Selija metsavendade asula Sūpe soos
Sūpese sood seostatakse rahvuslike partisanide asulate ja lahingute paikadega, mis tekkisid inimeste ja paikade koosmõjul. Seda kirjeldab paguluses elanud läti kirjaniku Alberta Eglītise ballaad „Samblas ja mudas“ sündmustest tema sünnimaal Sūpese soos – austusavaldus Sūpese soo partisanidele:
... „1945. aastal, kui sügis soos helendas –
Pokļevinskise sünnipäeval jagab Lieljānis õhtusöögil järgmist:
Pajudes kääritatud õlu,
Romulanlased kummardavad võid,
Kuivatan ema köömneleiba,
Kuivatatud sink märtsikuu lõigetena,
Ja Stuchka sibulad,
Ildzeniece juust.
Vaiguste seintega toad
Ja välk lõi südameid,
Ja üheteistkümnes hinges virelevad-
"Maas mädanenud juured..."
See mineviku tõlgendus koos Teise maailmasõja järgsete sündmustega hõlmas inimlikke tunnistusi, vaimuväljendusi ja väärtussüsteeme. See meenutab rahva toetust rahvuspartisanidele, keda okupatsioonivõim nii kergelt võita ei suutnud.
Pärast elanikkonna küüditamist 25. märtsil 1949 hävitati rahvuslike partisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani oli Sēlija rahvuslik partisanide vastupanuliikumine Aknīste, Birži, Elkšņu Gārsene, Sauka, Susēja ja Viesīte piirkondades languses. Kaotus tulenes etnilisest puhastusest ning armee ja julgeolekuteenistuse regulaarsetest operatsioonidest.
Indāns-Grāvelsonsi asulat nii tõsise kaitsesüsteemiga ei eksisteerinud 1950. aastatel kusagil mujal Lätis, sealhulgas Sēlija lõunapiiri naabris Leedus. Indāns-Grāvelsonsi grupi punker Elkšņu metsas 1949.–1950. aasta talvel on iseloomulik tolle aja kohta ainulaadse kaitsekindlusena. Spetsiaalselt loodud perimeetrikaitsekraavide ja relvapesadega. Pereliikmeid ei saanud lahutada ja vastutus nende turvalisuse eest lasus peamiselt meestel, kellel oli sõjaline kogemus, aga ka naistel endil, kes ei kartnud relvi haarata. Nende eesmärk ohu korral oli ründaja tõrjumine. Seda erilist identiteeti, mis avaldus sõja lõppjärgus, iseloomustab repressioonide eest pääsenud pereliikmete kaasamine. See avaldus ka psühholoogilises ettevalmistuses ja surmav tulemus ei olnud enam üllatus. Indāns-Gravelsonsi grupp oli oma lootusetust olukorrast hästi teadlik ja oli valmis võitlema surmani.
Indans-Gravelsonsi Ühendatud Rahvuspartisanide Grupp:
Rühmavanem Jānis Indāns, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Indāne, Vasilijs Sokolovs, Jānis Ķepiņš, Hilda Vietniece, Artūrs Snikus, Alma Grāvelsone, rühmavanem Jānis Edvards Grāvelsons, Jonas Žukauskas.
Suuline tunnistus
Partisanide sideohvitser Jānis Snikus : "Mārtiņš Pokļevinskis näitas ühist partisanide hauda ja ütles, et ta oli mu venna Artūrs Sniksi hauast välja tõmmanud, asetades ta pea põhja poole. Mārtiņš Pokļevinskis väitis, et partisanid olid oma pead liiga odavalt loovutanud, sest neil oli vaja vaid pimeduse saabudes punkrist lahkuda ja siis läbi murda. Ühisele partisanide hauale pandi pärg. Koos Mārtiņš Pokļevinskisega matsime kiiruga metsa matmata jäetud partisan Voldemārs Sātnieksi, kaevates maasse nii palju kui võimalik."
