Leitnant Otto Kariuse tankilahing Malinovi lähedal 22. juulil 1944

Leitnant Otto Kariuse mälestused:

„Juhtisin oma kompaniid külla mööda marsruuti, mille olime just luure läbi vaadanud. Siis peatusime ja arutasin operatsiooni rühma- ja tankikomandöridega. See, mida ma toona ütlesin, on mulle tänaseni meelde jäänud:“

„Me oleme täiesti üksi. Pealegi on olukord täiesti ebakindel. Küla ühes reas ründamine oleks meile liiga ohtlik. Me peame sellest olukorrast võimaluse korral kaotusteta välja pääsema. Küla taga olev rünnak-suurtükiväepataljon on juba kandnud suuri kaotusi. Aga me ei tee seda! Me korraldame kõik järgmiselt: „Kaks tanki sisenevad külla täiskiirusel ja üllatavad Ivani. Tal ei tohi lubada ühtegi lasku tulistada. Leitnant Nienstedt toob kohale ülejäänud kuus tanki. Härra Nienstedt! Te jääte vastasnõlvale, kuni ma annan edasised käsud. Loodame, et raadio kaitseingel on ärkvel! Härra Nienstedt, see on teie esimene lahing meiega. Pidage meeles üht asja rohkem kui midagi muud: kui olete kannatlik, siis kõik laabub. Esimesed kaks oleme Kerscher ja mina. Ülejäänu on iseenesestmõistetav. Mis edasi saab, sõltub olukorra arengust.“

See oli meie lühike arutelu ja sellest piisaski. Seejärel kutsusin oma „meeskonnakaaslase“ kõrvale ja arutasin temaga kõike olulist. Täielik edu sõltus meie külla sisenemisest või õigemini meie üllatusest.

„Mina lähen ees ja me mõlemad suundume nii kiiresti kui võimalik küla keskele, kus saame kiiresti orienteeruda. Sina jälgid tagalat ja mina lähen ees. Siis hoolitseme kõige eest, mis meie teele jääb. Ma arvan, et külas on vähemalt üks kompanii, kui ülejäänud Vene pataljon pole selleks ajaks liitunud.“

Koputasin Kersherile õlale. Pärast lühikest „Mine!“ hüüdu istusime oma tankides. Kontrollisime kiiresti raadioid ja käivitasime mootorid. Hetkega olime kergest tõusust üle saanud ja venelased olid nähtaval. Minu suurepärane juht Baresch pigistas meie „kastist“ kõik, mis suutis. Me mõlemad saime aru, et sel hetkel oli määravaks teguriks kiirus. Meie poolt katvad kaks Vene tanki ei reageerinud alguses üldse. Mitte ühtegi lasku. Sõitsin kohe küla keskelt mööda. Mis edasi juhtus, on raske meenutada, sest sündmused arenesid ootamatult ja välgukiirusel. Kersher, kes oli külale lähenenud umbes 150 meetri kaugusel minust, märkas, et kahe Vene tanki tornid liikusid. Ta peatus kohe ja hävitas mõlemad. Samal hetkel hakkasin ka küla teist otsa puhastama.

Kui Kerscher minu poole pöördus, andis ta raadio teel märku ja osutas paremale. Lauda kõrval oli Stalini tank. See oli sõiduk, mida me polnud rinde põhjaosas varem näinud. Me jäime hetkeks üllatunult seisma, sest tank oli varustatud ülipika 122 mm kahuriga.

See oli esimene Vene tank, mille kahur oli varustatud suudmepiduriga. Lisaks meenutas Stalini tank kuju poolest mõnevõrra meie Kuninglikku Tiigrit. Alguses kõhklesin minagi, nagu Kerscher, aga siis turgatas mulle kohe pähe, et ainult rattad olid tüüpiliselt venelikud. Avasin tule ja tank süttis põlema. Pärast seda lühikest pausi hävitasime külas kõik Ivani sõidukid, nagu olime varem kokku leppinud. Hiljem pidime Kerscheriga naerma, sest hetkeks arvasime, et seisame vallutatud Vene Kuningliku Tiigri ees. Lahingu kuumuses võib selliseid asju vahel juhtuda.

