Eesti viimase metsavenna August Sabbe hukkumiskoht
Mälestusmärk

Proovin Paidras käia iga kord, kui Eestisse tulen. 2013. aastal korraldasin Tartu Linnamaa Muuseumis konverentsi/näituse: "Tartu-Vabaduse Saar" - Tartu roll venekeelses kultuuris, kus lugesin vene keeles ette järgmise August Sabbele pühendatud teksti: Metsavennad. Eesti folkloorist. Sügavas metsas seisavad kodutalud Mu vanemad kasvatasid mind selles sügavas metsas asuvas kodus, talud seisavad Punased otsustasid oma pesa teha. Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Metsavenna oma on minu tee Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Eesti metsavenna tee Ei sentigi minu nimele Ja ma peidan metsas kõik- päev Aga ma ei saaks, ei saaks kuidagi ei teenindaks Tiblat. Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Metsavend on minu tee Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Eesti metsavenna tee Sinu silmad on nagu mustsõstar Ei unusta ma kunagi oma südames need hinnalised marjad jäävad minuga igaveseks. Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Metsavenna oma on minu tee Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Eesti metsavenna tee Ja meie sini-must-valge lipp Säilitame kuni aeg tulevikus Kui vaba Eesti koidikul tõuseb taevasse. Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Metsavend on minu tee Ai-tshih-ai-tshah-ai-tshah ai vennad Eesti metsavenna tee Need sõnad on sulle, mu arm, Sulle, Sulle , on kõik mu mõtted ja kõik mu pilgud, See oled sina, keda ma näen kõikjal, igal lehel, igal rohuliblel, Sellel karmil maal, nii pime ja nii suursugune Kaua aega tagasi siin, aga tõesti -- mitte nii kaua, Nad läksid soodesse, et nad ei oleks orjad, Mu metsavennad ja nad surid auhiilguses, Aga võitlesid selle lõpuni inimsoo eest, Au ja vabaduse eest, sini-must-valge eest, Mitte igaüks teda ahvatlesid sõitma hakkavad laevad. Relv, kaevik ja idee, tugevam Siis verine Nõukogude armee, mis vallutas kogu meie maa. ole lakei, ei, ma ei palu iial vaenlase halastust Ja oma lippu kui au, kannan alati endaga kaasas, ja oma viimase vana kuulini olen leppinud, et seista. Et teha seisukoht Eestil, mu lihtne kodumaa Eesti -- Majake metsas, kirik mäel, Esivanemate eluasemega, kus lauldi oh kui selge Eestimaa, mu kodumaa, meenuta mind vahel Kui koit ühel hommikul naaseb , ja Sini-Must-Valge hiilguses Lendab üle mu väikese riigi, kus ma olin elanud ja armastanud Mõni noor poiss mäletab – see oli mõni aeg tagasi Kui seda lippu olin alati endaga kaasas kandnud. ... Seda räägivad siin varjud ja pärnad vaikselt sosistavad, Kui ma seisan siin kannatades, täis valu ja valgust, näen sind igal pool ja paberihunnikut murenemas viskan ma selle kõik tulle, sest -- sa ei ole minuga. Metsamarjad rabas meenutasid mulle Sinu armsakese silmi! Metsas igal sammul kordan ma seda, mida tahtsin öelda – et sina oled valgus, mis paistab mu maailma, et pole kedagi, kes oleks sinuga ilu poolest võrdne, Kallis! Kord päikesetõusul räägin ma sulle natuke endast, Kuidas magades ja ärkvel olles, Sinu olemine täitsid mind kõikjal oma kohalolekuga, Sellepärast ei lastud ma granaadiga õhku, Sellepärast ma rooman edasi , jooksmine, elamine, Et ma võiksin uskuda, kus iganes – vahet pole, -- Et oleks… sina ja mina koos, jääme ootama, sest sa oled siin alati minuga ja ma naeratan suurtükituld..

Magage kangelased maal, mille eest te võitlesite.