Riiklik partisanide vastupanuliikumine Selias
III =Rahvuslik partisaniliikumine

Tänapäeval asub endises Susėja kogudusemajas Sanssouci elamukeskus. Hoone fassaadil on endiselt näha jälgi rünnakust, mille jätsid maha rahvuspartisanide poolt 7. juulil 1945 tulistatud kuulid.

Endine Susēja kogudusemaja, mis sel ajal toimis Nõukogude okupatsioonivõimude kohaliku täitevkomiteena, kannatas Sēlija rahvuspartisanide rünnaku all 7. juulil 1945. Rünnak Susēja täitevkomiteele oli osa laiemast rahvuspartisanide kampaaniast ja toimus samaaegselt rünnakutega Vilkupe võivabrikule ja hävitaja Kaunackase majale.

Susėja rahvuspartisanide grupi ülema Albert Kaminskise (1920–1946) juhiste kohaselt pidid metsavennad hävitama kohaliku täitevkomitee julgeoleku, võtma relvad, miilitsa vormiriietuse, dokumendid ja kahjustama telefonisidet. Susėja täitevkomitee rünnakus osales umbes 17 metsavenda Leedu partisanide ülema Jozas Kuveikise juhtimisel. Lahing kestis 15–20 minutit, tulevahetuse käigus langes üks Leedu partisan ja teisel pool hävituspataljoni Jānis Kakarānsi võitleja. Tulevahetuse käigus purunesid täitevkomitee aknad ja kahjustati telefoni.

Teine rünnak Susēja täitevkomiteele toimus 16. juulil 1945, kui toimus pikaajaline tulevahetus metsavendade ja täitevkomitee hoonesse varjunud hävituspataljoni võitlejate vahel. Lahingu käigus tuli viimastele appi rühm Nõukogude sõdureid, kes avasid küljelt kuulipildujatule ja sundisid partisanid taanduma. Lahingus langes vähemalt viis metsavenda ja viis hävitajat. Rünnakud sellele okupatsioonivõimu haldusobjektile kinnitasid partisanisõja relvastatud vastupanu olemust ja olid hoiatuseks rahva vastupanu kohta Nõukogude okupatsioonivõimule.

Susēja rahvuspartisanide üksus moodustati väiksematest killustunud metsavendluse gruppidest, kuna algselt puudus juht, kes oleks suutnud neid ühendada. Lühikest aega püüdis Artūrs Grābeklis koordineerida Susēja partisanide ja hiljem Markejs Gorovņovi tegevust, kes langes 1945. aasta talvel. Susēja rahvuspartisanide üksust tugevdati pärast seda, kui endine leegionär Alberts Kaminskis saabus pärast Saksamaa üldist kapitulatsiooni Kuramaale Sēlijasse. Ta kehtestas rangema distsipliini ja ühendas väiksemad grupid ühiseks võitluseks Nõukogude okupatsioonivõimu vastu. Koostööd tehti ka lähedalasuvate kihelkondade ja piirkondade metsavendluse gruppidega, eriti Gārsene grupi ja Leedu ja Läti piirile asunud Leedu partisanidega.

Relvastatud liikumise algstaadiumis on selge, et metsavennad ei olnud rünnakuteks valmis, kuna nad ei suutnud hõivata ei Kaunacki talu ega tungida Susėja täitevkomitee hoonesse. Partisanid kandsid kaotusi ja ei suutnud pikka aega Tšekaa vägedele vastu panna ning peamine võitlusmeetod oli mõelda õigeaegsele taandumisele. Probleem oli ka partisanide varustamisega. Vaatamata olemasolevatele raskustele suutis Susėja rahvuslik partisanide üksus esimestel sõjajärgsetel aastatel siiski aktiivselt Nõukogude okupatsioonivõimule vastu panna. See partisanirühm lakkas eksisteerimast pärast selle ülema A. Kaminskise langemist 14. mail 1946. Sellele järgnes ka mitmete metsavendade legaliseerimine, samuti liitumine teiste partisanirühmitustega.

