Mälestushetk Garrisoni kalmistul
Pärast Läti iseseisvuse taastamist võttis Alūksne vendade kalmistukomitee juht Uldis Veldre enda peale vastutuse Garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud LKOK puhkepaikade väljaselgitamise ja Garnisoni kalmistule mälestusmärkide paigaldamise.
„Kui sain teada, et V. Spandegs (1890–1941) on surnud, korraldasin 19. detsembril 1990 Nõukogude okupatsiooni tingimustes Alūksne garnisoni kalmistul suure valge risti lähedal tema 100. sünniaastapäeva tähistamise, avades seal Lāčplēsise valge marmorist tahvli. Selle mälestustahvli kõrval on alati värsked lilled, seda puhastatakse hoolikalt, me tähistame eriti kindral V. Spandegsi sünni- ja surmakuupäevi – 19. detsembrit, 16. oktoobrit ja Lāčplēsise päeva – 11. novembrit. See oli ka 16. oktoobril, kui me mälestasime Lāčplēsise Vilis Spandegsi 60. surma-aastapäeva. Auvalveks Läti lipu ja pataljoni lipuga olid vaprad isamaa kaitsjad – Alūksne mobiilse laskurpataljoni (MBS) sõdurid, E. Gliki nimelise Alūksne riigigümnaasiumi lipukandjad. 1938. aastal lipp – kingitus Sigulda 7. pataljonilt...“ Jalaväerügement Alūksne riigigümnaasiumile - andis üle kolonel Vilis Spandegs. Isamaaarmastuse tunni lõpus meie rahvuskangelase perekond - Lāčplēsis Vilis Spandegs, Alūksne vendade kalmistukomitee, Alūksne MSB, Lāčplēsis Eduards
Kokle lapselaps Sandris, lapselapselaps Alberts ja lapselapselaps Adele Līviņi istutasid tammepuu, et 7. Sigulda jalaväerügemendi viimase ülema, Lāčplēsise Haua Ordu kavaleri, toonase kolonel Vilis Spandegsi helge mälestus elaks igavesti. Tammepuu tõime koos MSB kuttidega suure läti Zigfrīds Kalačise maalt. Valik polnud juhuslik. 1919. aasta varakevadel, Rezaka, Jaunlaicene ja Ape lähedal toimunud lahingute ajal, juhtis Valmiera rügemendi teist pataljoni meie kohalik (Gaujest pärit) Kārlis Bojārs - Lāčplēsise Haua Ordu 3. klassi kavaler, 7. Sigulda jalaväerügemendi ülem enne kolonel V. Spandegsi saabumist Alūksnesse 1936. aastal. Kangelased ei sure. Nad jäävad meie rahva südametesse elama ka siis, kui minu põlvkond – Alūksne ja Läti ajaloo tõelised kandjad enam kui 60 aastat tagasi – on lahkunud. Ärgu kunagi puudu jääks kangelastest, kes on võimelised ja valmis andma kõik oma kodumaa, maa ja rahva eest.
Uldis Veldre, Alūksne vennaskalmistu toimkonna juhataja. Alūksne mälestab Vili Spandegat. Lood Lāčplēši kohta. Vaba Läti: Ühine "Londoni ajaleht" ja "Latvija", 2001, 10. november, nr 43.
https://www.youtube.com/watch?v=jtzCjhm80so
Seotud objektid
Alūksne garnisoni kalmistu
Asub Alūksne järve kaldal Kapsētas poolsaarel Suure kalmistu territooriumil.
Neid hakati looma ja hooldama 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurite hoolega 1930. aastatel ning need pühitseti sisse 11. novembril 1932. Pärast Läti iseseisvuse taastamist võttis Garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud LKOK puhkepaikade väljaselgitamise ja Garnisoni kalmistule mälestusmärkide paigaldamise ette Alūksne vendade kalmistukomitee osakonna juhataja Uldis Veldre.
Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased, samuti sõdurid ja tsiviilisikud, kes langesid võitluses bolševike vastu 4. juulil 1941 Alūksnes Jāņkalniņši lähedal ja 7. juulil 1941 Ziemersi kihelkonnas Prinduli majade lähedal.
Enamikul matustel on valged puust ristid metalltahvlitega, millel on märgitud surnu nimi, auaste või amet, samuti sünni- ja surmakuupäev.
19. detsembril 1990 avati Garnisoni kalmistul mälestustahvel Lāčplēsise sõjaordeni kavalerile Vilis Spandegsile. Tüüpilisi mälestustahvleid paigaldati ka kommunistlikes koonduslaagrites hukkunud või mõrvatud LKOK liikmetele, keda ei maetud Lätti. 11. novembril 1990 paigaldati mälestustahvel kommunistlikus koonduslaagris hukkunud LKOK liikmele Voldemārs Zaķile.
Läti Vabadussõjas langenud 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurite mälestusmärk
Asub Alūksne järve kaldal Pskevase tänava (Kolbergi tänava) ääres.
22. juunil 1923 avas Läti president Jānis Čakste mälestussamba 7. Sigulda jalaväerügemendi langenud sõduritele. Monumendi kujundas kunstnik Jūlijs Miesnieks.
Samuti parandasid ja hooldasid rügemendi sõdurid monumendi ümbrust. Sõdurid kogunesid monumendi juurde rügemendi aastapäeva tähistamise eelõhtul, kui nad süütasid püha tule, samuti rügemendi aastapäeva päeval pärast paraadi ja eestpalvet Garnisoni kalmistul.
Aastatel 1940/1941 eemaldasid ja hävitasid bolševikud mälestustahvli, kuid monument ise lammutati 1953. aastal ja selle kivid ehitati kasarmuhoone nurgavundamentidesse.
Ärkamisaja alguses koristati 1989. aasta sügisel hävinud monumendi ümbrus, mis asus sel ajal veel NSV Liidu okupatsioonivägede territooriumil. 11. novembril avati monumendi endises asukohas ajutine graniidist mälestusmärk, millele oli graveeritud tekst: "7. Sigulda jalaväerügemendi monument taastatakse selles asukohas 11. novembril 1989."
Tänu Alūksne vendade kalmistukomitee juhi U. Veldre algatusele alustati monumendi restaureerimistöid ja restaureeritud monument avati 16. oktoobril 2009.
Erinevalt algsest monumendist loodi obeliskile rügemendi rinnaplaadi asemel rist. Mõlemad monumendi reljeefid sepistas skulptor Ainārs Zelčs. Restaureeritud monumendi jaoks kasutati nii osi 22 originaalsest obeliskiplokist, mis leiti Rahvuslike Relvajõudude Jalaväekooli territooriumilt, kui ka äsjavalminud plokke.
20. juunil 2019 avati 7. Sigulda jalaväerügemendi sajanda aastapäeva ürituste raames monumendimäe jalamil rügemendi monumendi mälestuspaik ja üksuse langenud sõduritele pühendatud graniidist mälestustahvel, millele on graveeritud tekst: "Teie tugev vaim on alati meiega...". Mälestuspaik ehitati Rahvusrelvajõudude jalaväekooli personali annetatud vahenditest.
