Põhja-Läti brigaad I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.

See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.

Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.

Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).

Asub Placa kesklinnas Inčukalnsi – Valka maantee (A3) ääres. Kõrval bussipeatus ja Straupe rahvamaja.

Vaadata saab Teodors Zaļkalnsi 1919. aastal Cēsise lahingus Põhja-Läti vabastajatele valmistatud monumenti.

Kolmeastmelisel alusel on kaks paekivituge, millele toetub paekiviplokk. Selle ees on alumisel osal kujutatud adra külge rakmestatud hobust ja paremas käes ohjasid ning vasakus mõõka hoidvat adrat. Monumendi tagaküljele graveeritud tekst, mille lõpetavad luuletaja Eduards Virza read:

PÕHJA-LÄTI VÄLJASTUSELE

KUI TERVILJAD ON NENDEL PÕLDUDEL SEEME
TEID AUSTATAKSE JA AUSTATAKSE

Monument avati 8. novembril 1931. aastal. Avatseremooniast võttis osa president Alberts Kviesis.

Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.

Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivisepistamise teostas skulptor Ainārs Zelčs.

31. märtsil 1919 asutati Tartus Põhja-Läti brigaad Vidzeme ja Latgale vabastamiseks. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväepolk, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväe eskadrilli ja kaks suurtükipatareid. 26. mail hõivasid need väed Valmiera, kuid 27. mail ründas 1. Valmiera jalaväepolk koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga Alūksne suunas. Enamlased ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 Aluksne vabastati.

Asub Bertulise kalmistul.

Vaadata saab mälestussammast Läti Vabadussõjas langenud sõduritele.
Avastati 4. augustil 1934. aastal. Monumendi kujundasid Teodors Šķiņķis ja Luda Švalbe.

Võidu triumfi sümboliseeriva monumendi ees on pronksmõõk, tammelehepärg ja neli tähte (kõrvarõngaid), mis sümboliseerivad nelja Läti ajaloolist piirkonda - Vidzemet, Kurzemet, Zemgalet ja Latgalet.

Teisel küljel, mis sümboliseerib mineviku kannatuste rada, on obeliskile kinnitatud pronksist rist, mis oli algselt mähitud okastraadist pärjaga. Pärja jaoks kasutatud okastraat toodi Surmasaarelt.

Monument taastati 1989. aasta suvel ja kõik pronksdetailid tehti ümber.

Valka Koduloomuuseum asub Rīga tänavas Valka linnas, Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminari ajaloolises hoones. Aastatel 1853–1890 tegutses siin Liivimaa kihelkonnakooliõpetajate seminar. Aastani 1881 juhtis seda läti pedagoog ja koorikultuuri rajaja Jānis Cimze. Pärast õpetajate seminari sulgemist on hoonet kasutatud hariduse, kultuuri ja ühiskonnaeluga seotud tegevusteks. Alates 1970. aastast asub hoones Valka Koduloomuuseum. Muuseumi püsiekspositsioon „Valka – Läti iseseisvuse häll“ jutustab Valka ühiskondlikest ja poliitilistest sündmustest aastatel 1914–1920, mil Läti sai iseseisvaks riigiks. Näitus kajastab Läti riigi loomisele eelnevaid korraldustöid ja Põhja-Läti Brigaadi moodustamist Valkas. Näitus annab ülevaate Valka linnast, pagulastest, Läti Põllumeeste Liidu loomisest (1917), Läti Ajutisest Rahvusnõukogust (1917), Läti Ajutisest Rahvusteatrist (1918), Nõukogude Läti Ajutisest Valitsusest, Põhja-Läti Brigaadi asutamisest (1919) ning kindral Pēteris Radziņšist. Lisaks traditsioonilisele väljapanekule kasutatakse näitusel edukalt ka interaktiivseid multimeedialahendusi.

Asub Limbažu Jūras iela kalmistul, Jūras iela 56, Limbaži

10. septembril 1922. aastal Läti tollase presidendi Jānis Čakste avatud monument, millel on kirjas poeet Viļas Plūdonise pühendus Vilis Gelbile:

"Kaasmaalased, kes minust mööduvad, süttige isamaa armastuses,
armastatud isamaa eest panen oma elu."

