7. Sigulda jalaväerügement I Vabadussõjad

Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.

22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.

Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.

Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."

Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.

20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.

Asub Rūjiena keskväljakul.

Kolme meetri kõrgune hallist Soome graniidist nikerdatud muistse Läti kaardiväelase kuju, mida kutsutakse „Tālavase trompetiks“, asetseb kolme meetri kõrgusel graniidist postamentil, kuid monumendi kogukõrgus ulatub 7,5 meetrini. Esialgsetel visanditel ja maketidel oli K. Zemdega pannud sõdalase kätte mõõga, mis hiljem asendati trompetiga. Monument avati 15. augustil 1937.

See monument peegeldab meie riigi ja armee kujunemise keerulist olukorda ning nende sündmuste hindamist. Vahetult pärast Läti riigi väljakuulutamist algas Punaarmee sissetung ja Kārlis Ulmanise ajutine valitsus leidis varjupaiga Liepājas. 1919. aasta veebruaris algas Eesti armee abiga Läti vabastamine põhjast ning Rūjiena piirkonnas toimusid Tērbatases formeeritavate Läti vägede esimesed mobilisatsioonid, millest kolonel Jorģis Zemitānsi juhtimisel sai Põhja-Läti brigaad. Põhja-Läti brigaad võitles lisaks bolševike vastu ka Landeswehri ja Rauddiviisi vastu Cēsise lahingutes. Rūjiena piirkonnas mobiliseeritud Põhja-Läti sõdurid võitlesid ka järgnevates Vabadussõja lahingutes. Pärast sõda läksid peamised võiduloorberid kindral Jānis Balodisele ja tema juhitud Lõuna-Läti brigaadile, kuid Põhja-Läti brigaad unustati sageli. Ka Rūjienasse kavandatud Põhja-Läti brigaadi monumendi loomine võttis kaua aega ning 1937. aastal avatud monument reklaamiti ametlikult Rūjiena piirkonna vabastamise ja langenud sõdurite mälestuseks, mainimata, et kõik Põhja-Läti brigaadi koosseisu kuulunud rügemendid said alguse Rūjienas.

Monument pole populaarne turismiatraktsioon mitte ainult Läti ja Eesti turistidele, mis on teatud määral lähtepunktiks mitmete teiste Vabadussõja mälestusmärkide külastamiseks Rūjienas, vaid „Tālavas tauretājs“ on ka peatuspaigaks Eesti ja Läti erineva tasemega riigi- ja kohalike omavalitsuste ametnike külastustele.

Rūjiena vabastamise ja langenud sõdurite monument, paremini tuntud kui "Tālavas tauretājs" (Kauge Sarvega Mägi), kanti riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja 29. oktoobril 1998 riikliku tähtsusega kunstimälestisena (mälestise kaitse registreerimisnumber 4522).

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Muuseum asub Balvi mõisakompleksi territooriumil, endise mõisa aida hoones. Näitus võimaldab heita pilgu Läti Vabadussõja ajalukku Põhja-Latgale vaatenurgast, jälgides Latgale partisanide rügemendi moodustamise ja tegevuse ajalugu. Väljas on fotod ja dokumentide koopiad, mida mujalt ei leia, sealhulgas 5. juuli 1919. aasta käskkiri rügemendi moodustamise kohta. Rügemendi sisekäsud on ainulaadsed – need kirjutati vene keeles 1919. aasta juulist oktoobrini. See peegeldab rügemendi moodustamise ja koosseisu iseärasusi kohaliku üksusena, kus lätlased, latgalid, venelased ja juudid võitlesid koos. Rügement läks oma sisekäskudes läti keelele üle alles pärast seda, kui see oli täielikult integreeritud Läti armee süsteemi, kui seda täiendati mobiliseeritud sõduritega Läti teistest piirkondadest. Näitus kajastab ka Põhja-Latgale vabastamisoperatsiooni, mille käigus Läti armee Latgale diviis vabastas 9.–15. jaanuarini 1920 kestnud lahingutes Viļaka, Jaunlatgale ja Kārsava ümbruse. Näitusel on väljas tõendid nii operatsiooni kui ka Latgale partisanide rügemendi lahingutegevuse kohta Kārsava vabastamise ajal.

Asub Plāčise keskuses Inčukalnsi - Valkase maantee (A3) lähedal. Bussipeatuse ja Straupese kogukonnakeskuse kõrval.

Nähtav on Teodors Zaļkalnsi loodud monument Põhja-Läti vabastajatele Cēsise lahingus 1919. aastal.

Kolmetasandilisel alusel on kaks travertiinist sammast, millele toetub travertiiniplokk. Selle esiküljel on bareljeef, mis kujutab adra külge rakendatud hobust ja adrameest, kes hoiab paremas käes ohjasid ja vasakus mõõka. Monumendi tagaküljele on raiutud tekst, mis lõpeb luuletaja Eduards Virza ridadega:

Põhja-Läti vabastajatele

KUI ÜKS TERAVILJA SELLELE PÕLLULE KÜLVATAKSE
Sind kiidetakse ja austatakse

Monument avati 8. novembril 1931. Avamisel osales president Alberts Kviesis.

Asub Vecgulbene mõisa territooriumil - ajaloolises keskuses.

