Partisanlik tegevus Põhja-Latgales I Vabadussõjad

Läti Vabadussõja ajal (1918–1920) moodustati Balvi piirkonnas kohalike elanike algatusel Balvi partisanide divisjon, mis peagi muudeti Latgale partisanide rügemendiks.

Rügemendi monumendi idee tekkis juba 1927. aastal. 1933. aastal ehitas endine Latgale partisanide rügemendi sõdur ja kiviraidur Jānis Pilmanis omal kulul monumendile 5 meetri kõrguse kivist pjedestaali. Pronksist monumendi enda lõi kunstnik Kārlis Jansons.

Rügemendi langenud sõdurite mälestuseks pühendatud monument avati 14. augustil 1938 kindral Jānis Balodise osavõtul. Kuigi monumendi ametlik nimi oli „Valvepartisan“, hakkas rahvasuus monumenti peagi lihtsalt „Balva Stanislavaks“ kutsuma.

Pärast Läti okupeerimist NSV Liidu poolt lammutati monument Abrene maakonna täitevkomitee otsusega 1941. aasta kevadel. Kõrge postament lammutati, kuid pronksist monument ise jäi Balvi politseihoovi.

Saksa okupatsiooni ajal monumendi postamenti ei restaureeritud, kuid pronksmonument ise paigutati oma eelmisele asukohale. Pärast Nõukogude okupantide teist tagasitulekut 1944. aastal hävitati monument täielikult.

Kui Läti taasiseseisvus, kogusid Balvi elanikud annetusi Latgale partisanide monumendi taastamiseks. 11. novembril 1993 avati Balvis kunstnik Kārlis Jansonsi poja Andrejs Jansonsi taastatud monument.

Monumendi pjedestaali tagaküljele lisati täiendav mälestustahvel tekstiga "Renoveeritud ka 1940–1954 Latgale rahvusliku vabadusvõitleja austamiseks".

Muuseum asub Balvi mõisakompleksi territooriumil, endise mõisa aida hoones. Näitus võimaldab heita pilgu Läti Vabadussõja ajalukku Põhja-Latgale vaatenurgast, jälgides Latgale partisanide rügemendi moodustamise ja tegevuse ajalugu. Väljas on fotod ja dokumentide koopiad, mida mujalt ei leia, sealhulgas 5. juuli 1919. aasta käskkiri rügemendi moodustamise kohta. Rügemendi sisekäsud on ainulaadsed – need kirjutati vene keeles 1919. aasta juulist oktoobrini. See peegeldab rügemendi moodustamise ja koosseisu iseärasusi kohaliku üksusena, kus lätlased, latgalid, venelased ja juudid võitlesid koos. Rügement läks oma sisekäskudes läti keelele üle alles pärast seda, kui see oli täielikult integreeritud Läti armee süsteemi, kui seda täiendati mobiliseeritud sõduritega Läti teistest piirkondadest. Näitus kajastab ka Põhja-Latgale vabastamisoperatsiooni, mille käigus Läti armee Latgale diviis vabastas 9.–15. jaanuarini 1920 kestnud lahingutes Viļaka, Jaunlatgale ja Kārsava ümbruse. Näitusel on väljas tõendid nii operatsiooni kui ka Latgale partisanide rügemendi lahingutegevuse kohta Kārsava vabastamise ajal.

Asub Viļaka – Vientuļi teelõigu (P35) vasakul küljel, Jaškova kalmistu kabeli lähedal.

Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestusmärk.

Skulptor Kārlis Zemdega loodud monument 1920. aasta Vabadussõjas Jaškovos langenud sõdurite mälestuseks avati esmakordselt 22. septembril 1935 Viļaka vendade kalmistul, mis rajati 1929. aastal.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļaka piirkonnas algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. Selles osalesid ka Eesti sõdurid. Viļaka vabastati 9. jaanuaril, kuid võitlus sellest idas jätkus veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Viļaka vabastamist maeti langenud sõdureid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse kohtadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakati mõtlema ühise vennaskonna kalmistu rajamisele Viļakasse. Juba 18. novembril 1923, pärast pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, mille pidas dekaan P. Apšinīks, suundus suur rongkäik äsjaloodud vennaskonna kalmistule mäenõlval, nn Jaškovis - Viļaka vahetus läheduses. Peagi ehitati monumendi vundamendid ja hakati monumendi jaoks annetusi koguma. Langenud sõdurite haudade kindlakstegemine võttis aega ja alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevasele vennaskonna kalmistule. Sinna maeti 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, kes langesid Viļaka piirkonnas. 1935. aastal oli monument valmis ja see pühitseti pidulikult 22. septembril.
Läti iseseisvusaja sõjaeelsetel aastatel olid kõik Viļaka kihelkonna olulised riiklikud sündmused seotud vennastehaudade ja selle monumendiga.
Monument hävitati sõjajärgsetel Nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, ehkki kahjustatud, säilitati. Monument taastati 11. novembril 1990 - Lāčplēsise päeval.