Vilis Gelbe (1890-1919) sündis Kurzemes Zemīte kihelkonnas, kuid on tihedalt seotud ka Limbaži poolega, sest Läti Vabadussõja alguses naasis ta Peterburist Lätti ja liitus Põhja-Lätiga. Brigaad.

1919. aasta mais juhatas V. Gelbi Limbaži, temast sai selle piirkonna sõjaväekomandör ja suutis innustada kohalikke mehi ja ka väga noori poisse sõjaväkke astuma.

V. Gelbe tollane tegevus Limbažis ja selle lähiümbruses oli väga oluline, tema tööülesannete hulka ei kuulunud ainult korra tagamine linnas ja selle lähiümbruses, vaid ka mobiliseerimine, sõdurite ja hobuste toiduga varustamine ning paljude muude küsimuste lahendamine, mida ei saa arvesse võtta. korraldustes ja juhistes. Tema organiseeritud komandandi meeskond toimis koordineeritud mehhanismina, et pakkuda Põhja-Läti brigaadile võimalikult tõhusat abi. Komandöri meeskond läks erijuhtudel regulaarväele appi ja ta oli uutele sõduritele eeskujuks. V. Gelbe oli esimene Läti sõjaväe ohvitser, kes tegi ettepaneku autasustada oma alluvaid Imanta ordeni III klassiga. Tellimust veel polnud. Imanta nimi tuli avalikuks alles 20. märtsil 1920, kui kaitseminister Karls Ullmanile esitati sõjaväekorra kehtestamise konspekt. Ordenile valiti aga Lāčplėši nimi.

Vilis Gelbe hukkus Cēsise lahingutes - 19. juunil 1919 luurekäigul. Hiljem pälvis Gelb Láčplēši sõjaordeni, kuid ajaloolaste hinnangul pole tema panust siiani korralikult hinnatud. Seda seletatakse peamiselt Gelbe kuulumisega Põhja-Läti brigaadi.

Nn Lõuna-Läti brigaad, mida algul juhtis Oskars Kaplak, hiljem Jānis Balož, võistles Põhja-Läti brigaadiga, mille ülemaks oli Jorģs Zemitāns.

See asub Valmieras Gīme loodusraja lähedal Leona Paeglese tänaval.

Teraskonstruktsioonist raudsild üle Gauja ehitati 1911. aastal. See ühendas 114 km pikkust marsruuti Ainaži-Valmiera-Smiltene, mis viimati valmis 1971. aastal.

Pärast Riia vabastamist, 22. mail 1919, taganes osa Nõukogude Läti sõjaväest, osutamata tõsist vastupanu, kogu rinde ulatuses. 26. mail okupeerisid Eesti Rahvusarmee ja Põhja-Läti brigaad kolonel Jorģs Zemitāni juhtimisel Valmiera. «Suurmehed lasid raudteesilla õhku kella kuue paiku pärastlõunal. Kell 7.50 süüdati ka mõlemad puitsillad. See ei takistanud Eesti vägedel sama päeva õhtul Valmiera mõisa poolt linna sisenemast* [..]"

Raudsild on tänapäeval lemmik puhke- ja jalutamispaik ning lõik "Rohelise raudtee" jalgrattateest.

* Esimesena jõudis kohale 6. Eesti jalaväerügemendi kadetikompanii, saatjaks mitmed soomusmasinad.

Asub Baznīcase tänaval Püha Anna kiriku vastas.

Vaadata saab mälestussammast Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud sõduritele.

1. mail 1923. aastal istutati Mazsalaca luteri kiriku vastas "Kangelassalu", kus igale langenule pühitseti tamm. Likerti sõnul istutati kokku 97 tamme - 23 Vabadussõjas langenutele ja 74 Esimeses maailmasõjas langenutele. Toonane ajakirjandus mainis aga, et istutatud on 106 tamme.

21. augustil 1927 avati Kangelaste väljakul arhitekt Pauls Kundziņši ehitatud betoonist monument, mille ehitamisel osales ka skulptor Vilhelms Treijs.

Monument asub Mazsalacas Püha Anna kiriku kõrval, mis on ehitatud spetsiaalselt liugumiseks ettenähtud kohta (58,6 m), kaunis torn paistab juba kaugelt. Kirik on hästi säilinud, kuna nõukogude ajal seda ei hävitatud ega muuks kasutuseks kohandatud.

Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.

1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.

20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.