Oskars Kalpaksi pataljoni lahing Lielauces
15. jaanuari öösel pidas Kalpaksi pataljon Lielauce'i all esimese lahingu, tõrjudes punaste rünnaku. See oli Kalpaksi pataljoni esimene märkimisväärne lahing ja võit andis sõduritele eriti tugeva moraalse tõuke.
Kalpaksi pataljon viibis Lielauces kaugel 1919. aastal vaid kolm päeva, kuid see lahing on jäänud Läti ajaloos väga oluliseks hetkeks. „Sõjaväed olid väikesed, osa Läti armeest oli Saksa armee koosseisus, kui Punaarmee sisenes Lätti tohutu ülekaaluga. Tänu luurajate hoolikale tööle oli see lahing lühike, kuid verine, mis algas pärast südaööd, võimaldades mõlemal poolel vigu teha – „punased“, nähes lossi 2. korrusel Kalpaksi pataljoni jäetud tulesid, suutsid rünnaku sihtmärgi tuvastada, kuid kaks – Dobele poole kaugemal paiknenud sõdurit märkasid ründajaid, kuigi valitses sügav lumetorm ja ka raketirelv ei töötanud, joostes ära ja andes õige hoiatuse, polnud lahingul ootamatut tausta. Esimesena langes leitnant Pēteris Dambītis, sest ta oli oma sõdurisaapad posti kõrvale jätnud, seega polnud tal aega neid jalga panna... Kalpaksi pataljon ei saanud „punaste“ saamatuse tõttu lüüa, sest ülekaal oli kolm korda suurem – ründanud sõdurid ei pannud tähele, et kuulipilduja torus oli vesi külmunud, mis aitas samuti selle lahingu võita (..). Nii Läti Rahvuskaardi Veteranide Assotsiatsiooni juht major Ilgvars Baumanis rääkis Lielauces toimunud mälestustseremoonial (~2015. aastal) Kalpaksi esimesest lahingust.
Auce'i maakonna turismiinfokeskus, 30.09.2016
Seotud objektid
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik "Airītes"
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.
Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.
Mälestuskivi Oskaras Kalpaka platsil Salduses
O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas.
Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.
14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi.
Lielauces Oskar Kalpaki pataljoni esimesele lahingule pühendatud monument
Lielauce luteri kiriku varemete kõrval asub Oskar Kalpaki pataljoni esimesele lahingule pühendatud monument. See püstitati Kalpaki pataljoni lahingu toimumiskohta, mis toimus 15. jaanuari öösel vastu 16. jaanuari 1919. Lahingus tõrjusid Kalpaki pataljoni kaks kompaniid terve bolševike pataljoni ja ratsaväeeskadroni rünnaku. See oli Kalpaki pataljoni esimene oluline lahing. Kuna Landeswehr kaotas Auce lahingu, otsustati taanduda ja rinne loodusliku takistuse – Venta jõe – juures hoida.
Monument avati 19. augustil 1934 pataljoni endise võitleja, põllumajandusminister J. Kauliņši juuresolekul. Monumendi projekteeris arhitekt P. Dreimanis ja valmistas J. Sieriņš. Monument on valmistatud hallidest graniidist plokkidest, mille ees on mustast graniidist tahvel järgmise kirjaga: „Kolonel Kalpaki pataljoni lahing toimus siin ööl vastu 15. jaanuari 1919.“ Lahingus hukkus neli sõdurit.
Monument hävis 1950. aastate alguses ja tahvel purustati. See restaureeriti 1991. aastal, kasutades originaalset pooleks lõigatud tahvlit. Taastatud monumendil ei ole tahvel enam kiriku, vaid Lielauce keskuse poole.
Lubāna luteri kiriku juures asuvad Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud Lubāna elanike mälestustahvlid
Asub Lubānas, Baznīcase tänav 1, luteri kirikus.
Lubāna kirikus on näha sõdadevahelisel perioodil paigaldatud valgest marmorist mälestustahvel kolonel Oskars Kalpaksile. 22. juunil 1924 avati kirikus mälestustahvel Lubāna keskkooli langenud õpilastele. 1926. aastal avati Lubāna koguduse paigaldatud mälestustahvel koguduse langenud elanikele, samuti mälestustahvel peaminister Hugo Celmiņšile, kes sündis Lubāna kihelkonnas "Nagliņas".
Oskars Kalpaksi ja Hugo Celmiņši igapäevaelu käsitlevaid materjale saab vaadata Lubāna kultuuri- ja ajaloopärandi ning turismiinfokeskuse näitusel.