Rēzeknes asub monument „Vienoti Latvijai” ehk Latgale Māra. Selle keskne kujutis risti käes hoidvast naisest sümboliseerib 1920. aastal bolševike võimu alt vabanenud Läti Latgale piirkonda ja selle kristliku tsivilisatsiooni vaimu.

Monumendi püstitamise algatasid Latgale avaliku elu tegelased 1920. aastatel. Nurgakivi pandi ja pühitseti 8. juunil 1930. Juunis 1934 kuulutati välja monumendi kujunduse konkurss, mille võitis Kārlis Jansonsi kavand. Monument avati 8. septembril 1939 ja pühitsemistalituse viis läbi piiskop Jāzeps Rancāns.

Pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aasta novembris lammutati monument. Pronksskulptuure ei hävitatud ajapuuduse tõttu ja monument taastati 22. augustil 1943 Saksa okupatsiooni ajal. Kui Nõukogude okupatsioon tagasi tuli, saeti rist esialgu maha, kuid 1950. aastal hävitati monument täielikult.

Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati selle asemele Lenini monument, mis eemaldati kohe pärast Läti taasiseseisvumist 1991. aastal.

1989. aasta ärkamisajal sündis idee taastada ajalooline Ühinenud Läti Eest monument. Monumendi taasloodud skulptor Andrejs Jansons, Kārlis Jansonsi poeg, lõi koostöös Inta Folkmanega oma isa materjalide ja fotode põhjal. Taastatud monument avati 13. augustil 1992 latgalite esimesel maailma kokkutulekul.

Asub Ērgļis Parka ja Saules tänava nurgal raudteeviadukti lähedal.

23. mail 1919 ründasid rohelised partisanid Ērgļi kesklinnas bolševike vankrite kolonni. Lahing kestis kaks tundi ja partisanid said saagiks 78 hobust ning palju vankreid vintpüsside ja muu kraamiga. Lahingus hukkus neli partisani ja üks sai haavata. Kokku võitles piirkonnas partisanide ridades 61 meest, kellest kuus hukkusid.

21. mail 1939 püstitati Ērgļi külla mälestuskivi 121. Ērgļi väikerügemendi poolt roheliste partisanide Jānis Andriksons, Andrejs Bumbers, Kārlis Baņģieris ja Jānis Gūts 23. mail 1919 langemispaika.

Nõukogude okupatsiooni ajal Parka ja Saules tänava ristmikul asuv mälestusmärk lammutati. See restaureeriti ja paigaldati uuesti 22. aprillil 1989.

Viļaka muuseum tegutseb kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna oluline kultuuripärandi objekt, ja muuseumi teises hoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud Stompaki rahvusliku partisaniliikumisega ja Nõukogude Tšekaaga. Kohalike elanike mälestuste kohaselt hoiti ja piinati nendes keldrites inimesi. Vanas muuseumihoones on mitu näitust, millest üks on pühendatud 1920. aasta vabadusvõitlustele Põhja-Latgales ja teine Teise maailmasõja sündmustele – juudi holokaustile Viļakas ja teabele maha lastud perede kohta. Lisateavet iga perekonna kohta saab tema tänava aadressi järgi.

Näitust täiendab teave Stompaki rahvusliku partisaniliikumise kohta – mitmesugused tunnistused, fotod ja esemed. Külastajad saavad tutvuda Viļaka ja selle ümbruse sõjalise pärandi objektidega, näiteks Jaškovas asuva Vabadusvõitlejate monumendiga, mis lammutati nõukogude ajal ja taastati 1990. aastal, ning Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud steelaga. Muuseumi näitusesse on integreeritud Teise maailmasõja lennukite heli, kuna Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust näha mälestusi Teise maailmasõja sündmustest Viļakas ning saada teavet Saksa sõjavangide laagri kohta Račis.