Julius Kuperjanov (1894-1919)
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine
Eesti sõjaväelane, väejuht ja Vabadussõja kangelane. Vabadusristi I liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu kavaler (postuumselt).
Kuperjanov sündis 11. oktoobril 1894 Eestist väljarännanute peres Pihkva kubermangus. 1904. aastal kolis pere tagasi Eestisse ja asus elama Tartumaale.
Esimese maailmasõja ajal mobiliseeriti Kuperjanov 1915. aasta tsaariarmeesse. Suunati õppima Petrogradi 4. Vladimiri sõjakooli. Edasises teenistuses paistis noormees silma vaprusega ja teenis seitse Vene ordenit. 1917. aasta juulis sai ta haavata ja evakueeriti Moskvasse.
1916. novembris ülendati ta leitnandiks. Alates 1917. aasta novembrist teenis ta Tartus Eesti tagavarapataljonis nooremohvitserina ja rooduülemana. Detsembris edutati ta pataljoni ülema abiks.
Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt saadeti Eesti sõjavägi laiali ja isikkoosseis vabastati teenistusest. 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal organiseeris ta põrandaaluseid omakaitsesalku, mis said hiljem aluseks Kaitseliidule.
Vabadussõja alguses määrati Kuperjanov Tartumaa Kaitseliidu ülemaks. Pärast Tartu langemist taganesid Eesti väed Puurmani mõisa. Seal organiseeris ta 1918. aasta jõulude ajal kaitseliitlastest ja gümnaasiumiõpilastest endanimelise vabatahtlike üksuse, nn Kuperjanovi partisanide pataljoni, mis hiljem kogus palju kuulsust.
Tartu vabastamisel Eesti Rahvaväe üldpealetungi käigus oli Kuperjanovi salk esimene, kes 14. jaanuaril 1919 koos soomusrongidega linna sisse tungis. Pealetung jätkus Valga suunal. 31. jaanuaril sai Kuperjanov Valga lähedal Paju lahingus raskelt haavata ja suri 2. veebruaril 1919 Tartus. Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner nimetas seejärel pataljoni langenud väejuhi auks ametlikult ülemleitnant Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Kuperjanovi jalaväepataljoni nime kannab üks Eesti kaitseväe maaväe väeosadest ka tänapäeval.
Kuperjanovi abikaasa Alice, sündinud Johanson, oli üks Naiskodukaitse loojaid ja arendajaid. Ta küüditati 1941 ja mõrvati 1942. aastal Nõukogude Liidus.
Seotud objektid
Puurmani Vabadussõja mälestussammas
Mälestussammas asub Puurmani aleviku külje all, Kursi külas, Puurmani-Tabivere tee ääres.
Voldemar Melliku kavandatud mälestussammas avati 26. septembril 1926. a ja see kujutas graniittahukat, millel seisis püssile toetuv Kuperjanovi partisan. Nõukogude ajal läks pronkskuju kaduma. 1948. aastal samba alus õhiti ja selle küngas tasandati. Samale kohale püstitati punaarmeelaste monument, mis 1970. aastal asendati Suure Isamaasõja monumendiga. Originaali järgi Kadri Metsiku poolt taastatud mälestussammas avati 23. juunil 1992. Monumendi juurde on rajatud noor park nimeliste puudega Vabadussõjas langenutele ja teistele tähelepanuväärsetele Kursi kihelkonnaga seotud inimestele.
Leitnant Julius Kuperjanovi haud
Mälestusmärk asub Tartu Raadi kalmistul, kalmistu peateest vasakul, Kruusamäe tn poolsel kolmandikul.
Vabadussõja kangelase leitnant Julius Kuperjanovi hauamonumendi kavandas Eesti üks nimekamaid skulptoreid Jaan Koort ja see avati 11. oktoobril 1925. aastal. Nõukogude ajal eemaldati monumendilt Kuperjanovi pronksist bareljeef ja tekst raiuti välja. Hauamonument aga jäi püsima ja sellest kujunes vaikse vastupanu sümbol võõrvõimule, kuhu viidi salaja lilli ja küünlaid. Tänaseks on monument esialgsel kujul taastatud.
Seotud lood
Cēsise lahingute algus, käik ja lõpp
Võit Cēsise lahingutes pidi saama pöördepunktiks lätlaste ja eestlaste võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit ületas piiri Andriev Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Riediger von der Goltzi Baltikumi vallutamise plaanide vahel. Selle asemel alustas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise Ajutine Valitsus.