Kindral Johan Laidoner I Vabadussõjad

Eesti sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas, kindral ja riigitegelane. Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu ja III liigi 1. järgu ning Läti Karutapja ordeni I, II ja III klassi kavaler. Ta sündis 12. veebruaril 1884 Viljandimaal Viiratsi valla Raba talu sulase peres. Õppis 1892-1894 Viiratsi vallakoolis, 1895-1897 Viljandi linna algkoolis ja 1897-1900 Viljandi linnakoolis. Astus 1901. aastal vabatahtlikult teenistusse Vene armee 110. Kaama jalaväepolku Kovnos (Kaunas). Õppis 1902-1905 Vilno (Vilnius) sõjakoolis, mille lõpetas kursuse parimana, ülendati alamleitnandiks ning määrati teenistusse 13. Jerevani ihugrenaderide polku. Ülendati 1908. aastal leitnandiks. Õppis 1909-1912 Peterburis Nikolai sõjaväeakadeemias. Teenis endises väeosas ja Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis ning 1. Kaukaasia kütipolgus. Ülendati 1913 alamkapteniks. 1914. aasta suvel määrati teenistusse 3. Kaukaasia korpuse staapi. Esimeses maailmasõja ajal teenis 21. diviisi staabi vanemadjutandi, Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi ning Kaukaasia grenaderidiviisi ja 62. diviisi staabi ülemana. Osales lahingutes Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias ja Poolas ning Saksa vägede vastu Leedus ja Valgevenes. Sai kahel korral haavata ja korra põrutada. Ülendati 1916 alampolkovnikuks. Pälvis sõjalise vapruse eest Georgi mõõga ning viis teenetemärki. Kutsuti oktoobris 1917 Vene armee kooseisus loodava 1. Eesti jalaväediviisi ülemaks, millisele kohale asus jaanuaris 1918. Ülendati aprillis 1918 polkovnikuks. Siirdus Saksa okupatsioonivõimu eest Petrogradi, kus organiseeris eesti ohvitseride võrgustikku ja ohvitseride saatmist Põhja-Venemaale Arhangelskisse loodavasse Eesti Leegioni. Vabadussõja algul saabus tagasi Eestisse ja siirdus Eesti Ajutise Valitsuse esindajana Liibavisse (Liepaja) ning tõi Briti eskaadri Tallinna reidile. Määrati 14. detsembril 1918 Operatiivstaabi ülemaks. Nimetati 23. detsembril 1918 Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks. Jaanuaris 1919 ülendati kindralmajoriks. Tema juhtimisel purustati Eestisse tunginud Punaarmee, Läti pinnal Balti Landeswehr ja Saksa Rauddiviis ning aidati Läti sõjaväel tagasi lüüa Bermondt-Avalovi pealetung Riiale. Vabadussõja võit on otseselt kindral Johan Laidoneri teene. Pärast Vabadussõda, märtsis 1920 vabastati teenistusest ning ülendati kindralleitnandiks. Riigikogu otsusega annetati talle 1923. aastal  Vabadussõjas osutatud teenete eest Viimsi mõis, kus praegu asub Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum ning 3 miljonit marka. Järgnevalt oli tegev poliitikas, olles aastatel 1920-1929 Riigikogu liige ning kuulus 1922-1929 Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel Eesti delegatsiooni. Ta kutsuti 1. detsembri 1924 kommunistliku mässukatse ajal teist korda Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks, milliselt kohalt vabastati jaanuaris 1925. Märtsis 1934, pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist, nimetati kolmandat korda sõjavägede ülemjuhatajaks. Veebruaris 1939 ülendati kindraliks. Seoses Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt vabastati 22. juunil 1940 ametist. Nõukogude võim küüditas ta koos abikaasaga 19. juulil 1940 Nõukogude Liitu, kus ta 1941. aasta suvel arreteeriti ja peeti järgnevalt kinni mitmes erinevas vanglas. Ta suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas Venemaal ja maeti Vladimiri kalmistule. Abikaasa Maria, sünd Kruszewska (1888–1978, küüditati 1940, vabanes 1961), poeg Michael (1913−1928), kasupoeg Aleksei Kruszewski (1913–1941, arreteeriti, suri vangistuses). Tema sünnikohas Viljandi vallas endise Raba talu asukohas on mälestusmärk alleega (avati 1937, purustati 1940, taastati 1990), Viljandi linnas Mõisamäel asub talle pühendatud ratsamonument (avati 2004).