Vilma Birša (Saulīte): „1950. aasta kevadel, enne vangistamist, käisime koos Mārtiņš Pokļevinskisega Indāns-Grāvelsonsi punkrit vaatamas ja leidsime partisanide matmispaiga, mis polnud punkrist kaugel. Pokļevinskis üritas langenut pika kepiga ümber pöörata, et teda saaks vaadata, nägin selgelt Indānsi, Sniksi, Artūrast ja Mildiņši, nad mõlemad hoidsid teineteist, Artūrasil oli ikka veel sõrmus käel. Ma ei suutnud enam vaadata, sest see kõik oli talumatult raske. Kohas, kus lahing oli toimunud, olid sõdurimütsid laiali pillutatud. Näha oli kohti, kus väed olid end kuuseokstega maskeerinud ja ootasid partisanide lahkumist punkrist.“
Jānis Plāns: „Töötasin Viesīte raudteejaamas rongis ja sel kuupäeval pidin minema Elkšņi haru 22. kilomeetrile puitu laadima. Kui jõudsime 14. kilomeetrile, peatati meid armee käsuga, sest tulistamine oli alanud.“ Pärast tulistamist anti Jānis Plānsile käsk: „ложись“ – pikali heita. Jānis Plāns kuuletus käsule ja heitis rongiplatvormile pikali. Kui rong tulistamiskohast möödus, nägi ta, et iga puu taga magasid valges kamuflaažis sõdurid. 22. kilomeetrile jõudes jätkus tulistamine veelgi intensiivsemalt. „Kui me rongile puitu laadisime ja tagasi läksime, oli tulistamine peatunud, kuid kogu mets oli endiselt ümber piiratud.“ Pärast neid sündmusi suvekuul 14. kilomeetril, kui nad koos juhiga puitu laadisid, läks Jānis Plāns sündmuskohta vaatama. Punkrile lähenedes nägi ta väikest küngast, mille ümber kasvasid väikesed kuused. Punker oli koos kõigi kaevikutega terveks jäänud, punkrisse sisenedes oli see tühi, lagi polnud kõrge, aga ta sai oma keha sirgu ajada. Jānis Plans mäletab, et punkri sees oli laud ja sissepääsu vastas oli näha kahel korrusel laavat. Punkrist 10-15 meetri kaugusel asus kivikaminaga saun.
Hilda Miezīte (Vietniece): „Rünnak toimus hommikul, sadas veel kergelt lund. See oli reetmine ja see oli mingi metsamees.“ Hilda Miezīte mäletas, et ta kuulis ümberringi autode mürinat, abiväed olid saabunud. Hilda ei saa aru, kuidas ta ellu jäi, sest kuule tuli igast suunast. Tema arvates jäeti punker maha, sest nad poleks suutnud vastu pidada, visati granaate ja kostis valjuhääldeid. Asula oleks ühel või teisel moel hävinud. Metsatingimustes elades ei tohtinud keegi asulast lahkuda, valitses range distsipliin, eksisteerisid ka hüüdnimed, et mitte oma isikut paljastada. Mehed vahetasid regulaarselt valveposte. Punkri katus oli ehitatud pidevalt palkidest, see oli madal, kerge kõrgendusega, kaetud mulla, mätaste ja samblaga. Sissepääsu poolel oli kerge kõrgendus, millel oli kerge kalle vastasküljele. Sissepääsuuksest paremale oli ehitatud väike aken. Punkris olid voodid ja keskel oli ahi. Seal polnud palju asju ega majapidamistarbeid – mõnel olid ainult seljas olevad riided. Asulate tubades mängis vinüülplaatidega grammofon, mida nad aeg-ajalt vaikselt kuulasid.
Eglītis. Külma hooaja laulud: ajakirjaniku lüürilised noodid. [Minneapolis: Sēļzemnieks, 1983, lk. 28]
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Rihards Pārupsi rahvuspartisanide rühma mälestuskivi
Asub Riia tänaval Krustpilsi luteri kiriku lähedal.
