugemale.”

Mälestusmärk asub Lohusuu alevikus, umb 200 m Tartu-Jõhvi maantee äärest. Sammas kujutab neljaastmelisel alusel olevat obeliski. Esiküljel on tekst: „Venna verega / võietud pind, / terve eluga / hoian sind! / Vabadussõja / Lohusuu / lahing / 14 dets. 1918 a.” Tagaküljele on lisatud tekst: „avatud 26. juul.1931 / lõhutud 1940 / taasavatud 23. juun.1990”.

 26. juulil 1931. a avatud monument on püstitatud Vabadussõja Lohusuu lahingus langenute mälestuseks. Nõukogude võim võttis mälestussamba maha ja obeliski kasutati hiljem Avinurme Suure Isamaasõja mälestussambal. Monument taastati koopiana ja avati uuesti 23. juunil 1990. a.

Mälestussammas asub Jõgeva valla Vilina külas, Laiuse kalmistul.

Vabadussammas on püstitatud Laiuse kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenuile. Samba kavandi valmistas A.Starkopf. Avati 30.08.1925. Lõhuti 1941. juulis. Saksa okupatsiooni ajal pandi tükid uuesti kokku. Lõplikult hävitati 1954. aastal.

Hävitatud sammas kujutas endast kreeka stiilis templit. Kaheastmelisel aluselt tõusid kuus kanneleeritud dooria sammast, mille peal oli üleval astmeliselt koonduv massiivne plaat. Sammaste vahel oli orv, kus tahvel hukkunute nimedega ja sarkofaag langenud sõduri kujuga.

22. veebruaril 1998. a avati Nõukogude võimu poolt hävitatud monumendi asemel mälestusrist, mille projekteeris arhitekt Ilmar Kannelmäe. Uus mälestusmärk kujutab endast dolomiidist risti, millel Vabadusristi kujutis ning tekst “Rm 14,/7-9” ja jalamil tahvlitele kahele poole kantud Vabadussõjas langenute nimed. Vasakpoolsel tahvlil tekst: “VABADUSSÕJAS LANGENUD” ja 20 nime, parempoolsel tahvlil 24 nime. Teisel küljel on tekstid “EESTI VABADUSSÕJAS/LANGENUTELE” JA “MAAILMASÕJA OHVRITELE/ NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI/OHVRITELE”.

Mälestussammas asub Puurmani aleviku külje all, Kursi külas, Puurmani-Tabivere tee ääres.

Voldemar Melliku kavandatud mälestussammas avati 26. septembril 1926. a ja see kujutas graniittahukat, millel seisis püssile toetuv Kuperjanovi partisan. Nõukogude ajal läks pronkskuju kaduma. 1948. aastal samba alus õhiti ja selle küngas tasandati. Samale kohale püstitati punaarmeelaste monument, mis 1970. aastal asendati Suure Isamaasõja monumendiga. Originaali järgi Kadri Metsiku poolt taastatud mälestussammas avati 23. juunil 1992. Monumendi juurde on rajatud noor park nimeliste puudega Vabadussõjas langenutele ja teistele tähelepanuväärsetele Kursi kihelkonnaga seotud inimestele.

Mälestusmärk asub Palamuse alevikus, Palamuse Uus kalmistul.

Anton Starkopfi kavandatud mälestussammas avati 29. mail 1924. aastal. Kolmeastmelisele alusele oli püstitatud graniitobelisk, mille soklile oli raiutud 25 esimeses maailmasõjas ja 32 Vabadussõjas langenu nimed. Nõukogude võim lõhkus samba 1952. aastal. 29. mail 1994. a taasavatud mälestussammas on originaali täpne koopia, mille teostas Paul Uibopuu.

Mälestussammas asub Torma aleviku külje all, Vanamõisa küla kalmistul.

Soome arhitekti Ivari Anttila kavandatud monument avati 17. juunil 1923. aastal. See kujutab endast pruunist graniidist alusele paigutatud põlvitavat sõdurit – Kalevipoega, kelle paremas käes on mõõk ja vasakus kilp. Algselt näoga itta suunatud kuju keerati 1940. aastal näoga läände, 1942. a keerati kuju tagasi näoga itta. 1948. aastal hävitas Nõukogude võim samba. Osad tükid kaevati maasse. Kuju pea läks kaduma ja leiti aastaid hiljem. Monument taasavati 23. juunil 1992. a originaali täpse koopiana v.a käpprist, mille asemele raiuti Vabadusrist. Originaali säilinud tükid on Torma kirikuaias.

Aidu võidualtar asub Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, Jõgeva-Põltsamaa maantee ääres.

Aidu Võidualtari näol on tegemist Vabadussõja monumendiga. 4. jaanuaril 1919. a toimunud Aidu lahing oli üks Vabadussõja murdepunkte, millega peatati Punaarmee rünnak Põltsamaale. Monument tähistab kohta, kuhu jõudis kõige kaugemale tunginud punaarmeelane. 

Eduard Järve kavandatud mälestusmärk avati 23. juunil 1929. aastal. 1932. aastal istutati mälestusmärgi juurde kaks tamme, millest üks on säilinud.  4. jaanuaril 1934. a istutas 2. üksik jalaväepataljon Aidu lahingu mälestuseks Aidust toodud tamme Tartu Lembitu kasarmute väljakule. 

Mälestusmärk õhiti 1940. aasta sügisel ja purustati lõplikult 1965. aastal. Koopiana taastatud mälestusmärk avati 23. juunil 1989.

Tegu on graniidist, umbes 2,5 m kõrguse kiviga, mille esiosa on poleeritud. Mälestusmärk asub Hullo küla kirikuaia läänepoolse sissekäigu vastas mändide vahel. Vormsi Vabadussõja mälestussammas avati 1929. aastal, sellekohane märge on rajatud ka kivisse. Üks vähestest Vabadussõja mälestussammastest, mis jäi püsti ka Nõukogude okupatsiooni ajal. Tõenäoliselt päästis samba rootsikeelne tekst ning aastaarvude 1918-1920 puudumine. Sambalt võib lugeda rootsi keeles: “Saare elanikud püstitasid kivi 1929. aastal vabadusvõitlejatele”. Sambal on all maakividest alus. Ümbritsetud on ta raudketiga omavahel ühendatud kividest. 

Esimene mälestussammas avati Nõva külas praeguses Lääne-Nigula vallas 9. septembril 1928. aastal mälestamaks Vabadussõjas langenud ja teadmata kadunud Nõva valla mehi. Tegu oli Vasalemma valgest kivist valmistatud, soklile asetatud risttahukaga, mida kattis frontoon ja mille tipus oli ladina rist. Mälestussamba lõhkusid Nõukogude okupandid  suure tõenäosusega veel enne teist maailmasõda. Sammastaasavati 06.08.1989. Taastamise käigus lisati sambale tahvlid ka teises maailmasõjas hukkunute ja kommunismiohvrite mälestuseks. Juba varasemalt olid sambal lisaks Vabadussõjas hukkunute nimedele ka esimeses maailmasõjas hukkunute nimed.

Nõva mälestussamba metallist pärjad leiti 2018. aasta kevadel matusekabeli pööningult. Ühel taasleitud pärjal on osaliselt säilinud lint kirjaga: … langenud sõduritele, mälestavad Nõva usklikud.

Ilmselt on tegemist Nõva koguduse poolt samba avamisele 9. septembril 1928 toodud pärjaga. Teise leitud pärja tunnused – valdavalt servast hõbedased loorberilehed koos ühe domineeriva suure õiega – kattuvad vanal fotol oleva pärjaga.

