7. Sigulda jalaväerügemendi moodustamine
20. juunil 1919 alustati Naukšēni mõisas Rūjiena lähedal 7. Sigulda jalaväerügemendi formeerimist, vastavalt Põhja -Läti brigaadi ülema kolonel Jorgs Zemitansi käsule. Esialgu moodustati Põhja -Läti brigaadi reservpataljonist väike lahingugrupp 22 ohvitserist ja 1580 sõdurist, mis sai oma esimese ülema Oskars Dankersi auks Dankeri diviisi nime. Mõni päev hiljem arvati üksus Jelgava 3. rügemendi 2. pataljoni, 23. augustil aga ehete hulka lisades - 7. Sigulda jalaväepolku.
„Külastasin kolonel Zemitanit tema peakorteris Tallinnas. Väikeselt kitsalt tänavalt leidsin antud aadressilt numbri, mida otsisin. Ukse külge kinnitati tihvtidega väike paber, millele oli tindiga kirjutatud: Põhja-Läti armee ülemjuhataja peakorter. Hall ümbrus ja lihtsus, vaesusest rääkimata, valdasid mind. Aga siis ärkas minus aeglaselt uhkus mõttega, et hea on alustada väikesest, sest siis anti mulle võimalus suureks ja väärikaks kasvada. Mõne aja pärast kutsuti mind Rūjienasse. Seal kohtusin kolonel Zemitānsi staabiülema kindral Voldemārs Ozolsiga. Ta teatas mulle, et tungivalt on vaja vähemalt rügemendi tugevuses saata Läti väed Liepājale. Põhja-Läti armee ülemjuhataja käsib mul moodustada Rūjiena reservpataljonist ühe jalaväerügemendi ja määrab mind selle rügemendi ülemaks. V. Ozols kirjutas selle käsu põlluraamatusse ja see väike infoleht oli rügemendi moodustamise aluseks. ”
Mälestusi Oscar Dankerist. Kuidas minust sai 7. Sigulda jalaväerügemendi asutaja ja rügemendi esimene ülem. “Sigulda maleva mälestuseks. 1919.20.-VI 1959. " Toronto: Sigulda maleva mälestusfond, 1959, lk 9-10.
Aluksne muuseum
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Monument Läti Vabadussõjas langenud 7. Sigulda jalaväerügemendi sõduritele
Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.
22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.
Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.
1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."
Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.
20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.
Alūksne muuseum
Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.
