Stompaki lahing
III =Rahvuslik partisaniliikumine, II II maailmasõda

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.

Mälestusmärk on nähtav.

11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.

„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.

Rahvuspartisanide komandöri Pēteris Supe mälestuseks avati Viļakas 28. mail 2005 tema mälestusmärk. See asub Viļaka katoliku kiriku lähedal, sõja ajal kaevatud kaevikute serval, kuhu tšekistid matsid maha lastud rahvuspartisanid. P. Supe mälestusmärgi alla on paigutatud kapsel 386 langenud rahvuspartisani nimede, lahingute kirjelduste ja partisanide komandöri kohta käivate materjalidega. Kivisse on raiutud sõnad: "Sulle, Läti, jäin ma truuks kuni viimase hingetõmbeni."
Monumendi kujundas Pēteris Kravalis.

Lähedal asub mälestusmärk Läti vabadusvõitlejatele, kes langesid Stompaku metsas ja teistes lahingupaikades ning mõrvati tšekistide poolt aastatel 1944–1956.
20. juunil 2008 avati paremal seinal graniidist tahvel, millel on kolmes veerus paigutatud 55 langenud partisani nimed.
Monument püstitati kohta, kus kommunistlikud okupatsioonivõimud olid kunagi ülejäänud elanikkonna hirmutamiseks välja pannud mõrvatud partisanide säilmeid.

Kõrvalasuval tahvlil on graveeritud tänusõnad Pēteris Supele ja Bronislava Martuževa luuletus:
"Tõuse üles, Peeter Supe,"
Hing, võitle sõjas!
Täna on sinu vereohver,
Tõusnud rahva seas.
Mine välja ja ela igavesti
Nooruse tugevuses ja elujõus,
See lehvib, lehvib, lehvib
"Tõusvas lipus!"

Viļaka muuseum tegutseb kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna oluline kultuuripärandi objekt, ja muuseumi teises hoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud Stompaki rahvusliku partisaniliikumisega ja Nõukogude Tšekaaga. Kohalike elanike mälestuste kohaselt hoiti ja piinati nendes keldrites inimesi. Vanas muuseumihoones on mitu näitust, millest üks on pühendatud 1920. aasta vabadusvõitlustele Põhja-Latgales ja teine Teise maailmasõja sündmustele – juudi holokaustile Viļakas ja teabele maha lastud perede kohta. Lisateavet iga perekonna kohta saab tema tänava aadressi järgi.

Näitust täiendab teave Stompaki rahvusliku partisaniliikumise kohta – mitmesugused tunnistused, fotod ja esemed. Külastajad saavad tutvuda Viļaka ja selle ümbruse sõjalise pärandi objektidega, näiteks Jaškovas asuva Vabadusvõitlejate monumendiga, mis lammutati nõukogude ajal ja taastati 1990. aastal, ning Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud steelaga. Muuseumi näitusesse on integreeritud Teise maailmasõja lennukite heli, kuna Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust näha mälestusi Teise maailmasõja sündmustest Viļakas ning saada teavet Saksa sõjavangide laagri kohta Račis.