Mälestusmärk 2. juulil 1945 Doonau jõel toimunud rahvuspartisanide lahingu toimumiskohas
Mälestusmärk

8-Dunavas-partizāni_1.jpg
Mälestuspaik Dunava kihelkonnas 2. juulil 1945 toimunud rahvuspartisanide lahingu toimumiskohas
8-Dunavas-partizāni_2.jpg
Laadimine...
 Dunavas pagasts, Läti
182

Mälestuskivi 2. juulil 1945 Doonau lahingus langenud rahvuspartisanidele Jānis Abaronas, Vladislavs Būkas, Pēteris Bernāns, Alberts Klimanis, Vladislavs Dilāns ja Juris Timšāns, kes hiljem Rubene vallas põletati.

Dunava lahing puhkes pärast seda, kui 30. juuni ja 1. juuli õhtul Ataugas Dunava kihelkonnas toimunud kokkupõrgetes metsameeste ja Nõukogude okupatsioonivõimude esindajate vahel hukkusid kaks Läti NSV Siseministeeriumi Rahvakomissariaadi ohvitseri ja üks miilits. 2. juulil pidasid Eduards Platkanise juhitud 16 rahvuspartisani lahingut hävitajate, miilitsameeste ja Tšekaa vägedega Rubene tee kurvis Dunava kalmistu taga. Mõni päev hiljem põletasid Tšekaa ohvitserid kättemaksuks maha Atauga majad ja põletasid avalikult Rubene kihelkonnamaja lähedal Dunava lahingus langenud kuue rahvuspartisani surnukehad.

Kasutatud allikad ja viited:

G. Blūzma. Riiklik partisanisõda Sēlijas // Vastupanuliikumine okupatsioonivõimude vastu Lätis. Riia: SolVita, 1997, lk 276-278.

Tundmatu sõda. Läti rahvuspartisanide võitlus Nõukogude okupantide vastu 1944–1956. 1. trükk. Riia: Domas sūks, 2010, lk 365.

Seotud lood

Selija metsavendade asula Sūpe soos

Sūpese sood seostatakse rahvuslike partisanide asulate ja lahingute paikadega, mis tekkisid inimeste ja paikade koosmõjul. Seda kirjeldab paguluses elanud läti kirjaniku Alberta Eglītise ballaad „Samblas ja mudas“ sündmustest tema sünnimaal Sūpese soos – austusavaldus Sūpese soo partisanidele:

... „1945. aastal, kui sügis soos helendas –

Pokļevinskise sünnipäeval jagab Lieljānis õhtusöögil järgmist:

Pajudes kääritatud õlu,

Romulanlased kummardavad võid,

Kuivatan ema köömneleiba,

Kuivatatud sink märtsikuu lõigetena,

Ja Stuchka sibulad,

Ildzeniece juust.

Vaiguste seintega toad

Ja välk lõi südameid,

Ja üheteistkümnes hinges virelevad-

"Maas mädanenud juured..."

See mineviku tõlgendus koos Teise maailmasõja järgsete sündmustega hõlmas inimlikke tunnistusi, vaimuväljendusi ja väärtussüsteeme. See meenutab rahva toetust rahvuspartisanidele, keda okupatsioonivõim nii kergelt võita ei suutnud.