Partisan activity in Northern Latgale
I Wars of Independence
Pirmieji latgalių partizanų puolimai prieš sovietų Latvijos kariuomenę prasidėjo 1919 m. kovą. Gegužės mėnesį Kupravoje, Rugajuose ir kitose vietose buvo suformuoti keli kariniai daliniai iš apie 30 žmonių. Gegužės 29 ir 30 dienomis partizanų būriai puolė sovietinės Latvijos armijos dalinius, išvykstančius iš Šiaurės Vidžemės per Balvus. Birželio 15 dieną bolševikų šarvuotajam traukiniui pavyko užimti Kupravos stotį, o birželio 21 dieną pakartotinai pasikėsinta į Balvių stoties pusę. Partizanai kartu su apie 100 estų karių apsupo traukinį ir privertė trauktis link Pitalovos. 1919 metų vasarą partizanai, remiami estų karių, užėmė Liepną ir Balvus.
1919 m. liepos 5 d. partizanų grupių atstovai susirinkime Balvuose nusprendė susijungti į vieną pulką. Iš pradžių partizanų pulką sudarė keturios kuopos. Nuo liepos 13 d. pulkas perėjo prie Kuršo skyriaus vado. 28-30. Liepos mėnesį prie Baltinavos ir Punduri stoties vyko mūšiai, Viļaka buvo užimta. Po kautynių prie Stompakio ir Susajų iš vietos partizanų buvo suformuota 5-oji pulko kuopa. Rugpjūčio 9 dieną iš Liepnos partizanų būrio suformuota 6 kuopa, rugsėjo 22 dieną užėmusi Liepną. 1919 metų spalį partizanų pulkas išaugo iki 2000 žmonių, todėl buvo reorganizuotas ir suformuotas į tris batalionus su 8 kuopomis, o iš 9 kuopos – ketvirtas. Spalio 4 d. pulko vadu buvo paskirtas pulkininkas leitenantas Jānis Skujiņš (1897-1942). Spalio 16 d. pulko 2-asis batalionas užėmė Nostrovą ir Stompakius. 7-9. Lapkritį Raudonoji armija pradėjo kontrataką ir atgavo spalį prarastas pozicijas. 1920 metų sausį pulke buvo 49 karininkai ir 2400 kareivių, kurie taip pat buvo ginkluoti kulkosvaidžiais. Pulkas dalyvavo Šiaurės Latgalos išvadavimo operacijose 1920 m. sausio ir vasario mėn.
Nepriklausomybės kovų metu Latgalos partizanų pulkas neteko 145 aukų. Lāčplėsio karo ordinu apdovanoti 40 pulko karių.
1938 metų rugpjūčio 14 dieną Balvuose, Brīvības ir Partizānu gatvių sankryžoje, buvo atidengtas paminklas žuvusiems Latgalos partizanų pulko kariams „Sargybos partizanas“.
More information sources
Janis Skujins. Latgalos partizanų pulkas. Knyga: Latgalos išvadavimo 15-mečiui atminti. 1920-1935 m. Rēzekne, 1935, 32-33 p.; taip pat: http://www.periodika.lv/periodika2-viewer/view/index-dev.html#panel:pp|issue:/g_001_0307061306|straipsnis:DIVL259|puslapis:32|issueType:undefined
Latgalos partizanų pulkas. Vikipedija. https://lv.wikipedia.org/wiki/Latgales_partiz%C4%81nu_pulks
Susijusi laiko juosta
Susijusios vietos
Monument to the fallen soldiers of the Latgale partisan regiment 1919 - 1920
A monument dedicated to the Latgale partisan regiment.
In the history of the War of Independence of Latvia (1919-1920), the Latgale partisan regiment, whose cradle was once in the territory of the former Balvi district, was formed from the "green" regiments already at the end of 1918.
The monument was opened for the first time on August 14, 1938, with the participation of General Jānis Balodis. The author of the monument is the artist Kārlis Jansons.
In 1940, the communists destroyed the monument, after the establishment of Soviet power, the executive committee of Abrene district decided to demolish the monument in the spring of 1941, but the image of the partisan was buried in the courtyard of the Balva militia. During the German era, the monument was restored, but when the Red Army returned, the monument was torn down a second time, taken away and destroyed. When Latvia regained its national independence, the people of Balveni collected donations for the restoration of the Latgale partisan monument. On November 11, 1993, the restored monument of Andrej Jansons, the son of the artist Kārļis Jansons, was unveiled at Balvos.
Exhibition "Ziemeļlatgale in the freedom struggle" in Balvu County Museum
The exhibition allows you to look into the history of Latvian Independence from the point of view of Northern Latgale. What is the contribution of the people of our side, how did our grandfathers get involved in the fight for the common cause of Latvia, what are their fates, how is their memory preserved? Answers to these and other questions can be found in Latvian, Russian and English.
The Northern Latgale liberation operation, also called the Viļakas-Jaunlatgale capture operation, was part of the Latgale liberation attack operation carried out by the Latvian armed forces during the Latvian freedom struggle. Its purpose was to occupy the northern part of Latgale and cut the Pskov-Daugavpils railway line in order to prevent the arrival of additional units of Soviet Russian troops from the Estonian front and from inside Russia. The most important battles took place between January 9 and 20, 1920, when control over the railway line from Pitalova (Abrene) to Kārsava was gained.
Jaškovis Läti vabastamislahingutes hukkunud sõdurite mälestussammas
Teelõik Viļaka – Vientuļi (P35) on vasakul pool teed, Jaškova haua kabeli juures.