Hosby küla kalmistul asuv sammas kujutab endast klombitud maakividest laotud sokliga obeliski, mille tipus on malmist valatud vabadusristi kujutis. Obeliski esikülje ülaosas on mustast graniidist valmistatud tahvel, millel mälestatakse langenud ja teadmata kadunud Noarootsi valla mehi eesti ja rootsi keeles. Sammas avati 10. juunil 1935. a ja õhiti teise Nõukogude okupatsiooni ajal 1948. aastal. Samba tipus olnud vabadusristi kujutis asetati hiljem Noarootsi kiriku külgukse ees asuva esiku parempoolsele seinale. Mälestussammas taasavati 24. juunil 1990. aastal.

Sammas Nigula külas, praeguses Lääne-Nigula vallas Läänemaal avati 14. septembril 1930. aastal, kavandi autor on Roman Espenberg (Haavamägi). Astmelisele alusele on ehitatud sokliga obelisk, tipuks kolmeastmeline püramiid, millele on paigaldatud poolkera pronksist vabadusristi kujutisega. Samba esikülje soklile on kinnitatud pronksbareljeef, millel kujutatud sõdalast, kes hoolitseb oma haavatud kaaslase eest. Sammas lõhuti 1946. a, säilisid vundament ja pronksdetailid. Sammas taasavati 10. septembril 1989. aastal. Samba dolomiitosad on valmistatud algse täpse koopiana, säilinud pronksdetailid restaureeriti. Kokku on sambal 19 Vabadussõjas langenu ja 61 esimeses maailmasõjas langenu nimed.  Veel on samba juurde paigaldatud kaks mälestuskivi teises maailmasõjas hukkunuile ja küüditatuile.

Haapsalu Vabadussõja mälestusmärk avati 1. novembril 1924. aastal sealsel lossiplatsil, autoriks Voldemar Mellik. Mälestussamba hinnaks kujunes 746 000 marka, mis ei olnud sugugi väike summa. Sammas sündis osalt annetuste toel, kusjuures autor Voldemar Mellik andis raha kokkusaamiseks ka korduvalt ajapikendust. Läänemaa langenute mälestussammas kujutab dolomiitkantkivist rustika stiilis ehitatud obeliski, mille esiküljel üleval reljeefis on valvekorras seisva sõduri kuju. Sammas õhiti 19. juunil 1941. aastal. “Töid” juhtis eestlasest kohaliku täitevkomitee esimees Evald Kaar. Pärastõhkimist kasvasid samba asukohas mõnda aega sinised, tumesinised ja valged lilled, mis aga välja kisti. 1942. aasta talvel avati sellel kohal jääst ausammas. Sammas  taasavati 27.11.1994. Taasavatud samba autoriks sai kujur Vambola Mets ning projekti teoks saamisele aitasid taaskord lahkelt kaasa Haapsalu linna elanikud oma annetustega.

Allikas:

Lääne elu: https://online.le.ee/2014/11/29/laanlaste-vabadussoja-malestussambal-on-kaks-ummargust-tahtpaeva/

Saaremaa dolomiidist sammas avati 11. juulil 1926. aastal. Mälestusmärk asus Kullamaa kiriku lähedal väljakul, kohal, kus praegu on Eesti tuntud helilooja Rudolf Tobiase mälestuskivi. Sammas õhiti 1945. aastal ning taasavati 30. septembril 1989. Samba praegune asukoht on algsest erinev, paiknedes endise pastoraadi ja kiriku vahelisel alal. Sammas on kolmeastmelisel alusel eenduvatest ja taanduvatest tahukatest koosnev, ülespoole ahenev ehitis, mille tipus on vabadusristi kujutis. Aastatel 1991-1999 valmis mälestusmärgi II järk: samba juurest laskuv 9-astmeline trepp platvormile, mida ümbritsevad kolmest küljest klombitud paekivist müürid. Monumenti eristab teistest Vabadussõja mälestussammastest asjaolu, et sellele lisati pärast taastamist ka tahvlid punase terrori läbi hukkunute ja teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Sambani viivat treppi ääristavad müürid, millel on ära toodud kokku rohkem kui 300 inimese nimed.

Algne esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenute mälestussammas avati Martna külas 6. juulil 1930. a. Sammas hävitati (lõhati) 27. augustil 1953. aastal. Monument paikneb kohalikus kirikuaias otse kiriku müüri ääres. Sammas kujutab endast kaheastmelisele betoonist alusele tellistest laotud ülalt kitsenevat ja sadulkatusega kaetud kabeli portaali meenutavat ehitist. Katuse tipus on metallist ladina rist. Tellistest laotud seinte vahelt leiab kaheksa Vabadussõjas langenu nimed. Lisaks leiab sealt 14 esimeses maailmasõjas langenu nimed. Tagaküljel on ära toodud veel 40 inimese nimed. Sammas taasavati 10.10.1992.

Mälestussammas asub Kanepi kiriku kõrval. Samba kavandas ja raius kivist välja Vana-Piigastest pärinev skulptor Aleksander Jannes ning see avati 15. augustil 1926. aastal. Sammas valmistati kirikumõisa niidult leitud lamedast kivirahnust. Obelisk on 4,27 meetrit kõrge ning samba tipus seisab 76 cm kõrgune metallrist.  Esikülje ülaosas on Vabadussõja aastaarvud 1918-1920, selle all kivisse raiutud kiiver, tääk ja loorberioks. Järgneb tekst: “Teekäija, seisatad siin, siis mäületa! Wõideldes surime, et wabaks jääks eestlaste maa!” Vabadussõja mälestussammas on Kanepi kihelkonnast pärinevate esimese maailmasõja, Vabadussõja ja punase terrori ohvrite mälestamiseks. Sammas taasavati 25. septembril 1988.

Sammas asub Põlva kiriku kõrval. Mälestussamba kavandi valmistas kujur Aleksander Eller. Sammas avati 29. juulil 1928, samba kolm nimetahvlit 2. augustil 1936. Mälestussammas lõhuti Nõukogude okupatsiooni ajal 1946. aastal ning taaasavati 29. juulil 1989. Praegusel sambal on originaalist põhilised kiviosad ning samba tahvlid esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud nimede ning plaat aastaarvudega. 

Vabadussõja mälestussammas asub Räpina kiriku ja järve vahel. Sammas avati 26. juunil 1927. aastal. Mälestussammas lõhuti 27. augustil 1945. a ja selle osad maeti maha. Tükid leiti 23. veebruaril 1989. a ja mälestussammas taasavati 24. juunil 1989. a originaalsamba kokkuasetatud tükkidest. Kolmele trepiastmele paigutatud pruunist graniidist sokliga obeliski esikülje ülaosas on süvareljeefis ladina rist ja obeliski keskkohas Vabadusristi kujutis. 

Samba kavandi valmistas Amandus Adamson. Sammas avati Pärnus Alevi kalmistul 16. juulil 1922. aastal. 1929. a sängitati ausamba kõrvale ka samba autor professor A. Adamson.

Mälestussammas õhiti 15. aprillil 1945. a. Samba osad maeti samasse. „Poisi lillevanikuga” matsid kohalikud keskkoolitüdrukud 175 m eemale. Sõdurite hauad jäid õnneks puutumata.

