Kindral Ridiger von der Goltzi visiit Rudbāržisse 1919. aasta veebruaris

Saanud teate oodatavast külalisest, käskis kolonel (Oskars Kalpaks. toim.) valmistada korraliku metskitseprae, et oleks, millega teda tervitada. Lossihoovis rivistusid õpilased väljaõppeks (Eraldi õpilaskompanii sõdurid. toim.) ja teised, teenistusest vabad poisid, sõitsid nende ümber. Kusagil lähedal mürises mööda auto. Kolonel käskis mul välja minna ja külalist uksel vastu võtta, kuid ta ise jäi sisse. Meie inimesed, kes juhtusid läheduses olema, tervitasid lähenevat kindralit korralikult, kuid ühist käsku ei kuulnud. Kindral krahv von der Goltz väljus autost koos staabiohvitseriga. Nii nägi välja see kuulus sõdalane ja Soome päästja. Pikk, hallipäine, väärika kehaehitusega jättis ta imposantse mulje.

Me tervitasime teineteist, mina seisin ees ja palusin külalistel sisse tulla. Kindrali laup tõmbus kortsu – vanale Preisi aristokraadile ei meeldinud, eriti ei meeldinud vastuvõtt läti talupoegadest sõdalaste peakorteris. Ja ta teadis ilmselt ka meie vestlustest oberstabidega oma visiidi kohta. Kui me sisse astusime, tuli kolonel Kalpaks läbi esiku meie poole. Kaks meest jälgisid tähelepanelikult teineteise pilku, tervitasid teineteist ja kolonel juhatas kindrali edasi.
Väikeses ümaras kabinetis istusid kaks külalist laua ühel küljel, kolonel koos kapten Balodisega teisel pool ja mina laua eesotsas, kuna kolonel ei rääkinud saksa keelt. Pärast lühikesi ja informatiivseid küsimusi meie vägede ja rindeolukorra kohta asus von der Golz otse asja juurde, mis oli talle kõige olulisem ja valusam. Teda oli teavitatud meie Tāši-Padures (Mūsdēnas Kalvene. toim.) väljakuulutatud mobilisatsioonist ja sellest, et kolonel oli saatnud ohvitsere mõnesse kihelkonda kutsuma inimesi meile appi tulema. Kindral hakkas kohe üsna erutatult rääkima, et tema juhib kõiki relvajõude selles territooriumil ja et ta ei saa lubada mobilisatsioone, sest kõik lätlased on bolševikud ja kui me nad mobiliseerime, siis hiljem ei saa ta enam olla kindel, et nad tema üksuste selja taha ei lange. Mingil juhul ei saa selliseid mobiliseeritud inimesi Punaarmee vastu saata, sest nad läheksid kohe teisele poole üle. Kolonel Kalpaks lükkas need väited sama energiliselt tagasi ja rõhutas omalt poolt, et läti rahvas on valmis võitlema bigottide vastu, ainult et nemad ise, sakslased, takistavad ja takistavad seda igati. Krahvi silmis välgatas kurjuse säde; ta ilmselt ei oodanud siin nii otsustavat vastupanu oma kavatsustele. Nad arutasid veel mõnda küsimust meie varustuse ja eesootava üldise rünnaku kohta. Üldiselt polnud krahv kõnelustega eriti rahul, ta maitses meie pakutud lõunasööki väga vähe ja asus peagi teele. Kui me õue läksime, pöördus von der Golz minu poole ja ütles ükskõikselt: "Ma ei usalda letteneid." Justkui tulevasi aegu ette nähes vastasin kõhklemata: "Mina ka mitte, härra krahv." Hiljem leidsin krahvi avameelsusele seletuse tema raamatust "Meine Sendung in Finnland und im Baltikum", kus ta sellest visiidist kirjutades mainib, et kolonel Kalpakul oli nutikas adjutant ja tõlk – pooljuut. Seega oli minu kõver nina kindrali avameelsuse esile kutsunud. Sellega lõpeb von der Goltzi esimene ja viimane visiit Läti peakorterisse.

Kui olime pikal luureretkel käinud, käisime tihti mõisa supelmajas suplemas ja see spordiala oli kolonel Kalpaksi jaoks väga austatud. Alguses läksime temaga kaasa, hiljem püüdsime supelmajja jõuda kas enne või pärast teda, sest kolonel tõi alati nii suure hoo sisse, et teised ainult roomasid ja üritasid esikusse pääseda. Kui Kalpaks oli täielikult maha jahtunud, viskus ta supelmajast täiskiirusel sügavasse lumehange, veeres sellest korralikult läbi ja läks siis tagasi supelmajja. Meie juht oli loomult väga lihtne ega sallinud mingit eputamist. Karistusi oli vähe, kuid valitses range sõbralik distsipliin. Kurioosumina meenub mulle järgmine juhtum: meie "džigit" kapten Zariņš oli kas oma vanad püksid seljast rebinud või siis lahti lasknud ja kujutanud ette, et Rudbārži lossi piljardilaua tolmust saab teha korralikud püksid. Ilma pikemalt mõtlemata oli ta tolmu maha rebinud, oma kätega endale väga luksusliku ülikonna voolinud ja rohelise tagumikuga ringi käinud nagu papagoi. Kaua ta seda aga kanda ei pidanud, sest peagi sai ta kolonelilt korraliku peksa ja kaks tundi mõõga all (Karistuse liik. toim.).