Sõdadevahelisel perioodil asus Gulbenes Läti armee garnison, kus paiknes 7. Sigulda jalaväerügemendi pataljon. 1930. aastate keskel alustati sõjalennubaasi loomist, sest sõjalennunduse edukaks toimimiseks tuleb tagada ulatuslik lennuväljade võrgustik ka rahuajal. Lennuväljad on eriti olulised kohtades, kus on rajatud olulised raudtee- ja maanteesõlmed. 11. novembril 1935 alustati siin sõjalennuvälja ehitamist. 1937. aastal paigutati Gulbenesse äsja moodustatud lennurügemendi üksus, millest sai Latgale diviisi 6. luureeskadrill, suurendades armeeüksuste arvu Läti idapiiri lähedal.

Orangerie'i hoone on nähtav.

Asub Alūksne järve kaldal Kapsētas poolsaarel Suure kalmistu territooriumil.

Neid hakati looma ja hooldama 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurite hoolega 1930. aastatel ning need pühitseti sisse 11. novembril 1932. Pärast Läti iseseisvuse taastamist võttis Garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud LKOK puhkepaikade väljaselgitamise ja Garnisoni kalmistule mälestusmärkide paigaldamise ette Alūksne vendade kalmistukomitee osakonna juhataja Uldis Veldre.

Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased, samuti sõdurid ja tsiviilisikud, kes langesid võitluses bolševike vastu 4. juulil 1941 Alūksnes Jāņkalniņši lähedal ja 7. juulil 1941 Ziemersi kihelkonnas Prinduli majade lähedal.
Enamikul matustel on valged puust ristid metalltahvlitega, millel on märgitud surnu nimi, auaste või amet, samuti sünni- ja surmakuupäev.
19. detsembril 1990 avati Garnisoni kalmistul mälestustahvel Lāčplēsise sõjaordeni kavalerile Vilis Spandegsile. Tüüpilisi mälestustahvleid paigaldati ka kommunistlikes koonduslaagrites hukkunud või mõrvatud LKOK liikmetele, keda ei maetud Lätti. 11. novembril 1990 paigaldati mälestustahvel kommunistlikus koonduslaagris hukkunud LKOK liikmele Voldemārs Zaķile.

Asub Alūksne - Ape maantee ääres Zuši mājas lähedal, Karvast lõunas, Rezakase pöörde juures.

Monument avati 12. septembril 1937. Graniidist steel valmistati Riias O. Dambekalnsi kivikarjääris Sõjaehituse Valitsuse arhitekti Vemers Vitansi projekti järgi.
1975. aasta sügisel hävitasid kohalikud kommunistid monumendi. 30. märtsil 1989 otsustas Alūksne rajooni nõukogu monumendi taastada ja 30. aprillil 1989 paigaldati selle asemele ajutine puidust mälestusmärk Läti hauaplaadi kujul, mille valmistas Riikliku Elektrotehase (VEF) tööline Jānis Jaunzems. Sellel oli kiri: „Siia taastatakse Karva vendade kalmistu monument.“
Sel ajal heakorrastati ka lähedalasuvat Vennaste kalmistut.
1993. aastal jätkus Alūksne vendade kalmistukomitee juhi Ulda Veldre algatusel mälestusmärgi restaureerimistöö. Uue monumendi valmistasid Cēsise kiviraidurvennad Aivars, Austris ja Auseklis Kerliņi.

Monument avati 11. juunil 1994.

Vennaskonna kalmistule on maetud neli Valmiera jalaväerügemendi 5. kompanii sõdurit - Jēkabs Sukse, Pēteris Leitlands, Ernests Puķītis ja Gustavs Ozols, kes langesid Zuši lähedal toimunud lahingutes 2. aprillil 1919. Viies sõdur, kes maeti 1930. aastate keskel, oli Roberts Glazners, Valmiera rügemendi sõdur, kes kadus jäljetult 31. märtsil 1919 Jaunā muiža lähedal. Algselt maeti ta tundmatuna, kuid hiljem tema nimi selgitati ja graveeriti monumendile. Omakorda on Apekalna kalmistule maetud viies Zuši lahingus langenud sõdur Augusts Dzedons (Ziedons).

Ingerilahingu osaleja Jānis Goldese (1891–1952) monumendi jalamile on paigaldatud mälestustahvel, kes hukkus Komi maakonnas Intas kommunistlikus koonduslaagris.

Teine mälestustahvel, mis avati 23. augustil 1992, on paigaldatud ühe puust risti lähedale ja on pühendatud 7. Sigulda jalaväerügemendi kapral Pēteris Jansonsile, kelle lahkuvad kommunistid 7. juulil 1941 mõrvasid.

Vaba Riigi Aarete Kamber asub Rēzekne lossivaremete kõrval.

Ainulaadne näitus sisaldab sadu erinevaid ajaloolisi tunnistusi Läti ja välismaistest erakogudest, hõlmates perioodi 1918–1940, paljastades sündmusi Latgale ja Rēzekne ajaloos. See tutvustab Läti esimese vaba riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ajalugu, aga ka erinevaid organisatsioone, mis on seotud riiklike ja kodanikuorganisatsioonide tegevusega ajavahemikul Läti Vabadussõjast kuni Teise maailmasõjani.

Siin eksponeeritud Läti Vaba Riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ning sümboolika on Läti suurim.

Teisel korrusel asub Vahetuv Näitusesaal, kus vähemalt kord aastas toimub uus näitus. Seni on külastajatel olnud võimalus näha ainulaadset portselanist esemete kollektsiooni, Prantsusmaalt pärit luksuskellasid ja maale, mis kujutavad Latgale erinevaid maastikke.