1987. a korrastati garnisoni kalmistu. 1988 .a kaevati samba osad välja, sh. „Poiss lillevanikuga”. 24. veebruaril 1989. a avati endise mälestussamba kohal leitud samba ülemine ots koos graniittahvliga, millel oli tekst: „1918 1920 / SIIN AVATI 16. JUULIL 1922. a. MÄLESTUSSAMMAS / EESTI VABADUSSÕJAS LANGENUTELE / SKULPTOR AMANDUS ADAMSON / LÕHUTUD 1945. a. / 24.II 1989 P.M.S.” Monumendi ja kalmistu täielik taastamine toimus etappide kaupa. Mälestussammas taasavati 17. juulil 1993. a.

Lihulas asuva mälestusmärgi kavandi looja on Richard Vasard. Mälestussammas valmistati punasest graniidist, hallist graniidist ristiga keskel. Ristist allpool ilutseb tekst “Langenuile võitluses vabaduse eest 1918-1920”.  Nurgakivi paigaldati 19. mail 1935. a, sammas avati 04. augustil 1935. a. Mälestussammas õhiti 1947. aasta septembris. Uus sammas avati 23. juunil 1993. a. Samba enda küljes pole ühtegi tahvlit, kuid see-eest on neid järjest lisatud sambaaluse künka “nõlvadele”. Esimesena lisati 26 vabadussõjas langenu nimed. Hiljem juurde pandud tahvlitega mälestatakse ka teise maailmasõja ja punase terrori ohvreid. Kokku on tahvlitel nüüdseks mitmesaja ümbruskonna valdadest pärit hukkunu või tapetu nimed.

Mälestussammas Mihkli küla kalmistul Pärnumaal. Sammas on kujult astmeliselt ahenevalt neljanurgeline ja obeliski kujuline, tumepunasest poleeritud graniidist. Obeliski esiküljel üleval asub kivisse raiutud Vabadusristi kuju. Sellest allpool kiri “Ilma- ja Eesti Vabadussõjas 1914-1920 auga langenud Mihkli koguduse poegadele. Tänulik Mihkli kogudus”. Sellest allpool, obeliski neljal küljel on graniiti raiutud 96 sõjategevuses hukkunu nimed. Kirjed on kullatud. Samba kõrgus on 3,05 m.

Sammas avati 30. mail 1926. aastal. Erinevalt enamikest teistest mälestussammastest ei õnnestunud seda Nõukogude okupatsiooni ajal õhkida, sest kohaliku kirikuõpetaja abiga korraldati samba peitmine lähedalasuvale kalmistule. Ka taastamine osutus erakordselt lihtsaks, sest maetud sammas oli ideaalselt säilinud ja paigutati kohalike elanike ühistööna 1988. aastal lihtsalt oma kohale tagasi.

1922.a. püstitati kalmistule mälestussammas Pärnu-Jaagupi kihelkonnast (tänapäeval Pärnu-Jaagupi alevis Põhja-Pärnumaa vallas) pärist sõjameestele, kes võitlesid esimeses maailmasõjas ning Vabadussõjas. Sammas valmistati I. Walki marmori-ja graniiditööstuses Pärnus. Pühitsemine toimus 22.09.1922.a. 1945.a. sammas lõhati. Annetustest koguti 01. maiks 1989.a. kokku 10 362 rubla ning 18.06.1989. avati taastatud Vabadussõja mälestussammas. Sammas on oma olemuselt mitmeastmeline obelisk, mis on paigutatud neljarealisele astmestikule. Kuldkollased kontuurid samba esiküljel moodustavad Vabadusristi. Sellest allpool on tekst “Ole ustaw surmani”. Obeliski alumisel astmel on kuldsete tähtedega kiri “Jakobi langenud kangelastele” mille all on samuti kuldsete tähtedega kirjas langenute nimed.

Audru kalmistul asuva samba kavandi valmistas kunstnik Erich Leps. Mälestussammas avati 2. juulil 1939. a. Monument lõhuti 1945. a kevadel. Samba alus jäi terveks, obeliski plokid veeti Audru jõkke.

Mälestussammas taasavati 2. juulil 1989. a. Monument on dolomiidist ja selle tagaküljele on kantud 58 esimeses maailmasõjas ning 46 Vabadussõjas langenud inimese nimed. 

Kavandi tegi A. Starkopf ja töö valmistas kiviraidur A. Pärn. Sammas avati Tori asulas (Pärnumaal) 24. juunil 1923. aastal.

Sammas õhiti 1945. a augustis. Selle tükke kasutati Tori silla ehitusel betooni täiteks. Kannatanud bareljeefi päästis Nikolai Kõlvart, kes hoidis seda oma kodus.

23. veebruaril 1989. a paigutati samba asukohta valge dolomiittahvel tekstiga: „1918–1920 AASTAL / VABADUSSÕJAS / LANGENUILE / TÄNULIK / TORI KIHELKOND”. Samba taasavamine toimus 30. septembril 1989. aastal. Sambalt leiab kokku 73 langenu nimed, kusjuures neid on 21 võrra rohkem kui algsel sambal. Kasutatud materjaliks on punakas graniit, millele on lisatud pronksist bareljeef ja ornamentikat.

Mälestussammas avati praeguses Vändra alevis 24. juunil 1922. aastal. Kujundanud oli selle raiemeister Oskar Goldberg. 1941. a sammas lõhuti. Lõhkujaks arvatakse olevat kohaliku kiriku kellamees. Saksa okupatsiooni ajal sammas osaliselt taastati, pannes tellistest alusele tagasi selle tervena säilinud Vabadusristiga kaunistatud ülaosa. 1945. a viidi sammas teadmata kohta. 1980. aastate lõpus leiti see endise Pärivere sovhoosi maadelt. Sammas taasavati ajutise lahendusega 24. juunil 1989. Mõningatel andmetel leiti 2000. aastal samba Vabadusristiga ülaosa kiriku kuurist, tänu millele sai 2008. aastal võimalikuks samba lõplik taasavamine. 

Punapargi lahing oli 23. detsembril 1918. a Eesti Vabadussõja ajal toimunud kokkupõrge 6. jalaväepolgu osade ja taanduvate Saksa okupatsioonivägede vahel Pärnumaal Punapargi juures. Punapargi lahing oli ainus tõsisem relvastatud kokkupõrge eestlaste ja sakslaste vahel viimaste lahkumisel Eestist. Jalaluurajate kaotused lahingus olid üheksa meest surnuina ja kolm meest haavatuina. Langenud kangelaste matmine 26. detsembril toimus Pärnus suure pidulikkusega, matuserongkäiku tuli saatma Kaitseliidu salk ja mitmetuhandeline rahvahulk. Sakslased kaotasid 22 meest surnuina ja 30 haavatuina, langenud maeti Mazsalaca surnuaeda. Punapargi lahingu mälestuskivi avati 12. augustil 1934. Nõukogude okupatsiooni ajal 1950. aastal lasti see õhku. Mälestusmärgi kavandi autor oli skulptor Martin Saks. Laulva revolutsiooni ajal 1988. aastal pandi mälestuskivi kildudest kokku ja taasavati 15. oktoobril 1988. Mälestusmärgil on Vabadusristi kujutis ja lihtne sõnum : “Julgus pärib võidu”.

Kilingi-Nõmme linnas asuv mälestussammas avati 5. juunil 1933. aastal. Sõdurikuju modelleeris skulptor Anton Starkopf, Vabadussõjas võidelnud Kilingi-Nõmme tuletõrjeseltsi sekretäri Lembito Hansbergi järgi.