Susēja kompanii rahvuspartisanide mälestusmärk avati 11. novembril 1997 Sēlija rahvuspartisanide ajaloo uurija Gunārs Blūzmase algatusel. Langenud Susēja rahvuspartisanide nimede kõrval on jämedalt töödeldud rändrahnu sisse risti märgi all raiutud tekst: „Siili peas käskisin ma sul kaitsta oma isamaad.“ Monumendil on mainitud 16. juulil 1945 Susēja täitevkomitee rünnakus langenuid - Jānis Grābeklis (1923-1945), Ādolfs Rācenis (1919-1945), Broņislavs-Arvīds Bīriņš (1919-1945), hilisem nimi9 (nimi Edgars45 Ērglis) ja Edgars20. lisandusid mõrvatud Līna Kaminska (1917-1945) ja Albert Kaminskas (1920-1946). Monumendil puuduvad Arnolds Dombrovskise (1923-1945) ja teiste Susēja rahvuspartisanide rühmades tegutsenud rahvuspartisanide nimed, kes langesid aastatel 1945-1946.

Lätis 1950. aastate keskpaigani kestnud rahvuslik partisanisõda ei möödunud ka Sēlija piirkonnast, kus Secese ja Sēlpilsi kihelkondades tegutses alates 1944. aasta sügisest aktiivselt Pormaļi vendade partisanirühm "Vilkaci".

Pormaļi Vendade Rahvuspartisanide Grupp moodustati 1944. aasta sügisel, kui Paulis ja Jānis Pormaļi ületasid Saksa armee vastuluuregrupi "Zeppelin" koosseisus rindejoone Koknese lähedal ja ületasid Daugava, naastes oma sünnilinna Sece valda Jēkabpilsi rajooni.

1945. aasta veebruaris takistasid partisanid mõisnik Kļavinskise vahistamist, rünnates Vīgante kooli lähedal tšekistide rühma, võtsid vangi ja mõistsid surma Secese mootortehnilise jaama direktori Kārlis Tauriņši, kes oli aktiivselt osalenud 14. juuni 1941. aasta küüditamistes ning ähvardas pärast Venemaalt naasmist lätlasi taas Siberisse küüditamisega.

1945. aasta suvel pöördusid partisanid ka Nõukogude Liidu organiseeritud Secese metsade metsaraie vastu, tulistades korduvalt metsatöödele määratud relvastatud töölisi, keda juhtis kohalik kommunistliku partei organisaator Turčins. Samuti oli ulatuslikult kahjustatud raudteerööpaid ja põllumajandustehnikat, saboteerides viljapeksu. Riigipühadel riputasid partisanid kõrgeimatele kohtadele isevalmistatud Läti riigilipud.

Pormaļi vendade partisanirühmitus andis metsas välja ka mitu numbrit illegaalset ajalehte „Vilkaču Sauciens“.

Nõukogude julgeolekuvõimud olid Pormalõ vendade alistumise eest isegi välja kuulutanud 10 tuhande rubla suuruse preemia.

11. augustil 1946 piirasid tšekistid reetmise tagajärjel Pormalyse vennad kohaliku metsniku majas sisse. Paulis lahkus majast tagaukse kaudu, kuid Jānis pääses põgenema, joostes läbi rukkipõllu metsa.

16. oktoobril 1946 õnnestus tšekistidel meelitada lõksu partisanirühmituse juht Pauli Pormali, kes langes Sece kihelkonnas asuva "Taimiņi" maja lähedale.

8. augustil 1948 mõistis Balti sõjaringkonna sõjatribunal Jānis Pormālisele kahekümne viie aasta pikkuse vangistuse. Ta veetis kaheksateist pikka aastat Nõukogude Liidu orjalaagrites Vorkutas, Taišetis ja Mordvas ning sai Lätti naasta alles 1965. aastal.