Mälestushetk Garrisoni kalmistul
Pärast Läti iseseisvuse taastamist hoolitses garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud LKOK-iga seotud puhkepaikade väljaselgitamise ja mälestusmärkide paigaldamise eest Alūksne vendade kalmistukomitee osakonnajuhataja Uldis Veldre. Garrisoni kalmistul.
„Kui ma sain teada, et V. Spandegs (1890–1941) on surnud, pidasin ma juba 19. detsembril 1990 tema 100. sünnipäeva Alūksne garnisoni kalmistul Suure Valge Risti juures, 19. detsembril 1990, paljastades talle valge Lāčplēsise marmorist plaat. Sellel mälestustahvlil on alati värsked lilled, seda on hoolikalt korrastatud, eriti märgime ära kindral V. Spandegi sünni- ja surmakuupäevad - 19. detsember, 16. oktoober ja Lāčplēsise päev - 11. november. See oli ka 16. oktoobril, kui mälestasime Lāčplēsise Vilis Spandegsi 60. surma -aastapäeva. Auvahtkond koos Läti lipu ja pataljoni lipuga seisid vaprad kodumaa valvurid - Alūksne liikurlaskuripataljoni (MBS) sõdurid, E. Glika Alūksne riigigümnaasiumi lipukandjad. 1938. aastal kinkis kolonel Vilis Spandegs lipu - 7. Sigulda jalaväerügemendi kingituse Alūksne riigigümnaasiumile. Isamaa armastustunni lõpus tulid meie rahvuskangelase esindajad - perekond Lāčplēsis Viļa Spandega, Alūksne vendade kalmistukomitee, Alūksne MSB, Lāčplēsis Eduards
Kokle lapselaps Sandris, pojapoeg Alberts ja lapselaps Adele Līviņi istutasid tammepuu, et helge mälestus 7. Sigulda jalaväepolgu viimasest ülemast, Lāčplēsise hauakomando rüütlist, siis kolonel Viļa Spandega, jääks igavesti elama. Koos MSB kuttidega tõime Ozoliņa suure lätlase Zigfrīds Kalačsi maalt. Valik ei olnud juhuslik. 1919. aasta varakevadel juhtis lahingutes Rezaka, Jaunlaicene, Ape lähedal Valmiera rügemendi teist pataljoni meie maakonna elanik (Gaujaen) Kārlis Bojārs - Lāčplēsise sõjakomando III klassi rüütel, 7. Sigulda jalaväe ülem. Rügement Kangelased ei sure. Nad elavad meie rahva südames ka siis, kui pole minu põlvkonna lapsi - Alūksne ja Läti tõeline ajalugu enam kui 60 aastat tagasi. Ärgu kunagi puudust kangelastest, kes suudavad ja tahavad kodukoha, oma riigi ja rahva heaks ära anda kõik, mis neil on. ”
Video on pühendatud Vilius Spandega mälestusele
Uldis Veldre, Alūksne vendade kalmistukomitee juhataja. Aluksnes on mainitud Vili Spandega. Me räägime Lāčplēsisest. Vaba Läti: ühine "Londoni ajaleht" ja "Läti", 10. november 2001, nr. 43.
https://www.youtube.com/watch?v=jtzCjhm80so
Seotud objektid
Alūksne Garnisoni kalmistu
Asub Alūksne järve kaldal, Kapsēta poolsaarel, Suure kalmistu territooriumil.
Neid käivitasid ja hooldasid 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurid 1930. aastatel ning pühitsesid 11. novembril 1932. aastal. Pärast Läti taasiseseisvumist hoolitses Alūksne vennaskalmistukomitee osakonnajuhataja Uldis Veldre garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud puhkepaikade väljaselgitamise ja mälestusmärkide paigaldamise eest garnisoni. Kalmistu.
Garnisoni kalmistule maeti Läti Vabariigi armee sõjaväelased, 4. juulil 1941 Alūksnes Jāņkalniņši lähedal ja 7. juulil 1941 Ziemera valda võitluses enamlaste vastu hukkunud sõdurid ja tsiviilisikud.
Enamikul maetutest on valged metalltahvlitega puidust ristid, millel on märgitud lahkunu nimi, auaste või amet, samuti sünni- ja surmaaeg.
19. detsembril 1990 avati Garnisoni kalmistul mälestusmärk Lāčplēsi sõjaväeordu kavaler Vilius Spandegile. Samuti püstitati standardsed mälestustahvlid LKOK-le, kes surid või tapeti kommunistlikes koonduslaagrites ja keda ei maetud Lätti. 11. novembril 1990 püstitati mälestusmärk kommunistlikus koonduslaagris hukkunud Voldemārs Zaķisele.
Monument Läti Vabadussõjas langenud 7. Sigulda jalaväerügemendi sõduritele
Asub Alūksne järve kaldal Pleskavase tänava (Kolbergi tee) serval.
22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi on kujundanud kunstnik Jūlijs Miesnieks.
Rügemendi sõdurid heakorrastasid ja hooldasid ka monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde nii maleva iga-aastase püha eelõhtul, mil süüdati püha tuli, kui ka maleva aastapäeval pärast paraadi ja eestpalvet garnisoni kalmistul.
1940/1941 Enamlased eemaldasid ja hävitasid tahvli 1953. aastal, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid pandi kasarmumaja nurga vundamenti.
Ärkamisaja alguses, 1989. aasta sügisel, puhastati hävinud monumendi ümbrus, mis oli veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millel on tekst: "Selles kohas taastatakse 7. Sigulda jalaväerügemendi monument 11. novembril 1989."
Tänu Alūksne vendade kalmistu toimkonna juhataja U. Veldre initsiatiivile alustati monumendi taastamist ja 16. oktoobril 2009 avati taastatud monument.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliski rügemendile rinnamärgi asemel rist. Monumendi mõlemad skulptuurid on sepistanud skulptor Ainars Zelcs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii Kaitseväe Jalaväekooli territooriumilt leitud 22 originaalse obeliskiploki osa kui ka vastvalminud plokke.
20. juunil 2019 avati Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva raames monumendimäe jalamil mälestuspaik ja graniidist mälestustahvel üksuse langenud sõduritele. Mälestuspaik rajati kaitseväe jalaväekooli töötajate annetatud vahenditega.