Monument lasti õhku ööl vastu 13. augustit 1945. aastal. Sammas taasavati 24. juunil 2008. Sambaga mälestatakse nii Vabadussõjas kui ka esimeses maailmasõjas hukkunud mehi. Tähelepanuväärne on sambal asetseva pronksist sõduri puhul tema briti stiilis vormikuub ja kiiver. See näitab asjaolu, et Vabadussõjas võidelnud meeste varustus oli mitmesuguse välisabi tõttu üsna kirju. 

Mälestussammas asub Kastre vallas, Tõõraste külas. Anton Sobolevi kavandatud monument tähistab üheks Vabadussõja murdepunktiks peetavat Reola lahingut. 16.-17. jaanuaril 1919. a toimunud lahingu käigus nurjasid Eesti väed Punaarmee katse vallutada Tartut. Mälestussammas avati 3. juulil 1932. aastal. Pärast teist maailmasõda lükati sammas pikali ja maeti maha. 27. novembril 1988. a avati Kambja Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel väljakaevatud ja korrastatud monument taas.

Mälestusmärk asub Tartu linnas, EELK Pauluse kalmistu põhjanurgas.

Aleksander Elleri ja linnaarhitekt Arnold Matteusi kavandatud monument, mis kujutas kahte sõdurit (modelleerinud Amandus Adamson), avati Tartu Pauluse kalmistul 11. novembril 1934. aastal. Nõukogude ajal kõrvaldati aluselt skulptuurid ning aastaarvud. 10. oktoobril 2015. a avati samas kohas Vabadussõja memoriaal, mis koosneb Mati Karmini skulptuurist Kalev ja Linda ning Mati Karmini ja Tiit Trummali projekti alusel valminud tseremoniaalväljakust koos kõnniteede, pargipinkide ja suundvalgustusega. Mälestusmärk tähistab ühiskalmu, kuhu on maetud 254 Vabadussõja ajal hukkunut.

Mustjala Vabadussõja mälestussammas asub Mustjalas Silla kalmistul, 700 m kaugusel Silla-Küdema riigiteel. Samba kõrgus on 160 cm koos alusega, laius 90 cm, paksus 20 cm.  

Taastatud mälestussamba autor on Mati Karmin, teostas OÜ Dolokivi kiviraidur Volli Sai. Avati 26. juunil 2011. aastal. Mälestuskivi on pühendatud  Mustjala kümnele sangarile, kes hukkusid Vabadussõjas. Mälestussambal on  kiri:

EI OLE OLEMAS SUUREMAT ARMASTUST KUI SEE, ET KEEGI ANNAB ELU OMA SÕPRADE EEST.  JOH 15,13
VABADUSSÕJA SANGAREID MÄLESTAB
TÄNULIK  MUSTJALA VALLA RAHVAS

Sammas asub Kihelkonna kalmistul. Vabadussõja mälestusmärgi kivitöö tegi skulptor Mihkel Munk. Monument avati 29. septembril 1934. Teise maailmasõja ajal mälestusammas täielikult hävitati. Monumendi pidulik taasavamine toimus 10. juunil 1989. aastal. Praegune mälestusmärk on endise täpne koopia. Mälestusammas kujutab endast kolmejärgulisele alusele paigaldatud sokliga obeliski. Obeliski esiküljel on reljeefne vabadusristi kujutis ja selle all tekst: „1918 – 1920 / WABADUSSÕJA / OHWREILE / TÄNULIK / KIHELKONNA RAHWAS”. Soklil on reljeefne mõõgaga pärg. Samba kõrgus on 3,75 m. Obeliski tagumisel küljel on 15 langenu nimed.

Kuressaare Vabadussõjas langenute mälestusmärk asub Kuressaare kesklinnas Lossi ja Lasteaia tänava ristmikul.

Ausammas on püstitatud Vabadussõjas (1918-1920) langenute mälestuseks. Samba autoriks on Eesti üks kuulsamaid skulptoreid Amandus Adamson, kelle tuntumaks tööks on Russalka monument Tallinnas. Samba ehitamine algas 1927. aastal Itaalias. Samba avamine toimus 1928. aastal. Monumendile lisati hiljem kaks pronkstahvlit sõjas langenud ning haavata saanud saarlaste nimedega. Mälestussammast on lammutatud kaks korda. Mälestussamba pronksfiguuri taastas fotode alusel skulptor Matti Varik. 

Samba esiküljel on kiri: "Wabadussõjas 1918 – 1920 langenud saarlastele tänulik saarerahwas".

Mälestussammas asub Valjala kirikuaias. Kivitöö tegi Anton Õunapuu. Vabadussõjas langenud Valjala kihelkonnast pärit sõdurite mälestussammas avati 24.juunil 1923. 1944.a. sügisel (teistel andmetel septembris 1947) lasti sammas õhku. Uue samba arhitektiks A. Mänd. Mälestussammas taasavati 23.juunil 1993. 

Võrreldes esialgse sambaga on tehtud mõningad muutused. Dolomiidist valmistatud sammas kujutab endast mitmeastmelisele soklile asetatud baasiga obeliski, mille tipus on simsiga „mütsike”. Selle peale on asetatud dolomiidist valmistatud Vabadusristi kujutis.

Mälestussammas avati Valga linnas asuvas matmispaigas 11. oktoobril 1925. aastal. Tegu on suurema Vabadussõjas langenute matmiskohaga, kus on leidnud oma viimase puhkepaiga üle 300 vabadussõjas langenu. Paraku ei õnnestunud kõiki langenuid tuvastada, mistõttu on sambal kokku 154 nime. Lisaks on sambal märge 152 langenu kohta, kes jäid tuvastamata. Septembris 1940 aeti sammas ümber. Juulis 1941 tõsteti sammas uuesti püsti. Pärast teist maailmasõda lükati sammas taas ümber ja maeti ka maha.

Sammas taasavati samas kohas 27. novembril 1988. aastal. See  monteeriti kokku originaaltükkidest. Sammas on suhteliselt tagasihoidliku kujundusega. See koosneb astendatud alusest, millele on paigutatud mitmeastmeline obelisk. Materjaliks on hall graniit.

Lõuna-Eesti vabadusvõitlejatele pühendatud ausammas on kõrgel alusel seisev tundmatu sõjamehe kuju, mõõk vööl ja lipp käes lehvimas, teine käsi kõrgele välja sirutatud. Algne ausammas avati leitnant Julius Kuperjanovi 31. sünnipäeval 11. oktoobril 1925. aastal ja lõhuti Nõukogude võimu poolt 21. septembri  öösel 1940. a. Vabadussõja ausammas taasavati 16. augustil2013. a endises asukohas Kuperjanovi tänaval Valga linnas. Ausamba kavandi ja kuju valmistas 1925. a Amandus Adamson, kes osales ka samba pronksfiguuri valamisel Itaalias. Pronkskuju taastas originaalmahus skulptor Jaak Soans. Taastamise eestvedajaks olid SA VIKP, Valga linn ja maavalitsus ning Eesti sõjamuuseum.

Mälestussammas asub Rannu kalmistul. Voldemar Melliku loodud mälestusmärk avati 23. augustil 1931. aastal. 1949. aastal õhkis Nõukogude võim samba. 1976. aastal püstitati Kalev Raave eestvõttel mälestusmärgi asukohta skulptuur Rannu Ema. 1991. aastal paigutati Rannu kirikusse mälestustahvel Vabadussõjas langenud Rannu meestele. Kui 2014. aastal käidi välja idee taastada mälestussammas, tulid kalmistu korrastustööde käigus üllatuslikult välja samba tükid. Kahjuks on kadunuks jäänud samba juurde kuulunud pronksist püss, kiiver ja sõdurifiguur. Rannu Ema asukohta muudeti pisut ning mälestusmärk taasavati oma esialgsel asukohal 23. augustil 2015.
 