22. septembril 1996 avati Krustpilsis mälestuskivi Rihards Pārupsile ja tema juhitud rahvuspartisanide rühmitusele. Mälestuskivi lõi skulptor Ilgvars Mozulāns ning selle loomist toetas rahaliselt Saeima esimees Ilga Kreituse. Ürituse korraldas Läti Rahvuspartisanide Ühingu juhatus.
Rihards Pārupi rahvuspartisanidele,
kelle Tšekaa erirühm mõrvas
Richard Parups (1914 – 2. juuli 1946)
Rühmaülem
Richard Stulpins (1923 – 1946. veebruar 7)
Alberts Avotiņš (1912 – 2. juuli 1946)
Erik Juhna (1928 - 2. juuli 1946)
Aleksandrs Lācis (1919 – 2. juuli 1946)
Karu Peeter (1921 – 2. juuli 1946)
Jānis Ēvalds Zālītis (Āboliņš) (1911 – 1946, 2. juuli)
Siegfried Bimstein, Theodore Schmidt (… – 2. juuli 1946)
Uldis Šmits (... - 1946. 2. VII)
Peter Lazdans (1926–1947)
Erik Konval (1929 – 1947. VI)
Niklāss Ošiņš (1908 – 12. oktoober 1954) – hukati Riias
Alberts ħiķauka (1911–1972 II) – vangistatud Mordva laagris
Rihards Pārups sündis 11. juunil 1914 Krustpilsi kihelkonnas „Kaķīšis“. Teise maailmasõja ajal oli ta 15. Läti diviisi tankitõrjediviisi seersant. Ta osales rahvuslikes partisanide operatsioonides Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas ning oli Rahvusliku Vastupanuliikumise liige, Jēkabpilsi ja Madona piirkonnas asuva üksuse juht. Rihards Pārups langes lahingus Tšekaa vägedega 2. juulil 1946 Vietalva kihelkonnas. Kahjuks on matmiskoht teadmata. Mälestustahvel on paigaldatud Riia Vendade kalmistule. 1945. aasta sügisel moodustati Jēkabpilsi rajoonis rahvuslik partisanide rühmitus, mida juhtis R. Pārups. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul osales see enam kui kahekümnes relvastatud kokkupõrkes toonase siseministeeriumi üksustega. Tšekaa polkovnik Kotovi aruandes Riia juhtkonnale öeldakse, et Nõukogude valitsuse tegevus Jēkabpilsi ja Madona rajoonis oli sel ajal grupi tegevuse tagajärjel sisuliselt halvatud. R. Pārupi juhitud rahvuspartisanid leidsid ja hävitasid mitu küüditatute nimekirja, päästes sellega paljude inimeste elusid. Julgeolekukomitee juhtkond, suutmata rahvuspartisanide üksust avalikus lahingus hävitada, infiltreeris sinna neli Tšekaa erigrupi liiget, kes lasid maha üksuse kümme partisani, sealhulgas R. Pārupi. 1947. aastal lasti Jaunkalsnava lähedal maha veel kaks ja 1951. aastal üks selle üksuse liige. Pärast 25 aastat kestnud sunnitööd Mordva laagris suri R. Pārupi juhitud grupi neljateistkümnes partisan paar päeva enne vabanemist.
P. Prauliņši nimelise rahvuspartisanide rühmituse liikmete mälestuspaik ja punkri asukoht
Pēteris Prauliņši (1911–1949) Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühma partisanid ei järginud piisavalt vandenõu reetmist, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.
P. Prauliņši partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt haavata, kes võeti vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu äärde, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.
Kalna kihelkonna P. Prauliņši grupi partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris. P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonna Vidsala 99. kvartali 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.
