7. Sigulda jalaväerügement
I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.

1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.

20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallis Soome graniidis raiutud muistse läti eestkostja kujutis, mida kutsutakse “Tālava trompetistiks”, on asetatud kolme meetri kõrgusele graniidist postamendile, monumendi kogukõrgus ulatub aga 7,5 meetrini. Esialgsetel eskiisidel ja makettidel oli K. Zemdega oma kätesse pannud mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937. aastal.

See monument peegeldab keerulist olukorda meie riigi ja sõjaväe moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist tungis Punaarmee sisse ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus rajas Liepājasse pelgupaiga. 1919. aasta veebruaris algas Eesti sõjaväe abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimus esimene mobilisatsioon Tartus moodustatud Läti vägedele, millest sai Põhja-Läti brigaad kolonel Jorgise juhtimisel. Zemitans. Põhja-Läti brigaad võitles Cēsise lahingutes mitte ainult bolševike, vaid ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu. Rūjiena ümbrusesse mobiliseeritud sõdurid võitlesid ka järgnenud Vabadussõjas. Peamised loorberid võitsid pärast sõda kindral Jānis Balodis ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaad, kuid Põhja-Läti brigaadi unustas ta sageli. Rūjienasse kavandatud Rūjiena mälestussammast ehitati pikka aega ja 1937. aastal avatud monument populariseeriti ametlikult kui Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite mälestuse mälestussammas, rääkimata selle algusest. kõik rügemendid Põhja-Lätis.

Monument pole mitte ainult populaarne vaatamisväärsus Läti ja Eesti turistide seas, mis on mingil määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestuspaikade külastamisel Rūjienas, vaid "Tālavas taurētājs" on peatuspaigaks ka eestlaste külastustele. ja erineva tasemega Läti ametnikud.

Rūjiena vabastajate ja langenud sõdurite mälestussammas, laiemalt tuntud kui “Tālava trompet”, kanti 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena riigi kaitse alla võetud kultuurimälestiste nimekirja (mälestise kaitse kanne). number 4522).

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Näitus võimaldab heita pilgu Läti iseseisvuse ajalukku Põhja-Latgale vaatevinklist. Milline on meiepoolsete inimeste panus, kuidas meie vanaisad kaasasid võitlusse Läti ühise asja eest, millised on nende saatused, kuidas säilib nende mälestus? Nendele ja teistele küsimustele leiab vastused läti, vene ja inglise keeles.

Põhja-Latgale vabastamisoperatsioon, mida nimetatakse ka Viļakas-Jaunlatgale hõivamisoperatsiooniks, oli osa Latgale vabastusrünnaku operatsioonist, mille Läti relvajõud Läti vabadusvõitluse ajal läbi viisid. Selle eesmärk oli hõivata Latgale põhjaosa ja läbi lõigata Pihkva-Daugavpilsi raudteeliin, et takistada Nõukogude Vene vägede lisaüksuste saabumist Eesti rindelt ja Venemaa seest. Olulisemad lahingud toimusid 9.-20. jaanuaril 1920, mil saavutati kontroll Pitalovast (Abrene) Kārsavasse viiva raudteeliini üle.

Asub Placa kesklinnas Inčukalnsi – Valka maantee (A3) ääres. Kõrval bussipeatus ja Straupe rahvamaja.

Vaadata saab Teodors Zaļkalnsi 1919. aastal Cēsise lahingus Põhja-Läti vabastajatele valmistatud monumenti.

Kolmeastmelisel alusel on kaks paekivituge, millele toetub paekiviplokk. Selle ees on alumisel osal kujutatud adra külge rakmestatud hobust ja paremas käes ohjasid ning vasakus mõõka hoidvat adrat. Monumendi tagaküljele graveeritud tekst, mille lõpetavad luuletaja Eduards Virza read:

PÕHJA-LÄTI VÄLJASTUSELE

KUI TERVILJAD ON NENDEL PÕLDUDEL SEEME
TEID AUSTATAKSE JA AUSTATAKSE

Monument avati 8. novembril 1931. aastal. Avatseremooniast võttis osa president Alberts Kviesis.

Asub Vecgulbene mõisa territooriumil - ajaloolises keskuses.

Sõdadevahelisel perioodil asus Gulbenes Läti armee garnison, kus asus 7. Sigulda jalaväerügemendi pataljon. Lennuväljad on eriti olulised kohtades, kus on rajatud olulised raudtee- ja maanteesõlmed. 1937. aastal asus Gulbenesse vastloodud Lennurügemendi üksus, millest sai Latgale diviisi skautide 6. diviis, suurendades armeeüksuste arvu Läti idapiiri lähedal.