Sammas asub Pangodi külas, RMK puhkealal, Pangodi järve kaldal.

Voldemar Rätsepa kavandatud Kodijärve Vabadussõja mälestusmärk avati 23. juunil 1934. aastal. Obeliski kujuline monument oli laotud põllukividest ja selle tipus paiknes sulusrist. Sambalt eemaldati tekstitahvlid 1940. aastal ning aastatel 1949-1950 lõhuti see lõplikult. 23. juunil 1990. a uuesti avatud sammas on taastatud koopiana, mille esi- ja tagakülje graniittahvlid tekstiga on originaalid. Samba esiküljele on kinnitatud graniittahvel tekstiga: „Võitluses wabaduse / eest langenuile / 1918 – 1920”, järgneb 8 nime ja „Kodijärwe vald.” Tagaküljel on tahvel tekstiga: „Vägitöö kaunis / jääb hiilgama / veerevate aegade / voolus” ja tammepärg ristatud mõõkadega. 1996. aastal leiti Pangodi järvest ka originaalrist.

Tahvlid on originaalid.

Mälestusmärk asub Rõngu alevikus, ajaloolise Rõngu Kõvera Kõrtsi (ehitatud umbes 1807-1830) ees.

Skulptor Aleksander Elleri kavandatud mälestussammas avati 30. septembril 1934. aastal. Graniitalusel pronksist skulptuur kujutas Kalevipoega kaitsmas mõõgaga Lindat, kes sümboliseeris Eesti riiki. Sammas lõhuti oktoobris 1940. a, kuid tehti Saksa okupatsiooni ajal uuesti korda ja taasavati 12. oktoobril 1941. Lõplikult lõhuti mälestusmärk 1948. aastal. Villu Jaanisoo poolt muudetud kujul taastatud monument avati 21. mail 1995. aastal. Tänase samba lahendus on esialgsest erinev: mondumendi tipus seisab Linda ning allpool, aluse esiküljel on kujutatud mõõgale toetuvat Kalevipoega.

Mälestusmärk asub Kambja alevikus, surnuaial.

 Mälestussamba, nn Kambja „Jaagu” kavandi valmistas skulptor Aleksander Eller ja see avati 27. oktoobril 1929. aastal. Samba alus oli valmistatud kividest, mida langenute perekonnad ja Kambja ümbruse elanikud koduümbruse põldudelt ning niitudelt kokku kandsid. Sõdurikuju modelliks oli rahvajutu järgi Villemi talu peremees ja Riigikogu liige Jüri Ottas. 1940. aastal tõmmati sõdurikuju samba aluselt maha. Mõõk peideti koolipoiste poolt samale mäenõlvale, kuid see jäi kadunuks. 12. juulil 1942. a tõsteti kuju tagasi, kuid 16. mail 1948. a lõhuti sammas lõplikult. Taastatud mälestusmärk Aivar Enneti valmistatud uue pronkskujuga avati 23. juulil 1989. Tuntuimaks sambal loetletud langenud sõjameheks on leitnant Julius Kuperjanov.

Äksi vabadussõja mälestusmärk asub Tartu vallas, Voldi külas, Tartu-Jõgeva maantee ääres.  

Voldemar Melliku kavandatud mälestussammas avati 28. juunil 1925. aastal. Malmist valatud kuju sambal kujutas talverõivais Eesti sõdurit vahipostil, mis viitas Äksi vabastamisele talvel. 1945. aastal sõdurikuju lõhuti, aluskivi jäi kohale. Skulptor Airike Taniloo-Bogatkini taastatud ausammas avati 27. augustil 1989. Praegune pronksist kuju on esialgse täpne koopia, kuid samba tagaküljel ei ole mõõka, vaid mõõga kujutis on reljeefsena kivisse raiutud. Monumenti ümbritseb 1925. aastal rajatud tammepuistu, Vabadusetammik.

Mälestussammas asub Vara külas, Vara kalmistul. Vara vallast pärit viie Vabadussõjas langenu mälestuseks rajatud monument avati 20. septembril 1925. aastal. Sammas lõhuti 1950. a, kuid selle tükid õnnestus ära peita. Originaaltükkidest taastatud mälestussammas avati uuesti 30. oktoobril 1988. Sammas kujutab endast kolmeosalist sokliga obeliski. Obeliski esiküljel on Vabadusristi kujutis ja selle all soklil on tekst reljeefsete tähtedega „Wabadussõjas langenud / 1919 – 1920”, järgnevad viie sõjamehe nimed. Teisel küljel on kujutatud ladina risti ja soklil on tekst „Suuremat armastust / ei ole ühelgi kui see, / et tema oma elu jätab / oma sõprade eest”.

Mälestussammas asub Võnnu alevikus, Võnnu kiriku kõrval. 

Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele ning punase terrori ohvritele pühendatud mälestussamba kavandas Aleksander Eller. Graniittahukal põlvitava sõduriga monument avati 22. juulil 1934. aastal. 1945. aastal see õhiti, tahukas kaevati maasse ja kuju uputati tiiki. 1. septembril 1990. a avati originaalosadest koosnev monument oma esialgsel kohal. 4,6 m kõrgune sammas koosneb kolmeastmelisest alusele paigaldatud hallikaspruunist graniidist soklist ja skulptuurist, mis kujutab ühele põlvele laskunud, mõõka ja mütsi hoidvat sõdurit.

Mälestusmärk asub Puhja aleviku pargis, Tartu-Viljandi tee ääres. Anton Starkopfi loodud mälestussammas avati 5. juulil 1925. aastal ja asub kohalike talumeeste poolt juba aastatel 1920-1921 Vabadussõjas langenute mälestuseks rajatud südamekujulises pargis. Käsust hoolimata jäi monument 1950. aastal õhkimata, vaid maeti lihtsalt maha. 1988. aastal kaevati sammas Andrus Sepa eestvõttel välja ja seati pärast korrastamist uuesti oma kohale. Vaid malmist mõõgad obeliski soklil tuli uued teha. Monument taasavati 20. augustil 1988. aastal.

Mälestussammas asub Tartu linnas, Tähtvere pargis.

See on Vabadussõja monument, millega tähistati Eesti vägede võitu Tähtvere väljadel 1919. aastal.

Aleksander Elleri kavandatud monument 14. jaanuaril 1919. a Eesti vägede poolt Läti punaste küttide vastu saavutatud võidu mälestuseks avati 3. juulil 1932. aastal.1940. aastal see lammutati, kuid 1942. aastal pandi tükkidest uuesti kokku. Pärast sõda hävitati monument Nõukogude võimu poolt lõplikult ja 1957. aastal püstitati selle asemele töölis- ja ametiühinguliikumise tegelase Hans Heidemanni büst. Enn Tarto ettepanekul taastatud monument avati oma endisel kohal 2. juulil 2006. aastal.

Mälestusmärk asub Tartu linnas, Raadi kalmistu Nurme tänava poolsel küljel. 