Kolonel Oskars Kalpaksi viimne puhkepaik
Asub Visagala kalmistul Madona maakonnas
Väljapanekul on Oskars Kalpaksi monument, mis avati 10. juulil 1927 Kārlis Zāle ja Arnoldis Dzirkalise poolt – kolmefiguuriline kompositsioon, mille keskel on kujutatud iidse läti sõdalast, kellel on käes kilp ja mõõk, ning tema mõlemal küljel seisavad kaks sõdalast. Skulptuurigrupi jalamil on graniidist alusele kaldu asetatud pronksist tahvel, millele on graveeritud tekst, mis sisaldab ka Edvards Virza Kalpaksile pühendatud luuletust.
Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Skrunda-Salduse maantee ääres asuva „Airītē“ lähedal ja tema säilmed viidi 18. septembril Liepāja Põhjakalmistult Visagalas asuvale perekonnakalmistule.
Monumendi avas kolonel O. Kalpaksi monumendikomitee esimees kindral J. Balodis toonase Vabariigi presidendi G. Zemgalase, peaminister M. Skujenieksi, Saeima spiikri P. Kalniņši, sõjaminister R. Bangerskise ja K. Ulmanise juuresolekul. Monumendi nurgakivi pandi 19. juunil 1925. Monumendi kivi toodi koloneli sünnikodust Siena soost, sellel kivil armastas O. Kalpaks lapsepõlves viiulit mängida.
Polkovniku Oskars Kalpaksi sünnikoht Liepsalas ja viimane puhkepaik Visagalsi kalmistul
Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.
Oskars Kalpaksi muuseumi "Loodus - jõu rada"
Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.
Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.
Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.
Lielauce lossi ja Oskars Kalpaksi pataljoni esimene lahing
Lielauce mõis koos pargiga on objekt, mis on Läti ajaloos seotud esimese Kalpaksi lahinguga, mis toimus Vabadussõja ajal jaanuaris 1919, ja selle võiduga. Praegune mõisahoonete ansambel moodustati põhiliselt 19. sajandi alguses. Mõisahoone ehitati algselt ampiirstiilis kahekorruselise kivikatusega hoonena. Kompleksi taluhooned asuvad mõisapargist kaugemal. Säilinud on valitseja maja, mis hiljem ehitati ümber kultuurikeskuseks, tallid, teenijate maja ja tiigi ääres asuv jääkelder. 1801. aastal ehitatud aitast on säilinud vaid vundamendid, kuid käbiahju mahud, kuigi ümber ehitatud, on hästi säilinud. Vaadata saab ka mõisa vankrikuuri ehk sõdurite aita.
Pärast Läti riigi loomist anti Lielauce mõisahoone koos sellega külgneva järve, pargi, hoonete ja teatud metsaalaga esmalt lastekodu asutamiseks, kuid seda ei loodud. 1926. aasta novembris võttis Läti Ülikooli Põllumajandusteaduskonna metsandusosakond üle Lielauce lossi, mille Keskne Maakomitee oli andnud õppepraktikate korraldamiseks, koos selle pargi ja 59 hektari suuruse maaga. Pärast Teist maailmasõda, kuni 2009. aastani, asus siin Lielauce algkool, kuid samal ajal ka LLU teenindushotell. Praegu kuuluvad mõis ja park SIA „Mudiale”. Kuni mõisa tehniline seisukord pole paranenud, ei ole see külastajatele avatud.
15. jaanuari 1919. aasta öösel pidas Kalpaksi pataljon Lielauce'i all esimese lahingu, tõrjudes punaste rünnaku. See oli Kalpaksi pataljoni esimene märkimisväärne lahing, mil võit andis sõduritele eriti tugeva moraalse tõuke.
Taganemise käigus, 12. jaanuaril, jõudis Läti eraldi pataljon Lielauce mõisa lossi ja sättis end sinna puhkama, rajades ümbritsevatele teedele valvepostid. 16. jaanuari varahommikul märkasid valvurid Dobele maantee ääres lähenevat vaenlast ja suutsid lossis viibijaid hoiatada. Esimesena asus lahingusse ohvitseride reservkompanii, mis oli sisse võtnud positsioonid mõisahoone lähedal. Kaheks osaks jagunenud Cēsise kompanii üritas vaenlast piirata. Alguses taandusid bolševikud, kuid seejärel alustasid vasturünnakut, mille Cēsise kompanii suutis tõrjuda. Vaenlane oli sunnitud taanduma. Esimene võit bolševike üle oli saavutatud. Kuigi kalpaklased kandsid neli kaotust (leitnant Kārlis Dambītis, leitnant Fridrihs Liepa, sõjakirjutaja Vilis Cīrulis ja instruktor Jānis Būvmeistars) ja kaheksa haavatut, julgustas lahingu tulemus sõdureid vaenlasega võitlemist jätkama. Kahjuks oli Läti eraldi pataljon samal päeval sunnitud oma positsioonid maha jätma, kuna Saksa Raedeni kompanii kaotas lahingu Vecauces ja taandus.