P. Prauliņši rahvuspartisanide rühma punkrikoht
P. Prauliņši punkri asukoht asub Kalna kihelkonnas Vidsala kvartali 99 4. sektsioonis. Kivi, millel P. Prauliņš istus, on säilinud.
P. Prauliņši (1911-1949) partisanide rühm Birži kihelkonnas Kalna metsas hävitati 16. mail 1949 Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatsiooni käigus, milles osalesid ka sõjaväeosad. Metsavennad olid rajanud perimeetrikaitsega punkri, mis oli hästi maskeeritud ja asus määramata kõrgusel soises piirkonnas. Partisanid osutasid Tšekaa vägedele vähemalt 40 minutit ägedat vastupanu, kuid kogu rühm langes: Pēteris Prauliņš, Artūrs Bružuks, Jānis Kalvāns, Edvīns Slikšāns ja Francis Skromanis. Maha lastud metsavennad visati kihelkonnamaja lähedale, kuid nende säilmed maeti hiljem lähedalasuvatesse kruusakarjääridesse. Irma Bružuka sai raskelt vigastada, kes langes vangi ja suri 17. mail Jēkabpilsi haiglas. Ta maeti kalmistu õuele, kuid kui kalmistut pärast Läti taasiseseisvumist laiendati, püstitati tema hauale monument.
Pēteris Prauliņši Birži kihelkonna rahvuspartisanide rühmitus kuulus Mārtiņš Pokļevinskise (1902–1951) juhitud rühmitusse. Rühm viis läbi mitmeid partisaniaktsioone, mille käigus karistati Nõukogude kaastöölisi ning rekvireeriti okupatsioonivõimude majandusasutuste toitu ja vara. P. Prauliņši rühmituse partisanid ei järginud piisavalt vandenõuteooriat, paljud isikud külastasid nende asulat, mis lõi võimaluse reetmiseks. Sõjalise kogemuse puudumine oli üks partisaniliikumise puudusi.
Kalna kihelkonna P. Prauliņši rühma partisanide mälestuskivi pühitseti sisse 1998. aasta novembris.
J. Indānsi, J. Grāvelsonsi ja M. Pokļevinski rahvuspartisanide rühmituste liikmete mälestuspaik
Jēkabpilsi piirkonna Kalna vallas, Sūpes purva lähedal avati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2019. Selle avamisel osalesid Jēkabpilsi piirkonna ja Viesīte piirkonna esindajad, endine rahvuspartisan H. Miezīte, ajaloolane H. Bruņinieks, samuti külalised Leedust ja teised huvilised. Mälestuspaik ja stend asuvad Sūpes purva lähedal, mis on seotud rahvuspartisanide asulate ja lahingute paikadega. Sügavamal metsas asus ka Indāns-Grāvelsoni rühma punker.
Pärast Läti elanikkonna küüditamist 25. märtsil 1949 hävitati rahvuspartisanide varustussüsteem. 1949. aasta suvest kuni 1952. aasta keskpaigani koges Aknīste, Sauka, Elkšņi, Birži ja Viesīte piirkonnas rahvuspartisaniliikumine langust, kuna see kannatas etnilise puhastuse ja Nõukogude armee ning julgeolekuasutuste regulaarsete vasturünnakute all. Jānis Indānsi ja Jānis Grāvelsonsi rahvuspartisanide rühmituse asumine Elkšņi metsas 1949.–1950. aasta talvel oli väga tõsise ja tolle aja kohta ebatüüpilise kaitsesüsteemiga, mida 1950. aastatel ei eksisteerinud kusagil mujal Lätis ega ka naaberriigis Leedus. Indānsi-Grāvelsonsi rühmituse punkrisse olid spetsiaalselt loodud perimeetri kaitsekaevikud ja suurtükipesad. Kõrvuti partisanide sõjalise valmisolekuga ohverdada oma elu võitluses vaenlase vastu on võimalik rääkida ka nende erilisest identiteedist, mis avaldus ka teiste pereliikmete kaasatuses rahvuspartisanide ridadesse.