Näha on talveaeda hoone.

Asub Alūksne järve kaldal, Kapsēta poolsaarel, Suure kalmistu territooriumil.

Neid käivitasid ja hooldasid 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurid 1930. aastatel ning pühitsesid 11. novembril 1932. aastal. Pärast Läti taasiseseisvumist hoolitses Alūksne vennaskalmistukomitee osakonnajuhataja Uldis Veldre garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud puhkepaikade väljaselgitamise ja mälestusmärkide paigaldamise eest garnisoni. Kalmistu.

Garnisoni kalmistule maeti Läti Vabariigi armee sõjaväelased, 4. juulil 1941 Alūksnes Jāņkalniņši lähedal ja 7. juulil 1941 Ziemera valda võitluses enamlaste vastu hukkunud sõdurid ja tsiviilisikud.
Enamikul maetutest on valged metalltahvlitega puidust ristid, millel on märgitud lahkunu nimi, auaste või amet, samuti sünni- ja surmaaeg.
19. detsembril 1990 avati Garnisoni kalmistul mälestusmärk Lāčplēsi sõjaväeordu kavaler Vilius Spandegile. Samuti püstitati standardsed mälestustahvlid LKOK-le, kes surid või tapeti kommunistlikes koonduslaagrites ja keda ei maetud Lätti. 11. novembril 1990 püstitati mälestusmärk kommunistlikus koonduslaagris hukkunud Voldemārs Zaķisele.

Asub Alūksne - Ape maantee pool Angerjamaja lähedal, Karvast lõunas, Rezaka poole keerates.

Monument avati 12. septembril 1937. aastal. Graniidist šablooni kujundas Oem Dambekalns Riias Riias arhitekt Vemera Vitandi poolt.
1975. aasta sügisel hävitasid kohalikud kommunistid monumendi. 30. märtsil 1989 otsustas Alūksne rajooninõukogu monumendi taastada ja 30. aprillil 1989 püstitas Riikliku Elektrotehnikatehase (VEF) tööline Jānis Jaunzems ajutise puidust mälestusmärgi Läti hauakivi kujul. . Seal oli kirjas: "Siin taastatakse Karvase vendade monument."
Sel ajal parandati ka kõrvalasuvat Vennaskalmistut.
1993. aastal algas tänu Alūksne vennaskalmistu toimkonna juhi Uldis Veldre initsiatiivile taas mälestuspaiga taastamine. Uue monumendi valmistasid Cēsise kiviraidurist vennad Aivars, Austris ja Auseklis Kerliņi.

Monument avati 11. juunil 1994. aastal.

Vendade kalmistule on maetud neli Valmiera jalaväerügemendi 5. kompanii sõdurit - Jēkabs Sukse, Pēteris Leitlands, Ernests Puķītis ja Gustavs Ozols, kes hukkusid 2. aprillil 1919 angerjamaja lahingutes. Valmiera rügemendi sõdur Roberts Grazer maeti Valmiera rügemendi viienda sõdurina 1930. aastate keskel ja jäi kadunuks 31. märtsil 1919 Uues mõisas. Esialgu maeti ta tundmatuna, kuid hiljem leiti nimi ja raiuti see ausambasse. Apekalnsi kalmistule maeti viies Angerjalahingus hukkunud sõdur Augusts Dzedons (Ziedons).

Komis Intas kommunistliku koonduslaagris hukkunud LKOK-s osaleja Jānis Goldemi (1891–1952) ausamba jalamile on püstitatud mälestustahvel.

Teine mälestustahvel, mis avati 23. augustil 1992, püstitati ühe puuristi juurde ja on pühendatud 7. Sigulda jalaväerügemendi kapralile Peter Jansonile, kelle mõrvasid pealetulnud kommunistid 7. juulil 1941. aastal.

Ainulaadne ekspositsioon Läti esimese vabariigi sõjaväe- ja tsiviilpreemiate ajaloost, samuti erinevatest riiklike ja tsiviilorganisatsioonide tegevusega seotud organisatsioonidest ajavahemikul Läti Vabadussõjast Teise maailmasõjani.

Näitusemajas on eksponeeritud mitusada erinevat ajaloolist tõendit Läti ja välismaistest erakogudest, mis hõlmavad ajavahemikku 1918–1940, avades leheküljed Latgale ja Rēzekne ajaloost.