Liepāja pool võlts merevaik

Inimesed, kellele meeldib mööda randa jalutada ja suuremaid ja väiksemaid merevaiguteri korjata, teevad vahel vea ja korjavad üles merest uhutud merevaiguga sarnast ainet – valget fosforit. Kui see taskusse panna ja kuivada lasta, süttib see õhu käes ja jätab raskeid ja raskesti paranevaid põletusi. Selle all kannatavad nii väikesed lapsed kui ka täiskasvanud. Nii Liepaja ja selle ümbruskonna elanikud kui ka Lääne-Euroopast ja endisest NSV Liidust siiakanti tulnud turistid. Põletustest ja põlenud kehaosadest puudust ei ole, nagu ka esmaabi andvatel meedikutel. Kust see ohtlik fosfor Liepaja piirkonda siis pärineb?

Teise maailmasõja ajal oli fosfor tavaline sõjamaterjal, mida kasutati laialdaselt lennukite süütepommides. Just seda tüüpi süütepommidega (ja mitte ainult) tegi liitlasväed Dresdeni 1945. aasta veebruari õhurünnakute ajal maatasa. Ellujäänud pealtnägijad rääkisid, et isegi tänavasillutis põles linna kohal ohtralt laiali puistatud fosforipõletite tõttu. Sarnane saatus tabas ka teisi Saksamaa linnu, sealhulgas Leipzigit. Ka Jaapani pealinn Tokyo koges süütepommide hävitavat jõudu, kui seda pommitasid USA õhuvägi. Teise maailmasõja ajal kasutasid Lätis õhurünnakutes süütepomme ka mõlemad sõdivad pooled, kuid siin nii ulatuslikke õhurünnakuid ei toimunud. See ei olnud aga põhjus, miks ohtlik sõjamaterjal mere äärde ilmus.

1988. aastal, NSV Liidu ajal, andis Balti sõjaringkonna väejuhatus käsu hävitada umbes 500 fosforit sisaldavat lennusüütepommi, mis olid säilinud Teisest maailmasõjast. Kehtivate eeskirjade kohaselt tuleb sellised laengud lammutada ja sulatada, kuid nad otsustasid kõik teha palju lihtsamalt ja kiiremini – õhkida. Seda tehti Pape lennusihtmärkide polügoonil, mis asus Jūrmalciemsi ja Pape vahel ning hõlmas 5000 hektari suurust ala. See ala hõlmas nii luitevööndit kui ka merd. Uuringud näitavad, et selle kampaania tagajärjel võis fosforiga saastuda tohutu 1600 ruutkilomeetri suurune ala. Keegi ei oska ennustada, kui kaua meri seda ohtlikku võltsmerevaigu minema uhub – võib-olla isegi järgmise saja aasta jooksul, ütlevad eksperdid. Kõige sagedamini leidub seda Bernāti ja Liepāja vahelisel rannal. Liepāja suunas uhub võltsmerevaigu Papest minema lõunahoovus, mis väidetavalt on siin domineeriv. Võltsmerevaigust saadud põletused on rasked ja väga sügavad. Belgia kodanik sai põletusi, mis hõlmasid kuni 12% tema kehast. Saksamaalt pärit turistid – abielupaar – said esimese ja teise astme põletusi. Väike poiss tõi koju merevaigu, peitis selle padja alla, kus fosfor süttis ja peaaegu kogu maja maha põletas. Ja need on vaid mõned juhtumid, sest keegi pole 20 aasta jooksul täpselt lugenud ohvreid, kes ehk läksid romantilistest tunnetest haaratuna merevaiku koguma, kuid kohtasid ohtlikku sõjapidamismürki – valget fosforit, mille oli sinna jätnud NSV Liidu armee.