Indāns-Grāvelsoni ühispartisanide rühma kuulus 12 inimest, sealhulgas viis naist ja üks Leedu partisan: Jānis Indāns, Jānis Edvards Grāvelsons, Alma Grāvelsone, Pēteris Indāns, Kristīne Indāne, Milda Ārija Vietāne, Vasilijs Sokolovs, Voldemārs Otto Sātnieks, Jonda Ķepiņš, Hitnieksl Sātniekss, Jānis Ķepiņš. Žukauskis. Nende viimane lahing toimus 25. veebruaril 1950 Elkšņu metsas, kui lahingus ebaproportsionaalselt tugevate jõudude vastu langes 11 partisani. Ellu jäi vaid Hilda Vietniece (Miezīte), kes tabati ja viibis hiljem kuus aastat Gulagi laagrites vangis.
Mälestuspaik 13. veebruaril 1945 toimunud partisanide lahingu toimumiskohas Kalna valla Teemantmetsas
Mälestuspaik loodi piirkondliku maantee P74 Siliņi - Aknīste äärde, 12 kilomeetri kaugusel Aknīstest, keerates Läti riigimetsale "Žagari ceļa".
Elkšķi kihelkonna põhjaosa ulatuslik metsamassiiv sai juba 1944. aasta suve lõpus kogunemiskohaks inimestele, kes valmistusid relvastatud võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. 1944. aasta lõpus hakkasid Aknīste piirkonnas moodustuma rahvuspartisanide rühmitused. Sobivaks kohaks partisanide laagri rajamiseks oli Teemantmets , mis asus Elkšķi suure metsa lõunaservas Aknīste suure soo lähedal. Seal, vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Aknīste kihelkonnast, rajasid rahvuspartisanid talvitumiseks kolm talvepunkrit. Metsas kogunenud meeste side tagati lähedalasuvate majade - Baltimore'i, Gargrodes'i, Līči, Priedes'i, Krūmi - ning teiste majade elanike, naabrite ja partisanide toetusel.
Partisanide lahing Läti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõduritega Teemantmetsas toimus 13. veebruaril 1945. Tšekistid, olles pantvange võtnud, ajasid nad edasi, et paljastada partisanide punkrid. Metsavennad, nähes ohtu, avasid tule, pantvange säästmata. Lahingus langes 10 Nõukogude okupatsioonivägede esindajat, kaheksa rahvuspartisani ja neli pantvangi. Vaatamata metsavendade kaotustele ei õnnestunud tšekistidel partisanide punkreid vallutada. Ellujäänud partisanid ootasid pimedust ja lahkusid asulast. Lahingus haavata saanud tšekistlikud sõdurid ei suutnud oigates lahinguväljalt lahkuda. Pärast seda lahingut, mida võib pidada metsavendade esimeseks "lahinguristimiseks", tundsid partisanid end vendadena ja vintpüss tundus kõigest kallim, nagu ainus usaldusväärne päästja.
Valge Rist ja infostend Teemantmetsas paigaldati Lāčplēsise päeval - 11. novembril 2022. Mälestuspaiga loomist toetasid Jēkabpilsi piirkondlik valitsus, ühing "Tēvzemes sargi" ja Läti Riigimetsad. Infostendi sisu autor on ajaloolane Haralds Bruņinieks.
Sēlia rahvuspartisanide kalmistud
Sēlija rahvuslike partisanide vendade kalmistu avati 30. oktoobril 2004 Läti kaitseministeeriumi ja Aknīste valla toel. Sinna on maetud 19. detsembril 1949 Kalna kihelkonna Dimantu metsas toimunud lahingus langenud partisanid: Alberts Karankevičs (1914–1949), Vilis Tunķels (1911–1949), Arnolds Tunķels (1926–1949), Osvalds Tunķels (1929–1949), Ēvalds Kundzāns (1927–1949).
