Lielauce loss ja Oskar Kalpaki pataljoni esimene lahing
Mälestusmärk

Lielauce mõis koos pargiga on objekt, mida Läti ajaloos seostatakse Kalpaki esimese lahingu ja võiduga, mis toimus 1919. aasta jaanuaris Vabadussõja ajal. Mõisa praegune hooneansambel kujunes põhimõtteliselt 19. sajandil. alguses. Mõisahoone ehitati algselt ampiirstiilis kahekorruselise kivikatusega hoonena. Kompleksi kõrvalhooned asuvad mõisast kaugemal pargi serval. Selles on säilinud hiljem kultuurimajaks ümber ehitatud juhataja maja, tallid, sulastemaja, tiigi poolne jääkelder. 1801. aastal ehitatud aidast on alles vaid vundamendid, kuid koonusveski mahud, kuigi ümberehitatud, on hästi säilinud. Niisamuti saab veel vaadata mõisa roolikambrit või vankrilaut.

Pärast Läti riigi loomist anti esmalt üle Lielauce mõisa hoone koos kõrvalasuva järve, pargi, hoonete ja teatud metsaalaga lastekodu rajamiseks, kuid seda ei rajatud. Novembris 1926 võttis Läti Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsandusosakond üle Maa Keskkomitee poolt koolituspraktikate korraldamiseks antud Lielauce palee koos oma pargi ja 59 ha maaga. Pärast Teist maailmasõda kuni 2009. aastani oli siin Lielauce algkool, kuid samal ajal ka LLU teenindushotell. Praegu on mõis ja park SIA "Mudia" omanik. Kuni mõisa tehnilist seisukorda pole parandatud, pole see külastajatele kättesaadav.

Ööl vastu 15. jaanuari 1919 võitis Kalpaki pataljon Lielauce juures esimese lahingu, tõrjudes punaste rünnaku. Tegemist oli Kalpaki pataljoni esimese tähtsa lahinguga, mil võit andis sõduritele eriti tugeva moraalse tõuke.

Taganemise käigus jõudis 12. jaanuaril lätlaste eraldipataljon Lielauce mõisa lossi ja asus seal puhkama, pani ümberkaudsetele teedele vahipostid. 16. jaanuari varahommikul märkasid valvurid Dobele maanteed pidi vaenlast tulemas ja jõudsid palees viibijaid hoiatada. Esimesena astus lahingusse mõisahoone juures positsioonidele asunud Ohvitseride Reservkompanii. Kaheks osaks jagatud Cēsise seltskond püüdis vastast ümber piirata. Algul hiiglased taganesid, kuid läksid seejärel vasturünnakule, mille Cēsise kompaniil õnnestus tagasi lüüa. Vastane oli sunnitud taganema. Esimene võit hiidlaste vastu oli saadud. Kuigi kalpaklaste poolel oli langenuid neli (leitnant Kārlis Dambītis, leitnant Fridrihs Liepa, sõjaväeametnik Vilis Cīrulis ja instruktor Jānis Būvmeistars) ja kaheksa haavatut, õhutas lahingu tulemus sõdurite soovi jätkata võitlust vaenlase vastu. . Paraku oli Läti eralduspataljon sunnitud juba samal päeval oma positsioonidelt lahkuma, sest taandunud Saksa Radeni kompanii kaotas lahingu Vecauce juures.