Vabadussõjas langenud Läti ja Eesti sõdurite mälestussammas.
Skulptor Kārlis Zemdega 1920. aastal Jaškovis vabadusvõitluses langenud sõdurite mälestuseks loodud monument avati esmakordselt 22. septembril 1935 1929. aastal rajatud vendade Viļaka haudadel.
Vabadusvõitlus Punaarmee vastu Viļakase rajoonis algas Läti armee ja Latgale partisanide rügemendi rünnakuga 9. jaanuaril 1920. aastal. Sellel osalesid ka Eesti sõdurid. Viļak vabastati juba 9. jaanuaril, kuid lahingud temast ida pool kestsid veel mitu päeva. Nii enne kui ka pärast Vilakase vabastamist maeti langenud sõdurid erinevatesse kohalikele elanikele teadaolevatesse paikadesse. Läti riigi stabiliseerudes hakkas Viļakas mõtlema vendade ühishaudade rajamisele. Juba 18. novembrist 1923, pärast praost P.Apšinīksi peetud pidulikku jumalateenistust katoliku kirikus, suundus suur rongkäik äsja moodustatud vendade matmispaika mäel, nn Jaškovi. Viļaka ümbrus. Peagi rajati monumendi vundament, algas monumendi annetuste kogumine. Langenud sõdurite haudade väljaselgitamine võttis aega, alles 3. novembril 1929 toimus ümbermatmine tulevastesse vendade haudadesse. Neisse maeti Viļakase ümbruses langenud 31 Läti ja 14 Eesti sõdurit, 1935. aastal oli monument valmis ja 22. septembril pühitseti see pidulikult sisse.
Sõjaeelsetel Läti iseseisvusaastatel olid kõik Viļaka kihelkonna tähtsamad riiklikud sündmused seotud vennashaudade ja selle monumendiga.
Mälestis hävis sõjajärgsetel nõukogude võimu aastatel, kuid selle graniidist osad, kuigi kahjustatud, säilisid. Monument taastati 11. novembril 1990 – Lāčpleši päeval.
Monument "Ühtne Läti".
Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.
1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).
Mälestuskivi rohelistele partisanidele
See asub Ergļis Parka ja Saulese tänava nurgal raudteeviadukti lähedal.
23. mail 1919 ründasid rohelised partisanid Ergli kesklinnas suurmeeste Vezumniki kolonni. Lahing kestis kaks tundi ja partisanid said 78 hobust ja palju vankreid vintpüsside ja muu kaubaga. Lahingus hukkus neli partisani, üks sai haavata. Kokku võitles maakonnas partisanide ridades 61 meest, kellest kuus hukkus.
21. mail 1939 avati Kotkaste külas 121. Kotkasrügemendi mälestuskivi kohas, kus 23. mail 1919 langesid rohelised partisanid Jānis Andriksons, Andrejs Bumbers, Kārlis Baņgieris ja Jānis Gūts.
Nõukogude okupatsiooni ajal lammutati Parka ja Saulese tänava ristmikul asuv mälestussilt. See restaureeriti ja paigaldati uuesti 22. aprillil 1989. aastal.
Vilaka muuseum. Näitused sõjalisest pärandist Viļaka piirkonnas
Viļaka muuseum asub kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna kultuurilooliselt tähendusrikas, ja teises muuseumihoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud rahvuspartisanide liikumisega Stompakis ja Nõukogude Tšekas. Inimeste mälestuste järgi on neis keldrites inimesi hoitud ja piinatud. Vanas muuseumihoones on väljas mitu näitust, millest üks näitab 1920. aasta vabadusvõitluse kulgu Põhja-Latgales, II maailmasõja sündmusi – juutide holokausti Viļakas ning teavet maha lastud perede kohta. Iga pere kohta saate täpsemat teavet nende elukoha aadressi järgi. Näitust täiendab teave rahvuspartisanide liikumisest Stompakis – erinevad tunnistused, fotod ja esemed. Muuseumikülastajad saavad tutvuda Viļaka linna ja selle lähiümbruse militaarpärandi objektidega, nagu Nõukogude ajal lammutatud ja 1990. aastal taastatud vabadussõjalaste monument Jaškovis, samuti Lāčplētise sõjaordu kavaleritele pühendatud stele. Muuseumi ekspositsioon sisaldab Teise maailmasõja aegse lennuki heli, sest Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust vaadata mõningaid mälestusi II maailmasõja sündmustest Viļakas, samuti saada teavet Saksa sõjavangilaagri kohta Račis.
Related stories
Põhja-Latgale vabastamine bolševike käest
1. detsembril 1918 tungisid Punaarmee osad, mis põhinesid Punapüssi üksustel, Läti territooriumile. Oma kodude, perede, põlismaakondade kaitsmiseks ja hirmu eest põgenemiseks võtsid Balvi ümbruse mehed relvad ja läksid metsa ning tekkisid esimesed "rohelised" rühmad. 1919. aasta kevadel, kui mobilisatsioon välja kuulutati, ei lubatud paljusid Balvi kandi mehi Nõukogude Läti armeesse sõdida ja nad liitusid "roheliste" rühmitustega. Moodustati Balvi, Silakrogi, Rugāji, Teteru-Dūrupe ja Liepna rühmad. Balvi ümbruses aktiviseerus "roheliste" rühmade tegevus 1919. aasta märtsis.