Tartu garnisoni kalmistul asunud Vabadussõja monumendi idee autor oli kahe Vabadusristi kavaler kolonel Siegfried Pinding. Monumendi iga külg sümboliseeris ühte Lõuna-Eesti maakonda ning viis väiksemat nurgasammast - Tartu, Valga, Viljandi, Võru ja Petseri linna. Anton Sobolevi ja Voldemar Melliku abiga kuju saanud, kuid rahapuudusel lõpetamata jäänud monument avati 17. oktoobril 1926. aastal. Pärast teist maailmasõda mälestussammas hävitati, selle tükid maeti maha. 1988. aastal kaevati need välja ja sammas taastati endisel kujul, kasutades originaali osi. Sammas taasavati 10. juulil 1991. a vana samba asukohast pisut eemal, kuid on seni lõpetamata.

Mälestusmärk asub Tartu linnas, Emajõe paremal kaldal, Vabaduse silla ja Kaarsilla vahel, Vabaduse puiestee ääres.

Amandus Adamsoni loodud Tartu Vabadussõja monument avati 17. septembril 1933. aastal ja kujutas pronksi valatud Kalevipoega, kes toetub mõõgale. Sammas eemaldati 1950. aastal, kuid et rahvas jätkas selle asukohta lillede ja küünalde toomist, paigaldati sinna 1952. aastal kirjanik Friedrich Reinhold Kreutzwaldi büst. 22. juunil 2003. a avati skulptor Ekke Väli poolt vanade fotode järgi modelleeritud uus mälestussammas.

Mälestussammas asub Alatskivi alevikus, kalmistul.

Voldemar Melliku kavandatud mälestussammas avati 26. augustil 1928. aastal. See kujutas endast graniittahukat, millel seisab võitlusvalmis sõdur, mõõk käes. Samba esimene lõhkumine toimus novembris 1940. Saksa okupatsiooni ajal pandi monument osadest uuesti kokku ja 26. juulil 1942. a toimus taasavamine. Mälestussammas kadus salapäraselt 1948. aastal. 24. veebruaril 1990 avati samal kohal mälestussamba alus metallist Vabadusristi kujutisega. Uue sõdurikuju valmistas samuti Melliku loodud Rõuge monumendi eeskujul Endel Taniloo ja sammas taasavati 24. juunil 1991. aastal.

Mälestussammas asub Maarja-Magdaleena külas, kalmistul.

Mustast graniidist kuldsete kirjadega obelisk avati 20. augustil 1922. aastal. 1945. a võeti sammas maha ja maeti samale platsile. 22. juunil 1988. a kaevati obelisk välja ja taasavati 31. juulil 1988. aastal. 23. juunil 2020. a toimus pärast restaureerimist monumendi veelkordne taasavamine. Sambaosa esiküljel on risti, ristatud tammeokste, kahe mõõga ja püssi kujutis ning tekst: “Au langenuile! Eesti Vabadussõjas langenud Maarja-Magdaleena koguduse poegadele 1918-1925." Sokliosas on kirjas 31 nime.

Sammas asub vallamaja ees. See on pühendatud Antsla alevist, Vana-Antsla, Uue-Antsla, Urvaste ja Vaabina vallast pärit Vabadussõjas langenud meestele. Mälestussamba autor oli tuntud eesti kujur Juhan Raudsepp. Sammas avati Antslas 27. septembril 1925. aastal. Sammas lõhuti augustis 1945. Suuremad tükid kaevati maasse ja väiksemad visati kaevu. Mälestussammas taasavati 22. juunil 1993. aastal. Sammas on Nõukogude võimu lõhutud samba peaaegu täpne koopia. Sambal asetsenud tahvel oli algselt pronksist, taastatud sambal asendab seda must graniit. Tahvlil kujutatakse langenu hauale lilli toovaid omakseid. Antsla ümbrusest pärit langenute nimed on ära toodud samba tagaküljel. 

Monument on rajatud 1932. aastal Vabadussõjas I Ratsarügemendi koosseisus Munamäe lahingus võidelnud ja langenud sõjameestele. 14. juunil 1941 maeti samba tükid liiva sisse. Pole selge, kas seda tehti monumendi hävitamiseks või hoopis hävitamise ennetamiseks. Tükkidest õnnestus sammas Saksa okupatsiooni ajal taastada aga lõhuti 1944 taas. Mälestussammas taasavati 7.augustil 1988.a. Munakividest laotud postamendile on paigaldatud midagi obeliski sarnast. Selle esiküljel on musta värvi vabadusristi kujutis ja sellest allpool tekst “Siin võitles vabadussõjas 1. Ratsa polk 20. märts 1919”.

Petserimaa Vabadussõja monument on Värskasse püstitatud skulptor Roman Haavamäe 1938. aastal valminud ajalooliste kavandite ja fotode järgi ning see on kõigist Eestis taastatud Vabadussõja monumentidest erilisema saatusega. Algselt pidi monument leidma koha 1940. aastal Petseri linna Vabaduse pargis, kuid Nõukogude okupatsioonivõim nurjas selle püstitamise koguni kahel korral – nii 1940. kui ka 1944. aastal. Esimest korda saigi monument tervikliku kuju alles 80 aasta hiljem juba uues asukohas Setomaa uues vallakeskuses Värskas. Monumendi küljel asetseb Petseri linna vapp, sest algselt koguti raha samba püstitamiseks annetustena Petseri linna elanikelt. Sambaga mälestatakse suurt arvu hukkunuid – mõningatel andmetel langes Petserimaal toimunud lahingutes ligi 350 võitlejat. Monument on umbes viie meetri kõrgune risttahukas, mille otsas seisab mõõka ja kolme leopardiga kilpi kandva mehe kuju.

Kunstnik Arkadio Laigo kavandi järgi valmistas samba ehitusmeister S. Põvvat. Sammas avati Orava külas praeguses Võru vallas 15. juulil 1934. aastal.

1941. aastal lõhuti alustuseks samba nimetahvel. Monumendi lõplik hävitamine toimus 31. augustil 1945. aastal. Samba tahvel ja kivid kaevati samasse maa sisse.

18. märtsil 1989. a leiti nimetahvel ja enamik samba kividest. Sammas taasavati 15. juulil 1989. a.Lisaks Vabadussõjas langenutele mälestatakse sambaga ka esimeses maailmasõjas hukkunuid ja Vabadussõja ajal punase terrori ohvriks langenuid. Samba põhiosa moodustab maakividest laotud ümara pealisega “püramiid”, mille tippu on paigutatud suuremas mõõtkavas metallist Vabadusrist. Võrreldes endise asukohaga tuli sammast ca 15 meetri võrra liigutada ja see paikneb elupuudega ümbritsetuna vahetult endise Orava vallamaja kõrval.

Graniitsammas Vastseliina alevikus Võrumaal, millel on põlvele laskunud haavatud sõduri kuju. Avati 1931. aastal ja õhiti alles peale teist maailmasõda 1948. a. Sõdurid vedasid pronkskuju võssa, mida nägi pealt kohalik elanik Anna Avara. Kohalikud talumehed August Soe ja Rudolf Palu peitsid seejärel kuju ära. See kaevati välja 1988. a ja toimetati oma endisele kohale. Tähelepanu tasub pöörata sõduri kiivrile, mis on modelleeritud kas tolleaegsete Belgia või Briti kiivrite järgi. See peegeldab erinevate sõdurite varustuse mitmekesisust Vabadussõja ajal.