Samal ajal küla pommitamise alustamisega andsin leitnant Nienstedtile käsu aeglaselt põhja pool asuva kõrgendiku poole liikuda. Ta pidi tagama, et ükski venelane ei pääseks külast põgenema. Vastasel juhul oleksid nad saanud hoiatada lähenevaid vaenlase peajõude. See meede osutus meie operatsiooni edasise käigu jaoks väga oluliseks. Kogu üritus külas kestis kõige rohkem veerand tundi.

Ainult kaks Vene tanki üritasid itta põgeneda. Ülejäänud ei suutnud liikuda. Pärast seda, kui kogu minu kompanii oli külla jõudnud ja kolm tanki olid paigutatud küla idaküljele kaitset pakkuma, laskusime hobuste seljast, et uut olukorda lühidalt arutada.

Meil oli põhjust rahuloluks. Ootamatu rünnak oli kulgenud viperusteta, sest olime saabunud täpselt õigel hetkel. Selgus, et venelased olid oma üksusele teatanud, et teel on kõik korras. Peajõud võisid oma teed jätkata ilma häireta. Selle info põhjal saime välja töötada uue plaani.

Venelased olid oma haavatuid mööda teed vedanud. Viisin nad koos nendega, kes kõndida said, rünnaksuurtükiväepataljoni abiga Daugavpilsi. Nende inimestega ei saanud me oma sõidukitega midagi peale hakata. Peagi pärast seda sõitis külla põhjast külgkorviga mootorratas. Rünnaksuurtükiväepataljoni ülem tuli sellest välja. Ta oli nii õnnelik, et kallistas mind peaaegu. Ta oli juba kaotanud lootuse oma ümberpiiratud üksuse suhtes. Lisaks kõigele muule tõime talle ka tema adjutandi.

Külas polnud ühtegi Vene jalaväelast. Kõik, kes veel elus olid, olid tankimeeskonnad. Nad tundsid end täiesti turvaliselt. Otsustades selle järgi, et enamik vaenlase tanke oli paigal, olid autojuhid ja raadiooperaatorid ilmselt läinud maju rüüstama, kui me ootamatult ilmusime. Küla oli vaenlasest puhastatud. Sel hetkel oli oluline liikuda itta, et rajada selles suunas võimalikult kaugele rindejoon. See muudaks Daugavpilsi-Rēzekne maantee taas läbitavaks.

Hindasin olukorda kiiresti ja saatsin pataljonile standardraporti. Minuga oli kaasas üks pataljoni sideohvitseridest (kes viibisid soomustransportööril). Kesklaineraadio abil teavitasin ülemat oma asukohast ja lahingu tulemustest (seitseteist Stalini ja viis T34). Samuti teavitasin teda oma uuest rünnakusihtmärgist, mille olin ise kindlaks määranud. See oli küla umbes kümme kilomeetrit meie praegusest asukohast ida pool. Seejärel palusin lisaks, et jalaväediviisi hajutatud elemendid kogutaks kokku. Nad pidid ootama, kuni ma veoautodega pataljoni juhtimispunkti jõuan.

Selle lühikese aja jooksul, mil see toimus, märkasid minu kaitsepositsioonil olevad tankid kahte venelast, kes üritasid põgeneda ühe kahest Stalini tankist, mis olid paarsada meetrit ida pool alla tulistatud. Nad liikusid selles maastikus äärmiselt hästi ja üks neist hoidis kaenla all midagi, mis nägi välja nagu kaart.

Üks minu Tiigritest läks neile järele, aga tõi tagasi ainult kaardi. Vene ohvitser, major, oli viimasel hetkel end maha lasknud. Nagu hiljem teada saime, oli ta 1. tankibrigaadi „Jossif Stalin” ülem. Tema kaasvõitleja sai raskelt haavata.

Major oli "Nõukogude Liidu kangelane" ja kandis rinnal Lenini ordenit. Ma polnud seda autasu varem lähedalt näinud. Kaks Nõukogude ohvitseri matsid pärastlõunal külla oma kaasvõitlejad. Sain sellest teada järgmisel päeval, kui tagasi tulin ja hauda uurisin. Majori kaardid olid mulle väga informatiivsed, kuna need olid sinna pliiatsiga märkinud kavandatud Vene rünnaku. Nende sõnul pidi see Vene pataljon ründama Daugavpilsi maantee ääres pärast ülejäänud kompanii saabumist. Samal ajal pidi teine lahingugrupp ründama Daugavpilsist põhja pool, et jõuda linna loodest.

