Lielauce lossi ja Oskars Kalpaksi pataljoni esimene lahing
Mälestusmärk

Lielauce mõis koos pargiga on objekt, mis on Läti ajaloos seotud esimese Kalpaksi lahinguga, mis toimus Vabadussõja ajal jaanuaris 1919, ja selle võiduga. Praegune mõisahoonete ansambel moodustati põhiliselt 19. sajandi alguses. Mõisahoone ehitati algselt ampiirstiilis kahekorruselise kivikatusega hoonena. Kompleksi taluhooned asuvad mõisapargist kaugemal. Säilinud on valitseja maja, mis hiljem ehitati ümber kultuurikeskuseks, tallid, teenijate maja ja tiigi ääres asuv jääkelder. 1801. aastal ehitatud aitast on säilinud vaid vundamendid, kuid käbiahju mahud, kuigi ümber ehitatud, on hästi säilinud. Vaadata saab ka mõisa vankrikuuri ehk sõdurite aita.

Pärast Läti riigi loomist anti Lielauce mõisahoone koos sellega külgneva järve, pargi, hoonete ja teatud metsaalaga esmalt lastekodu asutamiseks, kuid seda ei loodud. 1926. aasta novembris võttis Läti Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsandusosakond üle Lielauce lossi, mille Keskne Maakomitee oli andnud õppepraktikate korraldamiseks, koos selle pargi ja 59 hektari suuruse maaga. Pärast Teist maailmasõda, kuni 2009. aastani, asus siin Lielauce algkool, kuid samal ajal ka LLU teenindushotell. Praegu kuuluvad mõis ja park SIA „Mudiale”. Kuni mõisa tehniline seisukord pole paranenud, ei ole see külastajatele avatud.

15. jaanuari 1919. aasta öösel pidas Kalpaksi pataljon Lielauce'i all esimese lahingu, tõrjudes punaste rünnaku. See oli Kalpaksi pataljoni esimene märkimisväärne lahing, mil võit andis sõduritele eriti tugeva moraalse tõuke.

Taganemise käigus, 12. jaanuaril, jõudis Läti eraldi pataljon Lielauce mõisa lossi ja sättis end sinna puhkama, rajades ümbritsevatele teedele valvepostid. 16. jaanuari varahommikul märkasid valvurid Dobele maantee ääres lähenevat vaenlast ja suutsid lossis viibijaid hoiatada. Esimesena asus lahingusse ohvitseride reservkompanii, mis oli sisse võtnud positsioonid mõisahoone lähedal. Kaheks osaks jagunenud Cēsise kompanii üritas vaenlast piirata. Alguses taandusid bolševikud, kuid seejärel alustasid vasturünnakut, mille Cēsise kompanii suutis tõrjuda. Vaenlane oli sunnitud taanduma. Esimene võit bolševike üle oli saavutatud. Kuigi kalpaklased kandsid neli kaotust (leitnant Kārlis Dambītis, leitnant Fridrihs Liepa, sõjakirjutaja Vilis Cīrulis ja instruktor Jānis Būvmeistars) ja kaheksa haavatut, julgustas lahingu tulemus sõdureid vaenlasega võitlemist jätkama. Kahjuks oli Läti eraldi pataljon samal päeval sunnitud oma positsioonid maha jätma, kuna Saksa Raedeni kompanii kaotas lahingu Vecauces ja taandus.