Sammas asub Võru linnakalmistul. Sõdurite ühismatusepaika on maetud vähemalt 42 Vabadussõjas langenut, kellest 36 on nimeliselt teada. 1928. aastal piirati vabadussõdalastele eraldatud krunt vana kalmistu poolt raudketiga ja platsi keskele püstitati mälestussammas. Sammas avati pidulikult 23. juunil 1938. aastal. Kolmeastmelisel alusel asus risttahukas, mille ülemine ots moodustas kaheastmelise trepi ja lõppes Vabadusristi kujutisega. Mälestussammas hävitati 1946. aastal ning ning taasavati 23. juunil 1988. a. Tegemist oli teise Vabadussõja mälestussamba piduliku taasavamisega Eestis. Taastatud sammas on betoonist ja mitu korda paksem kui originaal. Mitte kõikidele võrulastele ei olnud samba taasavamine meeltmööda: ligikaudu kuu aega ennem samba avamist kalmistul vandaalitseti, lõhuti riste ja rüüstati Vabadussõjas langenute haudu. 

Pilistvere kihelkonna langenute mälestussammas asub Pilistvere kiriku naabruses ning on pühendatud 58 Pilistvere kihelkonnast pärit ja Vabadussõjas langenud mehele. Samba skulptor oli Aleksander Eller. Mälestussammas avati 26. juulil 1931. aastal. 19. augustil 1940.a  purustati mälestussammas Nõukogude võimu käsul. Sammas taasavati 12. juulil 1942. a. Algselt oli sambal pronksist sõduri kuju. Vahetult enne Saksa vägede saabumist 1941. aastal sammas demonteeriti ja viidi Viljandisse. Pronkskuju kadus teadmata asjaoludel ja Saksa okupatsiooni ajal tuli sammas taastada ilma sõdurita. Sammas purustati uuesti sügisel 1945. Sammas taasavati lõplikult 28. juulil 1991. a. Kuna pronkskuju üles leida ei õnnestunud, asendati see graniidist vabadusristi kujutisega. Originaalidena säilinud tahvliltelt leiab kokku 54 langenu nimed. 

Allikad:

Eesti sõjaajaloo teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Kärstna lahingu ja selles langenud kaheksateistkümnele sõjamehele pühendatud mälestussammas avati esmakordselt 28. augustil 1928. aastal. Kavandi koostas arvatavasti Leonhard Pruul, kes oli toona Riigi Kunsttööstuskooli skulptuuritöökoja juhataja. Samba igal küljel on bareljeef lahingustseeniga Vabadussõjast. Esikülge kaunistab tekst “Siit saadik ja mitte enam! Eesti vabaduse eest Kärstna lahingutes võidelnud kangelastele. Kärstna ja ümbruskond”. Nagu paljud teisedki Vabadussõja monumendid, purustati see 1941. aastal. Õhkimisest alles jäänud sokliosa purustati 31. oktoobril 1944. a. Taasavamine toimus aastal 1989.

Mälestussammas avati praeguses Suure-Jaani linnas asuval kalmistul 24. juunil 1926. aastal, skulptuuri autor on Amandus Adamson. Sambal kujutatakse muinaseestlaste vanemat Lembitut, kes on haavatud, kuid hoiab veel mõõka kõrgel. Sammas purustati esimest korda 1941. aastal ja teist korda 1950. aastal. Sammas taastati ja taasavati 23. juunil 1990. aastal. Lembitu pronksist kuju viidi pärast esimest purustamist kohaliku täitevkomitee kuuri ja pandi Saksa okupatsiooni ajal oma kohale tagasi. 1950. aastal, pärast monumendi lõplikku lõhkumist, anti käest ilma jäänud pronkskuju üle Viljandi muuseumile. Kui sammas 1990. aastal taastati, valati selleks uus pronksist kuju.

Allikad:

Eesti sõjaajaloo teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Õisu mõisa hoonete vahel paiknev Vabadussõja mälestusmärk on ca meetri kõrgune töötlemata pruunikas maakivi, millesse on raiutud aastaarvud 1918-1920. Samba tegija ja avamise aeg pole teada. Mälestusmärk on säilinud originaalkujul, 1940. aastal matsid Õisu Piimanduskooli õpilased samba  Nõukogude võimude eest maa sisse. Saksa okupatsiooni ajal kaevati sammas välja ja pandi püsti. Sügisel 1944 maeti sammas taas maa sisse. Sammas taasavati 27. oktoobril 1988. aastal.

Pornuse külas asuv ligi viie meetri kõrgune sammas kujutas endast neljaastmelisele treppalusele asetatud sokliga obeliski. Materjaliks kasutati punakaspruuni graniiti. Obeliski esikülje ülaosasse oli sisseraiutud Vabadusristi kujutis. Mälestussammas avati 29. oktoobril 1933. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal 1945. aastal see õhiti. Mälestussammas taasavati esimest korda 24. juunil 1991. a. Hiljem otsustati sambale ka obelisk panna, nagu see oli olnud algupärasel sambal. Mälestussammas taasavati teist korda 17. augustil 1996. a. Praegune sammas on esialgse samba täpne koopia. Esialgne sammas osutus niivõrd tugevaks, et plahvatus seda täielikult ei purustanud. Purustamata osa jäeti taastamisel paika ja selgelt on näha taastatud osa, mis omapärase kontrasti saavutamise eesmärgil tehti hoopis hallist graniidist. Samba juurde viiva tee äärde on kahele poole asetatud endise samba tükid. Samba külgedel asuvatelt tahvlitelt leiab kokku 48 Vabadussõjas langenud inimese nimed.  

Karksi-Nuias asuv mälestussammas avati 23. juunil 1936. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal 16. juunil 1941. a see purustati. Mälestussammas taasavati 6. septembril 2008. a uues asukohas Rahumäe kalmistu ees, umbes poole kilomeetri kaugusel algsest asukohast. Asukohamuutuse tingisid vahepeal ehitatud tööstushooned samba endises asupaigas. Mälestis tuli taastada puhtalt fotode põhjal, sest endisest sambast polnud järel mitte midagi. Kasutati kahte graniidist plokki, mille kõrgus ulatub kokku ligi 3 meetrini. Samba esikülge kaunistab Hannes Starkopfi loodud valge bareljeef, mis kujutab langenud sõdurit. 

Vardja külas asuva Raba talu elumaja, kus Laidoner ilmale tuli, pole praeguseks enam säilinud. Usutavasti hävis hoone enne teist maailmasõda, sest teadaolevalt püstitati sellele kohale juba 1937. aastal mälestuskivi. Mälestuskivi lõhuti 1940. ja taastati 1990. aastal. Viimastel aastatel on kindrali sünniaastapäeval 12. veebruaril käidud talukohal ka regulaarselt küünlaid süütamas. 

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.

Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.

Mälestusmärk praeguses Ala külas Tõrva vallas, endistel Taagepera mõisa maadel. Mälestussammas kujutab kaheastmelisel (endisel oli kolm) alusel olevat, kahejärgulise sokliga obeliski muudetud ülaosaga, mis moodustas endisel kolmeastmelise trepi. Obeliski esikülje ülaosas on tekst „AU /LANGENUILE”, selle all on reljeefne Vabadusristi kujutis ja Vabadussõja daatumid „1918-1920”. Mälestussamba valmistas Tõrva kiviraidur Richard Tooming oma kavandi järgi. Sammas avati 2. septembril 1934. aastal.

Mälestussammas lõhuti 1940. a oktoobris. 

Aastaid hiljem toodi kiviraidur Elmar Klingi juurde tahukas langenute nimedega. Ta võttis ühendust kohalikega ja temalt telliti monumendi kiviraiumise tööd. Sammas taasavati 12. mail 1990. aastal.