2005. aastal maeti siia ümber ka 13. veebruari 1945. aasta lahingus Elkšņi metsas langenud partisanid: Juris Alfreds Voldemārs Lācis (1908-1945), Eduards Kaminskis (1910-1945), Alberts Mežaraups (1945). (1915-1945), Antons Bružiks (1911-1945), Jānis Britāns (1926-1945) ja üks tundmatu. Ühiskalmistul on ka Marta Mežaraupe (1907-1945), Alberts Lācise (1902-1945), Juris Resnītise (1901-1945) ja Pēteris Bite (1907-1945) säilmed, kes langesid Nõukogude okupatsioonivõimude poolt pantvangiks, ning Indāns-Grāvelsonsi grupi langenud partisani Voldemārs Otto Sātnieksi (1911-1950) säilmed. Aknīste vendade kalmistul asub ka mälestusmärk Alfreds Silaraupile (1925-1946), Aknīste kompanii rahvuspartisanile, kes langes Tšekaa operatsiooni käigus 30. juulil 1946 kitsarööpmelisel raudteel Elkšņu metsas.
Sēlija Rahvuspartisanide Vennastekalmistul püstitatud Valge Risti jalamil asub mustast graniidist steel, millel on Läti Rahvuspartisanide Ühingu embleem ja selle alla graveeritud tekst „Sēlija Rahvuspartisanidele. Te ohverdasite oma elu Läti eest võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1944–1954.“ Kalmistul on ka mälestuskivi kirjaga „On pisaraid, mis valatakse vaikides. On arme, mis paranedes ei parane“, mille püstitas Stanislava Šadurska ärkamisaja alguses augu lähedale, kuhu tšekistid matsid eelmisel päeval, 14. veebruaril 1955, langenud rahvuspartisanid ja pantvangid.
Endine Susēja kogudusemaja, rahvuspartisanide rünnaku koht 7. juulil 1945
Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.
Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.
Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.
Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.
Susėja rahvuspartisanide monument
Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.
Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.
Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.
Läti ja Leedu rahvuspartisanide mälestusmärk Slate'is
Rubene kihelkonnas Slate'i rahvuspartisanidele pühendatud valge rist steeliga pühitseti sisse 25. oktoobril 2002.
See oli lätlaste ja leedulaste ühendrühmitus, mida juhtis Jāzeps Fričs (1920–1947). Rühma kuulusid ka Leedu partisanide komandör Jozas Streikus (1923–1962), Jānis Ruzga (1924–1948) ja teised rahvuspartisanid, kes osutasid Slatesis ja ümbritsevates kihelkondades aktiivset vastupanu Nõukogude okupatsioonirežiimile.
Mälestusmärk 2. juulil 1945 Doonau jõel toimunud rahvuspartisanide lahingu toimumiskohas
Mälestuskivi 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud rahvuspartisanidele Jānis Abaronas, Vladislavs Būkas, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns ja Juris Timšāns, kes hiljem Rubene vallas põletati.
Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Ataugas Dunava kihelkonnas toimunud kokkupõrgetes metsameeste ja Nõukogude okupatsioonivõimude esindajate vahel hukkusid kaks Läti NSV Siseministeeriumi Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. 2. juulil pidasid Eduards Platkanise juhitud 16 rahvuspartisani lahingut hävitajate, miilitsameeste ja Tšekaa vägedega Rubene tee kurvis Dunava kalmistu taga. Mõni päev hiljem põletasid Tšekaa ohvitserid kättemaksuks maha Atauga majad ja põletasid avalikult Rubene kihelkonnamaja lähedal Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.
Rahvuspartisanide B. Mikulase ja A. Starise monument
Läti Isamaakaitse (partisanide) ühingu Ilūkste partisanide rügemendi rahvuspartisanidele Boleslavs Mikulānsile (1918–1951) ja Antons Starisele (1909–1953) pühendatud monument avati 1. novembril 2003 Dunava kihelkonnas Celminiekis asuvas Kuršu talus Sēlijast pärit rahvuspartisanide uurija Gunārs Blūzma algatusel.