Malinovka lahing tegelikkuses

Malinova asub Daugavpilsi - Rezekne maantee ääres. 22. juuli 1944. aasta hommikul okupeerisid küla 2. Balti rinde rünnaküksuse 5. tankikorpuse 41. tankibrigaadi tankid. Maanteele jõudes lõigati Daugavpilsis asuv Saksa 1. armeekorpuse 290. jalaväediviis teistest põhjapoolsetest üksustest ära.

5. tankikorpuse ülem kindralmajor Sakhno käskis 41. tankibrigaadi ülemal kolonel Kortšaginil saata luureüksus Zalumi jaama suunas (8 km Malinovost), et võtta üle ka Daugavpilsi viiv raudtee. Kortšagin usaldas 41. tankibrigaadi luure 1. tankipataljoni ülemale kapten Konstantin Orlovskile, kelle pataljon oli eelmistes lahingutes kandnud raskeid kaotusi.

2. Balti rinde staap leidis, et sellest ei piisa ja kindral Jerenko andis käsu rünnata Daugavpilsi, mis asub Malinovkast 20–25 km kaugusel.

Kuid siis ilmusid Malinovka kohale Saksa lennukid, mis tekitasid luureüksuse tankidele (41. tankibrigaadi 1. pataljoni kaks T-34/85 ja 48. kaardiväe rasketankide 1. kompanii kaks IS-2) väiksemaid kahjustusi, mistõttu Orlovski oli sunnitud sõidukite remondiga viivitama. Seejärel algas lahing kirdest Saksa 912. rünnaksuurtükiväebrigaadi kompaniiga, mis hakkas koheselt 41. tankibrigaadi tanke tulistama. Punaarmee poolel osalesid 41. tankibrigaadi 3. tankipataljoni T-34/85, mida juhtis kapten Ivan Moroz. Selle pataljoni jaoks, mis moodustati kolmest reservtankikompaniist alles 18.-19. juulil, oli see nende elu esimene lahing, mis lõppes täiesti etteaimatava tragöödiaga.

Lahingu haripunktis ilmus maanteele Daugavpilsi poolt 502. rasketankipataljoni „Tiigrid“ 2. kompanii. Pärast Mazai Kokini piirkonnas silla ületamist muutus kompaniiülem, reservvanemleitnant Otto Karius veidi murelikuks ja saatis enamiku kompanii tankidest külast vasakule mööda sõitma. O. Karius ise sõitis mööda maanteed otse külla ja tema taga, umbes 50–100 m kaugusel, oberfeldwebel Albert Kersher.

Tõenäoliselt ei näinud O. Karius Malinova küla hoonete taga Nõukogude tanke, kuid külale lähenedes märkas ta neid ükshaaval ja hävitas täpse tulega. Nõukogude 41. tankibrigaadi 1. pataljoni ülem kapten K. Orlovski viis oma üksuse kaitset ilmselt hooletult läbi. Kokku lasti lahingu alguses alla kaks T-34/85 ja kaks IS-2 tanki. Kapten K. Orlovski enda tanki tulistas A. Keršer alla hetkel, kui see üritas küljelt rünnata O. Kariuse tanki, mis sõitis juba mööda Malinova peatänavat.

Edasi kirdesse liikudes märkasid O. Kariuse ja A. Kerscheri tankid Nõukogude 41. tankibrigaadi 1. pataljoni tanke, mis tulistasid Saksa rünnakurelvi. Lühikese lahingu käigus, mille käigus seitse Nõukogude T-34/85 üritasid idasuunas lõksust välja murda, kuid kaotasid kuus tanki, üritasid sel hetkel Nõukogude 48. kaardiväe rasketankide rügemendi IS-2 tankid vasturünnakut alustada, kuid olles kaotanud kolm alla lastud tanki, taandusid itta. Kokku hävitasid kaks Saksa tanki ühes lahingus 13 Nõukogude tanki.

O. Kariuse mainitud „Nõukogude Liidu kangelase tähega major“ oli tegelikult 1. pataljoni ülem kapten Ivan Moroz, kes hüppas allatulistatud tankist välja ja kui taipas, et põgeneda ei pääse, lasi end maha. I. Morozile anti Punase Tähe orden.

Malinovka piirkonnas jätkusid lahingud veel mitu päeva ja nende käigus kaotas Punaarmee sama palju tanke, Otto Karius sai luuremissioonil haavata.