Pormaļi vendade partisanirühmituse "Vilkaci" mälestuspaik
Mälestusmärk

Lätis 1950. aastate keskpaigani kestnud rahvuslik partisanisõda ei möödunud ka Sēlija piirkonnast, kus Secese ja Sēlpilsi kihelkondades tegutses alates 1944. aasta sügisest aktiivselt Pormaļi vendade partisanirühm "Vilkaci".

Pormaļi Vendade Rahvuspartisanide Grupp moodustati 1944. aasta sügisel, kui Paulis ja Jānis Pormaļi ületasid Saksa armee vastuluuregrupi "Zeppelin" koosseisus rindejoone Koknese lähedal ja ületasid Daugava, naastes oma sünnilinna Sece valda Jēkabpilsi rajooni.

1945. aasta veebruaris takistasid partisanid mõisnik Kļavinskise vahistamist, rünnates Vīgante kooli lähedal tšekistide rühma, võtsid vangi ja mõistsid surma Secese mootortehnilise jaama direktori Kārlis Tauriņši, kes oli aktiivselt osalenud 14. juuni 1941. aasta küüditamistes ning ähvardas pärast Venemaalt naasmist lätlasi taas Siberisse küüditamisega.

1945. aasta suvel pöördusid partisanid ka Nõukogude Liidu organiseeritud Secese metsade metsaraie vastu, tulistades korduvalt metsatöödele määratud relvastatud töölisi, keda juhtis kohalik kommunistliku partei organisaator Turčins. Samuti oli ulatuslikult kahjustatud raudteerööpaid ja põllumajandustehnikat, saboteerides viljapeksu. Riigipühadel riputasid partisanid kõrgeimatele kohtadele isevalmistatud Läti riigilipud.

Pormaļi vendade partisanirühmitus andis metsas välja ka mitu numbrit illegaalset ajalehte „Vilkaču Sauciens“.

Nõukogude julgeolekuvõimud olid Pormalõ vendade alistumise eest isegi välja kuulutanud 10 tuhande rubla suuruse preemia.

11. augustil 1946 piirasid tšekistid reetmise tagajärjel Pormalyse vennad kohaliku metsniku majas sisse. Paulis lahkus majast tagaukse kaudu, kuid Jānis pääses põgenema, joostes läbi rukkipõllu metsa.

16. oktoobril 1946 õnnestus tšekistidel meelitada lõksu partisanirühmituse juht Pauli Pormali, kes langes Sece kihelkonnas asuva "Taimiņi" maja lähedale.

8. augustil 1948 mõistis Balti sõjaringkonna sõjatribunal Jānis Pormālisele kahekümne viie aasta pikkuse vangistuse. Ta veetis kaheksateist pikka aastat Nõukogude Liidu orjalaagrites Vorkutas, Taišetis ja Mordvas ning sai Lätti naasta alles 1965. aastal.