7. Sigulda jalaväerügemendi formeerimine
20. juunil 1919 hakati Põhja-Läti brigaadi ülema kolonel Jorģis Zemitānsi käsul Rūjiena lähedal Naukšēni mõisas formeerima 7. Sigulda jalaväerügementi. Algselt moodustati Põhja-Läti brigaadi reservpataljonist väike 22 ohvitserist ja 1580 sõdurist koosnev võitlusgrupp, mis oma esimese ülema Oskars Dankeri auks nimetati Dankeri diviisiks. Mõni päev hiljem liideti diviis 3. Jelgava rügemendi 2. pataljoniga ja 23. augustil, kompanii lisamisega, 7. Sigulda jalaväerügemendiga.
„Tallinnas otsisin kolonel Zemitānsi tema peakorterist. Ühel kitsal tänaval leidsin aadressi järgi otsitud numbri. Uksele oli kinnitatud väike paberitükk, millele oli tindiga kirjutatud: Põhja-Läti armee ülemjuhataja peakorter. Hall ümbrus ja lihtsus, rääkimata vaesusest, rõhusid mind. Aga siis ärkas minus aeglaselt uhkus koos mõttega, et õige on alustada väikeselt, sest siis on võimalus kasvada suureks ja väärikaks. Lühikese aja pärast kutsuti mind Rūjienasse. Seal kohtusin kolonel Zemitānsi staabiülema kindral Voldemārs Ozolasega. Ta teatas mulle, et Liepājasse on vaja kiiresti saata Läti väed, vähemalt ühe rügemendi ulatuses. Põhja-Läti armee ülemjuhataja käskis mul moodustada Rūjiena reservpataljonist üks jalaväerügement ja määras mind selle rügemendi ülemaks. V. Ozols kirjutas selle käsu välipäevikusse ja see väike paberitükk oli rügemendi formeerimise aluseks.“
Oskars Dankersi mälestused. Kuidas minust sai 7. Sigulda jalaväerügemendi asutaja ja esimene ülem. „Sigulda rügemendi mälestuseks. 1919.20.-VI 1959.“ Toronto: Sigulda rügemendi mälestusfond, 1959, lk 9–10.
Alūksne muuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Läti Vabadussõjas langenud 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurite mälestusmärk
Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.
22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.
Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.
Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."
Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.
20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.
Alūksne muuseum
Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.