Sammas asub Tõrva Gümnaasiumi kõrval pargis. Mälestussamba kavandi valmistas ja pronkskuju modelleeris kujur Aleksander Eller. Kivitöö tegi kiviraidur Richard Toomingas. Sammas avati praeguse Tõrva linna pargis 14. oktoobril 1928. aastal. Väidetavalt otsustas Nõukogude okupatsiooni ajal 24. septembril 1940. a kohalikest noortest koosnev päästesalk tegutseda ning peitis pronkskuju Õhne jõkke. Pole selge, mis kujust edasi sai, sest taastamisel kasutati ikkagi fotode abil tehtud koopiat. Mälestussammas taasavati 23. juunil 1990. aastal.

Rahvasuus tuntakse mälestussamba kuju Juku nime all.

Mälestusammas asub Lüllemäe kalmistul. Lüllemäe mälestussamba projekti valmistas maainsener Georg Saar, ettevõtjaks sai Jaan Kõiv ja kiviraiduriks Jaan Nõlvand. Sammas avati 23. juunil 1936. aastal. Mitmeastmelisel alusel seisab hallist graniidist sokkel, mille peale on omakorda paigutatud simsiga risttahukas. Esiküljel on Vabadusristi kujuline bareljeef ja tekst “Au langenuile 1919-1920”. Tagaküljelt leiab 25 langenu nimed.

Sammas lükati ümber 1941. a Saksa okupatsiooni ajal, 12. juulil 1942. a sammas taasavati. 10. detsembril 1944. a õhiti sammas lõplikult, samba tükid vedelesid 1982. aastani, kuni need võssa lükati. Samba alus ja trepistik säilis. Mälestussammas taasavati 23. juunil 1992. aastal.

Mälestussammas asub Otepää kiriku juures.

Mälestussamba kavandi tegi Voldemar Mellik ja samba valmistas kiviraidur Peeter Veeber. Sammas avati 10. juunil 1928. aastal. Mälestussammas lõhuti 17. juunil 1950. a ja osad maeti sinnasamasse. 3. augustil 1988. a leiti samba obelisk.

Uue samba projekteeris R. Unt. Mälestussamba taasavamine toimus 15. juulil 1989. aastal. Mälestussammas on algse monumendi koopia, obelisk on originaal. Sambal olid algselt 54 langenu nimed, kuid teadmata põhjustel on neid seal nüüd 37. Monument paikneb kolmeastmelisel alusel väiksel kõrgendikul. Monument on oma olemuselt obelisk, mille tipp ei ole terav, vaid astmetega. Kõige tipus on pronksist Vabadusrist. 

1887. aastal asutatud kaitseväe kalmistu on Eestis langenud sõjaväelaste matmiskoht, kus puhkab umbes 5000 eri rahvusest sõjaväelast. Vabadussõja ajal maeti kalmistule 440 Eesti sõdurit, 130 Punaarmee vastu võidelnud Vene loodearmeelast ja 150 haigustesse surnud punaarmeelasest sõjavangi. Vabadussõjas langenute mälestusehise projekteeris arhitekt Edgar Johan Kuusik ja see avati 21. oktoobril 1928. aastal. Kahe maailmasõja vahelisel ajal oli see Eestis ainus tähistatud tundmatu sõduri haud ja oluline langenud kangelaste mälestamise paik. Monumendi hävitasid Nõukogude okupatsioonivõimud 1950. aastal. Täpse koopiana taastatud monument avati uuesti 27. novembril 2012.

Skulptorite Enn Roosi ja Arnold Alase loodud nn Pronkssõdur, endise nimega Tallinna vabastajate monument püstitati langenud punaarmeelaste fiktiivsele ühishauale Tallinnas Tõnismäel ja avati 21. septembril 1947. aastal. Alates 30. aprillist 2007 paikneb see kaitseväe kalmistul. Kuju taga paiknev paekivist müür laoti üles väiksemates mõõtmetes, kuid kunstiliselt originaalilähedasena.

Laeva "Saratov" päris kai asub Liepājas, Vecā ostmala 59 paadikaidade lähedal, mälestusmärk aga Liepaja erimajandustsooni vahetus läheduses.

Ehitatud 1888. aastal Kopenhaagenis "Buvmeistar & Wain" laevatehases "Leopold II" nime all.1911. 2010. aastal ostis selle aktsiaselts Russian North-West Shipping ja sai uueks nimeks "Saratov", laeva kapteniks sai lätlane Aleksandrs Remes.

1915. aasta mais, kui Saksa väed Liepaja okupeerisid, oli "Saratov" sadamas kannatada saanud.

10. jaanuaril 1919 läks aurulaev "Saratov" Läti Ajutise Valitsuse valdusse. Aprillist 1919 juulini 1919 laeval "Saratov" pärast "16. aprilliputši” oli K. Ulmanise juhitud Ajutine Valitsus, mis oli sunnitud end päästma liitlaste laevastiku kaitse all.

8. juulil 1919, pärast K. Ulmanise Ajutise Valitsuse toomist Riiga, hakati aurikut kasutama Riia, Ventspilsi ja Liepāja vahelises liikluses.

11. augusti 1920. aasta Läti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu tingimuste kohaselt tuli aurik "Saratov" tagastada Nõukogude poolele. 2. jaanuaril 1923 anti aurikud üle Nõukogude Venemaa esindajale. 15. jaanuaril 1923 hukkus Akmeņraga lähedal aurik "Saratov".

1936. aastal müüs Läti merendusamet laevavraki ettevõttele, kes päästis selle ja toimetas vanarauaks Liepāja laevatehasesse.

Misiņkalnsi looduspark asub Aizpute linnas. Misiņkalns on Aizpute linna kõrgeim koht. Selle kõrgus ulatub 95,4 meetrini. Ülevalt avaneb maaliline vaade linnale. Misiņkalnsi loodusparki hakati rajama 20. sajandil. Esiteks. Pargi pindala on hetkel ca 28 ha.

Pargi territooriumil asuvad mitmed 20. sajandi sündmustega seotud kohad ja mälestusmärgid - Läti vabadussõdades langenud sõdurite mälestusstele - Lāčpleši ordu kavalerid, holokausti mälestusmärgi koht, represseeritute mälestuspaik ja langenud partisanide mälestustahvel.

Pargis saab tutvuda erinevate haruldaste liikide taimede ja istandustega ning nautida puutumatut loodust. Praegu läbivad parki renoveeritud kõnni- ja rattateed ning pargi territooriumil on motorada, kus toimuvad Läti motokrossi võistlused.

Misiņkalnsi mõisapargi kultuuri- ja ajaloopärandi põhjalikumaks tundmaõppimiseks soovitame kasutada giidi teenuseid.

Aizpute piirkonnaga on seotud 27 Lāčplēši sõjaväeordu rüütlit.

Läti vabadusvõitluses langenud sõdurite auks püstitati kogu Lätis ühtse mustriga mälestussteled, mille tekstigravüüri font vastab kangelaste mälestustahvlite standardile, mis on analoogne liivakivist mälestusmärkide graveeringuga. Riia vennaskalmist ja keskkalmistust.

Graniidist stelad loodi Läti riigi sajandale aastapäevale pühendatud Noore Kaardiväe ja Teabekeskuse projekti "Remember Lāčplēšus" raames.

Läti vabadusvõitluse mälestuspaik. Bermontiaadi ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berkise juhitud Latgale diviisi komandopunkt. 6. Bumbu mäelt rünnanud Riia jalaväepolk vallutas Hõbemäe.