B. Mikulāns oli alates 1944. aasta augustist aktiivne mitmes rahvuslikus partisanirühmituse liikmeskonnas, sealhulgas Bebrene kompaniis ja 1949. aastal Dignāja rühmas. Aastatel 1949/1950 varjas B. Mikulāns end koos A. Stariga koos Jānis Brakovkaga Kura säärel Bebrene Celminieki suure metsa serval. Kui B. Mikulāns läks 9. mail 1951 tooteid tooma, mõrvas ta Tšekaa 2. N-üksuse ohvitser Švarojs. A. Stari sooritas enesetapu 1953. aasta märtsis pärast seda, kui Tšekaa ohvitserid Kura sääre piirasid.
Graniidist mälestussiletil langenud rahvuspartisanide B. Mikulānsi ja A. Starase nimede kõrval on graveeritud kiri: "Langenud võitluses kommunistliku režiimi vastu".
Pormaļi vendade partisanirühmituse "Vilkaci" mälestuspaik
Lätis 1950. aastate keskpaigani kestnud rahvuslik partisanisõda ei möödunud ka Sēlija piirkonnast, kus Secese ja Sēlpilsi kihelkondades tegutses alates 1944. aasta sügisest aktiivselt Pormaļi vendade partisanirühm "Vilkaci".
Pormaļi Vendade Rahvuspartisanide Grupp moodustati 1944. aasta sügisel, kui Paulis ja Jānis Pormaļi ületasid Saksa armee vastuluuregrupi "Zeppelin" koosseisus rindejoone Koknese lähedal ja ületasid Daugava, naastes oma sünnilinna Sece valda Jēkabpilsi rajooni.
1945. aasta veebruaris takistasid partisanid mõisnik Kļavinskise vahistamist, rünnates Vīgante kooli lähedal tšekistide rühma, võtsid vangi ja mõistsid surma Secese mootortehnilise jaama direktori Kārlis Tauriņši, kes oli aktiivselt osalenud 14. juuni 1941. aasta küüditamistes ning ähvardas pärast Venemaalt naasmist lätlasi taas Siberisse küüditamisega.
1945. aasta suvel pöördusid partisanid ka Nõukogude Liidu organiseeritud Secese metsade metsaraie vastu, tulistades korduvalt metsatöödele määratud relvastatud töölisi, keda juhtis kohalik kommunistliku partei organisaator Turčins. Samuti oli ulatuslikult kahjustatud raudteerööpaid ja põllumajandustehnikat, saboteerides viljapeksu. Riigipühadel riputasid partisanid kõrgeimatele kohtadele isevalmistatud Läti riigilipud.
Pormaļi vendade partisanirühmitus andis metsas välja ka mitu numbrit illegaalset ajalehte „Vilkaču Sauciens“.
Nõukogude julgeolekuvõimud olid Pormalõ vendade alistumise eest isegi välja kuulutanud 10 tuhande rubla suuruse preemia.
11. augustil 1946 piirasid tšekistid reetmise tagajärjel Pormalyse vennad kohaliku metsniku majas sisse. Paulis lahkus majast tagaukse kaudu, kuid Jānis pääses põgenema, joostes läbi rukkipõllu metsa.
16. oktoobril 1946 õnnestus tšekistidel meelitada lõksu partisanirühmituse juht Pauli Pormali, kes langes Sece kihelkonnas asuva "Taimiņi" maja lähedale.
8. augustil 1948 mõistis Balti sõjaringkonna sõjatribunal Jānis Pormālisele kahekümne viie aasta pikkuse vangistuse. Ta veetis kaheksateist pikka aastat Nõukogude Liidu orjalaagrites Vorkutas, Taišetis ja Mordvas ning sai Lätti naasta alles 1965. aastal.
