Saksa Raudbrigaad I I maailmasõda, I Vabadussõjad

29. novembril 1918 sundisid Weimari vabariigi täievoliline esindaja August Vinnig ja Saksa Sõdurite Kesknõukogu Saksa 8. armee juhtkonda andma loa moodustada vabatahtlike brigaad kaitseks Punaarmee 7. armee ja Läänearmee vastu, kes 25. novembril alustasid rünnakut lagunevatele Saksa armeeüksustele, mis taandusid ilma märkimisväärse vastupanuta. 9. detsembriks oli brigaadi vabatahtlikult astunud 1500 Saksa sõdurit, hinnanguliselt 100 000–150 000 sõdurist 8. armees.

29. detsembril sõlmis Läti Ajutine Valitsus Augustus Vinnigiga lepingu bolševike vastu võitlevatele vabatahtlikele kodakondsuse andmise kohta, mis käsitles Saksamaa vabatahtlike vastuvõtmist Läti Landeswehri koosseisu, kohustusega anda Saksa vabatahtlikele Läti kodakondsus vähemalt neljaks nädalaks bolševike vastu võitlemiseks. Ilmselt oli Rüdiger von der Golz selle lepingu alusel saanud Saksa sõjaministrilt Noskelt loa värvata vabatahtlikke palgasõdureid nii Saksamaal viibivate inimeste kui ka demobiliseerimisele kuuluvate 8. armee sõdurite hulgast.

Kuigi paljusid Saksa armee demobiliseeritud sõdureid ahvatlesid Lätis pakutavad kasumi- ja maavõimalused, olid paljud rohkem huvitatud sõja ja sõjaliste seikluste jätkamise võimalusest. Sel ajal moodustati Saksamaal ja selle okupeeritud idaaladel arvukalt vabakorpuse üksusi, mis pöördusid sotsiaaldemokraatide juhitud Saksa Vabariigi vastu. Vabatahtlike kiire sissevool algas veebruaris. Kui von der Golzi uskuda, ulatus erinevate Saksa ja baltisaksa üksuste koguarv 1919. aasta suvel 30 000–40 000 sõdurini.[3] 1919. aasta aprilliks oli Kuramaale kogunenud ligikaudu 6000 Saksa vabatahtlikku.

Raudbrigaad täitis oma ülesandeid, kattes armee taandumist Vidzemest Kuramaale. 17.01.1919, kui üksuse Vaiņodes üle võttis selle uus ülem Bišofs, oli sellel 284 tääki ja 22 mõõka. Isikukoosseisu täiendati pidevalt ning see kasvas 1918. aasta novembri ja detsembri mõnesajast mehest 4000 meheni (kellest 1714 olid lahingformatsioonis), 10 kahuri, 89 kuulipilduja ja ühe lennukini 1919. aasta veebruari lõpuks. Kui VIII armee Baltikumist lahkus, allutati see VI reservkorpuse (Golcs) juhtimisele. Märtsi alguses osales see Läti maakaitseväe rünnakus LSPR armeele Skrunda-Salduse suunal (Raudbrigaadi vasak tiib, mille kõrval asus Landeswehri Kalpaki pataljon) Mažeiķi-Laižuva suunal (parem tiib).

10. märtsil lahkus Goldfeldi eskadrill diviisist, minnes üle Läti Ajutise Valitsuse teenistusse. Kell 22.05 viisid Rauddiviisi üksused läbi lahinguoperatsioone bolševike vastu mööda Jelgava-Riia maanteed, seejärel vallutasid Riias Daugava jõe kohal asuva Raudsilla. Pärast Riia vallutamist paigutati Raudbrigaad Bolderājasse ja Daugavgrīva kindlusesse. Nimetati ümber "Rauddiviisiks". 1919. aasta juuni keskpaigaks koosnes see 3 jalaväerügemendist, 1. ja 2. rügemendis 3 pataljoni, kuid 3. rügemendis ainult 2 pataljoni, kokku 8 pataljoni. Lisaks neile kuulusid diviisi ka väike jäägripataljon ja 3 kergesuurtükiväediviisi, igas diviisis 3 patareid. Igas patareis oli 4 suurtükki. Pataljonides oli 3 laskurit ja 1 kuulipildujakompanii. Igal rügemendil oli ka väike miinipildujakompanii 4 miinipildujast. Divisjoni koosseisu kuulus ka üks neljast eskadronist koosnev ratsaväerügement, kaks pioneerikompaniid ja 437. lendurite eskadron. Pärast Cēsise lahingu kaotust 26. juunil 1919 läks Rauddiviis Läti Ajutise Valitsuse (A. Niedrase kabineti) juhtimise alla – diviisi isikkoosseis ei kaotanud Saksa kodakondsust ning varustus ja palgad jäid Saksa armee käsutusse.